Luule

Heljo Mänd

 

*

Lill on laul,

hingeke hiidkooris

laulmas hümni

põllule ja päikesele.

Tänumeelt täis,

tuules põlvini

iga alandlik põllulill.

 

*

Vanaema käristas mu käise lõhki,

et sõjasõdurid näeksid

mu räbaldunud pluusi,

mitte mind.

Vanaema hoidis mind toas peidus,

sõjasõdurite silme alt eemal,

ei lubanud isegi

üle õue minna.

Ükskord jooksin siiski

salaja karjamaale

lauda taha, pohlapuhmani

ja tardusin soolasambaks.

Pohlapuhmas sõi üks

punaväelane minu marju!

Tormasin hirmunult tuppa tagasi,

ei kuulnud isegi oma pea kohal

undamas lennukeid,

pommid kõhus.

 

*

Pommiauk karjamaal.

Seitsekümmend aastat

püüab haav kinni kasvada.

Tagajärjetult.

Kogub vaid muda oma põhja.

Ja mürgist vett.

Ei ühtki lillemaimu.

Ainult kassikäpp hiilib lähemale,

katsub aeg-ajalt oma käpaga

puhastada haava.

Pommiauk mädaneb endiselt.

 

*

Sõjal ei ole sünnipäeva.

Sõjal loetakse aastaid,

nii nagu mina loen sõrmi

oma sünnipäeval,

palju mul veel sõpru

on järele jäänud.

Sõrmedest tuleb puudus.

Sõbrad roomavad kui jaaniussid

laternatulede välkudes

lapsepõlvemetsadest välja

tooma mulle kollaseid tervitusi.

 

Kollaseid roose,

kollaseid tulpe,

kollaseid nartsisse.

Kollased krüsanteemid

nagu sünnipäeva-päikesed.

 

*

Päike tuli mu tuppa

ja jäigi siia elama.

Pikapeale kippus talle külm kallale.

Võttis tabureti

ning istus pliidi ette

jalgu soojendama.

Tuli läks elevile.

Suitsuandurid hakkasid tööle,

huilgasid meile pulmamarssi.

 

*

Terve öö olin ääretus augus.

Pärapõrgus, kust ämblik

tõmbas mind niidiotsa pidi välja.

Ämblik oli nagu luu ja nahk.

Või olin mina luu ja nahk,

koonduslaagri vang?

Nüüd koon elu edasi.

Koon oma võrgusse päikest,

lootuse lohutust.

 

*

Kõrguses, kerguses,

pihlapuu karguses,

liblikatiival,

lepatriinutäpil,

mesilase suminal,

rohu sosinal.

Kõigil ma olin.

Kõigel olen praegugi,

suve osake

lõpmatust suvest.

Latv ja laulud

maailma tüvel.

 

*

Maa juured ja minu juured

jooksevad kokku.

Oleme aastaid olnud

teineteise poole teel.

Tuleviku ja mineviku

ligitõmme.

Millal tundsin ma

maa kutset?

Mitte lapsepõlves.

Mitte täiseas.

Tean vaid, et nüüd lähen õhtuti

voodisse nagu ürgrohtu.

Olen rohust madalam,

must sügavus silmis.

 

*

Öösiti kajab mu kõrvus:

karjamaa! karjamaa!

Kajab nagu püha sõna.

Karjamaal on äkki nägu.

Silmad, suu ja lõug.

Ta tõuseb õhku

otsekui linnupoeg

kulli nokas.

Karjun:

karjamaa! karjamaa!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon