Kuus annust sapikontsentraati, lisaks kübeke lootust

Peeter Helme

 

 

Elo Viiding: „Teised”.

„Tuum”, 2012. 174 lk.

 

Lõpuks on ikka nii, et teised on lihtsalt teised. Olendid, kes küll käituvad vähemasti füsioloogilisel tasandil umbes nagu meie; ühiskondlikud loomad, kellest justkui eeldame, et neid seob meiega mingi olemuslik sarnasus, kuid lõpuni kindlad ei suuda me selles iialgi olla — oleme sünnihetkest alates üksi ning nii jääb see meie elupäevade lõpuni, mil ees ootab lõplik ja totaalselt üksildane üleminekuriitus, suremine.

Vähemasti tekivad nii lohutud mõtted, kui lugeda Elo Viidingu novellikogu „Teised”. Ja tõesti — meenutades Homo sacer’i autori Giorgio Agambeni laastukogu „Proosa idee” (1985), kus autor ütleb tekstis „Armastuse idee”, et armastuski pole muud, kui „lähedaseim elu võõra olendi kõrval”, mis autori meelest pole mitte teineteise tundmaõppimise ja teineteiseks saamise protsess, vaid mingi külmavõitu, staatiline ja ometi rahutu kulgemine, kus selle teise võõrapärasus ja kaugus ajas ei kahane, vaid see häiriv tunne püsib kuni ühiste päevade lõpuni[1] — tekitab see külmajudinaid pealeajava paralleeli ning paneb küsima, kas Viidingul pole mitte õigus.

Jääb ju midagi sarnast kõlama ka Elo Viidingu kuut novelli lugedes. Stiililt on nad kõik väga erinevad, alates avaloo „Oleme muutunud paikseks” hirmutava veenvusega väljapeetud infantiilsest stiilist kuni neljanda novelli „Kaks päeva ja kolm kuud” kõrgkirjandusliku keerukuseni. Ometi ei jää märkamata läbiv joon.

Ühelt poolt võib selle joone kohta öelda, et „Teised” on korralikult komponeeritud kogumik, mis sisaldab hoolega valitud novelle, neid võib muidugi käsitleda eraldi, kuid järjestikku läbiloetuna moodustavad nad terviku. Teisalt võib ka öelda, et kogumikus jääb kummitama lugude liiga ilmne ja pealetükkiv ideoloogiline laetus ja eesmärgistatus — juba hiljemalt kolmanda novelli puhul suudab autor üllatada vaid stiililiste nükete, mitte aga ideega, mille raudsele diktaadile kogumik on tervikuna allutatud.

Jah, iseenesest on see vaid kõrge professionaalsuse märk, kui kirjanik ei kuhja ühtede kaante vahele suvalisi, omavahel kokkusobimatuid proosapala­sid, vaid kujundab teadlikult koguteose, ühele ja seejuures väga tugevale mõttele ning seda saatvatele ja toetavatele emotsioonidele rajatud terviku, millest õhkub sünergiat.

Kuid olgugi see tunnustust vääriv, on siin üks probleem, mida võib kirjeldada mitmeti. Viisakuseta võiks öelda, et Viidingu otsus panna ühtede kaante vahele novellid, mis on kõik ühtaegu elitaristlikud ja ühiskonnakriitilised, distantseeritud ja samas tegelaste elu, mõtete ja unistuste intiimseimates soppides sorivad, ning mis siin salata, ka tugevalt kibestunud ja lootusetusest pakatavad — see otsus annab kokku teose, mida on igav lugeda.

Viisakaks jäädes võib aga öelda, et Viiding ei püüagi meeldida kõigile. „Teised” on raamat, mis on mõeldud autori loomingut hindavale inimesele. See on teos, mida ma ei soovitaks Viidingut varem mittelugenule esimeseks kokkupuuteks autoriga, vaid lugejale, kes on enne nautinud näiteks „Püha Maamat” (2008) või ka 2011. aastal ilmunud proosaluuletuste kogu „Kestmine” — jätkab ju Viiding siin laias laastus sama probleemideringi, kus võetakse ette nii tänapäeva Eesti ühiskondlikud probleemid, täpsemalt selle aja ja koha ning sootsiumi loodud inimtüübid ning nende ängid, soovid ja lootused, kuid ka üldinimlikud vaimsed vaevused. Ja seda kõike tehakse, nagu öeldud, selgelt määratletud positsioonilt, kus autor ei püüagi oma hoiakut ja suhtumist varjata, vaid vastupidi, surub seda lugejale peale. Lugeja võtku või lugeja jätku — vastavalt sellele, kas tegu on Elo Viidingu loomingu ja tema maailmavaate sõbraga või mitte.

Lühidalt: „Teised” on raske lugemine. Ja usutavasti mitte ainult neile, kes pole Elo Viidingu austajad, sest kuigi tegu on vaieldamatult hea proosaga, oskab autor käituda üsnagi lugeja­vaenulikult, süstides iga novelliga rohkem või vähem pahaaimamatusse lugejasse uue annuse tõeliselt vänget sapikontsentraati ning pannes ta tõesti uskuma, et elu pole mitte midagi muud kui üks tülgastav, häbistav, alandav ja närune protsess, mis mingil põhjusel tuleb läbi teha enne, kui meil lubatakse siit ilmast loodetavasti lõplikult lahkuda.

Võib-olla on Viidingul õigus, võib-olla on elus tõesti määravad hoopis „viha, surmahirm ja kirg” (lk. 107), nagu üks enesetappu kaaluv tegelane novellis „Kaks päeva ja kolm kuud” nendib. Aga võib-olla on ka kõik hea alles ees, nagu oletab „Eksituse” minajutustaja (lk. 174). Tahaks loota, et siiski on. Mingil kergelt iroonilisel, ometi helgel moel näib seda kinnitavat ka Ly Lestbergi suurepärane kujundus, milles on kasutatud Lestbergi fotosid sarjast „Kestmine”, kus kujutatakse rõõmsaid ja hästiriietatud inimesi patseerimas ja tantsimas Pirita tee kaldapromenaadil. Kas nad on lihtsalt naiivselt lollid, nagu osa Viidingu tegelasi, või tahab autor sellega oma sapi ja sünguse pea peale keerata? Kes seda teab. Eks tule selleks vahest ka neil, keda eelnev jutt hirmutama kippus, „Teised” siiski kätte võtta. Äng on suur, ent paneb mõtlema. Ja see on ju hea.



[1]  G. Agamben, Homo sacer. Maarja Kangro tõlge. Eesti Keele Sihtasutus, 2009; G. Agamben, Idee der Prosa. Suhrkamp, 2003, lk 49.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon