Lõpuks ikkagi õigluse küsimus

Indrek Ojam

 

 

Madis Kõiv: „Koolipoisid ja füüsikud”.

„Ilmamaa”, Tartu, 2014. 423 lk.

 

„Koolipoisid ja füüsikud” koondab nüüdseks lahkunud Madis Kõivu mälestusi õpingutest Tartu esimeses keskkoolis (praegune Hugo Treffneri Gümnaasium) üheksandast üheteistkümnenda klassini ja kaheksa-aastasest tööst Tallinna Polütehnilise Instituudi füüsikakateedris. Uuesti ilmub ka juba „Loomingus” (1992, nr. 8) avaldatud elulooline novell Tartu füüsikust Raimund Preemist „Igavese physicus’e elu”. Nõnda on uuest raamatust saanud kirjutusmeetodilt ja sisu kronoloogia poolest loogiline järg Studia Memoriae sarjale, selle sarja viimasele, VI osale. Uues raamatus on siiski olulisi erinevusi. Keskkoolimälestuste puhul ei toimu enam nii ranget ja lõputuna näivat reflekteerimist mälestuste täpse tõepära üle, kuigi klass ja klassikaaslased võetakse läbi sõna otseses mõttes pink pingi kaupa ja nimeliselt. Rõhuasetus on liikunud mäletamise probleemidelt pigem meenutatavate endi peale. Raamatut lugedes jääb kõlama selle nukker alatoon. Kõivu jutustamisest aimub väsinud resignatsiooni, aga ka endiselt pühendunud kohusetunnet ja lepitussoovi. Paratamatult unustusehõlma vajuv inimpõlv — ühe klassi poisid — on põhjalikult läbi valgustatud. Autori enesetsensuur on nõrgenenud, tundub et peamine tema jaoks on lihtsalt tõde oma lihtsuses, ilma üksikasju maha salgamata. Peatükk „Vana kateeder” räägib autori tööperioodist Tallinna Polütehnilises Instituudis aastatel 1953—1961 ja on toonilt hoopis erinev, nagu loomulikult ka ajalooline keskkond, mis teemaks. Lugeja saab sissevaate Tallinna füüsikute teadus- ja õpetamistöösse koos napi pilguga nende isiklikku ellu, nagu see kirjutajale tollal paistis. „Vana kateedri” sissejuhatavas lõigus kirjutas Kõiv TPI tööperioodi kohta: „Miks jäin ja miks just kaheksaks aastaks — tahan seda endale selgeks teha ja kujunenud asjalood tagantjärgi läbi mõtelda. Teistele pole siin suurt huvitavat midagi, aga see ei puutu asjasse. Teisiti üteldes — ma ei hooli, kas on või ei ole.” (Lk. 237.) Aga me hoolime siiski ja ka huvitavus annab endast märku, aga mitte vahetult, vaid jutustatu detailide kaudu. Tuleb teha väike ring.

Kuidas arvustada kellegi mälestusi, kas meil on selleks üldse mingit õigust? Ilmselt ei oleks niisugusel tegevusel mõtet. Kui otsustame, et kriitika objektiks saab nende mälestuste representatsioon, kirjutatud sõna leidlikkus ja poeetiline struktuur, oleme ikkagi kummalise olukorra ees: kritiseerime viisi, kuidas inimene on otsustanud oma elust jutustada. Ka see ei tundu lõpuni õiglane. Oleks justkui aus kritiseerida ainult fiktsiooni; midagi, milles ilmneb autori loodud arhitektuur, selge ülesehitus ja sisemine koherentsus. Kuid mis samal ajal on juba autorist eraldunud, lahku löönud. Uus raamat ei näi aga sisaldavat mingit fiktsiooni, üksnes „elu ennast”. See on endiselt tükk autori isiksust. „Koolipoisid ja füüsikud” tundub olevat Kõivu kõige isiklikum raamat. (Kui ehk välja jätta üheteistkümnes eksemplaris ilmunud „Keemiline pulm”, millel on märge autobiographia cryptica. Väikese tiraaži tõttu ei saa seda teost Kõivu üldretseptsiooni olulise mõjutajana eriti arvestada.) Niivõrd isiklik, et kriitika peaks siin natuke oma fookust muutma. Studia Memoriae esimese köite ilmumisest on möödunud 20 aastat. Tundub, et aeg on küps küsimaks mälu-uuringute laiemat tähendust: kuidas on need loomult mittefiktsionaalsed tekstid omandanud taasiseseisvunud Eesti kirjanduses nii olulise koha ja missugune see koht on? Ning kuidas suhestub see ülejäänud nõukogudejärgse mälu- ja identiteedidiskursusega nii proosakirjanduses kui kultuuris laiemalt? Sel kombel saaks selgemaks kontekst, millesse uus raamat asetub, kui me ei taha piirduda pelgalt teose paigutamisega mälestuste žanrisse.

Niisugustele suurtele küsimustele vastust otsides võiks alustada sellest, kuidas Kõivu mälu-uuringuid üldiselt loetakse ja kirjandusena tajutakse. Üldistada on riskantne, kuid esimene domineeriv mulje on, et Kõivu kirjutatu oleks mõnes mõttes justkui „see kõige õigem” ajalugu, kirjutab ta ju niivõrd neutraalselt ning kuivalt, samas põhjalikult reflekteerides, mis peaks tagama ülima tõepära. Autor oleks justkui keegi, kes tegeleb kirjutades ainult faktide registreerimisega. Tõsine teadlase- ja õpetlasemaine on kindlasti aidanud kinnistada kujutlust, et Kõiv suudab oma mälunarratiividega pakkuda meenutamise nulltasandit, peaaegu troobivaba kirjandust ja narratiivi. Tegelikult ei ole see muidugi võimalik ja Kõiv ise pole ka selliste pretensioonidega esinenud. Aga kas ei ole see pigem täiesti reaalne lugejapoolne iha, mis on aidanud niisugusel muljel settida? Idees eneses on igatahes midagi ülevat: tuleb kirjutaja, kes aina kerib mälulõnga ja ei anna järele kiusatusele, aga missugusele? Mulje on hägus, kuid sedapuhku annavad tekstid vastuse: kiusatus, mida Kõiv järjepidevalt tagasi lükkab, ongi fiktsioon. Proosas on Kõiv ikka kindlalt keeldunud igasugustest väljamõeldistest. Vahetu aistitav kogemus domineerib pidevalt kompositsiooni üle. Justkui poleks autorist aus mingit lugu ise luua. Aga ka siin on erand, seesama „Igavese physicus’e elu”. Kolleeg Raimund Preemi elu kirjeldades on Kõiv kasutanud müüdi vormi. Igavene physicus on teoreetik par excellence, tema elu ongi mõtestav vaatlemine, selle juurde tuleb ta aina tagasi, tuleb ka vana ja haigena, sest peab. Mis siis, et minek osutub saatuslikuks. Selles loos on idee juba suurem kui inimene oma sattumusliku keskkonnaga — ja nõnda avastamegi end müütilise fiktsiooni keskelt. Seda on kummaline öelda, sest kas me kõik ei tea vähemalt mõnda inimest, kelle eluviis võtab mingisuguse müütilise kuju? Tegelikult Kõiv ju fiktsiooni ei põlanud, ta on selle enamasti tagasi lükanud pigem temperamendi, haridusliku eripära ja isikliku seadumuse põhjal. Õigem oleks ehk öelda: jätnud enese ja fiktsiooni vahele distantsi, suhtudes sellesse austusega (tasub vaid lugeda Kõivu tekste kirjanduse kohta, eriti põhjalikke portree-esseesid Mati Undist ja Vaino Vahingust), kuid kasutades seda ise eelkõige vaid ruumi-intuitsioonina näidendites. Mõistangi siin sõna „fiktsioon” tähendust samal moel kui müüti — iga tõsine väljamõeldud ruum, kus toimuvad tähenduslikud sündmused, saab tavaliselt müütilise ruumi omadused. Samuti on iga müüt lõpuks midagi fiktsionaalset, mida on võimalik lammutada ja paremini jutustada. Ja tõepoolest — teatud osake müüdi- või fiktsioonihõngu jääb alles ka Kõivu mälukirjandusse.

Nii jõuame tagasi koolipoiste ja füüsikute juurde. Tavaliste inimeste juurde, kes elasid XX sajandil ENSV-nimelises riigis. Ent raamatuid ei kirjutata tavalistest inimestest ega asjadest. Ja on raamatuid, mille tähendus selgub alles piisava ajalise distantsi tekkides. Kõiv on intervjuus Anto Undile ühe kirjutamisajendina nimetanud teatud kohustusetunnet lähedaste inimeste ees, kellega ta on koos elanud: „Mitte minu enda, aga nende inimeste pärast, kellega ma koos elasin. On niisugune tunne, et ma vastutan nende eest, ma oleks nagu mingi lubaduse andnud, et nad alles jäävad; oleks nagu oma onule ja tädile lubanud, või nad oleksid seda minu käest oodanud (nad muidugi ei oodanud). Ma oleks nagu süüdi, kui nad kaovad päriselt ära, ma pean midagi tegema, et nad alles oleksid, et nad ikka oleksid — kuigi ma tean, et midagi ei saa niimoodi alles hoida, et see, mis ma teen, on niisama rabelemine, aga ikkagi, uppuja (nagu öeldakse) haarab õlekõrrest.”[1] Samas kirjakohas tunnistas Kõiv, et ta ei oska enda sellist tunnet kuidagi põhjendada. Ka praegu ei oska reflekteeriv kriitika sellele veel midagi tähenduslikku lisada. Kõivu kirjutatu ja öeldu puudutab siin palju laiemat probleemi. Kuidas saaksime praegugi kindlalt väita, et suudame vastuoludeta kirjeldada, ära nimetada ja sellisena üldisesse teadvusesse tuua kõik lähiajaloo sotsiaalpoliitilised sündmused, mis on meie praegust olemist määranud? Ning ühtlasi historiseerivalt mõista nõukogude aega käsitlevate romaanide poeetikat? Vaevalt on selline hüpe veel võimalik, kuigi selles suunas on tehtud arvestatavaid samme, näiteks Eneken Laanese põhjalik uurimus „Lepitamatud dialoogid” (2009). Kuigi ilukirjandusdiskursusest eemal, toituvad Madis Kõivu mälestuste juured samast kollektiivsest pinnasest, kust pärineb ka näiteks Jaan Krossi ja Ene Mihkelsoni looming. Sünniaastalt paikneb Kõiv täpselt nende kahe kirjaniku vahepeal, esindades põlvkonda, kelle ellu teine nõukogude okupatsioon sekkus isiksuse tundlikel kujunemisaastatel. Laiemast, eesti identiteedi- ja mäludiskursuse perspektiivist vaadatuna on nende autorite puhul temaatiliste sarnasuste hulgal suurem kaal kui stilistilistel erinevustel. Y-generatsiooni lugeja jaoks hakkavad korduma kindlad aastaarvud ja motiivid: 1944, 1949, ülekuulamised, surveavaldamised, agendiks värbamise katsed, enesetapud. Selle kõrval muidugi püüdlused elada kõige segava kiuste head elu ja omandada kuldaväärt haridus. Kõivu jutustatud Tartu ja Tallinna lugu saab Krossi ja Mihkelsoni loodud suurte narratiivide paratamatuks kaaslaseks. Nii saame teada, kes olid 1948. aasta lennu treffneristid, missuguse koosluse moodustasid 1950-ndatel TPI-s töötanud Pilvre, Mets ja Altma. Kas võib öelda, et Kõiv lihtsalt üritas neid inimesi ja nende loodud kooslusi ajaloo kaduvikust päästa? Selline pingutus ei saa küll pikas perspektiivis kuidagi õnnestuda (kes üldse „pääseks” ajaloo käest?), kuid valitsema jääb tunne, et „Koolipoiste ja füüsikute” puhul tekib kogu pinge ikkagi ajaloolise õigluse pinnalt. Ilmselt on alati asjaolusid, mida kultuur endale kindlal ajahetkel täielikult teadvustada ei suuda. Nendes mälestustes, nagu ka Studia-sarjas on Kõiv loonud oma minimaalselt fiktsionaalsete lugudega varjupaiga neile inimestele, kelle elu nagu temalgi kaheks lõigati.[2] See on ainulaadne fiktsioon, sest on tagasi lükanud kõikvõimalikud rahvuslikud ja poliitilised tuginarratiivid. Jääb 0-tasandi müüt ehk minimaalne meie-tunde kehtestamine. Meie olime seal, oli klass, kateeder, õpetajad. Ka aegadel ja asjaolude keskel, mida tahaksime ehk unustada. Nõnda ei ole Kõivu mälestused ainult tema isiklik, vaid rohkemal või vähemal määral ikkagi kõigi lugejate asi, sest neis kõneleb hääl, mis nõuab õiglust. Millal see saabub, on veel teadmata.



[1]  „Looming” 1999, nr. 12, lk. 1878.

 

[2]  Kahest omavahel ühitamatust elust, mis tekkisid 1944. aasta katkestusega, rääkis Kõiv intervjuus ajakirjale „Teater. Muusika. Kino” 1991, nr. 10, lk. 5.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon