luule

Kaur Riismaa

 

Liblika uni

 

*

ära loe silpe

niigi on lühike

viinakuupäev

 

*

kronksujalind

tolle raagus vahtra ladvas

kas sa mitte ei koorunud

 

*

nii väikesed lapsed

nii suurte puude all

et hirm hakkab

 

*

auk ketsikannas

nagu sügisepäev

natuke valgust

 

*

hää kuulda

unetu luuletaja väikeses toas

et kräunub keegi teine

 

*

jooksevad ringiratast

kuhu neil kiire

jälle nii kollases pargis

 

*

kellegi käsi

peatus ukselingil

kassi kräunatus

 

*

liblika uni

on vahtraleht

langenud põlvele

 

Fotod

 

Ilusad fotod internetis,

alati päikest täis ja painevabad,

ilusad käed, sõrmused, ja lilled,

ja ainult paar nurjunud unistust;

 

kas sa ikka veel laotad kurbust

roosipõõsa alla väetiseks,

või on saanud lõpuks võitu

seinakella väikesed tondid?

 

Kui juuksed kisuvad halliks,

peavad silmad särama,

kui su päevad kisuvad halliks,

peavad silmad särama;

 

ammu, ühel mälufotol,

pillud sa kesköiseid kiljatusi,

on nad seal veel alles, sõrmedes

pruunide aiakinnaste sees?

 

Ilusad fotod internetis,

alati päikest täis, ilusad inimesed,

lõputa valgusse vaatamine,

ja ainult paar nurjunud unistust.

 

Tirts

 

Kolm päeva pidin

kannatlikult ootama,

siis alles märkasin

rohutirtsu langenud lehtedes.

 

Tal olid minuga pikad jutud,

eks ole ju meiegagi,

kolm päeva, kolm aastat,

siis viimaks märkame

 

teist inimest.

Muudkui tõlgime elu luuleks

ja tagasi ega taipa,

nood on ükssama keel,

 

milles sõnu ei ole,

ainult lepalehe langemine

viimasele vaprale jänesekapsale,

ja siis veel see va armastus,

 

kõigi karjatuste kiuste

kalli seljale langenud sõrmed,

sügise viimane lepaleht

viimasele vaprale jänesekapsale.

 

Rebase ülestõusmine

 

Mulle meeldib teie perekond,

seepärast sageli, videviku hiilides,

käin teid vaatamas.

Mismoodi te oma ilusaid kutsikaid

laulate magama,

ja siis solistate köögis nõusid pesta;

ma tean teist üsna palju,

olen kõhutanud sõstrapõõsa taga ja kuulanud,

kuidas te vahel vaikite,

või ütlete raskeid, kahetsust täis sõnu

 

armastuse kohta.

Tunnen su mehe ebalevaid samme

üle hoovi, läbi aia,

sest midagi, mis jäi ütlemata,

mida ei julenud ütelda,

oleks ikkagi pidanud olema üteldud.

Ja ega sinagi mõni pühak ole.

Ma ju kuulen, kelle nime kordad,

murtud käed rindadel,

tulles minu valdustesse,

ja see pole mitte tema nimi,

vaid keegi, kes on sul seal alles,

kakskümmend aastat, ikka veel alles.

 

Aga te saate hakkama,

ja see ongi oluline,

elus ei lähe hästi ega halvasti,

elus saadakse hakkama.

Et raha on otsas,

et on võlad,

et ametist saadi priiks,

et koer on lollakas,

et abikaasa lotendab,

see on tühi-tähi,

küll ma juba tean.

Päriselt on ainult need hetked,

kui sa oled kuivatanud

viimase kahvli, ja taipad:

 

“Paganas, ma ju armastan teda.”

Seepärast te mulle meelditegi.

Nende natuke kartlike puudutuste pärast,

mis on pärast tüli,

kuidas te vaikite teineteisele,

aga laulate oma kutsikad magama.

 

See laul, ja see vaikus,

siis, just siis, ma lähen,

kana hambus, kebjal sammul

üle udujoomes heinamaa.

 

Teie õnn hambus,

teie saamatus hambus,

ja eelkõige, ja ometi,

teie Õnn.

 

*

Näed nüüd, ta ongi otsas,

see meie pikisilmisuvi.

Jälle on raamatu vahel

sigaretituhka ja vahtralehti.

 

Nii palju unistusi

on sadanud loikudeks tänavaile,

et kummikud tuleb jalga panna.

Eluks piisab ju paaristki.

 

Mälestustel on terased kõrvad.

Aimates, et neist jutt,

on kohe kõpsti kohal, ja vaatavad

oma suurte silmadega sulle otsa.

 

Minevik on nagu taani dogi,

kes usub, et on sülekoer.

Märg ja suur ja raske,

aga armastab sind tingimusteta.

 

Jah, ja varsti on tormide aeg.

Kõu on siis, kui Jumal

on jäänud meid silmitsema

ja koputab sõrmega laubale.

 

Jah, ta ongi nüüd otsas,

see meie tirilimpstisuvi.

Raamat vajub sülle, sinu kõrvale,

ja uni on päeva käeviibe:

 

„Olge terved!

Ja saagu teid palju!

Küll hommikul räägime!”

Ja uuesti, ja uuesti on kõik mälestus.

 

Mäo rist. Augustikuu

 

Vana ja tühi maantee

oma neljarealise poja kõrval.

Seal undab maailm,

seal on veel kõrgeid ootusi,

viidad, mis juhatavad linnu, hotelle,

turismitalusid ja armastust.

 

Siin hakkab kaseallee halliks tõmbuma,

kuuleb ritsikaid ja lehelinde,

mitte ühtegi autot, kunagise tankla asemel

murrab orashein läbi asfaldi.

Ükski mesilane ega liblikas

ei jäta oma elu tuuleklaasile.

 

Vana, tühi maantee,

täis rahu, vaikust,

käidud linnu, hotelle,

talusid, ning jah, ka armastust.

Maantee, mis nii ammu ja äsjaselt

jookseb läbi mu enese.

 

 

Keskealust

 

Sellel päeval, kui herilased tulid,

olin ma jõe ääres,

ma üritasin põlata viha ja kurbtust,

 

ollagi nagu jõgi,

kui ägedad poisid

on kaatriga möödunud

ja lained tasahilju väsivad kallastesse.

Kogu elu ebaõnnestusin,

aga naine on mul ju kaunis.

Järelikult mehena saan hakkama.

 

Sellel päeval, kui herilased tulid,

olin ma jõe ääres

ja taipasin, et lootus on nagu kuusirp

pärastlõunasel taeval:

sa ei märka teda,

sa pead teda otsima,

aga ta on olemas.

 

Ma hakkan halliks minema,

hommikul ei taha enam ärgata,

ja kõht pressib üle värvli,

aga ma olen olemas.

Seegi on midagi.

Ja seda on päris palju.

 

Kunagi vahtisin Chartres’i katedraali

ja mõtlesin, suu ammuli,

et gooti kaar on nagu naise kõhualune,

ainult tagurpidi,

ainult sama ilus,

sama kord ja kindlus ja meeletus.

Siis olin ma va põngerjas põgeneja,

siis olin ma ihuüksi.

 

Jõe ääres mind ei ole,

ma olen tühine ja rõõmus

nagu üle tennise ruttav sipelgas.

Muidugi,

luuletus peab olema herilase lend:

ohtlik ja täpne,

aga mul nad ei ole.

Mul on nad kõik sipelgad tennisel,

päeval, mil herilased tulid.

 

Aga võib-olla on nad hoopis

pärast kogu ägedust

eesti kirjanduse liivastesse kallastesse

väsivad lained.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon