luule

Katrin Väli

 

*

mererannad langevad jalge alt ära

see pole hirm mis nüüd kannab

vaid paukuv jää

härmalõngadest heegeldatud

pühkmetest kokku kantud

meie maa pealt võtame ta endale

see on olnud juba ammu meie maa

meie pilgud on käinud teda kallistamas

oleme talle sosistanud ja luuletanud

liugu lasknud ja valetanud

et tal oleks vähem valus ja valetanud

et tal oleks rohkem valus et ta paremini teaks

ei lamaks nagu lihtsalt niidetud ja tapetud

nüüd

pulmades laotatakse ette kõik need rasked külmad voodilinad

puhtad ja lumivalged õhtu lähenedes helesinisemad

noored kohevad tüdrukud vaatavad tahtmise väega

süttinud söestumata silmadega

taga muld piiksub tasa

 

*

kui ma tulen pimedast

siis

milles võiks seisneda selle hetke ülekohus

ma ei taju ega mäleta

aga kuklas seisab neljakäeline masinlike silmadega

teab ja teostab selle hetke aukohust

 

*

ma ei pane silmi kinni see on kõik

minust ei tõuse leeke

olen nähtamatu aga ma ei pane

silmi kinni

kellele tõotada mis keeles milleks

ei ma ei kavatsegi

aga ma ei pane silmi kinni

selles väikses mullaterakeste ordus

osalen

 

*

jah muidugi ma räägin lilledega

kes ei räägiks

ei saa öelda et nad mulle sugugi

ei vastaks

 

laps aga tahab lõunaks küünelakki

seda ilusat

olen ümberringi

suur punane kardin

mulle meenub

tüllkardinast lipu vastik mälestus

kõik mis on kokku käkerdatud valmis visatud

kõigelt sellelt pinnalt

alustan vestlust lapsega

aga tema tahab lõunaks küünelakki

 

*

ja

taas

olla laps

ta tahaks

taas

süütult tappa

liblikaid ja linde

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon