Lahkhelide kokkukõla

Leo Luks

 

 

Margo Vaino: „Tööloomad ei rasestu”.

„Ji”, 2014, 104 lk.

Margit Peterson: „Külalood ehk vaaderpass”.

„Ji”, 2014, 89 lk.

 

I

Kaks luuletajat ei kirjuta kunagi samast asjast samamoodi, ometi kõlavad vaatlusalused luulekogud huvitaval moel kokku; soovitan neid koos lugeda. Raa­matutel on ühine temaatiline fookus­väli, mida võiks kirjeldada kui ootustest ja ihadest tulvil elu mandumist tuimuseks. Mandumist sel määral, et ka kired nüristuvad painajaks (vt. „Tundetuse lõpp”; Vaino, lk. 77—79). Margo Vaino tekst kattub nimetatud väljaga täiel määral, Margit Petersoni kogu üksnes osaliselt, sisaldades ka palju müstifikatsioone ning tundesööste. Ometi seisneb just selle välja nimetamises mõlema raamatu teravik ja tugevus.

Mõlemad luulekogud on läbivalt jutustavad, sündmuskesksed. Isegi kui tekst keskendub lüürilise mina seisunditele ja meeleoludele, ei jää need kunagi n.-ö. „õhku rippuma”, vaid asetuvad sündmuste konteksti (vt. näiteks Peterson, lk. 36—37, 73—74; Vaino, lk. 86—87). Kui mainida lisaks asjaolu, et mõlemad autorid luuletavad tavakeelele lähedaselt, ilma riimita ja ülearu epiteete pildumata (Peterson teeb seda siiski mõnevõrra), siis kõik see kokku tekitab luulest väljalibisemise ohu. Nagu olen kirjutanud zombiluule arvustuses[1], on Margo Vaino seda piiri mõnikord ka ületanud, esitanud luule pähe värssideks küljendatud vesteid. Ometi julgen lugemismuljete põhjal väita, et vaadeldavates teostes oht püsib, kuid ei realiseeru; ka luule püsib. Mitte küll seetõttu, et Peterson armastab oma luuletusi värvika puändiga lõpetada: kui naine purjus peaga voodisse satub, siis ikka poja sõbraga (lk. 48) või kasupojaga (lk. 54); naise pärast kiseldes kohtuvad eluaeg lahus olnud identsed kaksikud (lk. 56); lüpsinaine sünnitab, teadmata oma rasedusest (lk. 80) jne. Mitte ka seetõttu, et Margit Peterson romantiliselt müstifitseerib heidik-taate ja eraklikke metsmehi. Samuti ei püsi luule Margo Vaino (selles kogus harvaesineval) keele­väänamisel (depressiivsed eesti väikerinnad, lk. 42; mees kui rinnahoidja, lk. 45) ega ka mitte elevust tekitaval tõigal, et valdav osa tema tekstidest kirjeldab avameelses võtmes suguakti. Kõik need asjaolud kisuvad pigem kunstilist taset alla. Kvaliteet on mujal, väikestes ülespuhumata kujundites, mis moodustavad mõlema raamatu põhikoe; meeleolude esitamise värskuses, kus ei komistata kulunud klišeedele (on ju väikese inimese elu allakäik uues Eestis juba küllaltki kulunud teema). Nimetatud kvaliteet avaneb üksnes koolitatud pilgule; luulekauge lugeja näeb Margo Vaino kogus küllap ainult sisu, kepiraamatut. Oleks riimis, saaks lorilaulugi jorutada.

II

Tagasi raamatute kokkukõla juurde, sarnasuste loetlemine seda teesi ei põhjenda. Esimene täiendpolaarsus avaldub miljööde erinevuses; Petersonil luhtumuslikud külalood, Vainol tegutseb stagnatsiooni- ja üleminekuaja linnalumpen. See kokkukõla on siiski tühine, mitte kandev; esiteks leidub Petersoni luules erinevaid tegevuspaiku, heidikutest vanataadid ja minevikuvaimud ilmuvad luuletaja ette samavõrd agulites kui maal. Teiseks ei ole Vaino luule üldse kuigivõrd ruumiline, tegevuse spetsiifikast tulenevalt asutakse enamasti mõnes anonüümses lagastatud korteris. See ei tundu autori teadliku taotlusena, aga topoloogiliselt vaadeldes kordub Vaino kogumikus nüri keppimine mitte-kohtades.

Luulekogude põhiline kokkukõla on erinevate vaatepunktide ja tundenivoo­de vahel. Kuigi see kõlab üsna banaalselt, nimetagem seda siiski parema puudumisel naiselikuks ja mehelikuks vaatepunktiks ja tundekeeleks, pidades silmas, et mõlema autori mäng toimub maisel, lihalikul areenil. Vaino luule võrdlemisel mõne ingelliku poetessiga poleks mõtet, ühisosa puuduks.

Alustame vaatepunktist ehk kõnelevast häälest. Margo Vaino puhul on selleks mõne üksiku erandiga klassikaline lüüriline Mina — nii seiklustes, neile antavates hinnangutes kui ka resigneerunud üldistustes. Pole kahtlust, et tegu on meheliku minaga, see selgub pea igas luuletuses n.-ö. tegevuse anatoomilistest üksikasjadest. Teisalt on tegemist meenutava häälega, luuletuste põhipinge avaldub just ajalises distantsis: toimuvate sündmuste tasandil möllab pime mehelik kiim, aga meenutav mina lisab sellele hinnanguid ja tõlgenduskatseid, näiteks: „jooksin kui koer su järel ja see oli mu suurim viga / sest ma ei taibanud siis et ka naised / tahavad üksi olla / ja elu üle järgi mõelda // eriti kui neile on terve öö sisse lastud” („Aino” 1985, lk. 35; vt. ka „Litsimaja” 2002, lk. 50; „Ajad”, lk. 58). Selline sirgjoonelisus on stiilipuhas. Ei mingit veiderdamist, lüüriline mina võtab endale kogu vastutuse teksti kandvuse eest.

Margit Petersoni luules on vaatepunkt vahelduv, hõljuv. Elu hammas­rataste vahele jäänutest kõneldakse alati kõrvaltvaataja pilguga kui temast. Samas on need kirjeldused alati empaatilised, allakäigu põhjusi mõista püüdvad, näiteks: „üksinda vaeses ühiskonnas / ellujäämiseks ei piisanud / välimisest ilust kui hing / oli juba lapsena ära / mürgitatud” („Veroonika”, lk. 54).

Kui Vaino luules luuakse naiste portreed põhiliselt väliste gabariitide põhjal, siis Peterson visandab allakäigu sotsiaal-psühholoogilisi portreid, seejuures detailitaju kaotamata. Vaino kujutab iha ennast, Peterson selle valusaid tagajärgi.

Ka lüürilist mina kohtab Petersoni luules üksjagu; siin maalitakse mitmekesiseid tundepilte. On küll mõned jõuetuse kirjeldused (näiteks lk. 36—37; 73—74), mida võiks Vainogagi võrrelda, kuid Petersoni puhul vihjatakse selle seisundi ajutisusele. Rohkemgi leidub empaatilist heldimust mõnest lihtsast detailist, hõllanduslikke sattumisi lapsepõlve (lk. 19—20) ja ihalevaid kiresööste (lk. 21—22). Teisiti kui Vainol ei ole see kirg maha käinud, pärineb lähi-, mitte enneminevikust ja kestab tekstis edasi. Olgu siin kaks kirge kujutavat tekstinäidet, milles on tundesugulust, kuid samas avaldub selgelt ka olemuslik erinevus, mida püüdsin kirjeldada.

Margit Peterson: „soe kevadtuul embas hellalt / mu poolpaljast ülakeha / ja vihma väikesed sõrmed / paitasid paljastunud jalgu / tundsin iha // keha iga rakk / kõneles minuga / ennekuulmatus keeles / silme ette maalis pildikese / eilse armuöö / hullusest // maailma äärel / seal kus jõgi ja meri / üheks saavad / ma seisan // tuul võtab mind üleni” („Maailma äärel”, lk. 21—22).

Vaino: „ja peagi läksime oma mängudega / kaugele väga kaugele kusagile / teisele planeedile // see ei olnud enam maine / see oli nagu siitilmast äraolek / see oli nagu sametjoove // see oli ülemkiim // maale tagasitulek oli karm // minu kosmosekapsel maandus / tema esikus // maastikul nimega rahatu munn” (lk. 69—70).

Vaino raamatu tundenivoo on ehe ja sirgjooneline: resignatsioon ning masendus (eriti 5. osa). Üliharva välgatab sekka nukrat iroonilist huumorit („Vanaema aed”, lk. 64) ja suunatust tulevikku („Part on proff”, lk. 92—93). Sotsioloogid ütleksid: Vaino luuletab „meie aja kangelasest”, allakäiguga leppivast mehest. Petersoni luuletuste tundenivoo on aga mitmekesine ja kaasaelav: siin on veidi ka surma, aga rohkem muud. Empaatilisest pilgust külanaisele (mõistagi üksikemale) oli juba juttu; heidik-taadid muutuvad tema sule all peaaegu pühakuteks (lk. 46—47) ja erakmeestest saavad metsikud pooljumalad (vt. „Erak”, lk. 81—83). Korduvaks motiiviks on põgenemine: elus ei käida tardunult alla, vaid tormatakse romantiliselt tundmatusse, hääletatakse juhusliku rekka peale („Teelahkme käänakus”, lk. 25); põgenetakse leigest abieluvoodist („Keskeas”, lk. 27). Petersoni luule on elus, rähklev ja otsiv, tunde-erk; Vaino tekst on seevastu tundetu tagasivaade elu ja surma piirilt (vt. „Tundetuse lõpp”, lk. 79).

III

Lõpetuseks mõned märkused kummagi raamatu kohta eraldi. Alustan Margit Petersonist, ladies first. Eespool avatud kvaliteetide põhjal võib küll öelda, et „Külalood” on keskeltläbi tugev kogu, on annet ja keeletunnetust, kuid leidub ka häirivaid elemente. Vaatamata teemade ja tunnete mitmekesisusele tuleb Petersoni luules ette korduvaid kinniskujundeid, puudu jääb uudsusest. Ma pean silmas näiteks pobiseva vanataadi tegelaskuju; samuti õnnetut lapsega tüdrukut. Ainsana on piisavalt värskust ja varieeruvust lahkumise kinniskujundi puhul. Ehitada tsükkel või luulekogu veenvalt üles sama motiivi kordusele on suur väljakutse,[2] Peterson sellega toime ei tule ega polegi seda vist otseselt taotlenud — muidu oleks toimetaja motiivide kordumist võimendanud, ent tegelikult on n.-ö. samad luuletused mööda raamatut laiali hajutatud. Kogu oleks tulnud tihendada, aga küllap siis polnud, mille arvel.

Sama etteheidet teravdades: alati, kui autor on üritanud luuletust poeetiliselt pingestada, käib see tal ootamatu, enamasti fataalse pöörde kaudu sündmuste tasandil, sageli suisa puänteerivalt. Siin on õnnestumisi (näiteks lk. 37; 39), aga laiemas plaanis tuleb auto­rit manitseda keeletehnilist arsenali laiendama. Suisa lubamatu on kasutada sama puänti ühes kogus mitu korda („Noor vana ema” ja „Ajalugu kordub”; Cärol ja Veroonika) — kuhu jäi nende juhtumite puhul toimetaja karm käsi? Kokkuvõtvalt: Margit Petersonil tuleks edaspidi kas avardada temaatikat või samade kujundite läbikirjutamise korral võtta kasutusele uusi poeetilisi tehnikaid — veel parem aga oleks teha mõlemat.

Margo Vaino luule põhihoovustest olen hiljuti pikemalt kirjutanud[3] ega hakka ennast siin kordama. Julgen öelda, et vaadeldav kogu on Vaino tugevaim ning üks eelmise luuleaasta paremaid. Vaino kirjutab ühest ja samast asjast nii, et igav ei hakka, banaalsevõitu võrdluse korras võiks teda juba eesti Bukowskiks nimetada. Luulekogu on kompositsiooniliselt terviklik, selle viis osa esitavad lühidalt öeldes läbi seksuaalsuse prisma lüürilise mina elukaare teismeeast kuhtumiseni. Kui varasemad kogud toetuvad suuresti keelenaljadele, siis siin on sellest peaaegu lahti saadud ning üksikud torked mõjuvad üldmiljöös võõrkehadena. Margo Vaino on tõestamas, et ta suudab kirjutada tõsiselt, ilma kalambuurideta. Jääb vaid oht, kas tal on tulevikus veel kuhugi areneda, kas leidub ainest? Allakäigust on luuletatud keelenalja kaudu, joomise kaudu, nüüd siis keppimise kaudu. Kas leidub veel püssirohtu, peab näitama aeg.



[1]  L. Luks, Surnute ülestõus laulu­tules. „Looming” 2014, nr. 10.

 

[2]  Selle väljakutsega tuleb toime näiteks Krafinna oma hiljutises kogus „Kohtu tänava vares” („Ji”, 2014).

 

[3]  L. Luks, Vemblaga südamesse. „Looming” 2014, nr. 5.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon