Lahutus

Enel Melberg

 

 

Esimesel korral, kui ma nägin seda väikest ilusat siniseks värvitud puukirikut, mille juurde isa tuhk maeti, valitses erakordselt ränk põud ja me jõudsime kiriku ette parajasti siis, kui preester vihma palus ning musta riietatud eidekesed põrandal lömitasid ja seda usklikus harduses musutasid.

Oli tekkinud kojujõudmise-tunne, äratundmine; sellest hoolimata, et olud olid primitiivsed, majad lagunesid, koplid olid umbe kasvanud ja metsad risustunud, oli selles maastikus, metsades, puudes, heledates kaskedes, tihedas võsas, soodes ja rabades, ojades ja järvedes midagi erilist. Talude sõnnikulõhn.

Kas elustusid ainult lapsepõlve Rootsi talud ja väikesed vabadikukohad metsade keskel või oli see kõigele vaatamata midagi sügavamat, kui ma end seal talus koduselt tundsin, midagi, mis oli seotud ajaga enne põgenemist, reisiga mere teiselt kaldalt? Minu juured kodumullas, minu pärinemine eesti talupojasoost, isapoolsed sugulased, kellega ma väliselt sarnanen. Minu kokkukuuluvus nende inimestega, kes ometi elasid minuga võrreldes hoopis teistsugust elu. Mis ei olekski ehk kujunenud nii väga teistsuguseks, kui ma oleksin kodumaale jäänud. Kui ma ei oleks lõhestunud, kui mul oleks olnud ainult üks keel.

*

Nii võiksin ma alustada. Lugu kestab kogu aeg, ainult selle ülesmärkija peab otsustama, kus see algab või lõpeb.

Aga mina tahan ju kirjutada hoopis endast, mitte isa ei ole minu peategelane, vaid mina ise. Ja ma ei otsi siit ka mingit suguvõsakroonikat, vaid kõike seda, mis maha jäi. Seda, mis meist maha jäi, ja seda, mis oleks olemata jäänud. Minu enda lahkuminek kodumaast, teised lahkuminekud.

Ma isegi ei soovi kaotatut täiendada ega ellu äratada, olnut tagasi saada. Ei, selle asemel tahaksin seisatada ja peatuda olnu ja tulnu vahelisel piiril, lahkuminekus endas. Tahaksin justkui kangil seistes tasakaalu hoida ja vaadata mõlemale poole, nii et lahutatusetunne oleks tasakaalupunkt, mis ei tohiks aga olla kõikemäärav, see peaks lubama ka ülespoole kerkimist; alla mälestustesse langemisest tagasi teisele poole kõrgele üles, nagu kiigel, jah, nagu sellel traditsioonilisel eesti kiigel, mis oli olemas igas külas ja millel oli korraga ruumi paljudele. Seal istusid ja kiikusid külanoored laupäevaõhtuti või jaaniööl ja võib-olla laulsid: Veli, hella vellekene, tee meil kiike kiidumail… Kiigu, kiigu kõrge’elle… üle tamme talude! Mis säält kõrgelt näikse? Näikse kolme uibukest. Igan oksan ubina-a, igan ladvan laululind!

Üks minu esimesi Eesti-reise uuel iseseisvusajal: istun metsalagendikul palgijupil ja tunnen suurt segadust: liiga ohtrad muljed, mis ma olen siiamaani saanud, on mind ära vaevanud. Samuti see, et minu rootsi kirjanikest kolleegid, keda ma olen siia kaasa toonud, näitavad üles arusaamatust. Ja minu enda lõhestatus.

Järsku kireb kuskil lähedal kukk. Mind tabab kummaline õnnejoovastus. Miski viib mind seisundisse, mis oleks pidanud tekkima juba ammu, ja ma kandun tagasi ühte tallu mu lapsepõlvemaal. See ei saa ju olla mõni Eesti talu, mis selle tunde äratab, või saab? Pigem on tegemist minu esimeste lapsepõlveaastatega Rootsis, metsas, Rootsi talude läheduses, esimeste käikudega Rootsi taluköökidesse: piim ja värsked kuklid, lahkus ja soojus ja imestus kõige võõrastava üle. Kukk. Kas kukk ongi see Prousti „Kadunud aja” madeleine-küpsis, mis minus selle lapsepõlvetunde äratab? Vahest annabki just lõhnataju kõige otsesema seose meie unustatud maastikega? Või nagu ma ükskord lugesin Fernando Pessoalt: Lõhnataju on just nagu eriline nägemisviis. See kutsub esile meelelisi maastikke, mis meie alateadvuses on olemas ainult visandina.

Eriline soola ja kõduneva adru lõhn viib mind tagasi Rootsi läänerannikule, ja alati, kui ma tunnen kuskil tugevat värske sõnniku lõhna, satun oma lapsepõlve taludesse.

Aga mis ka niisugust tahtmatut mälestust esile ei kutsuks, igatahes tabab see sind nagu seletamatu õnnetunne, mis seepeale muutub pea ees sukeldumiseks lapsepõlvemaastikku: siin olen ma enne olnud! Metsas, sügavas Eesti metsas, kus ma istun koos mõnede kirjanikest kolleegidega metsalagendikul palgijupil ja kuulen kuke kiremist, tunnen sõõrmetes sõnnikulõhna ja olen äkki tervenisti õnnelik.

Või üks hilisem reis, viimatine suvine retk Saaremaale ja Hiiumaale. See järsk äratundmine, seletamatu, võimatu, ja ometi…

Olin nendest saartest kaua unistanud, neist räägivad laulud ja muistendid. Saaremaa peaks olema rootsi keeles Öland, aga on Ösel; Meie isad ja emad on saarlased, meretuuled me mängukaaslased… Saaremaa nimes on tuule ja mere kohin, ma teadsin, et selle nimega ja selle saarega seostub midagi erilist, aga ei teadnud mis, enne kui tädi mulle seda meelde tuletas, tol suvel suguvõsa kokkutulekul Kersti vanemate talus, mille ta oli „tagasi saanud” naabersaarel Hiiumaal, rootslaste Dagöl, selles fantastilises talus, kus nõukogude ajal oli olnud parteibosside puhkekeskus; Kersti oli saanud talu tagasi koos tenniseväljaku, tantsuplatsi ja hiigelsuure saunaga; me sõime seal pika laua taga ja tädi jutustas mulle, et laev oli teele asunud Saaremaalt, meie põgenikelaev oli lahkunud kuskilt saare looderannikult. Siis alles sain aru, kus see toimus. See oligi see rand, see pilt, mida ma olin endas kandnud; valendav paeklint, mis järsult langeb rahututesse lainetesse, pilt, mida ma oli hiljem uuesti näinud Kaljo Põllu müütilistel sügavtrükkidel, rabatuna sellest tundest: siin ma olen enne olnud! Olin seda rannikut otsinud kord varemgi, kui tegin koos mehega esimesi automatku sellel äsja avanenud maal ja me sõitsime mandril piki põhjarannikut, sest ma olin pähe võtnud, et põgenemine oli alanud nimelt sealt; küllap ei olnud ma hoolega tähele pannud lapsepõlves kuuldud lõputuid jutustusi ega fakte meelde jätnud.

Mäletan, et Eesti põhjaranniku paekivijärsakut oli meil algul üsna raske leida. Enamasti olid rannikualad suletud, need olid ikka veel Nõukogude sõjaväe kontrolli all. Aga ükskord seisime ja vaatasime tõesti kaljuservalt alla, nägime, kuidas paekivikihtide valendav läbilõige sööstis järsult alla, kitsa rannariba poole ja kadus merre, mis tol päeval oli terashall ja karm. Ka tol korral tundsin südames äratundmistorget: siin olen ma enne olnud!

Loomulikult ei saa mul olla sellest oma mälestust, ei mingit tõelist flashback’i, olin ju kõigest üheaastane, aga see müütiline pilt on siiski minusse nagu münti vermitud. Esikülg: koduigatsus, tagakülg: ärasõit, põgenemine. See pidi olema see maariba, see järsk paeseina läbilõige, mis oli viimane pilt meie silme ees, kui lasime lahti kodumaa rannikust ja andsime enda tundmatuse hooleks.

Minu ees on üks mustvalge foto: olen sellel veel üsna pisike, ümmarguste põskedega, barett peas ja tumesinine sametpalitu seljas, ja seisan maale tõmmatud aerupaadi ees. Aga see ei saa olla see paat, millega me põgenesime. Meid oli ju paadis kolmkümmend seitse inimest, ja mootorpaat oli uus. Mul oli kunagi üks paat… kunagi ammu… nii ammu. Võiksin öelda ka nii: mul oli kunagi üks maa… üks maa, mis mulle kunagi müütilisel ajal kingiti. Mul oli kunagi ka üks rahvas, ja see rahvas oli kõikidest rahvastest kõige tublim, kõige usinam ja terasem, rahvas, kellel oli huumorimeelt, jah, rahvas, kes oli säilitanud selle huumorimeele läbi kõikide raskuste ja kannatuste ja oskas seda kasutada relvana ülemvõimu vastu. Sel rahval olid oma laulud — oma laulud, muinasjutud ja huumor, aga tal olid ka oma nutud. Nimetasime ennast ise põgenikeks, kui palju kordi pidin ma seda kuulma, et me oleme põgenikud… põgenemine… alati see põgenemine.

*

Põgenemine. Rekonstruktsioon, lapin kokku jutte ja meenutusi, mida ma lapsena kuulsin, oma lapseperspektiivist saadud muljeid — olin neid lapsena nii palju kuulnud, et olin kuulamisest loobunud, ja nii tekkis suuri lünki — ning hilisemaid küsitelusid, mida mina ja mu õed katsusime veel isa eluajal vanematega ette võtta. Ja katsusin sellest kõigest kokku panna mingit järjepidevat lugu.

Pärast suurt Tallinna pommitamist oli ema koos minu ja vanaema, tädi Hilda, minu tädipoja Reinu ja tema vanaemaga Vigalasse evakueeritud. Isa ja onu Benno olid veel Tallinnas. 21. september, minu esimene sünnipäev, oli neljapäev. Pärastlõunal tuli isa koos onu Benno ja tema õega Tallinnast sünnipäevale. Meeleolu oli murelik, räägiti, et rahvas põgeneb lääne poole, mere äärde, ja sakslased taganevad idarindelt. Sünnipäevale tulijad olid seda Tallinnas ja teel Vigala poole ise näinud ja kuulnud. Pärast sööki oli juba pime ja kõik läksid õue. Siis nähti Tallinna pool loitvat sõjakuma.

Reede ennelõunal tahtsid onu ja üks teine mees tagasi Tallinna sõita, et näha, mis on vahepeal juhtunud, aga Vigala lähedal tulid neile vastu põgenikud, kes rääkisid, et venelane on juba Tallinnas. Nii et nad pöördusid tagasi.

Isa oli kuulda saanud, et mõned mehed ehitavad metsas paati, ja ta aitas neid sellega, et vedas paadiomanike pagasit. Ta oli aidanud ka vajalikku materjali hankida, mida muidu polnud saada, nagu naelad, kasutatud mootor ja muu. Isa oli mobiliseeritud — see tähendas, et teda oli sõjaväkke kutsutud ja sakslased sundisid teda teenistusse —, aga ta pääses sõdimisest ja pidi selle asemel vastutama Tallinnas sõjaväe ladude eest. Sealt ta seda materjali hankiski.

Vigalas paluti tal sõidutada arsti juurde ka see mees, kes pidi olema paadi kapten, sest too oli oma kätt vigastanud. Kapteni nimi oli Viibus, hiljem me külastasime teda mõnikord tema Hisinge villas, aga alguses oli Viibus isale öelnud hoopis mingi muu nime. Ta oli katsunud juba aasta varem põgeneda ning sakslased olid ta merel kinni võtnud ja Riiga vanglasse saatnud, aga tal oli õnnestunud sealt põgeneda ja läbi metsade jälle oma vanemate­koju tulla. Nüüd tahtis ta oma sealviibimist saladuses hoida, rääkis isa.

Laupäeval aitas isa paadiomanikke ikka jälle. Siinkohal katkestas ema tavaliselt isa jutu: tädi Helmi, kes meiega koos elas ja oli saanud tööd telefonistina raudteejaamas, tuli kella ühe paiku ja ütles, et nüüd vastab telefonis juba venelane, ainult kümmekond kilomeetrit Vigalast eemal. Õhtul kella kuue paiku tuli ema Vigala mõisast piima toomast, mida ta minu toidukaardiga oli saanud.

Ükskord, kui ema oli seda teed tulnud, tassides rasket piimanõu, oli temast mööda sõitnud veoauto rõõmsate pidutujus meestega. Mehed vehkisid talle kätega. Nende hulgas oli ka isa. Nad ei jäänud seisma, ei võtnud teda peale, ainult vehkisid kätega ja sõitsid mööda.

Aga seekord tuli isa talle vastu, munder seljas, nad läksid piki raudteed, ja isa rääkis, et nad on saanud kohad selles salaja ehitatud paadis. Ema ei tahtnud ära sõita. Ta ei tahtnud vanaema maha jätta. Isa ütles, et valigu, tema ise sõidab igal juhul.

Selles kohas segas ema alati vahele: kui ta ükskord käis hirmunult ja murelikult seal raudtee ääres, olin mina tal süles, ja siis oli ta äkitselt tundnud suurt rahu.

Kella kaheksa paiku õhtul tuli isa tagasi ja ütles, et tädi Hilda ja onu Benno on ka paadis kohad saanud, sest onu Benno oli suutnud hankida veoauto, mis viib paadi Kasari jõe äärde. Siis otsustas ema kaasa sõita. Ja nad hakkasid asju pakkima. Paadiomanikul endal oli tohutu palju asju, aga teised ei tohtinud nii palju kaasa võtta.

Nad võisid võtta, mis neil seljas oli, ja natuke vahetusriideid. Ema tegi pambu tekist, mis oli isa vanematetalus kootud, sinimustvalge mustriga. Selle sisse pani ta minu vatiteki ja padja ja kõik need riided, mis mul üheaastaselt olid, muu hulgas ka minu väikesed setu rahvarõivad, tumesinise seeliku ja valge, punaste tikanditega pluusi. Siis pani ta sinna kaks lina, kaks padjapüüri ja kaks käterätikut, aluspesu ja paar isa päevasärki. Endale võttis ta oma ilusa veinpunase kleidi mustade sametaplikatsioonidega. Kleit oli uus ja ta oli saanud selle kanga ostuloa, kui ta mind ootas, et oleks üks laiem rõivas selga panna. Isa oli selle kanga hankinud oma sidemeid kasutades. Aga ema ei õmmelnudki sellest beebikleiti, vaid käis hoopis vanaema kleidiga, ja lasi endale sellest kangast õmmelda hoopis uue elegantse kleidi. Mulle tundus alati, et veinpunased kleidid on kõige ilusamad, mida võib ette kujutada. Ema võttis kaasa ka oma luuvalge pulmakleidi, millele ta ise oli tikkinud alla serva laia helesinise rahvariidemustriga poordi ja mida ta esimest korda oli kandnud viimasel laulupeol. Ja siis pani ta pampu veel oma musta sametkübara ja paari kollaseid tursanahast kingi, mida me mõlemad õega tahtsime päranduseks saada.

Reisil olid emal jalas tumesinised pikad villasest trikoost püksid, mis tal olid alles laagrite ajast, kui ta oli kodutütarde juht. Tal oli ka vanaema vateeritud talvemantel. Tema oma mantel oli liiga kitsas ja õhuke ning vanaema oli sundinud teda enda oma võtma. Ema südametunnistus vaevas ikka veel selle pärast; mida siis vanaema nüüd saab selga panna, kui külmaks läheb! Isal olid sõjaväevormi asemel seljas ülikond ja palitu.

Siis võtsid nad kaasa väikese vineerist tünni, „tumba”, kuhu vanaema oli pannud isa muretsetud soolasingi ja kaks liitrit sulatatud võid alumiiniumkastrulis, juhuks kui me ei peaks teel olles sugugi süüa saama. Neil oli kaasas ka teine alumiiniumist pott, kus oli natuke kuiva toitu ja leiba. See kõik kulus ära nende kuue päeva jooksul, mis me teeleminekut ootasime. Aga võist jätkus veel kuni Stockholmi põgenikelaagrini, kuni ema sünnipäevani oktoobris, kui pidusöögiks kartuleid praeti. Praekartulid, see oli alles pidu!

Isal oli portfell ja seljakott. Sinna pani ema kõik dokumendid, tunnistused ja ehted, muu hulgas ka vanaema lilladest ametüstidest kaelakee, mis pidi minule saama, ja siis veel lauahõbedat, mida võis ehk toidu vastu vahetada (ja mis emal on siiamaani alles).

Vanaemaga jäeti kiiresti jumalaga: kevadeks oleme tagasi! Siis võidavad inglased ja ameeriklased ja Eesti saab jälle vabaks! Emal tulevad alati pisarad silma, kui ta sellest hüvastijätust räägib, ja ta ütleb: „Mida pidi vanaema tundma, kui ta tuppa tagasi läks ja Eneli tühja voodit vaatas!”

Laupäeva õhtul kell üksteist sõitsime siis ema ja mina, tädi Hilda ja kaheaastane tädipoeg Rein isa juhitud Adleri marki autoga minema. Isal endal oli Hanomag, aga selle oli ta andnud ühtedele meestele, et need selle metsa peidaksid. Isa oli tegelnud ka sõjaväeautodega. Sealtkaudu oli ta Adleri laenuks saanud. Onu Benno oli juba veoautoga paadi juurde sõitnud. Venelased ei olnud enam kaugel.

Isa juhtis niisiis Adlerit. Ta oli väsinud ja palus tädi Hildal ja emal kogu aeg rääkida, et mitte roolis magama jääda. Ta ei olnud mitu ööpäeva maganud. Vigalast oli sinna, kuhu nad pidid sõitma, Kloostrimõisasse Matsalu lahe äärde, oma nelikümmend kilomeetrit. Korra sõitiski ta kraavi ja ei saanud auto uksi lahti. Siis tulid kaks sõdurit ja üks tüdruk ning lubasid aidata, kui neid natuke maad edasi viiakse. Üks istus taha, üks seisis astme­laual ja üks istus mootori kapotile. Sõita tuli kustutatud tuledega. Siis kohtasid nad eesti sõdureid, kes küsisid, kuhu nad teel on, ja isa ütles, et ta viib ainult oma perekonna ühte kaugemasse kohta. Siis nad said sõduritest ja tüdrukust lahti. Kui nad kohale jõudsid, oli kell pool üks öösel. Isa pidutses koos teiste paadimeestega, ema magas minuga kuskil varjualuses. Viina oli palju, ütles ema.

Paat oli üksteist meetrit pikk ja kolm-neli meetrit lai. See oli ehitatud metsas ühes küünis, ja kui ta nüüd vette lasti, võttis ta kõvasti vett sisse. Kuiv puit ei olnud paisuda jõudnud, vett immitses laudade vahelt ja merel tuli seda kogu aeg välja pumbata. Mootor oli ühe Pärnu kalalaeva vana kasutatud Struck.

Selle eest oli tulnud anda suur siga.

Paat oli eelmisel päeval veoautoga Kasarisse veetud. Nüüd, pühapäeva hommikul, veeti see üle niitude Matsallu, kus ta merre lasti. Paadi kõrval oli teine, väiksem paat. Mõte oli selles, et kui põgenemine suure paadiga ei õnnestu, siis võiksid kaheksa kuni kümme meest väiksega põgeneda. Enne kui jõuti teele asuda, ilmus välja üheksa-kümme eesti sõdurit, kes vägisi tahtsid kaasa tulla. Kolm neist said koha suures paadis ja ülejäänud pidid jääma väiksesse. Keegi ei tea, mis neist hiljem sai.

Päeva jooksul katsuti paadile hääled sisse saada. Pärastlõunal mindi pardale ja sõideti umbes tund aega, kuni pimedaks läks, sest kardeti Saksa piirivalvet. Sellepärast jäädi peitu Matsalu lahe kõrkjastikku, kust paat välja ei paistnud. Alguses oli pardal kolmkümmend kuus inimest, mina olin neist kõige noorem.

Öö jooksul sõideti mööda väila, kuni mootor jupsima hakkas. Samal ajal oli tõusnud tormituul. Mehed parandasid mootorit, isal oli palavik. Paadi­omanikel oli terve autokoormatäis pagasit, muu kraami hulgas ka üks kerge mootorratas. Ankrut paadil ei olnud, nii et nad pidid võtma mootorratta ja seda ankruna kasutama, kui paadimootor seisma jäi. Siis sõitis neist mööda üks Saksa piirivalvelaev, mis tahtis neid viia Hiiumaale, aga kapten jäi selle juurde, et tema tahab sõita Saaremaale. Hiljem tuli välja, et tal oli seal pruut, kelle ta tahtis kaasa võtta. Kui teised ei tahtnud selle ringiga nõusse jääda, ütles ta, et juhtigu nad siis ise paati, nii et läks ikka nii, nagu tema tahtis.

Ma teadsin, kes see tema pruut oli, me käisime tädi ja onu Viibusel sageli nende villas külas. Tädi Silvi lamas alati rõdul päikese käes, ta oli väga pruun ja moodne. Ja tädi Silvile meeldis kuulata üht neegrit, kelle nimi oli Louis Armstrong ja kes mängis jazz’i. Mulle meeldis, kui see mees trompetit mängis, aga mitte see, kuidas ta laulis. Onu Viibusel läikisid silmad peas, kui nad isaga napsi võtsid, ja siis tahtis ta alati väikest Talvit näpistada, Talvi oli priskem kui mina. Tollal oli onu Viibus tüürimeheks suurtel õlitankeritel, mis sõitsid kaugete võõraste maade vahet.

Jõudsime Saaremaale Pangale ja piirivalvurid said abi eest viina ja hakkasid jooma koos kahe sõduriga, kes olid meiega kaasa tulnud. Onu Benno lamas öösel suures paadis peidus ja kuulis, kuidas üks eesti sõduritest rääkis saksa keelt ja tegi purjuspäi Saksa piirivalvurile ettepaneku põgenikepaadist bensiini varastada ja kiire piirivalvelaevaga vehkat teha, aga sakslane vastas napisõnaliselt ja plaan jäi sinnapaika. Teised magasid ühe talu lakas heintel.

Me jäime Saaremaale viieks päevaks. Esmaspäeva hommikul tuli Saksa sõjaväeauto sõduritega, kes suunasid kuulipildujad paadi poole. Isa oli külmetanud ja magas ikka veel lakas ega olnud paadis. Saksa sõdurid otsisid paadi läbi ja võtsid ära kõik relvad, mis nad üles leidsid, aga üks mees oli oma relva peitnud võitünni, seda nad ei leidnud. Nad otsisid ka sõdureid ja võtsid kaasa onu Männiste ja veel kaks meest.

Siis avastati, et paadimootor on katki, ja selle parandamine võttis mitu päeva. Naised käisid lastega ringi ja valmistasid taluköögis süüa. Kõik andsid osa sellest, mis neil kaasas oli, ja ühel päeval keedeti suppi sellest singist, mis emal ja isal oli kaasa võetud. Vahepeal tuli inimesi juurde. Üks mees tuli hobuse ja vankriga, mille ta andis ühele paadiomanikule, ja too vahetas selle ankru, purje ja ühe raudketi vastu, ja siis lubati ka tollel mehel kaasa tulla. Ja siis tuli veel üks mees, keda isa ja ema tundsid ja kes andis paadiomanikule kullast taskukella, ja tema võeti ka kaasa. „Võtsid tema isa taskukella,” ütles ema ikka pisut süüdistavalt. Viimasel minutil tuli onu Männiste tagasi, tal oli õnnestunud Saksa sõdurite käest põgeneda. Tema oli üks neist poissmeestest, kes meil kodus käisid ja isaga koos viina võtsid. Nüüd oli meid paadis koos kapteni pruudiga kokku kolmkümmend seitse inimest. Mootorratas jäeti maha.

Reedel, 29. septembril tõusis torm. Räägiti, et venelased lähenevad ja et manner on juba täielikult vallutatud. Otsustati välja sõita hoolimata kalurinaiste hoiatusest, et niisuguse ilmaga naisi ja lapsi merele ei võeta.

Arvati, et torm läheb veel tugevamaks. Mõned teised, kes olid välja sõitnud, pöördusid tagasi. Õhtul kell veerand kuus lahkuti Saaremaalt. Ema mäletas, et ta ei olnud hirmul ega kurb, ainult tõsine saatuse ees.

Paadis oli olemas merekaart ja kompass, nii et nad ei pidanud tegema nii, nagu keegi vana meremees oli öelnud: „Laske ühtevalu lääne poole, Rootsi on pikk maa, ega te sellest mööda ei põruta!” Kurss võeti Stockholmi peale. Naised ja lapsed ning enamik mehi olid paaditeki all, kus istuti tihedalt üksteise kõrval põrandal. Paadis polnud mingit sisseseadet. Ühes nurgas oli ämber, mille peal asjal käia. Ema jäi raskesti merehaigeks ja ei suutnud minu eest hoolitseda, aga tädi Kull aitas teda ja võttis nii minu kui ka Reinu oma hoolde, me mõlemad olime merehaiged. Mina oskasin öelda ainult „uua, uua”, see tähendas minu keeles: „Juua!”

Piimanõudega oli kaasa võetud vett ja bensiini, aga keegi oli kogemata kallanud mootoripaaki bensiini asemel vett. Siis tuli paak otse paadipõrandale tühjaks lasta ja bensiiniaurudest läks kõigil süda pahaks. Mehed pidid pumpama, nad olid väsinud ja tahtsid lõpetada, aga kapten ähvardas neid oma brauninguga ja karjus ülevalt luugist: „Vastuhakkajad lasen maha! Kas naised ja lapsed peavad teie pärast põhja minema!” Ja mehed pumpasid edasi. Kõigil oli süda paha, peale ühe mehe, motoristi, kes kogu aeg sõi pekki ja jõi viina peale. Väljas olid lained nagu kõrged mäed.

Laupäeva õhtul hilja hakkasid Rootsi ranniku tuled paistma. Kapten seisis roolis ja tema pea tonksatas aeg-ajalt. Aga isa oli hakanud kosuma, kui ta tulesid nägi, ja nüüd tahtis ta iga hinna eest pärale jõuda. Sellepärast seisis ta kapteni kõrvale ning köhis ja rögistas iga kord, kui kapteni pea tonksatas, nii et mees üles võpatas. Ma ei saanud kunagi aru, miks isa ei võinud teda lihtsalt müksata, see oli ju onu Viibus, aga isa ütles, et ei võinud, kuna see oli ju Kapten. Paat hulpis terve öö piki rannikut edasi-tagasi, sest kapten ei julgenud sisse sõita, halva ilmaga oli raske navigeerida. Paat oleks võinud madalikule kinni jääda või rannakaljude vahel puruneda.

Pühapäeva hommikul saabus Rootsi rannavalvelaev ja lootsis meid Sandhamni lähedale Korsöle. Võeti ära kõik tulirelvad, mis veel alles olid, välja arvatud see, mis oli võitünni peidetud. Kai ääres seisis „Salmi”, kaubalaev, mis oleks pidanud haavatuid Saksamaale vedama, aga jõudis selle asemel siia hoopis Eesti põgenikega. Meid võeti „Salmi” pardale ja kõigile anti magamiskoht, kus öö mööda saata. Sinna kogunes mitmesugustelt paatidelt kokku oma viissada inimest.

Üks paat pidi Eestisse tagasi sõitma ning ema ja tädi Hilda katsusid sellega saata vanaemale kirja, et nad on õnnelikult kohale jõudnud — „meid võeti hästi vastu ja anti kakaod juua!” —, aga see kiri ei jõudnud kunagi pärale.

Mina olin täiesti läbi ligunenud, minu tekk ja padi olid niisked ja ema muretses minu riiete pärast. Aga ta läks koos kapteniga lotade juurde ja sai sealt mulle beebiriideid. Ja neile pakuti kuuma kakaod, mida nad ei olnud maitsnud neli aastat! Anti ka võileibu, aga leib oli magus ja alguses nad arvasid, et see on mingi kohvisai. Ja siis said nad magusat verikäkki, mille isa välja sülitas. See oli kõige vastikum asi, mida ta kunagi oli söönud, see tal alla ei läinud. Isal oli muidu raudne seedimine ja ta võis hädakorral kas või naelu süüa, aga verikäkki, seda küll mitte, igatahes mitte magusat ja rosinatega!

Aga muidu olid nad tänulikud ja õnnelikud, et olid viimaks pärale jõudnud! Et nad ei jäänud selle raudeesriide taha, mis nüüd alla tõmmati.

*

Me olime pärale jõudnud. Minu jaoks oli see elu esimene reis, jah, see oli minu elureis. Alles nüüd saan aru, missugune ime see oli, et me üle mere jõudsime. See arusaamine piirneb vapustusega: kuidas nad ometi julgesid teele minna? Aga nüüd mõtlen ma ka nii: nad olid nii noored, kolmekümne ümber, nooremad kui minu lapsed praegu.

Sandhamnist viidi ema ja isa koos minuga Stockholmi põgenikelaagrisse, kus me olime oktoobrist kuni detsembrini. Igatahes me olime seal luutsinapäeval ja ema jutustas ikka, kui jahmunud olid põgenikud, kui äkki tulid valgetes öösärkides naised neile laulma, põlevad küünlad käes ja ümber pea. Onu Männiste rääkis ka, et kui ta oli elanud ühe vana naise juures, siis oli too ühel hommikul vara lävel seisnud, juuksed põlemas, ja oma väriseva vanaeidehäälega laulnud; vanamoor oli päris lolliks läinud!

Stockholmist viidi meid Ölandile Vislandasse ja seal said isa ja ema iga nädal kaks krooni taskuraha. Isa kulutas oma raha sigarettide ostmiseks, aga ema kogus raha ja ostis mulle poti. Ma oskasin juba Eestis potil käia, aga siin mul ei olnud potti. Ema ja isa kasutasid rootsi keele õppimiseks Åhlén & Holmi katalooge ja seal oli asi nimega nattkärl, mida ema siis isa ostma saatis. Aga isa hääldas iga tähte üksikult ja keegi ei saanud temast aru, nii et ta pidi näpuga näitama.

Varsti sõitis isa Mönsteråsi metsatöödele ja ema jäi laagrisse. Pärast sõitis isa edasi Stockholmi, kus olid onu Benno ja tädi Hilda, ja katsus seal ka tööd leida. Aga parajasti oli metallitööliste streik, nii et tema erialal ei olnud midagi saada. Selle asemel valmistasid tema ja onu Benno ühele arhitektile mudeleid. Juunikuus sai ta Blixtorpi puiduvabrikus lakkimistööd. Aga sinna ta ei saanud perekonda kaasa võtta, sest tal ei olnud korterit. Sel ajal ootas ema juba minu õde Talvit.

Ema ja mina olime pidanud ümber kolima ühte Ribbingelundi suvepansionaadis sisseseatud laagrisse. Igale perekonnale anti omaette tuba, kõik teised pidid elama barakkides, naised ja mehed eraldi. Seal olid narivoodid ja neile anti paberlinad, mida enamik kasutas voodieesriidena, et end teistest eraldada, nii et igaüks sai justkui omaette alkoovi. Ema jutustas alati uhkelt, kuidas mina istusin eesriide taga ja rääkisin, ja kui ma siis välja ilmusin, ütles üks naine üllatunult:

„Oh, sa oled nii väike, ja räägid juba nii hästi!”

Ema, kes ootas last, ei pidanud koristama ja tööd tegema, vaid vastutas selle asemel oma baraki eest ja korraldas teiste tööd. Ta oli hakanud ka rootsi keelt õppima. Põgenikele oli riideid kogutud, aga ema ei tahtnud pruugitud riietes käia, vaid tegi neid enda ja minu jaoks ümber. Üks naine oli õmblusmasina kaasa võtnud ja emal lubati seda kasutada, ta õmbles muuhulgas ühest poistejopest tumesinise sametpalitu, mida ma olen näinud paljudel oma pisikesepõlve piltidel ja mille Talvi hiljem päris.

Lõpuks sai isa Blixtorpis meile toa, aga enne kui me jõudsime sinna sõita, helistas ta ja ütles: „Ärge tulge! Siin on kõik kohad täisid täis!”

Ent augustikuus oli ta leidnud maja, kuhu mahtus elama kaks perekonda, kummalgi omaette sissepääs. Saime kraanikausi ja puupliidiga toa, väljakäik oli koridoris. Ja nii sai perekond jälle koos olla. Seal sündiski Talvi. Kuigi ta sündis tegelikult taksos, teel haiglasse.

*

Jah, me olime pärale jõudnud. Kasvamise ajal pidasin ma seda justkui iseenesestmõistetavaks; me elasime Rootsis, sest olime Eestist põgenenud, ja Eesti oli nüüd Raudeesriide taga. Mida põgenemine tegelikult tähendas, sellest ma aru ei saanud, hoolimata kõikidest lugudest, mida vahetpidamata käiati. Ma ei esitanud endale varem kunagi küsimust: kas neil tõesti ei olnud mingit valikut? Või ei suutnud nad ette kujutada, mida niisugune ülemeresõit õieti kaasa toob? Et nad tegelikult panid mängu nii enda kui ka minu elu. Me olime ju pärale jõudnud: me elasime, olime siin. Jah, põgenemisest endast oli saanud ainult üks lugu. Rohkem oli kahju neist, kes olid maha jäänud. Lahutus nendest oli reaalsus.

Kõige suurem lahutus oli ju palju-palju aastaid lahutus kodumaast. Ja see lahutus tundus olevat igavene. Eesti ei saa enam iial vabaks, ükskõik, millest täiskasvanud ka ei unistaks ja oma rahvuslikel kokkutulekutel ei fantaseeriks. Ka hiljem ei paistnud silmapiiril mitte mingit vabadust, Eesti oli kaotatud maa ja jäi selleks.

*

Vahel juhtub, et tunnen end keeles vanemateta lapsena. Eesti sõnal vaene­laps puudub rootsi ja norra keeles vaste. Vaenelaps võib tähendada nii vaest last kui ka vanemateta last. Ma olen nagu inimene, kellel pole midagi oma. Minu keel on mul ainult laenuks. Ma olen kaotanud oma tõelise ema, ja võõrasema ei kohtle mind alati nagu omaenda tütart. Ma ei tea, mida teha, et talle meele järele olla ja tema poolehoidu võita. Rootsi keel on minu võõrasema.

Eesti muinasjutud kubisevad vanemateta tüdrukutest, kes peavad kurjade võõrasemade või karmide peremeeste juures tööd rügama. Nagu selles muinasjutus kahest tüdrukust, kes on sarnased nagu kaks tilka vett või teisikud, üks tubli ja lahke, teine laisk ja kuri, ja kahest emast, kurjast võõrasemast ja heast emast, kes on surnud. Selles muinasjutus laseb kuri ema tüdrukutel jää peal lõnga kerida, omaenda tütre paneb ta muidugi jääaugust kaugele, samal ajal kui võõrastütar peab kerima jääaugu serval. Kui tema lõngakera jääauku kukub, peab ta sellele jääkülma vette järele minema. Seal all kohtab ta head ema, kes pärast seda, kui tütar on aidanud tal mitmesuguseid talitusi teha, annab talle kaks rasket lõngakera, tema mahapillatu ja teise puhtaimast kullast. Aga kui siis upsakas kasuõde peab sedasama järele tegema, et samuti kullast lõngakera saada, antakse talle selle asemel üks tulekera ja teine pigikera, ja nii tema kui ka tema ahne ema põlevad ära.

Võib-olla on asi nii, et mina olengi see, kes peab sukelduma jääauku või lapsepõlvekaevu ja katsuma üles leida oma kaotatud lõngakera, ja mõnikord muutub see kera raskeks, nii raskeks, et ma vaevalt jaksan seda kanda, vahel on see tulest ja vahel pigist, aga ükskord võib see ehk olla ka puhtaimast kullast?

Kui ma püüan taasluua midagi oma lapsepõlvest, pean minema alla jääauku, aga ma pean sukelduma ka keeltesse ja nende jagamisse. Ja eriti lahutusse kodumaast, müütide ja muinasjuttude maast. Kogu sellesse igatsusse. Ja merre, mis neid lahutab.

Kuldrannake, kuldrannake, mil’ jõuab laev su kaldale.

*

Igas pagulaseestlases elab tõlkija, igaühel neist on oma ettekujutus sellest, kuidas tuleks midagi nende emakeelest teise keelde tõlkida, mida nad ju samuti mõistavad, kui on pikka aega välismaal elanud. Kõigil on ettekujutus, missugune peab olema mingi sõna õige tõlge, või vähemalt, missugune see ei tohi olla. Juhitakse tähelepanu, et see sõna tähendab tegelikult seda ja seda, muidugi ei saa seda täielikult edasi anda, aga igatahes niiviisi kindlasti mitte! Paistab, nagu oleks rootsi keel liiga vaene, sest ei suuda edasi anda õiget eesti väljendit, igal juhul on tõlkija kobakäpp, kes sellega toime ei tule. Ent igal keelel on oma rütm ja kõla, iga keel on meloodia, ja ühest keelest tuleb teise üle kanda varjund, meeleolu, mõte. See peab teises keeles kõlama hästi ja arusaadavalt, see peab olema sujuv ja äratuntav, ja ometi peab selles alles olema esimese keele varjund. See pole kerge, eriti kui keelte meloodiad on niivõrd erinevad. Aga ma mõistan oma kaasmaalasi, ka mina võin saada niisuguseid vastukajasid. Kui inimesel on mingi erakordsena tunduva sõna või väljendi suhtes tugevad tunded, siis tekib kergesti rahulolematus katsetega seda teise keelde ümber panna.

Ükski tõlkija ei suuda edasi anda seda tunnet või pilti, mis sul endal tekib, kui kuuled oma emakeelset sõna.

*

Kui ma olen välismaal ja minult küsitakse, kust ma tulen, vastan, et Norrast. Norras olen ma rootslane, Rootsis olen ma eestlane ja Eestis rootsieestlane.

Tegelikult on eksiil mulle külge kasvanud. See on nagu mingi lisanahk, mida ma kõikjal kaasas kannan. See kogemus ei ole loomulikult kaugeltki unikaalne, aga see on minu kogemus ja ma ei vabane sellest. See olen mina, keda see hõõrub. Eksiil mõjutas kogu mu üleskasvamist Rootsis. Kui ma tänapäeval tagasi Eestisse koliksin, tunneksin ennast seal võõrana. Aga kas pole üpris häbematu kodutusest rääkida minul, kes ma olen siiski oma maades üsna hästi kodunenud? Minul, kellel on siiski kodumaa, millest unistada? Minul, kes ma pole ju mingit reaalset ohtugi kogenud? Kui ma näiteks loen Rose Ausländerit — isegi tema perekonnanimi on tunnuslik! —, siis saan aru, mis on tõeline eksiil. Rose Ausländer on Bukoviina luuletaja, samuti nagu Paul Celan, ja Bukoviina poeete iseloomustab see, et nende luuletused ei ole kirjutatud Bukoviinas. Bukoviina, mis kõigepealt kuulus Austria-Ungari keisririigi kroonimaade hulka ja pärast Rumeeniale, lõpetas pärast Teist maailmasõda eksisteerimise iseseisva piirkonnana. Pealinna Czernowitzi kirjeldatakse kui neljakeelset linna, kus räägiti saksa, jidiši, rumeenia ja ukraina keelt, see mitmekultuuriline kogukond on hävitatud, samuti paljud linna juudid. Rose Ausländer kirjeldab, kuidas nad Saksa okupatsiooni ajal salaja koos käisid ja luuletusi lugesid: Meie, juudid, surmamõistetud, vajasime meeletult lohutust. Ja surma oodates elasid paljud meist unistusesõnades — nendes oli meie kodutuse traumaatiline kodu.

Kes oli Kafka? Teda nimetatakse vahel sakslaseks, vahel tšehhiks. Ta kirjutas saksa keeles, aga elas suurema osa oma elust Habsburgide kaksikkeisririigis, oli ta siis austerlane? Pärast 1918. aastat sattus ta oma ülejäänud elu elama vastloodud Tšehhoslovakkias. Aga ta oli juut. Olen kuskilt lugenud, et tema arvates ei olnud tal täielikku kodukohaõigust saksa keeles, mis oli ju tema kodune keel, ja et ta olevat õppinud ühelt näitlejate trupilt jidišit. Ta nimetas seda keelt žargooniks või Schmeltzsprakh’iks ja väitis, et see koosneb ainult võõrastest sõnadest, mida keel on kõikidelt rahvaste­rändamistelt üles korjanud. Talle meeldis see uudishimu ja mängulisus, millega keel oli need sõnad omandanud.

Selles on midagi, milles ma võin iseennast ära tunda. Minu jaoks muutus eesti keel mänguplatsiks, tandriks, kust ma hankisin kannustavaid impulsse, kui katsusin vormida rootsi koolikeelt oma lõpmatutesse sõnamängudesse ja nimetamistesse. Siis lisandusid teised keeled. Ja avanes veel laiem maailm. Kui ma hiljem kirjutama hakkasin, siis toimus see muidugi rootsi keeles, minu koolikeeles. Aga kirjutades matkin ma meelsasti teisi keeli ja ei tea õigupoolest päriselt, mis on minu oma, minu õige keel.

Emakeel on kaasavara, mis saadakse tasuta, ütleb rumeeniasakslane Herta Müller, kes kõigepealt õppis ära saksa keele oma saksakeelses kodukülas Rumeenias, aga hiljem omandas ka ümberkaudu räägitava rumeenia keele. Emakeele sõnad ei ole enam asjade ainuke mõõt. Aga emakeel on olemas, see on nagu nahk, ja niisama haavatav. Mõlemad keeled annavad teisele värvi. Herta Müller ei taha nimetada keelt oma Heimat’iks, sest see sõna on liigselt koormatud. Selle asemel tsiteerib ta hispaanlast, koonduslaagri­vangi ja pagulast Jorge Sempruni Franco diktatuuri ajal: „Mitte keel ei ole su kodumaa, vaid see, kuidas seda kasutatakse.” Nicht Sprache ist Heimat, sondern das, was gesprochen wird. Paljudki ei või koos temaga tunda end kodus oma kodumaa keeles, sest see on rikutud.

Missugune keel see siis on, mis on minu kodu? Mis keeles ma elan? Eesti keel on mu kaasavara, ma olen abiellunud rootsi keelega ja elan seal, aga kas Norras olen ma külaline?

Rootsi keelest Anu Saluäär

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon