luule

Indrek Hirv

 

 

Luba mul väriseda palavikus

luba mul puudutada õit

 

ka läbi läbimatute hangede

hangunud rajuilmade

ristuvate rägastike

 

luba mul puudutada õit

 

 

*

 

Sa tuled mu südamesse

valgete kingadega ja suvekleidis

 

uksi avamata luba küsimata

 

taevasinine mõõgatera

sillerdav vesi

üle värviliste kivide ja merikarpide

 

sa tuled mu südamesse

oma muusikaga oma lilledega

oma väikeste murede ja kurbustega

 

sa tapad oma kergete suudlustega

sipelgaid mu seljal

sa nutad unest ja rõõmust

helised ja virvendad mu käe all

mu südame lävel

 

mu südame põhjas on pimedus

aeglaselt langev kosk

kumisev sügavik

 

 

*

 

Mu väike terane kohtunik

mu hageja ja kostja

õhtuvalgus teeb kord

su laugude alla aseme

 

võib-olla enne surma

võib-olla natuke varem

 

mu suudluste tarkus

tärkab sus

mu hajevil sõnade seeme

hakkab idanema

 

laperdav sinine siidlipp

siit rannalt

tõuseb su mälestuste kohale

 

ning ka mina meenun sulle siis

paljude-paljude aastate järel

 

 

*

 

Emajõe ääres

surnuaia all

punase liivaseina sees

oli meil poistega koobas

 

üks hoidis jalgadest kinni

teine roomas nii sügavale kui sai

 

veidi kibedalt lõhnavasse

märga tumeroosasse koopasse

lapsepõlve surnuaia all

 

 

*

 

Kuidas me püherdasime

esimeses lumes

kuidas puud me kohal

lasid viimastel lehtedel langeda

 

ka sina värisesid mu mantlihõlma all

nagu viimane leht

elu tuul tõi su minu juurde —

minu elu tuul

 

puud tunnevad meid juba

lumepihu ajab meid

mäelt alla koju

nagu perenaine koerakutsikaid

 

siis kuivatab tuli meie juukseid

ning meie käed ja jalad

lähevad jälle segi

nagu oksad üleval mäel

 

 

*

 

Ma ei märganud sind enne

kui su juured surusid end

läbi mu särgi —

su väikesed narmasjuured

mu veresoonte vahele

 

ja ikka veel kõndisid sa mu kõrval

ilma et ma teadnuks

kui lähedal sa oled

 

siis äkki oli mu süda

sinu õisi täis —

see oli ilus aeg

 

nüüd ei mahu su viljad

enam minusse ära

 

lõhkenud õunte lõhn

lämmatab iga mõtte

 

herilaste sumin

ei lase magada

 

 

*

 

Meie armastus märkas meid

väljaspool linnamüüre

ekslesime tuules ja öös

sinu hoolega vormitud

väikene pea

musta kübara all

minu hallinevad juuksed

tuules ja öös

 

meie armastus leidis meid

minu kirjutamata luuletustes

need ekslesid tuules ja öös

sinu punased huuled

sosistasid neid

sinu punased huuled

põletasid neid

mu suule

tormis ja öös

 

 

*

 

Me armastame neljal käel

suudlus tõuseb meis

aegamisi tähtedeni —

tähtedeni sinus ja minus

 

ning su rind on avatud maa

kahe künkaga kauguste poole

minu puri on kõrgel

vaba mees

vaba meri

nii rüüpan su unistusi

 

me armastame neljal käel

kurbus tõuseb meis

aegamisi leekideni —

leekideni sinus ja minus

 

ning su rind on avatud maa

kahe künkaga kauguste poole

minu puri on kõrgel

vaba mees

vaba meri

nii rüüpan su karjatusi

 

 

*

 

Siis tõmbavad ööd

tähtede kobarad

igavikust tagasi

 

meri paistab jälle

põhjani läbi

 

varasügise värvid

lasevad valla

oma kaalu ja jõu

 

suured kivid ümisevad

sinu väikest nime

 

su lill ja su koobas

sosistavad mulle

minu nime

 

ning kõik —

maa meri ja aeg —

võtavad vastu mu seemne

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon