Luule

Lehte Hainsalu

 

Ootaja

A

Kui kaua nad otsida võivad

mahakukkunud juukselõksu,

ei kahise õuerõivad,

ei kuule veel ukseklõksu.

Ma ootan üksindatundi,

mis teiseks värvib maailma.

Siis taandan halli hundi,

konnprintsile naeratan silma.

 

E

See suvi on aeglaselt ruttav

kui Lumivalgekse uni.

Saaks kooli, sääl kõik on nii tuttav

alt rõivistust pööninguni.

Sääl olen ju seltskonna täheks,

nett tütarlaps läbi ja läbi,

õnnekombel ehk meelestki läheks

mu alaealise häbi.

 

I

Ma eiran kasina eine

ja nõelutud sukakannad,

mu tulevik teadagi teine,

olen saatuse käskijanna.

Käin läbi kõik klassid ja koolid,

kas mingu aastakest sada.

Oh Elu, siis minustki hoolid

ja lubad end armastada.

 

O

Nii nõiduslik tundub me kohtamispaik,

kui laternad läidavad tule.

Mu jalge all hõbeleb valguselaik.

Ma ootan… ta tuleb… ei tule…

Teeristil ma seisan. Kas eluteerist?

Kell mõõdab ootuse pikkust.

See kõikidest hetkedest pikem vist,

hetk täis on kõikvõimalikkust.

 

U

On vahel mu kirjakast pilgeni täis

postkaarte just enne pühi,

kuid oodatud kirjast, mis saabuvat näis,

too plekk-kast on tühi mis tühi.

Toast tuppa käin, leidmata asu,

see tigupost ajab mind leili.

Kuid aiman: ei otsida tasu

ka välkpostist loodetud meili.

 

Õ

Kell näitab, et nüüd nad startisid…

nüüd vasakpööre… mets mõlemal pool…

nüüd tiik, kus kord söötsime partisid…

nüüd tiivutu tuulik… nüüd hüljatud kool…

Pilk nägelik lükkab maanteelt lund,

pihk sõrmitseb kardinapitsi.

Läbi pilkase pimeda — vaimude tund! —

aitan tulla punast Moskvitši.

 

Ä

Ei ole ma jäänud küll unetuks,

ma jäänud ootajalõksu,

ei rahu saa mina, ei korteriuks

enne viimase tuleja klõksu.

Nad tulevad, hõlmades lõbu või ping,

nad tulevad riburada,

nad tulevad tasa kui vaim või hing,

et mitte mind äratada.

 

Ö

Olen oodanud kaskede lehtimist

ja kollaste lehtede langust

ja enese mõrsjaks ehtimist

ja äia ning ämma rangust

ja pidu ja tantsu, hallootamist

ja naeru kõrgeid kaari.

Olen põnevil oodanud ootamist,

kui mängiti tagumist paari.

 

Ü

Ei vaja ma meenutusretki,

et esile manada aegu —

ma kogen kõiki neid hetki

nüüdsama, just siin ja praegu.

Olin ootaja sine dato,

kes ikka on merel sõudnud,

ent täna — mis ootamatu! —

on enese randa jõudnud.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon