Luule

Lauri Sommer

 

*

Tihased nokivad tasapisi tyhjaks

päevalillede näod.

Mina lappan läbi

mõned kallid raamatud.

Sinna jääb veel kyll leida.

Öösiti, kui akna kuma sirutub õue,

istub maja juures ritsikas.

Ta teab, et palju pole jäänud.

Võtab pimedalt lisa.

Ta hiline laul on mu moodi.

*

Jah, Santōka[1], vihmapiiskade hääl

vananeb koos minuga,

läheb kylma kannul surmavalda

ja tuleb jälle noorena pärast lund.

Tilkumine on meenutus

kadunud reeteedest

ja inimnägudest, kes sõitsid

hobusega yle nende väljade.

*

Lume-eelsuses

aias

taimed seisavad alistunult:

mõnede kasvupäevad jäävad pooleli

kylmenevas. Mõni talvine sula

on vilets lootus

hauatagusele elule.

Kus siis jätkub astrite lilla,

päevalille avanemata õis?

Meelde neid jätta ei jõua,

vaid möödudes vaadata,

hetkest hoolides.

Metsa ootus on rahulikum,

tema varjus

muutub siiski vähem.

Oksades uitavad tuulehood,

nagu juba teaks,

kuna

kõrgusest langeb

kristalliks kiirgunud piisk,

valkab kyntud põllu

jõulise pruuni taustal

ja toob kaasa lumeväe,

aga hoiaks meid

veel veidi

kahevahel

*

Lyya väli täis kooritud lepavaiu

igale kirjutada yhe vastumeelse inimese nimi

käia nad siis kõik läbi

anda andeks, paluda vabandust, soovida pikka iga

Jumala silmatera selgusega. Nädal mingu.

Siis võtta need vaiad yles

põletada lõkkes, minna vaibunult koju.

*

Suur võinapp, millest söövad kassid ja linnud,

seisab sygavas novembris keldri ukse ees.

Yks lahke memm oli selle Liskale kaasa andnud.

Pärast vihma kallasin vee pealt ära

ja söömine läks edasi.

Kui me ka kõik toidud majas või sees praeks

ja kõik leivad-saiad sentimeetrise kihiga kataks,

ei oleks see ikkagi nii hea,

kui see hingedeaegne maiustamine,

ohver neljajalgsetele ja tiivulistele

*

See on ikka päris torm,

murdis pesuköögi ukse juurest

suure sirelikontsu ära.

Kell kuus syydatud kyynal

põles omaette pimedast valgesse

mu norskamise saatel.

Nyyd on liha ja kasside piim jagatud,

tihased taru peale sööma kutsutud,

pliit köetud.

Saab kuulatada kiirtuult,

mille iilid on täis nägusid.

Nad laulavad kesktalve meloodiat,

kus ka yksiklastel on kooskõla,

vaenlased yhinevad harmoonilisteks akordideks,

emad, tytred ja vanaemad kolmkõladeks,

isad subdominandid, vanaisad burdoonid

ja nõnda edasi astmeid, helistikke

ja sugupõlvi pidi allapoole.

Tuule põhjas naeratab esimene inimene,

värskelt loodud, oma soost veel teadmatu.

Teeb lumepalle ja edasi lumelaterna.

Kui õhtul näod ära puhutakse ja laul kaob,

pannakse väljad rahvale lukku,

ilmuvad tähed, uni katab inimkonna.

*

Väikeste sammudega, hangeveertesse komistades

läbi kesktalve Andromeeda.

Metsakuivad kuused kukil, suuskadel

yle välja, mis on suur lumemyts, mytsi kohal

suuretoa ahju suits

laotunud madalale väga kylmas öös.

Poolik kuu tõusnud, metssea põrsa korjus

teekäänul kange, autost löödud.

Haaran ta sylle, et syda kergeneks.

Poolkuu heidab topeltvarju

mille viin alla orgu. Jätan

korjusesse rängema osa.

Mäkke ja mäe kohale

tõuseb esmane kevadtäht

sellega seoses

mis pysib vaikne ja ytlemata

ennekui jõutakse

yle keskea Andromeeda.



[1]  Taneda Santōka 1882—1940, jaapani haikupoeet.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon