Kus on meie Liiv?

Juhan Hellerma

 

 

Tõeline sügispäev Alatskivil ja Kallastel. Magasin kaua, tegin süüa, kuuma teed ja putru. Hommik oli hall, alles õhtul, päikseloojangu ajal tuli päike ja tuli sinine. Vaatasin viivuks aknast välja ja nägin: kuldses valguses põllud, kuldses valguses puud. Panin riidesse ja kiirustasin välja, et seda kõike lähemalt näha, ta ju kaob nii kiirelt, kaob. Läksin tuttava põllu äärde ja seal ta oli, päike, suur ja särav, vajumas metsapiiri taha. Kõndisin mööda põlluvahe­teed ja vaatasin, kuidas tema kuldne kuma mängis sügiskollaste puude ladvus ja kuidas selle kuma piir aina kerkis, kuniks puudutas veel kõige kõrgemaid latvu. Siis läksin kööki, tegin õhtuteed ja mõtlesin oma päevasele käigule Kallastel. Tahtsin vett näha, nii nagu Villu Liivi „Varjus”, tahtsin näha ta avarust, olemist. Kohale jõudes parkisin auto ja leidsin, et olin juhuslikult sattunud vaatetorni juurde, millest avanes vääriline vaade, hall vesi, taevas, üksikud paadid siledal veel, kaugustesse kaduv horisont. Kallaste on küla moodi linnake järve ääres, kõndisin mööda kaldaga paralleelselt kulgevat teed. Vaatad ühele poole: inimesed, majad, elu, kombed, talitused, vaatad teisele poole — lõputu sinakashall veteväli, piiritlematus. Inimelu haaratus kaugustesse. Ent inimesed elavad seal nii nagu ikka, sest lõpuks muutub kõik selle maailma osaks, kus sa elad. Kohalike elanike jaoks on Villu veteigat­sus küllap üpris arusaamatu, nendele on Peipsi koht, kust kala saab, kus saab suvel ujuda, kust läheb tee teisele poole piiri, kus käivad turistid. Ja siis tuleb keegi väljastpoolt, vaatab seda ilmatut vett ja mõtleb, kas Villu kauguseigatsus ikka mingitmoodi edasi elab. Kuigi lõpuks kaotas see suur vesi ka Villu jaoks oma mõistatuslikkuse, siis igatses ta juba midagi muud, seda, mis jääb teisele poole vett, seda, mis on kauge ja tundmatu, seda, mis jääb tema enese eluringist välja. Astusin ühte teeäärsesse kohvikusse sisse, kuigi kõhklesin pikalt. Sõin seljankat ja koduküpsetatud lihapirukat. Vene aktsendiga naine oli üldiselt sõbralik, eestoas mängis välismaa muusikakanal. Ka seal, ääremaal, piirimaal, ikka seesama välismaa muusika, mida kuuleb igal pool. Kuigi jah, päris seesama ta siiski ei ole. Kui uus ja moodne jõuab ääremaale, on uuest järel üksnes tema kantud rõivad, ta ise on sealt ammu plehku pannud. Ääremaa rütm on siiski teine, see ei tõmba sind endaga kaasa, see ei kohusta õieti millekski. Ainult tunned, et oled seal, oled kuskil, kuhu sa tegelikult ei kuulu, oled võõras. Suures linnas ei saa olla võõras, seal oled heal juhul eikeegi. Ääremaal oled just nimelt keegi: sissetulija, rändur, õnneotsija, ei tea, kes veel, aga alati keegi ja alati valvsa pilgu all. Pärast kohvikut kõndisin tagasi autoni, hääled sisse ja minema. Maanteel tahtis pilk vaadata neid lagendikke ja metsaviirge, neid raaguvaid, veel kollaseis ehteis puid ja aina hallikamaks muutuvaid põlde. Imelik, et kuigi on oktoobri lõpp, on looduses ikka veel elu. Näiteks sääski. Õhtupäikeses keerles üks punt eriti innukalt puuokste varjus. Kaua veel, millal tuleb see tõeline, lõplik vaikus, kus midagi ei liigu, ei muutu? Kärbsed on eriti uimaseks jäänud. Õues neid enam ei näe. Aga toas küll. Hommikusöögi ajal oli üks mu laua peal. Mõtlesin, kas ta elabki üldse. Elas küll, hakkas liigutamagi, aga oli omadega nii läbi, et vajus selili ja kukkus keereldes üle laua ääre põrandale. Neid vaevalt jalgu liigutavaid ning visalt ringi loivavaid kärbseid on siin üksjagu. Ühes kohas olid kärbse­lindid, nende ümber oli seda kärbeste sõnatut oigamist kõige rohkem. Kus ma jäin? Maantee, jaa, see mulle meeldib, vuhiseda läbi sügise, mööda tühja maanteed, kurvidest läbi ja aina edasi. Oh milline vabadus, milline hoog. Tagasiteel tegin peatuse Alatskivil. Käisin surnuaial, kus olid kõrged puud, nagu ikka surnuaedades. Liivi haual oli uhke ja kõrge mälestusmärk. Ei tea, kas ta ise midagi sellist oleks tahtnud. Ja mõistagi oli seal tema luuletus, millest õhkus lootust, et ehk saavad looja sõnad siiski suureks, ehk kanduvad nad edasi ja ehitavad selle rahva koda, kelle sees ja kelle eest luuletaja elas — õhkus nii palju muret, nii palju valu ja vaeva. See kõik oli nendes ridades, nendes rütmides, mis ongi edasi kandunud, nii nagu luuletaja lootis. Aga kes meist seda kõike edasi kannab, edasi loob ja lehvitab, seda ei tea. Ehk on aeg jälle paras selleks, et üks Liivi-sugune valutav hing saaks sündida. Millest kõneleks see valu, millest sellesse valusse põimitud lootus? Meie räägime paljususest, oleme paljususe eestkõnelejad, aga selles paljususes näib puuduvat mõõt. Liiv oli mõõt, oma aja ja loomingu mõõt, sellest ei saanud ta taganeda, liiga palju oli kaalul, liiga suur oli südamevalu, liiga suur oli armastus. Aga meie aja mõõt, kus on see? Kus on meie Liiv?

Rupsil Juhan Liivi kodutalus

  1. oktoobril 2015

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon