Lapse ja mehe ühine hääl

Jan Kaus

 

 

Toomas Haug: „Mööda Koidu tänavat”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 112 lk.

 

1

Toomas Haugi lapsepõlvest kõnelev „Mööda Koidu tänavat” mõjub üllatavalt ning ei mõju ka. Iseenesest pole midagi ootamatut tõsiasjas, et kirjandusteadlane otsustab vahelduseks keskenduda rahvusliku mineviku asemel isiklikule möödanikule ning kirjutab omaeluloolise raamatu, pöörates pilgu Eesti kultuuriloo ristteedelt ja nurgatagustelt oma esimeste mälestuste juurde. Enamgi, kui tuletada meelde mõningaid Haugi isiklikumaid esseesid, võib viimastes näha omamoodi prelüüde Koidu tänava raamatule.

Üks näide. Autor kõneleb ühes „Mööda Koidu tänavat” episoodis Väike-Kiire ja Koidu tänava nurgal asunud liivakastist, kuhu tuli mängima üks võõras poiss. Haug oletab, et tegu oli tema hilisema sõbra Rein Kruusiga, kes elas „kõrges majas Videviku tänaval” (lk. 20). See tekitab kohe seose esseega „Rein Kruus, Jüri Loigu ja igavene perifeeria”, mis liigitub otsapidi autobiograafilise kirjanduse valdkonda, kirjeldades Rein Kruusi uurimistöö kõrval ka tema kummalist sõprust autoriga. Muide, kõnealusest esseest ja Koidu tänava raamatust leiab ühe tähendusliku ühismotiivi. Kohe oma mälestusteteose alguses kõneleb Haug keldrite rollist lapsepõlves, näiteks sellest, kuidas August Mälgu nimi seostub tal just nende salapäraste paikadega. Keldrikorrusel oli aga oluline koht ka Haugi ja Kruusi sõpruses: „Tuglase maja riietehoiuks ehitatud keldrist kujunes õdus kohtumispaik, natuke väljaspool ruumi ja aega asuv põrandaalune perifeeria.”[1] Kujund töötab mõlemas kirjakohas, nõukogude ühiskonna ääre­aladele liigituvatel autoritel — elavatel või surnutel — on määratud varjuda silmapiirist allapoole.

Sestap tundubki, et „Mööda Koidu tänavat” on omamoodi loogiline samm Toomas Haugi loomingulisel teekonnal, mitmete esseede ilukirjanduslikum edasiarendus.

2

Mis oli aga see, mis mõjus Koidu tänava raamatu juures üllatavalt? Seda peab selgitama mõningate reservatsioonidega, kuna mälestuskirjandust on ainu­üksi Eestiski ilmunud juba nõnda palju, et igasuguseid üldistusi on ohtlik teha, kui puudub enam-vähem adekvaatne üldpilk (ning minul see igatahes puudub). Siiski tundub, et Haugi lapsepõlvemälestusi kandev hoiak pole eriti levinud ning sellel tasuks pisut pikemalt peatuda.

Muidugi, on üsna kerge leida Haugi meenutuste ühisosa teiste mälestusteostega, aeg-ajalt kipuvad need lugemisel lausa iseenesest tekkima. Piisab, kui autor sedastab: „Meil oli palju raamatuid, valitses raamatulembus, nii et klassikud said mulle tuttavaks enne, kui olin neist ridagi lugenud.” (Lk. 9.) Või kirjutab: „Tolstoid loeti, oli ju üldse vanade klassikute lugemise kuldaeg, mis võib-olla enam kunagi ei kordu.” (Lk. 88.) Kuna enamik mälestusi on haritlaste kirjutatud, siis pole midagi üllatavat, et raamatute ja koduse raamatukogu tähtsuse motiiv kipub neis sagedasti korduma. Viimaste aastate mälestuskirjanduses on raamatute rolli mänginud suureks ja ülevaks Mari Tarand, kes kirjutas oma raamatus „Ajapildi sees” järgmist: „Kõige suurem kallisvara meie kodus oli raamatukogu, mida ema pärast isa surma kiivalt hoidis. See põhjustas meis, lastes, mõnikord pahameelt ja mõistmatust.”[2] On jälle omamoodi tähenduslik, et ilukirjanduse kustumatu mõju motiivid võivad autobiograafilistes teostes täiesti konkreetselt kattuda. Haug: „Aga külaskäikudel istus ta meie aias, nad rääkisid emaga kirjandusest, unistasid Pariisist (kuhu Doris lõpuks jõudiski — liiga hilja, nagu ta meile kirjutas) ja tsiteerisid vastamisi Betti Alveri värsse.” (Lk. 11.) Tarand: „Kui ma 1963. aastal abiellusin, sain emalt pulmakingiks kaks raamatut. Need olid Betti Alveri „Tolm ja tuli” ning oma isa „Traataed”, mõlemad linasesse riidesse köidetud.”[3] Ja siis selgub, et esimesed värsid, mis noorele Haugile „ema ja Dorise jutte kuulates” pähe jäid, kõlasid nii: „Metsas pimedas ja võikas / pime sõdur ringi põikas.” See luuletus, „Hing”, on pärit „Tolmust ja tulest”. Ei jää muud, kui lisada võimalus, et Doris tsiteeris emale (või ema Dorisele) „Hinge” samal hetkel, kui Linda Viiding ulatas oma tütrele linasesse riidesse köidetud raamatud.

3

Aga Toomas Haugi ja Mari Tarandi mälestustel on üks oluline erinevus, mis väljendub tonaalsuses. Tarandi nostalgias on värelevat hingestatust, ülevustki, filmilinale sobivat dramaatikat — mõeldagu kas või stseenile, kus tema isa oma surmapäeval Heiti Talvikut tsiteerib. Haugi stiil jätab selle kõrval selgelt flegmaatilisema mulje. Haugi mälestusi iseloomustab vaoshoitud, aga samas selgelt tajutav humoorikas, mõnikord suisa irooniline alatoon.

Tundub, et Toomas Haug ei toonud lapsepõlvest kaasa erilisi painajaid ega elukestvaid neuroose. Ta ei jäta meenutades muljet mehest, „kes on algusest saati kandnud endaga kaasas haava”, nagu kirjutab oma mälestustes Paul Auster.[4] Võtkem näiteks iga korraliku lapsepõlve koostisosa — valetamine tähelepanu pälvimise ja mulje jätmise nimel. Haug kirjeldab lapse äratundmist: „…said aru, et paljalt sõna jõul võib esile manada elamusi asjadest, mida tegelikult pole olemas.” (Lk. 40.) Sellele järgneb loomulikult vajadus vanemate inimeste ees silma paista: „Püüdsin esineda ka meid külastavatele tädidele, sest tundus, et tädid oskavad hinnata hirmsaid ja põnevaid lugusid. Ühel õhtul jooksin tuppa [—] ja seletasin, et suur must koer hakkas läbi plangu minu peale haukuma ja tahtis üle aia hüpata, aga mina haukusin vastu ja haukusin kõvemini, nii et koer tõmbas saba jalge vahele ja jooksis ära.” (Lk. 40.) Paar lehekülge hiljem tunnistab autor, et valetamisega ei saanud ta siiski hakkama ning tema tagasivaateline pilk liigub teistele teemadele edasi. Tähelepanuvajadusest lähtuva valetamise motiiv tõi mulle meelde Jean-Paul Sartre’i mälestusteose „Sõnad”, kus minajutustaja ees seisab lapsepõlves samalaadne probleem, aga mastaabid on sootuks teised: „Ma elasin üle oma võimete, nagu elatakse üle jõu: pingutasin kõigest väest, pugesin nahast välja, et ainult maksku mis maksab muljet jätta.”[5] Noore Jean-Pauli „päikeseline näilikkus” viib teeskluse traagilise paisumiseni: „…ma olin petis.”[6] Noore Toomasega ei juhtu midagi nii dramaatilist, tema kaine ja rahulik meelelaad päästab ta valetamise ja mulje jätmise vertiigo eest. Ei mingeid emotsionaalseid kuristikke, ainult mõned süütud valed Liidja koju saatmisest (vt. lk. 67—70). Haugi meenutuste üldmulje ligineb keskülalikule sumedusele.

4

Nüüd jõuamegi kõige huvitavamani. Lühidalt öeldes: tundub, et Haugi rahulik ja kaine, sumedast huumorist saadetud tonaalsus on otseses seoses sellega, kuivõrd elegantselt ta lahendab vastuolu lapsepõlve ja täiskasvanu vaatepunkti vahel — ja seda eriti Koidu tänava raamatu esimeses osas. Võiks öelda, et Haugi humoorikus sünnibki täiskasvanu ja lapse vaatenurga koostoimes(t). Üks näide. Autor kirjeldab, kuidas ema ja vanaema püüdsid õhupüssi kaasabil kaitsta koduaeda nõukogude sõdurite öiste õunaraksude eest. Koomiline efekt tekib tänu vanaema põllele: „Nii et ma mõtlesin: kas ta võttis põlle eest ära, kui ta püssiga välja läks, sest muidu saadakse ju aru, et ta on kõigest vanaema ja et tal ei ole püssi, mis teeks korralikult pauku.” (Lk. 27.) Tähelepanuväärne on siin see, kuidas Haug hoidub lapse vaatevinkli kommenteerimisest, ta jätab sõnastamata täiskasvanu distantsi selli­se mõttekäigu suhtes, jätab rõhutama­ta mõtte, et sedaviisi mõelda oli lapsik. Efekt on isegi omal moel vastupidi­ne — lauses on koos nii lapse kui täiskasvanu vaatepunkt. Humoorikas alatoon tekib nende omavahelisest vastuolust — lapse mõttekäik täiskasvanu öelduna —, aga seda vastuolu pole vaja sõnastada ega rõhutada, pole mõtet eristada ning luua sel moel eksistentsialistlikke pingeid. Sestap sulavad kaks vaatepunkti kokku, ei võitle teineteisega, mõlemad on võrdsed, kahe maailma vahel valitseb rahu.

Kui noor Toomas osaleb matustel, kuuleb ta ühe tädi mõtet, et müristamisega läheb surnu siniseks. Haug kirjutab: „Olin inimeste üle nördinud, et kõik nii osavõtmatult lasid tal surnud olla ja rääkisid nii kergel toonil tema siniseksminemisest.” (Lk. 46.) Jällegi jätab Haug tänuväärselt selle mõttekäigu kommenteerimata, lapsepõlve loogikast välja tirimata. Vastupidi: lapse fantaasialend on korraga „tagasi toodud”, sellele on liidetud täiskasvanu hääl. Lauses kõlavad korraga kaks häält — nördinud lapse ja sellest distantseeritud täiskasvanu oma —, aga ainult selleks, et nad omal moel kokku sulaks, et distants taanduks ja lahustuks. Võib-olla on isegi nii, et autor püüab oma stiiliga näidata kadunud elutaju säilimist. Lugeja saab vahetu kontakti lapse maailmanägemisega, kus reaalsus ja kujutlus pole järsult ja selgelt vastandlikud. Selles peitubki lapsepõlve võlu: argisus ei tõuse eraldi esile, mingis mõttes pole miski argine, iga kodune nurk võib olla ohtlik ja salapärane, iga aiapragu peita midagi hirmutavat või peibutavat.

Esimese osa lõpetab mõjuv pilt kolmest lapsest, kes lähevad talvise Tallinna peal eksi, nii et nende rännak muutub servapidi lausa ohtlikuks. Haug kirjutab: „Ja kui meil ongi ühtvalu kestnud jalgsirännakus nagu kahtlusi tekkinud, siis nüüd saame uut jõudu, sest ma seletan tüdrukutele, et selles tehases töötab mu isa. Et seda kohta ma tunnen küll, siin pole vaja midagi karta. Mu isa on vaikne sõbralik mees ja ei riidle kunagi. Ja me hakkame tundma isa lähedust, Pille ei virise enam oma märgade jalgade pärast, isa oleks nagu koos meiega ja kiidaks meie teekonna heaks — ja jälle katkeb mälupildistik.” (Lk. 50.) Autor kasutab siin taotluslikult olevikulist vormi, sulatades kokku mineviku ja oleviku — või juhatades aimamisi tähelepanu tõsiasjale, et need on olnud kokku sulanud juba kaua aega. Samas liidab oleviku läbiv kasutamine kauge mälupildi selle katkemisega, mäletaja paiskumisega minevikust olevikku. Sestap pakub Koidu tänava raamatu esimese osa lõpp omamoodi tonaalse puändi, väikese saladuse, mille sõnastamises on lapse ja täiskasvanu vaatepunkti juba võimatu eristada ning mis seetõttu mõjub… jah, ülevalt.

5

Paraku läheb aga nii, et Koidu tänava raamatu teises osas nihkub rohkem nähtavale mälestuste kommenteerimine, lapse ja täiskasvanu häält hakatakse teineteisest lahutama: „Muidugi, niipalju, kui esimeses-teises klassis, kus meie arenev meel on täis põgusust, sõprusest saab üldse rääkida” (lk. 74); „Alles tagantjärele tundub see pettumus nii väike, võrreldes imelike teadmistega, mida olin saanud maailma ja inimeste kohta” (lk. 86); „Mõistagi ei tajunud ma seda siis veel ajastu metafoorina” (lk. 95). Minu lugemiskogemuse valguses ei mõjunud selline pisike toonimuutus hästi, täiskasvanu vaatepunkti tagasihoidlik, aga siiski märgatav sõnastamine hakkas mõjutama esimese osaga tekkinud rahulikku ja pehmet, ilma suurema dramaatikata, muigelsui loodud atmosfääri. Just seetõttu, et esimeses osas ei pääse kusagil mõjule vajadus sõnastada kuuekümnendate Koidu tänava kandi atmosfääri illusoorsust, selle jäädavat kuulumist möödanikku. Mälestused eksisteerivad seal ühtaegu möödunuina ja olevikulistena, puudub vajadus neid kuhugi asetada, neile distantseerivat konteksti leida. Tõsi, autor püüab teose sisse- ja väljajuhatuses siduda oma mälupilte „kuldsete kuuekümnendatega”. Mu meelest võib raamatu suurimaks õnnestumiseks pidada lapsepõlve loomuse kirjeldamist. Just nimelt kirjeldamist, mitte selle üle arutlemist. Aare Pilv on öelnud nooruse kohta üsna täpselt: „Tema loomuseks ongi mööda saada, aga see möödasaamine kestab pikemalt, kui Te arvate, ja sünnitab elu igas mõttes ja möödapääsmatult.”[7] Toomas Haug kirjeldab samasugust asetust, ning siis, kui ta teeb seda ilma möödasaamise möödapääsmatut fakti otseselt sõnastamata, vaid justkui selle fakti seest, on tegu mõjuva ilukirjandusega.



[1]  T. Haug, Rein Kruus, Jüri Loigu ja igavene perifeeria. Rmt: Troojamäe tõotus. Tallinn, 2004, lk. 20.

 

[2]  M. Tarand, Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga. Tartu, 2008, lk. 182.

 

[3]  Sealsamas, lk. 183.

 

[4]  P. Auster, Winter Journal. London, 2013, lk. 15.

 

[5]  J.-P. Sartre, Sõnad. Tallinn, 1965, lk. 44.

 

[6]  Sealsamas, lk. 52.

 

[7]  A. Pilv, Näoline. Tallinn, 2007, lk. 77.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon