Luule

Valeeria Villandi

 

Näe!

 

Mis lapsepõlves nähtud,

tihti nägemata,

kui siis või hiljem näinud pole

vaimusilmaga.

Mis lapsepõlves tehtud,

pole tegemata,

eks seos sel igaveseks ole

vaimuilmaga.

 

Kord möödub ulm, et loorub

kustuv-imeliselt

nii allaheitlik kui ka tõrges

viibutus.

Ürgsügavikest koorub

täpsenimeliselt

nii mõni ammuaegne sõrmeliigutus.

 

Mis oli, see jääbki

tihti varjuliseks,

vaid harva tegematut jõuab

tegema.

Kuid pole väljapääski

mitte harjumises,

vaid tões, mis vähemalt end nõuab

nägema.

 

Läbi udu

 

Harva, kes ise

udusse sumpab,

meelega jätab klaasselge õhu

ja vajub kui vatti.

Vahest vaid tihnikust tulles,

rägastikust raatmaale rühkides,

ülejala ja umbmähka,

siis ehk küll…

Aga muidu tuleb udu ise,

ise tuleb nagu unisus või hämarus,

ikka nii nagu midagi harilikku,

on äkki kohal,

on kõikjal su ümber,

katab, matab, lämmatab

ning väljapääsu ei paista.

Tuulele loota — seegi on juba palju.

 

*

 

Nagu hobune pimedas Aasia õlikojas —

ringi, ringi, ratasringi

päevad, kuud, aastad.

Isegi siis, kui ta tiislist saab vabaks,

isegi siis, kui saab pimekojast valla —

ringi, ringi, pimesi ratasringi.

Ühe sees, teise sees,

natuke igaühe sees

see põrgulik pärand,

eksija sammud ikka vanasse paika.

 

Kas mankurdi pääs veel kunagi ärkavad mõtted?

 

*

 

Mida ma oskan, seda ma tunnen,

mida ma otsin, seda ma ei tea.

Ärkvelolust vaon unne kui lumme,

selles on tõesti valge ja hea.

Kus ma kord olin, ei mäleta hästi,

mida kord tahtsin, on ununud nüüd.

Üksainus meenub: ma seda, mis kästi,

alati kandsin kui orjuse rüüd.

 

*

 

Võimetu viha on seesmuses vapelnud,

käegalöömine juba on olnud.

Väljapääsutus on vaimu vägistanud.

Algul ei küsitud kannika kehvusest.

Pärast püüdlesid paremaid palasid,

kes sai

või kes tahtis.

Kas ka edasi ikka just samuti

või kadedalt kiigates võõra kaukasse?

Kas kõik peab käes olema kohe ja praegu?

 

Haletsegem neid, kes sündisid, elasid, surid

üleni ikke all,

neid, kes ei teadnud, ei osanud näha, ei lootnud

muud kui Aasia pimekoda.

 

Valgust näinuil, kes hukkusid pimedas,

oli, mida mäletada.

Valgust näinuil, kes elasid pimeduse üle,

on, millest rõõmu tunda.

Pimedais sündinuil, kes pääsesid valgusse,

on, mida õppida.

 

Haletsegem neid, kes ei näinud, ei lootnud

ega saanudki teada.

Teisi mitte.

Neil ju oli või on võimalus.

 

Kõike ei pea ise kätte saama.

Teatud hetkest kuulub igaühe tulevik teistele.

Rõõm pole pihku võetav.

Rõõm sünnibki rõõmu võimalikkusest.

Vabaduse võimalikkus sünnitab mõtte.

Mõtte kaudu me oleme vabad.

Oleme praegu

ja olime alati,

ka siis, kui me ise seda ei uskunud.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon