Lavalt alla, iseenese juurde

Alvar Loog

 

 

Indrek Hirv: „Kassitoome. Luuletusi aastast 2012—2015”.

„Ilmamaa”, Tartu, 2015. 71 lk.

 

Olen Indrek Hirve luuletusi lugenud nüüdseks juba ligemale veerand sajandit, imetlenud nende väljenduslikku nõtkust ja vormilist väljapeetust. Kuid Hirve enesega (nagu ma seda lugejana mõistan) on mul õnnestunud tekstide kaudu esmakordselt kohtuda alles tema viimastes kogudes.

Indrek Hirve eelmise sajandi paaril viimasel kümnendil kirjutatud klassikalise vormiga kõrgstiilis silprõhulised riimluuletused olid kogu oma kõlarikkuse ja vormitäiuse juures (ning otsapidi ilmselt ka sellest tingitult) natuke liiga masinlikud ja maneerlikud. Noor Hirv kujutas enese isiku ja loominguga pikka aega modernistliku luule ja luuletaja täiuslikku kehastust: ta oli tugeva füüsilise karismaga poeet, kes varjus oma loomingus ometigi sõnade taha, eelistas end loomingus mitte otsesel viisil paljastada, vaid mängulisel moel lavastada.

Hirve korsetistatud ja kontsadele pandud värsid kandsid eneses romantikust tundedändi elutunnetust, olid oma eneseteadlikus anakronistlikkuses demonstratiivselt ajastuga eksinud. Otsekui tehnilisest perfektsionismist aetuna kirjutas Hirv ligemale 20 aastat aristokraatliku elegantsiga justkui ühte ja sedasama luuletust: estetiseeritud kurbuse ja iha 500 halli varjundit.

Mul pole raske uskuda, et Hirv tõlkis tähemärkideks omaenese südameverd, ent tema soov ja suutlikkus osaleda tagantjärele selles üle-üle-eelmise põlvkonna kirjanduslikus mängus, mida sümbolistlik-sürrealistlike sonettide ja tertsiinide treimine enesest kujutab, kasvatas ta näole aastatega maski, sisseharjunud stambid tulid igasse värssi kaasa, teatraalne roll võttis autorihoiaku üle võimust. Tema kurbused olid küll alasti (kui kasutada Hirve enda sõnu), kuid mõjusid ülimalt literatuursetena ning olid justkui ilma õige subjektita.

Millalgi viimase sajandivahetuse paiku väsis Hirv sellest mängust: astus enese ehitatud kõrgelt lavalt alla, viskas paruka nurka, kooris grimmi näolt ning keeldus end edasi lavastamast. Sestpeale on Hirve kirjanduslik väljendusvajadus leidnud end hoopis selgemapiirilise autoripositsiooni ning argisema vormiga värssides, mille ühis­osa tema varasema loominguga on minu meelest pelgalt biograafilist laadi.

Uus kogu „Kassitoome”, mis on „uue Hirve” bibliograafias neljas, jätkab suuresti samade teemade ning vormieelistustega kui sellele eelnenud „Veesilm” (2009) ja „Tiivavalu” (2012); otsapidi kuulub samasse mõttelisse tsüklisse ka enamasti melanhoolselt kalambuuritsevaid miniatuure sisaldav „Liblikate õhkkerge veri” (2001). Kui jätta kõrvale uue kogumiku vana kooli kõrgstiilis avaluuletus (mis on kvaliteedilt Hirve enese standardite järgi selgelt alla keskmise) ning lõputsükli laulutekstid, siis kõik, mis nende vahele jääb, kujutab enesest selge ning pealtnäha suhteliselt autobio­graafilise autoripositsiooniga tüünet vabavärssi.

Tänase Hirve luules ei kohta lugeja enam sõnade joobumist iseendist — retoorika ja laulvus pole talle enam omaette eesmärk. See on vanainimese luule, mille autor on otsapidi vaba nii elust, kirjandusest kui ka iseendast. Sestap leidub siin väga vähe poosi ja literatuursust. Hirv ei viljele enam sirgete stroofide sporti, ei žongleeri sõnadega, vaid kasutab auga väljateenitud vabadust käia pisut küürus ja ebaüht­laste sammudega, jätta kohati mõte otsekui lõpetamata.

Hirve varasemate kogude foonil tunduvad „Kassitoome” luuletused oma suhtelises lühiduses ning väljenduslikus viimistlematuses kohati pelgalt kirjandusliku toormaterjalina (eriti kehtib see esimese tsükli miniatuuride kohta). Heaks illustratsiooniks Hirve stiili ökonoomsusele on kuuesõnaline tekst: „Jumal ei suuda / ilma minuta elada” (lk. 9) — eriti kui seda võrrelda vormilise väljapeetuse poolest näiteks noort Hirve omal ajal mõjutanud Rainer Maria Rilke suhteliselt sarnast semantilist sisu kandva luuletusega: Was wirst du tun, Gott, wenn ich sterbe?

Ühtepidi on Hirv oma uues kogus ikka seesama tundedändi, kes teeb enese üksindusest ja nukrusest esteetilise naudingu objekti: „kummardun õhtuti / oma nukruse kohale / nagu paju lainete kohale” (lk. 18). Kui tema eelmisel sajandil kirjutatud tekstid väljendasid eelkõige oma luulemina ühtaegu sihitut ning täitumatut iha, ent kandsid eneses samal ajal ka selgust, leppimist, rahu ja isegi kirgastumist, siis uutes luuletustes on huvitaval kombel autori jaoks nii iha kui ka rahu vahepeal kuhugi kaduma läinud. Nende asemele on astunud kerge resignatsioon ja isegi hirm. Üksindus ja nukrus oleks justkui päriselt ja jäädavalt koju jõudnud — nende reaalne kohalolek on kaotanud vajaduse neid välja mõelda, võtnud autorilt jõu ja soovi neid estetiseerida.

„Kassitoome” on katse oma elu ja eksistentsi tagantjärele mõtestada, leida uuesti nii iha kui ka rahu — või vähemalt viimane. Siin pole mängulisust ega teatraalsust, kadunud on erootilised motiivid, aga ka kerged kalambuurid, mida leidus veel päris palju Hirve 2001. aastal ja vähemal määral ka 2009. aastal avaldatud kogus. See vormiline kergus, mida lugeja „Kassi­toomes” kohtab, näib olevat sündinud autori sisemiselt läbitunnetatud resignatsioonist: kui kaotada pole pealtnäha enam midagi, muutuvad mõtted ja tunded ning seejärel otsapidi ka sõnad õhuliseks ja otsekui läbipaistvaks, loobuvad modernistliku kõrgstiili korsetist ja kontsadest, hakkavad astuma paljajalu.

Hirve uue kogu luulemina vastab ideaalselt kirjeldusele, mille Nietzsche andis „Ecce homo’s” oma isast: „rohkem ilus mälestus elust kui elu ise”. Enese kestev eksistents on Hirve jaoks miski, mida on vaja talle meelde tuletada (lk. 11). Tema tundeid ja mõtteid valitseb suure sisemise inertsiga melanhoolia: „räästas tilgub veel / kuigi vihm on juba ammu möödas” (lk. 20). Autori maailm ja elu näivad üha enam mattuvat pimedusse, mis on õhtu ja öö kujul olemas peaaegu igas tema tekstis. Hirve osutatud õhtus ja öös on alati olnud piisav annus läbitunnetatud asotsiaalsust — pimedam osa ööpäevast asub tema jaoks otsekui väljaspool aega ning ühiskondlikkust. Autori enese suhte praktilise eluga võtavad kokku neli värsirida, milles on portreteeritud Toomemäe vanu ja suuri puid, kes ootavad „lärmakaid külalisi all-linnast / et neile vaikides selg pöörata / märkamatult mähkuda / hommikuuttu” (lk. 34).

Ehkki Hirv kirjutab, et „mälestused sõtkuvad mu südant” (lk. 17) ning soovitab teistele mitte jääda magama „pea mineviku poole” (lk. 11), esineb positiivne side eluga „Kassitoome” tekstides peamiselt mälestustes, nostalgia kiiluvees. See on proustilik elutunnetus, mille järgi tõde, ilu ja selgus asuvad minevikus, kas enese lapsepõlves (millele leidub „Kassitoomes” hulgaliselt vihjeid ning millele osutab ka kogu pealkiri), ajas enne oma sündi (lk. 36) või koguni oma vanemate või vanavanemate kunagises elus (lk. 23).

Oodates kahes erinevas ühele leheküljele pandud tekstis nii „värs­keid sõnumeid lapsepõlvest” kui ka „värskeid teateid igavikust” (lk. 11), tõmbab Hirv lapsepõlve ja igaviku vahele ühendava kaare. Tagasi elu algusesse näivad juhatavat ka autori kõik täis­kasvanuea tegemised: „kaotatud ja lei­tud unistused” (lk. 24), „unustatud unis­tused [—] / mahavaikitud unistu­sed” (lk. 38), „täitumatud unistused / mis juhivad meid / lõpuks tagasi / lapsepõlve” (lk. 24). Hirve uue kogu tekstid osutavad tema arvukatele mine­vikus-käimistele, kuid lugejat sinna kaasa ei võeta. Selgus ja helgus on harvad ning põgusad: „suveõhtusse õõnestatud tund / piki aiaäärset hekki / piki elu” (lk. 20).

Kõrvuti melanhoolse resignatsiooniga kannab „Kassitoome” endas vähesel määral ka positiivsemat ning tulevikku vaatavat alatooni. Ühes tekstis räägib Hirv ühtaegu nii oma „närtsinud elust” kui ka „uuest algu­sest”, soovmõtleb „uute unistuste mullast” (lk. 38). Kui paaris varasemas sel sajandil avaldatud luuletuses kirjutas Hirv, et „mida on mul veel jäänud tahta: / tahta” („Liblikate õhkkerge veri”, lk. 45) ning „ma janunen — teadmata täpselt mida” („Võhumõõk”, lk. 30), siis nüüd januneb ta janu ennast, mis on vahepeal kaduma läinud, „ammu ära nähtud kaugetele maadele” (lk. 38) maha jäänud. Luulekogu tervikpilti toovad värskeid värve, kontras­te ja dünaamikat autori harvad positiivsed ootused tuleviku suhtes: „nüüd peaks see tulema — uus janu ja joobumus — vaheaeg on olnud küllalt pikk” (lk. 21).

Omaette huvitav murrang on toimunud Hirve armastusluules. Kui noor Hirv oli üldistatult võttes tõeline romantik, keda huvitasid vähemalt kirjanduslikust aspektist kas eelkõige või üksnes omaenese tunded, armastuse vastupeegeldus poeedi hinges, siis „Kassitoome” armastusluule tsüklis on meie-kategooria päris jõuliselt kohal ning autorile lähevad korda ka muusa tunded: „võib-olla on su armastus / sügavam kui sa arvad — / sügavam kui mina oskan uskuda” (lk. 55).

Peamiseks väljendusvõtteks „Kassitoomes” on püüd siduda väliseid füüsilisi loodusobjekte autori luulemina sisemiste psüühiliste seisunditega, teha objektist kirjanduslik kujund. Motiivide võrgustik pole välja arendatud eriti süsteemselt, kuid teatud kujundite kordumine tekitab huvitavaid riimumisi tekstide vahel: nt. janu peegeldumine vees (lk. 20 ja 24), taevast tükkideks lõikavad linnud (lk. 19 ja 24), kummardumine pajuna või koos pajuga vee kohale (lk. 18 ja 25) jne.

„Kassitoome” on suhteliselt eklektiline nii tekstide sisu kui vormi poolest, terviku päästab poeeside õnnestunud jagamine terviklikeks tsükliteks, mis sisaldavad loodus- ja mõttelüürikat, armastusluulet ning tekste üksindusest, vananemisest ja suhtest lapsepõlvega (sh. Tartu ning iseäranis Toomemäega). Lembelüürikat koondav tekstide kimp on minu silmis ülejäänutest nõrgem.

„Kassitoome” riimub nii oma peamiselt teemapüstituselt kui ka valdavalt vormivalikult huvitaval moel Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu viimaste kogudega ning on väärtuslik, ehkki mõneti ootamatu täiendus Indrek Hirve senisele loomingule. Hirv on olnud minu silmis alati hea, ent nüüdsest juba mõnda aega ühtlasi ka huvitav luuletaja. „Kassitoomet” lugedes sain ma lisaks sõnadele suhelda ka autori enesega.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon