Kunst või käsitöö? Sõnakunsti toimetades, tõlkides, kirjutades

Juhani Salokannel

 

 

Kui kunagi aastaid tagasi Tuomas Anhavaga juttu ajasin, siis hakkas mulle kõrva, et ta kasutas oma tõlkimistööst kõneledes sõnu „minu tõlkekunst”. Mina pidasin teda luuletajaks, tema kunst oli minu arvates luule.

Anhava oli mitmekülgne man of letters. Ta oli 1940.—1980. aastate Soome kirjanduselu võtmeisik, mees, kes seisis meie sõjajärgse lüürika ja proosa väljendusliku uuendamise eest, karm arvustaja, mõistev ateljeekriitik, suure­pärane esseist ja poleemik. Kuid ennekõike oli ta luuletaja. Olin lugenud tema talitsetud ja valitsetud luuletusi juba 15-aastasena.

„Minu tõlkekunst”? Minu arvates oli tõlkimine eri maade kirjanduse tutvustamise oluline osa, aga kas see ei olnud pigem siiski käsitöö kui kunst. Olin töötanud kirjastuses ja teinud seal kirjanduslikku käsitööd: valinud avaldamiseks uusi kodumaiseid kirjanikke ja redigeerinud vanade kirjanike tekste. Aga kuigi ma vahetasin sõnu, kärpisin lauseid ja terveid lõike, muutsin koguni teose ülesehitust, ei teinud niisugune töö minust kunstnikku. Kunstnik oli see, kelle nimi oli raamatu kaanel.

Muidugi oli toimetamine, teise kirjutatud teksti redigeerimine ja viimistlemine loov töö, nõudlik ja rikastav ühekorraga. Mõnes mõttes tundus see samasugune nagu tõlkimine — mõlemad on ju töö teise inimese kirjutatud tekstiga. Toimetaja töötleb teksti põhimõttel, et püüab kõigepealt sõnumist ise aru saada ja teha see siis mõistetavaks teistele. Tõlkija talitab niisamuti.

Vestlesin Tuomas Anhavaga ajal, kui olin ka ise juba natuke tõlkinud. Niisamuti oli Anhava andnud mulle tõlkimisetöö õppetunni — muud õpetust sel alal ei ole ma saanudki.

1970. aastate lõpus lugesin „Loomingust” Jaan Kaplinski esseed „Mis on luule?” ja sattusin sellest vaimustusse. Soomendasin selle kohe ja saatsin tõlke „Parnasso”, Soome „Loomingu” toimetusele. Tuomas Anhava oli ajakirja peatoimetaja. Töö kirjastuses oli mind kirjanduse ja toimetamise argiste asjadega ära harjutanud ja tollal mõeldi ka Soomes, et „Jaapan on kaugel, Eesti kaugemal veel”. Tundmatust Eestist pärit kirjaniku artiklit tuli minu arvates natuke ümber teha, et sel oleks kergem soome lugejateni teed leida. Märkisin masinkirjapoognates mustade pliiatsikriipsudega südilt ära kohad, mida tuleks kärpida. „Pool maha”, on toimetamise tähtsaim põhimõte vähemasti ajalehtedes, nii Soomes kui kindlasti ka Eestis.

Kui Anhava oli mu provintsilinnas posti pandud tõlke kätte saanud ja mulle helistas, siis ta peaaegu et karjus: „Me ei lühenda seda üldse!” Ülejäänu on ajalugu, nagu on kombeks öelda. Anhava mõistis Jaan Kaplinski väärtust sedamaid, seda mõisteti ka „Otava” kirjastuses ja järgmistel aastatel sai Eesti luuletajast Soomes loetud, hinnatud ja paljutõlgitud kirjanik. Kaplinski rahvusvaheline menu algas tema esimeste tõlgetega soome keelde, aga vaevalt tänu nendele.

„Ülejäänu on ajalugu” — niisugused kulunud fraasid kärpis Anhava kui meisterlik toimetaja kõigist ettesattunud tekstidest kohe välja. Ta oli stiilivirtuoos, ta oli osanud puhastada ja värskendada terve oma põlvkonna ja veel ka järgmise põlvkonna Soome kirjanduse väljenduslaadi. Nüüd leidis ta minu esseetõlkest üht ja teist, mida parandada. Pikas telefonikõnes võttis ta mu tõlke rida realt läbi.

Eriti jäi sellest õppetunnist meelde soovitus: tõlgi punktist punktini! Tõlkija eetika on see, et kirjutaja laused jäetakse alles. Neid ei tohi muuta, ei tohi pikendada, liites kokku järgmise lausega, ja ka mitte lühendada, tehes lause pooleks. Punkte tuleb austada, kuigi nende lisamine teeks keerulise teksti palju selgemaks. Aga ei: tõlgi punktist punktini!

Hiljem olengi kõvasti vaeva näinud Jaan Krossi kilomeetripikkuste, kuid raudse loogikaga lausete kallal, aga ka A. H. Tammsaare niisamuti kilomeetripikkuste, kuid väga impressionistlike lausetega. Olen Anhava õpetusest kinni pidanud.

Eesti kirjanike pikkade ja hargnevate lausete seltsis veedetud pikad tunnid tõid sageli meelde ühe noorpõlvemälestuse. Soome armee väljaõppes harjutatakse oma relva lahtivõtmist ja kokkupanemist: välitingimustes laotatakse kõigepealt maha kaitseriie ja sellele visatakse lahtivõetud osad. Seal nad siis kõik on, segiläbi. Järgmine etapp on, et tükid pannakse jälle kokku.

Tõlkija talitab selsamal moel: ta laseb kirjaniku lausel üksikute sõnade kaupa aluskangale kukkuda, võtab sõnad ja fraasid ükshaaval läbi ning paneb nad siis jälle lauseks kokku. Sõjamehe tulemus on küll täpselt samasugune vintpüss nagu enne, kuid tõlkija kätes vahetub keel ja nii paistab lause täiesti teistsugune. Ja ometi: lõpptulemus peab jälle funktsioneerima, nii vintpüssi kui ka tõlke puhul.

Tekstis oleks see võrdlus olnud Tuomas Anhava meelest lootusetult kohmakas, aga ehk oleks ta heaks kiitnud mu võrdluse aluskangast, natuke mõtisklenud ja leidnud vaimuka sõnastuse. Kus ja missugune on see lauseid koostlammutava tõlkija aluskangas? See on tema teadvuses, kootud tõlkija emakeelest, tema keeletajust, lugemusest ja kirjanduslikust vaistust.

Kuhu ununes võõra keele oskamine? Ma jätsin selle teadlikult kõrvale.

Muidugi peab tõlkija oskama seda keelt, milles kirjanik on kirjutanud. Kuid lisaks oma keeleoskusele on tõlkija kasutuses suur hulk praktilisi abivahendeid: sõnaraamatuid, grammatikaid ja muud kirjandust, ja kui tõesti häda käes, siis ka elus keelejuhte. Sünnipärane ehk natiivne keelekõneleja selgitab loomulikul moel sõnakasutuse ja fraasid, mida sõnaraamatutest ei leia.

Tõlkijale on siiski palju tähtsam osata kaht muud keelt. Pealegi rakendub nende valdamine täiesti teistsugusel, palju nõudlikumal moel kui teksti algkeele oskamine. Nende kahe teise keele kasutamisel sõnaraamatutest abi ei ole. Neid peab oskama vaistlikult, valdama täiuslikult ilma väliste abivahenditeta.

Esimene neist keeltest on muidugi tõlkija enese emakeel. „Muidugi” — aga selle valdamine ei ole sugugi iseenesestmõistetav nii nõudlikul tasemel, nagu tõlkija töö seda eeldab. Keeleline võime on eriline anne, nii nagu seda on ka muusikaline või matemaatiline andekus.

Teine keel on ilukirjanduse keel. Kui me ütleme, et keegi oskab ungari, inglise või jaapani keelt, siis võime samahästi öelda, et mõni teine oskab „ilukirjanduse keelt”. See on eriline keelesüsteem, mille seaduspärasused määratlevad tähenduste kujunemist, vahekorda oma traditsiooniga, võimalusi, kuidas viidata teistele keelesüsteemidele, füüsilisele tegelikkusele ja nii edasi. Selle ulatusliku välja ühes otsas on tekstis hästi märgatavad vormiküsimused, nagu erinevate rahvaste sajanditega lihvitud reeglid: näiteks värsimõõt ja vorm sonetist haikuni, samal ajal kui välja teises otsas on reeglid varjatumad ja otsekui pidevalt muutuvad, nagu näiteks juhised selle kohta, kuidas tuua kirjanduslikku teksti elavat kõnekeelt, murdeid ja slängi.

Tuomas Anhava oli luule kõigi aegade virtuoossemaid soomendajaid. Ta tõlkis Ezra Poundi ja spetsialiseerus vana jaapani ja uuema soomerootsi luule tõlkimisele. Soome rootsikeelsetest luuletajatest tuleks nimetada eriti Gunnar Björlingut ja Bo Carpelani. Anhava jaapani lühiluuletuste valimikud tõid soome luulesse vabavärsi stiilivahendeid ja need raamatud said väga populaarseks. Haikude ja tankade mõju hakkab silma Anhava enesegi luuletustes — seda ka eesti keeles, sest Paul-Eerik Rummo on tõlkinud ulatusliku valiku Tuomas Anhava luuletusi.

See, kuidas Anhava ise hindas tõlkeid kui oma loomingu osa, avaldus erilisel ja kaalukal moel tema luulekogude pealkirjades. Andnud välja neli kogu, pani ta järgmise pealkirjaks: „Kuudes kirja”. Kuhu jäi viies? See oli tema vahepeal ilmunud tõlkeluuleraamat.

Hea küll, olgu Anhava tõlketöö siis kunst.

Kuid kirjanduslikku käsitööd ei tohiks kõrge kunsti kõrval alahinnata. Teisel alal ehk muusikas kasutavad muusikakriitikud nimelt neis asjus tabavaid ütlemisi.

Klassikalise muusika meistriteoseid ümbritseb sügav austus ning nende tõlgendamine on surmtõsine ja pisiasjadeni truu tegevus. Aga kui mängijal õnnestub esitustraditsiooni värskel ja vabal moel elavdada, siis võib kriitik öelda tema mängu kohta, et „nagu moosekant” või „külapillimehe moodi”. See tähendab, et akadeemilise ja õpetatud suhtumise tagant on leitud niisugust algupärast muusikategemise rõõmu ja vaistu, nagu seda on olnud rahvapillimängijatel ja moosekantidel läbi aegade, ja millest kunstmuusika kunagi välja arenes.

Niisugusest mänguriista osava valitsemise rõõmule vastavast kirjandusliku käsitöö tegemisest on mul üks hingekosutav mälestus. Kunagi paarkümmend aastat tagasi olid Jaan Kross ja Ellen Niit Soomes käimas ja tulid ka minu pere maakoju Lõuna-Hämes. Pärast eelmise õhtu sügavaid kirjanduslikke arutlusi jõime järgmisel päeval köögis suure laua ääres hommikukohvi. Ellen Niit palus paberit ja hakkas teiste jutu saatel luuletust kirjutama. See tuli kohe nii ilusa käekirjaga ning sirgete salmide ja ridadega, et luuletus on sellest peale raamituna mu elutoa seinal.

Luuletus oli riimis, tänuks külaskäigu eest, ja seda kirjutades ütles Ellen Niit talle omase huumoriga, et lõppriimide tegemine oli talle seekord kui ristsõna lahendamine. Tervitusluuletus maja pererahvale oli niisiis käsitöö. Soome kirjanduse ajaloos öeldakse niisuguste luuletuste kohta tilapääruno (juhuluuletus), neid kirjutati XVIII sajandil Turu ülikooli pidustuste puhul ja muudegi koosviibimiste jaoks, ka külas käies. Need painutasid soome keelt esimest korda klassikalise värsimõõdu järgi.

Riimide leidmine ei ole mitte alati näpu- ja käsitöö. Ellen Niidu looming on suures osas nimelt riimiline luule ja lugeja tunneb ära, et sõnade rütm, kõla, muusika ja tähendused on luuletuste loomisprotsessi sugestiivse tõmbega edasi viinud, luuletused on kõike muud kui käsitöö. Kuid Ellen Niit on ka tõlkinud eesti keelde palju lüürikat: Ungari rahvuspoeedi Sándor Petőfi majamuuseumi õuel Kiskőrösis on Ellen Niidu pronksist rinnakuju ja selle kõrval Petőfi soomendaja Otto Mannineni pronkspea. Õuel on auavalduseks tõlkijatele terve skulptuuride park, haruldane ja kaunis nähtus. Kindlasti on Petőfi tõlked nõudnud Ellen Niidult ja kõigilt teistelt nii kõrget kunstilist palangut kui ka ristsõnade lahendamise käsitööd.

Ellen Niitu ja Tuomas Anhavat tuntakse mõlemat kui luuletajaid ja luuletõlkijaid. Lüürika on nii nõudlik sõnakunsti liik, et enamasti on selle tõlkijad ka ise luuletajad. On muidugi häid erandeid, nagu näiteks Soome ja Rootsi luule ungari keelde tõlkija Béla Jávorszky, kes oli mõnda aega tagasi ka Ungari suursaadik Soomes ja Tallinnas.

Varemalt tõlkisid romaane sageli romaanikirjanikud, nagu näiteks Tammsaare ja tema soomlasest kaasaegne Joel Lehtonen. Tänapäeval tõlgib romaane võõrkeeltest sellele spetsialiseerunud professionaalide ring, mis moodustus Soomes juba kaua aega tagasi ja mida võib märgata nüüd ka Eestis. Kas need sõnakasutajad on kunstnikud või käsitöölised? Igatahes on Soomes lugupidamine ilukirjanduse tõlkimise vastu tõusnud, ja nii riik kui ka suured fondid annavad tõlkijatele stipendiume võrdselt kirjanikega. Samas on kirjastamisala majandusraskuste tõttu pidanud kannatama ennekõike tõlkekirjandus.

Olen avaldanud mõne novellikogu ja romaane ning võin oma kogemuse põhjal öelda, et ilukirjanduslik looming nõuab suurt sisseelamist: kirjutades samastub kirjanik oma tegelaskuju kogemusega, kujutluspildid temast järgnevad üksteisele intensiivselt, tuues kaasa kangastusi, valgust, helisid, lõhnu. Kuid ühtaegu on mu mõtted võinud liikuda otsekui teisel tasandil, meenutused iseenese elu kaugetestki sündmustest on teadvuse sügavustest värskeina esile tõusnud.

See ei tähenda hajameelsust või keskendumise puudumist, vastupidi, hingeseisund on äärmiselt keskendunud. Olen seletanud seda iseenesele nii, et ilukirjanduse sündides on vaim erakordselt aktiivne, selle jõuvarud on kasutamiseks vabanenud palju suuremal määral kui argielus. Õpetlased on tõdenud, et tavaliste toimetuste puhul kasutab inimene ära vaid murdosa oma vaimsest võimekusest, ehk neljandiku või viiendiku.

Sedasama olen kogenud tõlkides. Soomendasin Jaan Krossi „Keisri hullu” 1980. aasta alguses, kui olin äsja Jyväskyläst Helsingisse kolinud. Mäletan tänini, et mingil teadvusetasandil kõndisin ikka veel Kesk-Soome linna tänavatel, kuigi laused mu silme ees rääkisid Timotheus von Bockist.

Nii juhtus mitmelgi korral kakskümmend aastat hiljem, kui minu ees oli Andrese ja Indreku elukäik. „Tõe ja õiguse” esimest osa tõlkides olin omakorda jõudnud Helsingisse tagasi Tallinnast, kus olin elanud neli aastat, ja nägin Harju tänava nurki üha silme ees.

Nii suur hingeseisundi vabadus ja voog — ingliskeelne sõna flow on selles tähenduses tuttav nii Eestis kui Soomes — ei saa anda tulemuseks pelgalt käsitööd.

Soomekeelsest käsikirjast PIRET SALURI

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon