luule R

Merike Reiljan

 

Hilja on ümber pöörata

 

Vihm sajab mantli jõeks ja ümber on kõu ja

ikka sa kõnnid ja iga kiri algab samamoodi.

Et ei saa tagasi tulla, sul on org, kuhu jõuda,

ja orus maja ja majas Eelija voodi.

Ainult üks koht, kus sa võiks olla, on org,

mis on roheline ja kaugel.

Ikka sa kõnnid ja su mantlisse kasvab torm.

Hilja on ümber pöörata, sest taeva värvi on läinud su õlad,

kui võiks, sa tuleks, ausõna.

 

Nüüd on mitu kuud vaikust, ei ühtki kirja,

ja siis, et kohtasid võõrast ja andsid ära oma mantli.

Sa oled käinud väga pika maa, mis ei olnud sinu minna.

Küll tema läheb, kui tahab, sinna kanti.

Käib rajaks rohu, kuhu sa ei võinud tõsta oma jalga,

ja teeb templi majast, kus sina seisaks,

teadmata, kuhu käsi panna.

 

Sa ütled, et sul on äkitselt väga vana tunne,

nagu elu oleks sulle oma saladuse liiga vara sosistanud.

Nagu oleksid väga vanast raamatust lugenud

ja et su kirjad ei alga enam kunagi nõnda.

Võõras läheb oma teed. Sa soovid talle head

ja ütled, see on sinu tee,

aga mina olen seda kauem käinud.

 

*

 

Lillele ei löönud ükski kell,

ükski kell ei löönud lillele.

 

Sa tulid ja sul olid haavad ja mõtted, mis suureks saavad,

aga suured mõtted said tuttavaks.

Nagu kompress on olnud su elu,

et urm, millega tulid, võiks kaduda.

Ja sul enam midagi nähes poleks valus ja

varsti sa enam ei teagi, miks nad palvetavad,

kes tulevad, lilled peos ja kellad kaelas,

et teised teaksid ära minna, et teised teaksid neid nende vaevast.

Sa justkui mäletad midagi. Sa justkui tunned neid ära,

nagu oleksid ilmaasjata paremaks saanud

ja hakanud neile võõraks, hakanud neile kardetavaks,

kellest nad usuvad, et sa neid ei mõista.

Sa vahel tõstad asju riiulil ringi, ja kui sa midagi leiad

ajast, kui vihmade tulek

ja tüdruk, kes iga päev kandis raskeid ämbreid, tegid sulle muret,

sa paned selle salaja laudlina alla.

Istud laua taga, sõrmed põimitud, su keha kitsas ja kühmus,

käed põlvil, ja akna taga

õhtuvalgus nagu tühjus, tasa tulnud tühjus.

 

Lillele ei löönud ükski kell,

ükski kell ei löönud lillele.

 

 

See võib olla meie parim päev

 

Akna taga on võililled või lumi

ja on öö, kui sajavad lume helbed või lilled

puude okstest ja kaelas on helmed või lumehelbed.

Oleme hästi tasa,

sest see võib olla meie parim päev, võib-olla.

Tule, võta mu käsi,

see võib olla ilusaim asi, mida käes hoida, võib-olla.

Ja ukse taga on aas või on maas lumi.

On suveöö, mis hõõrub pimeduse õhukeseks,

või on talv, kui ööd jäävad noorelt õhtute leseks.

Oleme hästi tasa,

sest see võib olla meie parim päev, võib-olla.

 

Ma hoian su keha,

enda vastus, sest su vari võib olla,

mida ma igast varjust otsin, võib-olla.

Ja lae kohal on taevas või lõpuks aed,

kui õhtu tuleb me pikale päevale järele.

Keegi istub siis aias, mis kasvab üle me lae

ja aias on lumi või lilled,

ja see võib olla tema parim päev, võib olla.

 

 

Kui mul lastakse olla üks puudest

 

Ma lasin lahti ja seisin sirgelt seal vanas hoovis.

Ja nii sai, et mu mõte läks uitama eemale ära,

jättes maha mõne tunde, mõne üksiku soovi

võimeta öelda, mis nad on, võimeta neid tunda ära.

 

Nagu kallimad nimed jäetakse puukoorde,

nad tulevad, et jätta head mälestused mu hoolde.

 

Et oleks, kes peaks nende jaoks meeles

nende õnne, juhuks kui nad ise unustavad.

Ma armastan neid vastu ja luban vaikuse keeles,

et las nad räägivad ära, mis neil on vaja.

Päeva magusas ja hülgavas lõhnas nagu last ma

lubasin hoida oma pimedust ja palvetada.

Aias, kus ma aeglaselt ja hästi kasvan

tundmatuks roheluseks, mul ei ole ühtki lugu jutustada.

Puud teistele kallite lugude kaitsjad on.

Mu enda lood on mu enda omad ja neid on vähe.

Ning ei ole sõnu öelda, mis nad on.

Mu jalad kasvavad rohtu, mu mõte uitama läheb.

 

Nad tulevad ja pööravad hella hoole,

mis neil on üksteise jaoks, minu poole.

 

Ma hästi tasa seisan ja vaid las

mul lubatakse olla üks puudest.

Mu mõte läheb uitama ja teeb kodu aiast,

kus ma vaikselt seisan ja väga hästi kuulen.

 

*

 

Sul on käed, et halastust jagada,

süda, et kõndida pika ja süngena.

Sa ütled, et nüüd võib lund me peale sadada,

kui oleme väga tasa, siis igaüks saab valgeks.

Ütled sõnulausuja keelega, lumise suuga.

Aga mina mäletan sind su silmist.

Neis oli midagi head ja ma kannan sind,

isegi kui sa oled nüüd maailmakandja,

kes ammu enam ei tea,

mille eest neile kõigile tuleb andeks anda,

mille eest sa oma vaime vaed.

Ma kuulsin, et oled nüüd laulatatud leedripuuga.

Sul on käed, et kasvatada taimeaed,

ja mina mäletan sind su kätest,

mis on lillevalged ja muhklikud.

 

Sa oled andeksandja, aga see ei aita, niipalju kui ma tean,

nüüd sa näed, see kõik on üksi tuhk ja lipud,

me oleme ikka needsamad, me mõlemad.

Ma ootan sind koju, enda sülle su külmast võetud pead,

ja sul tuleb minna, halastust kõnelda.

 

 

Kuskil peab ju olema see raamat

 

Sinilillesinine hämar ja sa oled nüüd

selle väikese toa jaoks täpselt õiget kasvu.

Aga kuskil peab ju olema see raamat,

raamat, kus kõik see on kirjas.

Pihlakad, mis sa talle tõid. Kurjade hingede vastu.

Tee, mis sa talle korjasid. Külmade ilmade vastu.

Tekk, mis sa talle kudusid. Jumalast mahajäetud ööde vastu.

Valgus, mis sa talle valvasid. Südameraskuse vastu.

Aga sa ei räägi, sa ei räägi, kui nad küsivad.

Kuskil peab ju olema see raamat,

sest su sisse on põletatud kõik, mis seal seisab.

Sina oled lahtiste kätega taeva poole,

sa võid veel teha head.

Ukse vahelt paistab veel valgusekriips,

sa oled nüüd täpselt nii kõhn, et valgusesse mahtuda.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon