luule

Kaur Riismaa

 

*

Võililleseemnel on päikesepuri:

läbi mõõtmatuna näiva ruumi,

läbi sireliudukogude ja

kuuvalguse supernoovade

on ta jõudnud pärale.

Rammestusega tembitud õnnes

juubeldavad potentsiaalsed võililled

kõigepealt mu ninal

ja siis mu käeseljal.

 

Aga ma olen kivine pinnas.

Minust pole neil tolku,

enne kui mullaks saan.

Ja ehkki mõtlen

pikkadele tundidele, trimmer kaenlas,

mõtlen vihastele kõplahoopidele,

raevus murduvale risoomile,

mis ühendab õit teisega,

ent sel hetkel ka inimest

ja ta saatust,

 

sellest kõigest hoolimata

on mul neist kahju.

Küllap teistel läks paremini,

aga nemad tulid tähtedelt,

mis süttisid universumi alguses,

nad tulid eelmiste päevade tormituultega

miljardeid valgusaastaid,

või ainult kaks, või kaks kilomeetrit,

 

uskudes suurt tulevikku,

alistatud aedu ja maailmu,

aga mina vajutan nad hamba all katki

ja puhun purje tuulde,

universumi heledasse valgusse,

vabana ootuste raudraskest palitust,

rõõmsalt laperdama.

 

*

Alguses on ainult

teras- ja orashein,

siis ilmuvad rajad.

Arglikult, veel ei leia nad kohta,

ent järjest kindlamalt

saab neist tulevase elu muster.

Sest keegi on läinud, prussid õlal,

maja juurde, mis on alles paberil;

keegi on kaevanud aianurgas välikäimlat;

rohinud marjapõõsaid;

või seisnud suure kuuse all

ning kuulanud öökullide naeru.

 

Ja kõik hakkabki sündima.

Paber nõuab tagasi oma algse kuju:

kerkivad seinad, tubades süttivad tuled,

korstnast kostab tossu ja heledaid hääli.

Tallutakse uued rajad, uus muster,

sest kuidagi peab saama võrkkiike

lõunauinakut tegema;

peab kaevult vett tooma;

käima kompostihunniku juures

ja avama uut väravat,

mis mõne kuu eest oli alles unistus.

 

Maja ette päikeselaiku ilmub vankrijälg.

Varsti on keegi käinud käruga poes,

ja paari aasta pärast

(kuhu need kadusid?)

on üks poiss või plika, raamat kaenlas,

sumanud aia tagumisse otsa peitu,

vahtralatva lugema.

Iga aed vajab nurgataguseid,

mis unustatakse niita,

iga laps peab saama peitu minna.

Mõtlema, unistama,

oma elu mustritest aru saama.

 

Imestan pastellmajade radadeta golfimurusid:

ajaloo lõpu alasti maakamar.

Võib-olla pole neil lapsi, võib-olla raamatuid.

Või unistusi.

 

*

Hommik on me laagripaik,

kust alustame rännakut uue päeva

tundmatu, läbi uurimata maanuka kaardistamiseks.

Kalendris on sel kohal valge laik,

ja meie oleme usinad topograafid.

 

Koos tõuseme Keskpäeva harjale

ning vaatame tagasi.

Juba on seal Pestud Nõude delta,

Trimmeri kõnnumaa,

Multši raba

ning Lapitud Katuse mäeahelik.

 

Nüüd tuleb laskuda

Pärastlõuna orgu.

Usume seal leiduvat

võrkkiikesid ja õunapuid,

aga veel pole neil nime,

kõik on alles ees ja võimalik.

 

Ja kusagil seal on ka Eldoraado,

Laulude ja Lõkete kullast linn,

õhtu, mille kohta vanad ja targad jutustavad,

et see ei lõpe mitte kunagi

ja kel õnne on sinna sattuda,

see on igavesti noor.

 

Kõik on võimalik.

Tule, mu armas,

laskume orgu.

 

*

Kaevasin kaks päeva välikäimlale auku.

Mulda oli vaevalt poole meetri jagu,

siis tuli Tammsaare lause vastu.

Karm ja kindel paekivi,

millest vähese lugemusega läbi ei näri.

Kirka dialoog

päikese käes kirka kollakasvalge kiviga.

Kaks päeva,

siis tuli naine ja ütles, et auk on vales kohas.

 

Kaevasin uut auku mõne meetri jagu aia poole.

Mõned südametäiega visatud labidatäied,

jälle Tammsaare lause,

jälle kirka kõlksumine.

Nüüd tee või kaks käimlat.

 

Mõtlesin, et võiksime esimesse auku matta karbi

paari kirjaga:

kes me oleme, mida me siin teeme.

Ehk keegi satub kunagi samas kohas kaevama,

leiab ja loeb,

et me ei tulnud oma Vargamäele vankri,

vaid Hondaga,

ja et armastus oli juba olemas.

 

Aga ega meil ei ole ju ütelda

midagi uut, ikka vana ja tuntut:

et on kevad,

et armumisest mullu

on ammugi saanud paekindel äratundmine;

et ehitame maja lastele,

keda veel pole,

aga kes on temas ja minus juba olemas.

 

Et pärast vihma lõhnavad sirelid nüüd

sama uinutavalt, nagu siis kunagi,

kui kellelgi tulevasel, uuel kaugel seltsimehel on Nüüd,

needsamad mõtted,

seesama igavene kevad,

 

nagu kunagi saja aasta eestki,

kui Anton Hansen Käthe ukse taga kõõlus,

ja seina taga pisikene

Jaan alles alla tegi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon