Luule

 

Kunagi Budapestis

 

Tänaval tatsus vastu robot,

vedas vana mehena jalgu järel.

Käed liikusid, elasid, pilgutas mulle

oma kevadhaljast silma: eks ole ma tark!

Järel astus valvas noormees, pult pihus.

Tema kõrval hõljus õnnelik tütarlaps.

Kinkis minule, võõrale vastutulijale,

ülevoolavast rõõmust, üleannetult

aprilli esimese tulbi.

 

 

Stereotüüpne

 

Et aja saladus?

Aeg ise on jumetu saladus.

 

Tegelikkuse ristmikult ei hakka silma

mõistlikke teesilte.

 

Ärritav nagu pikad pühad

maa ja linna, rahvuste ja rasside

umbropsu vastandamine.

Kui ohtralt läbu!

Siseilm kärbumas, välisilm ähvardav.

Mis veel alles?

 

Tüvitunded,

häbeliku inimese osavõtt,

elujõudu turgutavad soojad sõnad.

Inimhomse selginematus aja tsentrifuugis.

 

 

Piirideta realism

 

Nägin und: näljastreik kestab kaheteistkümnendat päeva.

Imestasin, miks kõht ei ole tühi. Seejärel märkasin,

et mul on uued krägisevad pastlad tagurpidi jalas.

 

Virgudes mõtlesin: vist anti mõista, et streigi jätkumisel

tuleb nahkjalatsid nahka pista!

 

 

Kuidas kloonida ajalugu

 

Taeva peal impressionistlik päike.

Puuoksad säravad valguse käes.

Teotahteline vares murrab pesa tarvis oksi,

et jätkata oma liiki.

 

Kaugel keerdub lahti vägivallaserpentiin,

mis mähib rahvaid

verisesse hullusesse

ja läheneb hirmuäratava kiirusega.

 

Kus kulgeb sõnavabaduse ja julgeoleku piir?

Kas hämamise võsastikus?

 

Kuniks elu, targutada vaid tuleviku käsitamatusest?

Või siiski korrastada varjendit?

 

 

Mööndus

 

Julmuse vastu võideldes

inimene ise julmub, juhmub.

Põgeneb ligimese juurest,

topib aju täis tühja-tähja.

Koostab koiliblika täielikku elulugu.

 

Etsekae, koer naerab nagu inimene!

 

Mis inimesel üle jääb?

 

Olla delikaatne delfiin.

 

 

Tööõpetus

 

Pöidlaküünega voldin

puhast paberilehte.

Ning peatun nõutult.

Ajukääre on aastate puhur tuulutanud,

meelest läinud, kuis laevukest teha.

 

Vaid küüned kasvavad

pidurdamatult.

 

 

Kodukohvikus

 

räägime täna väikesest majast

Vallapalus metsa ääres

 

sügisjoonikuist lakas heinte sees

kallist koolivennast Jürist

 

kooli malevõistlusest trükivärvist

lõhnavast Kerese Malekoolist

 

Lõssovist Kullamist

kaheksa linna korvpalliturniirist

 

tempudest klassis koduteel

sügisudus krudisevas lumes

 

vallamaja saalist kus tegime

vahepeatuse lugesime ajalehti

 

drenaažtorude vedamisest jaotamisest

maaparandusobjektile kraavide äärde

 

Tartu keskkooliõpilase rõõmust

et on suvel juba mehe eest väljas

 

tuule ja päikese käes

kehas pulbitsemas noorusjõud

 

räägime täna doktor Tedremaast

neuroloogist koomapalati arstist

 

lahkunud sõbrast

heast inimesest

 

 

Erikohtlemine

 

Kui kaugele saab inimene tormata? Aju leemel, peatub äkki —

vastas masin, halastamatu tehisintellekt! Viimaks taandub

inimene alateadvuse keldrisse. Robot kisub ta sealt välja,

pistab pihku mürgipeekri: joo põhjani, viimane Sokrates!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon