Luule

Triin Tasuja

Armastada

ei taha oma kurbust ja valu
riputada kellegi teise õlgadele
see on mu enda mantel
ja ükskõik kuhu ma ka läheks
seal varnas ootab see ikkagi

kuna on nii must
siis hoiab inimesed eemal
ja samavõrd lihtsalt
toimivad kleidid mis liibuvad
õnnena mu külge rõhutades saledust
mille paratamatus ka paratamatult kadestamisväärne

kuhu kohta siin argises inimlikkuses
siis kaalub end rahu
meelele, keelele või kellelegi
väljuda neist reaktsioonidest

on alasti keha
katta kleit
mis maetud all mantli

läbi musta pole kellelgi soovi
anastada tõe riidetut ilu
sest liiga vähesed teavad võtta
end lahti ja armastada
neid tükke

*

kui saaks elada ideaalset elu
siis see oleks kiirustamata
rohkem kui on vaja et jõuda
tuisu käest tuppa
või õigel ajal rongile

saaks laotada oma keha
närviretseptoritega, mis lumivalge
naha alt keskmisest on lähemal
kogu maailma heale ja halvale,
väiksele samblapadjale
keset kõike elavat
mille eesmärk pole muud kui olla

nagu vanasti kevadeil
kui märtsikuudel
oskasin riietuda oma hinge järgi
ja mul ei saanud olla kiire
kuigi hästi oskasin põgeneda
juba siiski teadsin

puudumine ja äraolek
mu pärisosa, mu tegelik

need ülemineku-aastaajad
kägistavad ja sunnivad
minema risti põiki üle saalide
kõige sirgemat teed
peatumatult läbi
kas või vaipade nurkades kukkudes
ma ei näe ikkagi midagi muud kui edu

ja raamatuis veedetud aeg
vabalt valitud lagendik
kus iga tuulehoo liigutus
nähtav sundimatu

kelle sarnaseks muutunud nüüd joostes:
iga sügishommik vastutuult
sulab silmast pisar sama maja kõrval
samal ajal kui must saamas mõrvar

*

vihmane kevadõhtu
sajab alla mõistes
et mu kõrvale sobivad vaid üksikud
kontuurideta kujud udus
ärganud tagasi kurbusesse
mille helesinine taevas
pea kohalt kunagi ei näi kaduvat
ainult heleroosad jäljed maas

pudenenud maailmast
mida polegi olemas

pettekujutelmade pildid
mille kaudu põgenenud mineviku eest
tulevikku mida pole

sellepärast saigi minust ajarändur
et lapsena juba pidin end välja mõtlema
sest mustast ja surma täis maailmast
kus kõik mu ümber vaid ootasid kasu

ma ei suuda uskuda, et siiani olen elus
järelikult peab olema kuskil jumal
sest kurbusesse surnud ma ikka veel ju pole
kuigi kogu aeg näen, kuidas nii mõnigi läheb

mitte-ellu — ja sealt tagasi ei tule

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon