Lapse kõrv kuuleb hästi. Mõned kuuekümnendate aastate kuulujutud ja linnalegendid

Holger Kaints

Lastel on head kõrvad. Vanemad inimesed võivad omavahel juttu ajada ja arvata, et laps on süvenenud oma mängudesse. Nad räägivad oma vanainimesejutte, mis üldjuhul pole lastele tõesti huvitavad. Siis aga äkki — laps kikitab kõrvu. Küllatulnud tädi (harvemini onu) jutustab midagi jubedat. Laps jätkab mängimist, aga see muutub väliseks, mehaaniliseks tegevuseks. Enamasti ei teeskle ta mängimist tahtlikult, ta jätkaks hea meelega endistviisi, aga see, mida ta kuuleb, ei lase. Samas ta teab või vähemasti aimab, et niipea kui vanemad inimesed näevad, et ta nende juttu kuulab, nad kas tasandavad häält või lähevad üle teisele teemale. Ja seda ei taha laps samuti: kui juba kuulama hakatud… Mõnikord on mänguasjade liigutamine aga rohkem enesekaitse: jutt, mida räägitakse, on nii kole, et laps ei tahakski seda tegelikult kuulda, ehkki kuuleb sellegipoolest, ja mängimine, harjunud tegevus, justkui kaitseks hirmuäratava loo eest.

Umbes niisuguses situatsioonis mäletan ma ennast neid 1960. aastate alguses ja keskpaiku liikvel olnud linnalegende[1]ja kuulujutte kuulnud olevat. Meie kodus polnudki vanematel inimestel võimalik rääkida teisiti kui lapse (s. t. minu) kuuldes. Vahest ainult südasuvel, kui mängisin õues. Muu aeg tuli hommikust õhtuni veeta ühesainsas 16 ruutmeetri suuruses toas. Ainult söögikordade ajal oldi köögis, aga kuna kööki tuli jagada korteriperenaisega, siis polnud see koht, kuhu hädapärasest vajadusest kauemaks jääda. Kui tulid külalised, olid üsna loomulikult kõik koos toas, nii vanemad inimesed kui lapsed.

Üks selline hetk on mul lausa silme ees, ehkki seda, mida tol korral räägiti, ma täpselt ei mäleta: olen oma mänguautodega suure lahtikäiva söögi­laua all, laua ääres istub vanaema ja üks külaline (keegi, kes meil harvem käis, arvatavasti mõni vanaema tuttavatest), ning too räägib suure suuga põrutavaid uudiseid. Kuulan ja mängin, aga jutt, mida võõras tädi räägib, läheb järjest koledamaks ning mu hirm kasvab. Mõlemad, nii vanaema kui külaline, on jutust haaratud, nad on minu päris unustanud. Vanaema küsib üksikasju ja nad arutavad kõike pikalt-laialt. Mina kükitan tardunult laua all otsekui soolasammas.

Pole siis ime, et sel moel kuuldu jääb pikaks ajaks meelde. Ega erinevaid jutte nii väga palju olnudki, küll aga teisendeid. Nii nagu kuulujutud ja linnalegendid ikka, levisid nad mingi aja jooksul paljudes variatsioonides, kuni lõpuks iseenesest vaibusid. Nõnda kuulsin minagi ühe tüüpsüžee mitmeid variante, mis justkui kinnitas kõneldu paikapidavust. Vähemalt vanaema (aga mingil määral arvatavasti ka mu ema, noorem, haritum ja kriitilisema meelega inimene) uskus kuuldud jutte, vastasel korral poleks neid nii pikalt heietatud.

 

Vereimejad

 

Kõige selgemini on meeles jutud „vereimejatest”, mis liikusid 1960. aastate alguses ja keskpaiku, minu esimeste kooliaastate eel ja aegu (läksin kooli 1964. aasta sügisel). Neid oli kõige rohkem, need ringlesid pikema aja jooksul ja sattusid mu kõrvu erinevate inimeste suust. Sageli võrreldi kuuldud juhtumeid omavahel. Millegipärast on mulle jäänud mulje, et vereimejatest lõksutasid tol ajal peaaegu kõik. Võimalik, et selleteemalisi jutte oli juba sedavõrd palju, et just seetõttu muutus neis kahtlemine järjest raskemaks. Ütleb ju vanarahvatarkuski: kus suitsu, seal tuld. Pealegi võisid kuuldut levitada ka skeptikud: lihtsalt teada andes, mida linna peal räägitakse. Mina polnud tookord tõesuse üle otsustaja. Ma ei olnud veel selles eas, kus vanemate inimeste suust kuuldus kaheldakse.

Hiljem kriitilise meelega tagasi mõeldes olen mõnikord arvanud, et neid jutte räägiti just nimelt sel eesmärgil, et mina ja teised lapsed kuuleksid: neis sisaldus ju väga teravalt moraal selle kohta, et võõraste inimestega ei tohi kaasa minna. Ka tollal liikus ringi lapsepilastajaid, ehkki ajakirjandus oli nende koha pealt peaaegu vait, välja arvatud üks kord, kui 1968. aasta kevadel mõrvati Rocca al Mare metsatukas algkoolitüdruk. Samas ei meenu mulle, et vereimejajuttudega seoses oleks pöördutud kunagi otsese hoiatusega minu poole. Teisi tõsielujuhtumusi, mis tundusid lastele õpetlikud olevat (näiteks keegi jooksis bussi tagant üle tee ja jäi auto alla) täiendati tihti küsimusega: „Kas sa kuulsid, mis tädi (onu) rääkis? Vaata, et sina nii ei tee!” Ka seda tuleks tähele panna, et ainult laste pärast poleks olnud põhjust neid lugusid nii paljudes variantides rääkida. Pealegi oleks lastele olnud kõige arusaadavam ja hoiatavam, kui ohvrid oleksid olnud lapsed. Vereimejate ohvrid olid aga kõik täiskasvanud. Ja täiesti loogilise põhjusega: täiskasvanu kehas on rohkem verd.

Nõnda olen ma praeguseks enam kui veendunud, et need olid täiskasvanute jutud peaasjalikult täiskasvanutele. Need „lapsed”, kellele noid põnevaid juhtumusi ülima andumuse ja sisseelamisega pajatati, olid tegelikult nemad ise. Õudusfilme tol ajal kinos ei näidatud, Soome televisiooni veel ei vaadatud, esimeste sõjajärgsete kriminullide ilmumiseni Eesti pinnal läks samuti mõni aasta aega. Jääb üle oletada, et vajadust närvekõditavate süžeede järele rahuldati sellisel kodukootud moel.

Juttude n.-ö. baas oli järgmine. Juhuslik sõiduauto võtab või meelitab tee äärest inimese peale. Autos on juht ja kaassõitja, tavaliselt mees ja naine, kõige järgi otsustades abielupaar. Mis saab olla kindlam, kui minna sellisesse seltskonda kolmandaks? Paraku on tegemist salakavalate kurjategijatega — vereimejatega. Kusagil metsa vahel tapavad nad oma sõidukaaslase, lasevad ta verest tühjaks ja peidavad laiba ära. Veri müüakse kalli raha eest maha; see on ka põhjus, miks tegelastel endil on uhke auto ja nad ise on hästi riides.

Sellele alusele toetusid arvukad üksiksüžeed. Mõnikord oli tegemist hääletajaga, kel oli tarvis kiiresti kuhugi minna (vanemate juurde maale vms.), bussi aga parajasti ei läinud. Mõnikord oli tegemist bussist mahajääjaga. Hädaline hääletas tee ääres ja lõpuks peatus üks väga uhke „Volga”, kena abi­elupaar sees. (Muide, sel ajal oli „Volga” — nn. vana „Volga”, GAZ M21 — sõiduk, mida müüdi ka tavainimestele. Partei- ja riigitegelased sõitsid ZIS-ide ja ZIM-idega.) Hääletaja kutsutakse lahkesti peale, lubatakse vajalikku kohta või selle lähistele viia.

Edasi läksid jutud veel rohkem lahku. Mõnikord taipas potentsiaalne ohver, et midagi on valesti, alles siis, kui auto teelt ära pööras. Vahel hakkas juhuslikule reisijale tunduma kahtlasena autoomanike omavaheline jutt või tehtavad vihjed ja miimika ning ta tegi kusagil, kus auto oli sunnitud peatuma, ukse lahti ja põgenes. Mõnikord tulevad hääletajale sõidu ajal meelde jutud, mis ta on vereimejatest kuulnud, ja ta hakkab nõudma ja ähvardama, et teda välja lastaks. Enamasti läks aga nii, et heauskne lambuke meelitati magusa jutuga inimtühjas kohas metsa vahel autost välja („siin on palju maasikaid” vms.) ning pääses kogemata kombel talle määratud surmava hoobi eest putku (vaatas juhuslikult selja taha, kuulis midagi ebaharilikku, mõrtsuka käsi vääratas…). Nii või teisiti pidi alati olema kõne all pääsemine, ja niisugune pääsemine, kus autosakste kurjad kavatsused tulid avalikuks, sest muidu poleks ju rääkijat ja seda, millest rääkida.

Aga oli ka teise nurga alt nähtud lugusid. Ühte seesugust mäletan samuti selgelt. Marjulised lähevad metsa. Näevad, ühel lagendikul istub mahakukkunud puutüvel inimene. Ei pööra talle esialgu tähelepanu — misjaoks tundmatut tülitada. Siis üks marjuline küsib teiselt, et kas talle ei tundu, et too istub kuidagi imelikus poosis. Lähevad ligi, vaatavad, et võõras on tukkuma jäänud. Puudutavad istujat. See kukub nagu tühi kott kokku: on verest tühjaks imetud inimese „tühi kest”.

Vahel jõudis laibani ka mõni autost põgenenu. Sel juhul oli ta juba kuhugi metsateele viidud. Ta pääses vereimejate käest jooksu, tormas ringi vaatamata, kuni võhm väljas, hakkas lõpuks tagasiteed otsima ja nägi kusagil (näiteks oksarisu kuhjatise all) laipa, oma kimbutajate eelmist ohvrit.

Oli isegi üks säärane jutt: inimene võetakse auto peale. Selles istub kolm inimest, kaks ees, üks taga. Tagaistuja tukub. Millegipärast hakkab uustulnuk tukkujat tähelepanelikult uurima. Too tundub kuidagi iseäralikult kaame. Ühe järsu pidurduse ajal kukub tukkuja ümber: see on verest tühjaks imetud inimese elutu kere, mida autos istujad plaanitsesid kuhugi ära sokutada.

Tagantjärele võib muidugi imestada, et seesuguste juhtumite tõepära rohkem kahtlusi ei äratanud. (Või ei suutnud ma oma kergeusklikkuses seda tähele panna?) Kuidas ei mõeldud sellele, mida „vereimejad” verega edasi teevad? Oli ju sügav ja ülireglementeeritud Nõukogude aeg. Kes või kus ostis eraisikult liitrite kaupa inimverd ja maksis raha peo peale? Pealegi pole verd võimalik niisama lihtsalt säilitada, seda ei saa pudeli või piimanõuga mõne haigla tagauksest sisse viia, isegi kui toodu vastu võetaks. Ning kui palju inimesi tuleb ära tappa, et vere müügist teenitud rahaga „Volga” osta, võttes arvesse, et ühes inimkehas ringleb 5—6 liitrit verd?

Huvitaval kombel pole ma eesti kirjanduses juhtunud kordagi kohtama ühtegi viidet neile omal ajal üsnagi võimsalt vohanud linnalegendidele vereimejatest. Mõistagi ei tähenda see, et kusagil ei võiks midagi olla. Seda üllatavam oli aga avastada järgmine katke Sofi Oksaneni romaanist „Stalini lehmad”: „Päikesepaistelisel Nõukogudemaal polnud nälga, puudust, altkäemakse ega kuritegevust, sarimõrvadest rääkimata [—] Ja mis jutt see oli, et ühes või teises paigas leiti verest tühjaks jooksnud laipu? Lääne propaganda…”[2]Originaalis on vihje vereimejate tegutsemisele veelgi ilmsem: Ja mitä se muka oli, että verestä tyhjennettyjä ruumiita löytyi sieltä täältä?[3] Tyhjennettyjä tähendab siinkohal nimelt ‘tühjendatud’, s. o. kellegi poolt tühjaks tehtud, mitte iseenesest tühjenenud (näiteks ränkade haavade tagajärjel tühjaks jooksnud).

Nagu näha, uskus raamatu autor seda lõiku kirja pannes, et vereimejad olid omal ajal Eestis tõepoolest tegutsenud. Kust mujalt tema informatsioon pärit oligi, kui mitte juttudest, mida ta oma emapoolsetelt sugulastelt Eestis viibides oli kuulnud. Nõnda aitab ka Oksanen omal moel kummutada mu esialgset kahtlust, nagu oleks sääraste lugude peamine mõte olnud lapsi „kommionudest” eemal hoida.

 

Rituaalmõrvad riigi juubeliks

 

1967. aasta sügisel tähistati 50 aasta möödumist bolševike riigipöördest ehk Suurest Sotsialistlikust Oktoobrirevolutsioonist, nagu seda tollal nimetati. Ümmarguseks tähtpäevaks valmistuti kaua, lärmi oli saabuva sündmuse puhul palju, igal moel taheti jätta muljet, et kogu Nõukogude Liidu elanik­kond ootab tähtsat pidupäeva pikisilmi ja suure hardusega.

Mina läksin 1967. aastal neljandasse klassi, olin kümneaastane, uue aasta alguses pidin saama üksteist. Pean märkima, et kuigi selles eas lastele jääb kõik väga hästi meelde, ei mäleta ma neist ettevalmistustest ega pompöössest sündmusest endast kuigi palju. Televiisorit meil ei olnud. Ajaleht „Edasi” vist juba käis, teisi lehti mitte. Mulle tuli „Pioneer” ja lühemat aega ka „Säde”. Kõige põhilisem informatsiooniallikas oli iidvana raadio, mis seisis põrandal laua all ning oli ühe remondi käigus jäänud ilma kõigile seda sorti vanadele raadiotele iseloomulikust linnanimedega skaalast. Kui tahtsid raadiot ühelt lainelt teisele keerata, tuli käsi skaala asemele jäänud august sisse pista ja üht kangi liigutada. Ka pidupäevaparaadil ei käinud meist keegi. Minul isiklikult õnnestus terve kooliaeg nii läbi ajada, et ma ei käinud ühelgi mai- ega oktoobridemonstratsioonil. Küllap ei nõutud nii karmilt ja pealegi oli mu ema alati valmis mulle tõendit kirjutama, et me sõidame pühadeks Tartusse sugulaste juurde (sageli sõitsimegi). Mulle ei tule isegi seda meelde, et niisuguseid tõendeid väga nõutud oleks: mõni üksik kord ehk. Ema leebuse põhjus oli kindlasti rohkem temas endas kui minus. Ta pidi niikuinii alati vara üles tõusma (oli 6-päevane töö- ja kooli­nädal) ning vajas väheseid lisapuhkepäevi väljamagamiseks rohkem kui mina, kel oli alanud koolivaheaeg. Minu rongkäiku-minek oleks tähendanud talle ju samuti ülestõusmist.

Nõnda seostubki suur aastapäev mu mälus kõige selgemini kahe hoopis kõrvalise seigaga. Üks oli see, et meie toas, kus me elasime, oli just valmis saanud sanitaarremont, esimene minu elus. Oli pandud uus tapeet, arvatavasti valgendatud ka lage, akende ette olid ostetud uued tüll- ja külgkardinad, diivan ja tugitool lastud katta uue riidega. Mööbli parandamise tõttu oli remont jäänud venima, mis andis vanematele inimestele põhjust lõõpida, et see sai valmis just revolutsiooni juubeli auks, nii nagu paljud riiklikud objektid.

Teiseks ja vahest rohkemgi mällu sööbinud üksikasjaks olid pealtkuuldud hirmsad kuulujutud.

Millal ma neid täpselt kuulsin, on raske öelda. Võib-olla sügisel, vahetult enne aastapäeva, aga võib-olla ka varem, sest nagu öeldud, kõva pasundamine saabuva suursündmuse ümber käis juba varakult. Küll aga mäletan seda, et kuulsin ligilähedaselt sama juttu mõningase vahega vähemalt kahe meil külas olnud naisterahva suust. Üks oli vanem inimene, mu vanaema tuttav, teine ema eakaaslane, tookord neljakümne ringis.

Mõlemal juhul kõneldi tuttava tuttava tuttavast, kellega too lugu oli juhtunud; vanema jutustaja puhul vististi tema tuttava tütre sõbrannast, sest peategelane oli noor naine või tütarlaps.

Ühel juhul algas jutt taksosõidust. Noor daam sõitis pärast südaööd taksoga külast koju. Taksojuht valis kõige otsema tee läbi pimeda äärelinna. Emmal-kummal korral mainiti Pelgulinna, mille piiriks oleva Sõle (siis veel mitte Marxi) tänava taga algas tollal tühermaa. Igal juhul läks takso tee peal katki. Juht hakkas sõidukit parandama, aga kas venis asi pikale või ei olnudki võimalik midagi sealsamas teha, igal juhul otsustas noor daam, et ta läheb otsib uue takso. (Võimalik ka, et ta mõtles jala koju minna, kui see väga kaugel ei olnud.) Teises loos otsustaski noor tragi naine (ehk koguni teiste sünnipäevakülaliste hoiatustele vaatamata) üksi läbi pimeda eeslinna koju jalutada.

Niisiis liikus esimene jutukangelane selles suunas, kus ta teadis olevat suurema liiklussoone ja seal võimalikke vabu taksosid, teine võttis kodutee lihtsalt ihuüksinda jalge alla. Mõlemat naisterahvast hakati tee peal tülitama. Jutustajad kirjeldasid juhtunut üksikasjaliselt, mulle pole detailid meelde jäänud. Igal juhul oli mehi kindlasti kaks. Võimalik, et ühel puhul peatus naise kõrval auto ja teda kutsuti sisse, aga kuna ta ei julgenud minna, hakati vägisi tirima. Kuid võib-olla ajan ma siin midagi segi mõne vereimeja-looga. Oluline on, et mõlemal korral pääses naine tülitajate käest jooksu ja need hakkasid teda taga ajama.

Hirmul naine jooksis kehvalt valgustatud tänavatel ilma kindla sihita, sest kant oli talle suhteliselt tundmatu, ja eksis oma esialgselt suunalt. Mehed ei jätnud jälitamist. Lõpuks jõudis põgeneja ühe üleskaevatud kohani, kus pandi parajasti maasse suure läbimõõduga veetorusid. Kõik ümberringi oli kohutavalt segamini songitud, pealegi valitses pilkane pimedus. Naine lootis teisele poole kraavi pääseda, kuid komistas vallil ja kukkus sisse. Ta hakkas kraavipõhja mööda edasi jooksma. Mehed olid tal peaaegu kannul.

Siis aga kuulis ta üht meest teisele ütlevat: „Ära sinna mine, seal on eilne!”

Pärast seda polnud jälitajaid enam kuulda. Naine põgenes igaks juhuks edasi, jõudis suurte torudeni ja kavatses ennast ühte torusse peita ja oodata, kuni oht päriselt mööda läheb. Toru mööda edasi minnes avastas ta seal alasti tüdruku või noore naise laiba. See oli verine ning palja ihu peale oli kirjutatud mingi number. (Mis number täpselt, ei mäleta, aga võin fantaseerida, et näiteks 45.)

Peategelane kohkus nähtust hirmsasti ja tormas vastassuunas, kuid kartis samas veel rohkem, et mehed võivad ta üles leida. Kuidagi õnnestus tal ometi kraavist välja ronida ja suure teeni joosta. Seal võttis üks auto (või takso) ta peale.

Nii lõppes esimene lugu, mis on mulle paremini meelde jäänud. Teine oli põhimõtteliselt sarnane. Võimalik, et seekord ei olnud laip mitte torus, vaid kraavi põhjas või kusagil mujal. Ent sealgi nägi mõrtsukate käest plehku pannud näitsik alasti kistud (ja vägistatud?) naise nummerdatud laipa.

Pärast olevat kuulda olnud — nõnda jätkasid mõlema loo pajatajad oma juttu —, et säärasel moel tahetavat tähistada Oktoobrirevolutsiooni aasta­päeva ja et enne tärmini kukkumist peab laipu saama kokku täpselt 50.

Absurdne? Aga kas keskpärased õudusfilmid on vähem absurdsed — kui kaine mõistusega läheneda?

 

Fantoomkosmonaudid

 

Küllap küsiti lapsena ka minu käest, kas ma tahan saada kosmonaudiks. Võimalik, et mõned mu eakaaslased tahtsidki, enamasti olid aga jutud noorte selliste soovide kohta pärit nõukogude massimeediast, kus neid hoolega levitati. Oli ju kosmonautika hiilgeaeg ja Nõukogude Liit sel alal esirinnas. Üldiselt arvan, et kosmonaudiks saamine võis olla rohkem minuealiste vene poiste paleus, sest eestlasi kosmonautide hulgas ju polnud. Minu vastus säärasele küsimusele (kui neid ikka üldse esitati) oli kindel ei — ma ei tahtnud sellele mõeldagi.

Toona soovisid väikesed poisid saada põhiliselt autojuhiks. Autojuhtimine oli amet, mitte midagi seesugust, mis niikuinii igapäevaelu juurde kuulub. Üks onu kinnitas mulle kunagi, et tema põlvkonna poisid tahtsid kõik saada voorimeheks — hea näide, kuidas tulevikuunistused ühes tehnika arenguga muutuvad.

Ka mina põristasin mänguautodega toapõrandal ringi, minu unistus põnnina oli aga konkreetsem: ma tahtsin saada bussijuhiks. Küllap seetõttu, et meie hooviväravas asus bussipeatus. Ma kõõlusin alatihti aiaväraval ja vaatasin peatuvaid busse. Kõigi tollal 18. liinil sõitvate busside garaažinumbrid olid mul peas.

1961. aastal olin ainult nelja-aastane, Gagarini lennu päevast mul mälupilti pole, aga hilisemaid raadiost kuuldud teateid järjekordsete kosmoselendude õnnestumisest mäletan päris hästi. Seega poleks olnud mingi ime, kui mul oleks tekkinud kosmonaudiks saamise soov. Miks ma siis selle nii kindlalt välistasin?

Kahtlemata olid määravaks põhjuseks sel ajal ringelnud kuulujutud. Või kas need üldse olid aluseta jutud? Seniajani on Nõukogude esimeste kosmoselendude ümber palju segast, vähemalt on mulle selline mulje jäänud.

Kosmonautide kohta keerelnud kuulduste sisu oli lihtne: väideti, et ilma mingi kahtluseta pole Gagarin esimene Nõukogude Liidu kosmonaut, enne seda olevat olnud mitmeid, kes aga maa peale tagasi ei jõudnud ja kellest seepärast pole ka midagi räägitud. Kujutlesin õudusega inimest, kes jääb lõpmatuseni kosmoselaevaga ümber Maa tiirlema, ja ei tahtnud loomulikult sellisest ametist midagi kuulda.

Kirjeldatud linnalegendidest erinevalt aitasid fantoomkosmonautide jutte meelsasti levitada ka meie meessoost külalised. Kust nende teadmised pärit olid? Millegipärast on mulle meelde jäänud väide, et raadios räägiti. Mina mõtlesin kohe lihtsameelselt meie igapäevaseid raadiosaateid, aga ilmselt spekuleerisid neil teemadel mõnuga paljud välisraadiojaamad.

Nõukogude Liidus praktiseeritav informeerimise kord aitas sääraste kahtluste levikule tahes-tahtmata kaasa. Kõigist esimestest kosmoselendudest teatati avalikkusele post factum, kui kosmonaut oli juba õnnelikult maandunud. Nii ei olnud sugugi raske oletada, et küllap on olnud ka neid juhtumeid, kus lendaja elusalt alla ei tulnud ning sündmus seetõttu maha vaikiti.

Teatud ajal räägiti sääraseid jutte päris palju ja fantoomkosmonautide olemasolu peeti vaieldamatuks. Arvatavasti said need alguse samal ajal Gagarini lennuga.

Jutud taandusid koos teavitamise muutumisega. Kui nõukogude kosmosetehnika oli juba sisse töötatud ja piisavalt usaldusväärne, ei oodatud avalikkuse informeerimisega enam kosmoselennu lõpuni. 1967. aastal anti laskumisel hukkunud Komarovist üldsusele teada. Ühtlasi kadusid ka kuulujutud.

 

Tangutalongid

 

Ja lõpuks üks lõbusam lugu, mida ma ei pidanud, hing kinni, hirmust värisedes pealt kuulama, kuigi vanemate inimeste omavahelist juttu jälgides on kõrva taha pandud seegi. Millegipärast jäi see erakordselt hästi meelde, isegi mälupilt on siiani silme ees. Lugu ennast võiks liigitada pigem anekdoodiks, kui seda ei oleks esitatud nii tõsiselt ja just sel moel, nagu räägiti kõigist tegelikult sündinud asjust. Kuulmise hetkel võtsin ma seda tõena.

1968. aastal esietendus Tallinna Riiklikus Akadeemilises ja loomulikult Viktor Kingissepa nimelises Draamateatris Egon Ranneti komöödia „Kriminaaltango”. Arvan, et ma ei eksi, kui väidan, et selles leidis esmakordselt Nõukogude Eestis käsitlemist säärane pooltabu-teema nagu noorsoo kuritegevus. Paraku käsitleti teemat ehtrannetlikult, s. o. sotsialistliku realismi „parimate” eeskujude järgi (ehkki teisiti ei oleks tookord olnud ka võimalik). Tõele au andes tuleb öelda, et näidendi esimene vaatus on hoogne ja korralikult komponeeritud, mis näitab, et näitekirjaniku vaistu Rannetil oli. Sellest ka elevus, mis näidendi ümber tekkis. Paraku on kaks järgmist vaatust juba hoopis kunstlikumad, sest seal tuleb autoril esimeses vaatuses väljapursatu nõukogulikesse — ja ülimalt dogmaatilistesse — mõttemallidesse kokku tõmmata. Ranneti sõnul on nõukogude noorte kuritegevuses süüdi Lääs ja kohalikud „konjunktuurlased”, keda huvitab ainult oma karjäär ja kes unustavad selle kõrval printsipiaalse suhtumise Lääne kahjulikesse mõjudesse. Lääne mõjusid esindab näidendis kahtlane muusikamaitse (eeskujuks omal ajal Tallinnatki külastanud Marino Marini ansambli lood, mis olid mõnda aega Eestis tõelised hitid, sealhulgas „Criminaltango”), aga samuti „manduv” kirjandus — ses vallas paistab Ranneti meelest olevat peasüüdlane Kafka, keda nimetatakse korduvalt, ent kaudselt vihjatakse ka meie pagulusse siirdunud autoritele: „Kõik kokku ongi unenägu,” kõlab näidendis negatiivsete tegelaste ideoloogi üks repliike.[4]

Tõsise ilmega räägitud lugu „Kriminaaltangost” kõlas lühidalt nii: näidend olevat kogu Tallinnas seesuguse ažiotaaži põhjustanud, et seda tormanud vaatama ka sellised inimesed, kel polnud teatrist vähimatki aimu. Seetõttu olevat ette tulnud, et mõned on teatrikassast piletite asemel tango(u) talonge nõutanud.

Võimalik, et lõmpslugu ise, mis polnud kindlasti mitte ainult ebateadliku publiku, vaid ka Ranneti šedöövri pihta suunatud, liikus peamiselt Tartus. Igal juhul oli selle jutustaja mu ema eluaegne sõbranna, Kirjandusmuuseumi teadur, kes just sel ajal ühe oma publikatsiooni tõttu tihti Tallinnas käis ja mõnikord meil ööbis. Ükskord käisidki nad koos emaga Ranneti näitemängu vaatamas ja enne seda ma toda juttu kuulsingi. Tagasi tulles mainiti, et saalis oligi kõiksugu rahvast olnud: naerdi iga natuke rumalama sõna peale jms.



[1]  Viimasel ajal on folkloristid otsetõlkelise mõiste linnalegend asemel võtnud kasutusele termini tänapäeva muistend(vt. näit.: E. Kalmre, Väikese rahva „suured lood”. „Keel ja Kirjandus” 2012, nr. 5, lk. 323). Mulle tundub see vormel ebaõnnestununa. Tuleneb ju muistend sõnast muistne, mistõttu tänapäeva muistend kõlab sama veidralt ja vasturääkivalt, nagu kõlaks näiteks tänapäeva muinaskalme. Muide, Eda Kalmre ei kasuta viidatud artiklis ise samutitänapäeva muistendit. Ka mina jään parema puudumisel linnalegendi juurde.

 

[2]  S.Oksanen, Stalini lehmad. Tallinn, 2004, lk. 44.

 

[3]  S.Oksanen, Stalinin lehmät. Helsingi, 2003, lk. 67.

 

[4]  E.Rannet, „Kriminaaltango” ja väga korralikud inimesed. Tallinn, 1968, lk. 28.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon