Looming

Hando Runnel

 

 

„Loomingu” pikast ajaloost on umbes 5,5% kattuv mu enese elulooga. See on suur osalus! Nende „minu-aastate” olust ja ilust olen paarikümne aasta eest pajatanud pealkirja all „Elati ju ennegi” („Looming” 1993, nr. 4). Pealkiri vihjab sellele, et ka kehvadel aegadel võib elukorra parandamiseks leiutada taktikalisi võtteid, kui sul endal on olemas mingisugunegi püsivam strateegia. Niisiis, aastad, mida meenutan, olid 1966—1971, sügav Nõukogude aeg veel, mõne meelest aga juba koguni „kuldsed” ajad.

Oma taktikast uue ja noorema toimetuseliikmena olen takkajärele kirjutanud nõnda:

„„Loomingu” publitsistikapalge hoidmisel-kujundamisel mul suuremaid programmilisi „suuniseid” polnud. Peatoimetaja Anton Vaarandi eeldas endistviisi olukirjelduslike lugude jätkamist tööstuse ja põllumajanduse kohta ja tööinimeste kirjanduslikke portreesid, sekka nõuetavat poliitilist jubileerimist. Ei vaielnud sellele põhilootusele vastu, ent suurendasin sedalaadi kirjatöödele seni rakendatud kunstipärasuse nõuet. [—]  Suuresti stiilitundel põhines ka poliitiliselt jäikade artiklite ja autorite tagasitõrjumine. Neid oli tõrjutud varemgi. Kellele tollasest toimetusest ikka nii väga meeldis kommunistliku korra hulluhke kiitmine või Eesti omaajaloo haukuv osatamine — ei kellelegi. Ainult, raske oli tõrjuda poliitilist poliitilise põhjendusega. Seepärast valisin hinnangu esimeseks aluseks esteetilise mõõdupuu: kas on kunstilist kandvust; kas pole tegemist dogmaatilise mõttelaiskusega, stiilitusega? [—] Tol ajal küpsenud nooremale põlvkonnale oli muudatusi kammitsev ja üha jätkuv dogmaatiline mõtlemine eriti masendav. Ning võib-olla oligi  mõttevälja avardamine, mõtlemise korrastamine (stiil!) ning mõttejulguse (vabadus!) suurendamine tollase põlvkona ihaldatum eesmärk ja ülesanne. Kirjanduses tähistas seda ihalust igatahes esseistlike žanride esilepungumine muust kirjandusest. Justkui neile žanridele teetegemiseks ja niiöelda rutiinivaba mõtlemise rutiinseks harjutamiseks sai ajakirjas sisse seatud kõige subjektiivsem, kõige kaanonivabam, kõige esseistlikum rubriik, tähtsust pisendava tähisega siiski — „Mõtteid ja märkmeid”.”

Uus rubriik oma 2-leheküljelise mahuga võeti vastu, ei kuulutatud „ohtlikuks”, temaga harjuti, ta saigi omaks. Esimesed kirjutajad olidki autoriteetsemad mehed.[1] Nemad ei ärritanud ideoloogiavalvureid ja harjutasid nad rahumeelseiks. Need autoriteetsed olid Juhan Peegel, Paul Rummo, Valmar Adams, Helene Siimisker, Villem Gross. Nende vahele sobisid juba ka Ain Kaalep ning Ilmar Malin. Alles siis tulid nood pärisnoored, kõige „kahtlasemad” vabamõtlejad, Jaan Kaplinski, Paul-Eerik Rummo, Ülo Matjus. Kaplinski julges rääkida tüdimusest, ja ehmatas juba paljusid — kas nii tohib Nõukogudemaal ikkagi mõtelda? Aga noh, olgu. Vahepeal võtame jälle vanemaid, tasakaalukamaid… Nii lõppes aasta 1968. Järgmisel aastal paotasid oma hinge Raimond Kaugver, Leili-Maria Kask, Minni Nurme, Jaan Kross, Väino Ilus, Ine Viiding, Endel Nirk, aga noorest põlvkonnast — Vaino Vahing, Einar Kraut, Peeter Tulviste, Igor Tšernov, Hando Runnel ise ka, ent ankrumehena Mati Unt julgete, peaaegu vastaliste mõtetega — „Emantsipatsioonist”.

„Mõtted ja märkmed” olid jäänud ellu ja toimisid nüüd rõõmsalt edasi. Ainult üks näide veel. Augustis 1970 lausus Jaan Kruusvall oma märkmetes aforistlikult: „Me ei taha, et meid läbi nähtaks, aga ometi soovime nii väga, et meid mõistetaks.” Jah, niisugused me just oleme!

„Mõtetel ja märkmetel” on oma järellugu, kui „pihtida”. Selle väikese rubriigi loomine oli igatahes suur õppetund. Sama strateegiat ja taktikat sai nüüd edaspidigi viljeldud. Peamiselt küll Tartus, kuhu mind elu Tallinnast oli viinud. Nimelt oli Tartu päevalehel „Edasi” korralik kirjanduse ja kunsti lehekülg nädalalõpus. Toimetusele esitatud raamatuarvustused ja muud kaastööd ootasid aga tihtilugu nädalaid, enne kui peatoimetaja julges otsustada käsikirja saatuse. Kirjanduse ja kultuuri asju ajas noor Linnar Priimägi. Taktikalistel kaalutlustel lõime toimetuse juurde kriitikute klubi. Nädalas kord tuldi kokku, vaadati üle raamatupoe uudisteosed, mida arvustada, ja jagati omavahel ülesanded, kes mida järgmiseks nädalaks arvustab. Eesmärk oli saavutada arvustuste ilmumise regulaarsus. Ka see masin läks käima: peatoimetaja harjus arvustuste ilmumise regulaarsusega, oma otsuste tegemisega ei viivitanud, argus kadus või vähemalt kahanes, julgus ja tegutsemisrõõm said loomulikuks olekuks.

Veelgi suurem taktikalis-strateegiline ühisalgatus seisis aga alles ees. Mitmed akadeemilised isikud ja sõbrad olid soovinud luua uut ajakirja või vähemalt poolperioodilist almanahhi, mis mõttelaadilt meenutaks või jätkaks kunagist — sõjaeelset — ajakirja „Akadeemia”. Kui juba mitmed katsetused olid lõppenud nurjumisega ja algatus võimatu unistusena kurvalt kalevi alla või laekasse lükatud, sai asi „tagavaraväelaste” poolt uuesti käsile võetud, kartvad ja kõhklevad institutsioonid ükshaaval läbi käidud, julguseraasud ja tarkuse­terad kokku kogutud, inimressursid hinnatud ja läbi räägitud, moraalsed ja materiaalsed vastutuspiirkonnad jagatud, siis — stardipauk antud ja… „Akadeemia” tõusis ja jõudis orbiidile. Ning kui ta alla kukkunud pole, tiirleb ta tänase päevani edasi…

Niisiis, võime kokkuvõtteks öelda: igasugused väikesed mõtted ja märkmed on just need vaimuelu „geenid”, mis kannavad elu edasi, niikaua kui aega ja elu ses ilmas on antud. Loodan, et seegi väike jutt pole paljas hooplemine oma tegudega, vaid lugu väikestest asjadest endist, nagu nad tõeliselt on.



[1] Rubriigi avab 1968. aasta veebruarinumbris Juhan Peegli kirjutis „Kuidas kasutada Gutenbergi pärandit?“. Märtsikuus järgneb Paul Rummo veelgi tähenduslikuma pealkirjaga sõnavõtt „Hüüdja hääl“. – Toim.

 

Leia veel huvitavat lugemist

László Krasznahorkai
Inga Gaile
Moritz von Kotzebue

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon