Luuleülevaade 2013

Peeter Sauter

 

Karl-Martin Sinijärv ütles hiljutises reisiraamatus „Rokenroll”, kus ta lehvitab luulet (ja proosat) kahasse Jürgen Roostega, et tä­na­päeval kõik kirjutavad ja keegi ei loe. Kui natuke aega ei ole saanud kirjutada, hakkad ennast imelikult tundma. See on tõsi ja ei
ole ka. Minu meelest tehti kirjandust varemgi väsimatult, isegi siis,
kui tekstid jooksid ainult inimeste peades (või kribiti pisut märk­meid) ja neid ei löödud kirjutusmasinasse. Kõigil polnud kirjutusmasinatki või oli tee masina juurde pikk ja tekstil kirjutus­masinast trükki veel pikem. Nüüd on ilukirjanduse rahva ette pais­kamine lihtsam. Sestap paisataksegi.

Ja kes ütleb, et üldse ei loeta. Võimalik, et selline tunne tuleb suu­­rest tekstimassiivist, mis jätab mulje, et kes seda kõike iial lu­geda jõuab. Kui aga rehkendada, mitu raamatut ma lugesin kuus läbi kolmekümne aasta eest ja mitu loen nüüd – kas see nii palju erinebki?

Kõik siin öeldu kehtib ka luule kohta. Luulet jõuab raamatutesse, aga veel
rohkem internetti ja ega kogu hulgaast ülevaadet saagi.

Võtame luulekogud ette umbropsu järjestuses.

Üks selle aasta üllatusi — Pille Õnnepalu „Õde”. Nii nagu see musta kaanega raamat „Nokus” Pille käest tuli, nii ta mu laua peale kinni jäi. Keegi arvustajatest, Jürgen Rooste, äkki siinsamas „Loomingus”, ütles, et miks ikkagi selline pealkiri. Ma ei tea, mis häiris, liigne Tõnu hõlmas ujumine, mingit laadi õuverkill? Mind ei häiri teps. Arvatavasti Pille aimas, et talle Tõnu õe silt külge kleebitakse, ja miks lasta teistel kleepida, teised võivad kleepida räpakalt, parem kleepida ise, ilusti ja puhtalt. Pille on tundeõrn. Eks Tõnu Õnnepalu on ka, aga Tõnu poeb vähemalt elus karedapoolse koore alla. Pille seda ei oska või ei taha. Nii on ka ta tekstid avali ja avatud ja neid kummitab sentimendioht. Tekib ohutunne, et ta võib metafüüsilistesse kujutelmadesse nii ära kaduda, et kes teda sealt siis välja sikutab. Nii luules kui elus. Õnneks ei löö budismuse ja müstikuste lained (mis on loomulikult tema päriselu ja reaalsus) üle Pille pea päris kokku. Nägemustele sekundeerivad argikirjeldused, jutukesed igapäevaaskeldustest, hellad ja õrnad needki: „jääda püsima sellesse [—] mis muutub ja muutub / jääda täiesti vaikseks.” Kui Tõnu paleus oli kunagi Ernst Enno, siis Pille tunneb sidet Marie Heibergiga.

Nüüd krapsti hoopis teise kanti. Margo Vaino, keerukates elukäänudes väsimatult gaasi andnud ja aeg-ajalt teeveerde toppama jäänud, tõuseb jonnipunnina ikka ja jälle ja pritsib tekste. Enamasti üsna rämedalt ja seksi­teemadel, aga jube pauer ja hingevalu on mehel sees. Eesti rõveluuleklassikas võtab Vaino kindla ja tugeva tagumikuvajutusega koha sisse. Kuigi ta ei seo end Johnny B. Isotamme (Isotamm mõjus karmilt muidugi oma ajas), Albert Trapeeži, Matti Moguči ega kellegi teisega. Võtame ühe feisspukinäite (oopus on pikk, lõikan tükkideks): „minu oivaline / lahutus [—] kuus aastat tagasi [—] sa teadsid et ma ihaldan / sind ikka ja kasutasid mind / oma kepinälja kustutamiseks / sest temal kellega sa minu / kiusamiseks koos elasid / ei seisnud [—] korraga tahtsid seda teha / peegli ees ja vaadata oma / rahuldust saavat nägu kui / hoidsid peeglilauast kinni ja / ma sind tagant panen / ja siis olime peegli ees küljega / ja sa vaatasid kuidas mu / munn sinusse siseneb / ja lõpuks su seljale / nagu siledale asfaldile / klaasitäie piima viskab / *** / sa pesid end puhtaks ja / läksid temaga teatrisse / ta oli õnnelik ja sina olid / õnnelik.” No comments. Kaks kogu — „Tee on auklik” ja „100% Margo Vaino” („Ji” — „Jumalike ilmutuste” kirjastuse kogud tuleb eraldi ära märkida, need on enamasti ühe mütsi all) lasevad traavi üht-sama-jalga (jah, mis jalg see siis on), aga kohati kisub asi loraks, sõnadetegemiseks ja väga vemmalvärsiks.

Maarja Pärtna semmib William Carlos Williamsiga. (Williamsi tõlked läbisegi Pärtna tekstiga.) Semm on nii soe, et Williams laenab oma kuulsa punase aiakäru Pärtnale. Mis siis, et kunagi oli käru läikiv ja veepisarais, kõrval kudrutasid kanakesed, ja nüüd on toosama käru Pärtna aianurgas roostes. Käru on endiselt tähtis. Mida see kahe luuletaja ühine käru meile siis ütleb? Pärtna ei mängi peitust ja deklareerib: „kellelgi pole aega. // ainsat / hetke silma- / pilku üht momenti [—] kellelgi pole aega. / kellelgi pole aega tarvis. / kellelgi pole oma aega tarvis, / keegi ei küsi seda, // aga kõik pärivad selle siiski / ja vaata siis, / mida sa sellega peale hakata mõistad — // vaata, kuhu see pista annab / silma alt ära / tekstist välja / lastele salaja edasi. // kellelgi pole piisavalt aega / seista paigal, vaadata ringi / aianurgas vedeleb / üks rooste- / tand käru.” Käru on nüüd roostest punane, aga on olemas. Mis kanadest on saanud, ei tea.

Kui Kaplinski Pärtnale Juhan Liivi auhinna kätte andis, rääkis ta, kuidas iga vihmapiisk on erinev ja teadus hakkab alles nüüd nägema mikro- ja makromaailma sarnasust. Mul oli tunne, et Kaplinski tundis Pärtna luules ära oma luule ja see rõõmustas teda.

Kalle Käsperi „Mülgas”. Milline uhke pealkiri on nüüd ära võetud. Enne sadat aastat vaevalt keegi eesti luules seda raamatupealkirjana kasutada saab. „Mülgas” toob muidugi kohe meelde Baudelaire’i mürgised aurud. Suur pretensioon. Kas veetakse välja? Raamatut avades olen skeptiline, samas on suur soov, et asi kannaks. Loen ja lappan, kannatab lugeda. Nagu Ain Kaalep oleks veel ühe „Peegelmaastike” miniköite kokku pannud. „Ma vajun põlvedeni liiva / Ja enam välja sealt ei pääse — / Nii nahas tunnen ennast sääse, / Kel saatus murdnud ühe tiiva. // Saan kõigest sirutada käsi”. Kalle Käsper on leidnud uue romantilise nooruse. Kui tänased mustaks värvitud huultega ja nahkades gooti ja emo tüdrukud vaid teaksid, kelle poole nad peaksid kummardama. Kui fillide esimese kursuse eksamil mõne Käsperi „Mülka” teksti lauale lööks ja käsiks autorit pakkuda, siis võiks kosta: Heiti Talvik? Ja mis saab meil uue Heiti Talviku vastu olla! Kiusatus on hüüatada: jätke need Buridanid, härra Käsper, kündke luulepõldu!

Triin Soometsa „Asjade omadused” on kõige parem siis, kui ta ise oma tekste ette loeb. Soomets luges esitlusel kõrtsis, paberid pihus, aga paberisse ei vaadanud. Sain aru, et ta on sõnu kaua silitanud ja kõnetanud, paitanud ja patsutanud. Soomets ei esitanud luulet, ta lasi luulel enda seest välja tulla, oli ise äraseatud seisus ja viis seisundisse ka kuulaja. Lugedes ma samasse kohta, kuhu kuulamine viis, ei jõua. Ma saan kaugelt kiigata naisterahva sisemust, sisse päriselt ei pääse. Hea, et kiigatagi lubatakse. Asjadest, mis pealkirjas, on raamatus mitu teksti, aga paneme siia hoopis: „emast oled sa võetud / ja emaks pead sa saama / kõik algab kõhust / yhed trygivad sisse / teised trygivad välja / populaarne koht”.

„Värske Rõhu” väljaanne, Tõnis Vilu „Oh seda päikest”. Esimese pauguga tundub pealkiri nii halb, kui üldse olla saab. Aga kui raamat lahti lüüa, haarab Vilu kohe kaasa — kõnetab päikest, räpib, õiendab päikesega üsna Jürgen Rooste stiilis: „päike / kas sa oled ekstremist või? / priiskavalt hele autopomm / mille mõte ei jõua kohale / aga midagist ikkagi ütled.”

Tänase luule teemad on samad, mis sada aastat tagasi: loodus (ja mina), (minu) üksindus/igatsus/armastus. Näpuotsaga ühiskonnakriitikat.

Noore armastaja Rein Kilgi ehk tema alter ego Ülo Kiple kirgliste poeeside vihik ehk kursusetöö filosoofiateaduskonnas „Armastus e-postis”. Kilk on saanud oma debüüdi eest materdada küll ja veel. Aga ma ei tea miks, mul pole mingit soovi hammustada. Miks sõimate poeet Kilki? Ma pole juba tükk aga nii naernud. Kilgi kritiseerijad on teksti võtnud üleliia tõsiselt. Poeet kirjeldab, kuidas ta ajab Harley tsikli välja, nopib tee veerelt kaasa neiu ja Paljassaare mahajäetud punkri kaanel murib võõra aarde — jättes tätoveeringule puusal reetva kaare. Kogu paremad värsiread: „Sest nokin arvutit ja vaatan pilte [—] On nagu kleebiks moosipurkidele silte.” Kilk on kirjutanud poeemi, sidusa traagilise armastusloo värssides, mis tuletab meelde, et armastus on tore asi, aga lolliks ei ole vaja tingimata minna (ja luuletama hakata). Kilk seletab lõpuks ära, miks Ülo Kiplele jäid vaid vaikus ja raadio. Ma siiani ei teadnudki.

Krafinna „Tark loom” („Ji”). Krafinna kadestab oma kasse (koera suhtes on üleolev). Kasse on imetlenud paljud, Eliotist Undini. Natuke literatuurseks ja ilusõnaliseks kogu see asi jääb. Luuletaja tahab kapi alla peitu, sest kõik olulised mõtted on sinna põgenenud ja nüüd pole tal enam tarku mõtteid. Mis teha. Tal on vastu tellistest tekste ninaluu puruks rammitud. Mis need tekstid on, jääb lugedes teadmata, kinni püüdmata. Krafinna elu, raha ja väärtasjad, ilma milleta ta ei saa, on lehed, vihm ja lumikellukesed. Krafinnast mina teist plaani välja kaevata ei suuda. Kus iluotsing taandub — näiteks luuletustes „kemmerg”, „peatus” — ja midagi on vaja otsekoheselt ära öelda, läheb lugu paremaks ja puudutab. Krafinnal endalgi ajab südame läikima, kui romantiline laulumees romantilises suveöös romantilist laulu laulab. Aga viimane tekst „ilu” on väheke lõbusam ja naksakam: „ilu on vaataja / silmades / ütles navitrolla / ja vaatas / contrale / silma /contra silmades / peegeldusid / rünkpilved”.

Jürgen Rooste kogu luule (läinud aastal raamat „Kõik tänavanurkade muusikud”) on üks pikk luuletus, mida käivitab sama sisemine vedru, on lõputu elaan ja draiv. Väga harva, kui Jürgen Rooste, näiteks oma isast rääkides, võtab tasasema tooni ja tempo maha. Kuigi luuletajat erutavad erinevad asjad — tihtipeale tütarlapsed või oma lapsed —, aeg-ajalt ängistab ümbritseva maailma vähene kokkuklapp inimeste (eelkõige luuletaja endaga), siinsamas klapib jälle väga hästi (kui väheke õlitada), vahel ujutavad meele üle arhailised motiivid — on maailmaga suhestumine väga minakeskne, jürgenikeelne ja -meelne. Võib-olla on dominant inimlik soojus. Jürgen võib olla mürgine, samas jood seda mürki meelsasti ja mürk maitseb, ta võib olla irooniline, aga mitte tige, s. t. kui mingi väike pipratera on, siis suur inimeste poole hoidmine lehvib üle kõige. Kohatine kibedus on pigem endale suunatud. Valdavalt on Jürgen Rooste lihtsalt maailma pöörlemisest pöördes nagu Walt Whitman või biitnik. Ta ei häbene hõredamaid palu vahele visata, ja ehk on see hea.

Lauri Tederi „Mullikile” haarab mu kohe kaasa: „kastan ketendab / mu linn on sipelgajalgadel / sügisesse jõudnud / ta on sinu oma ka / sinu”. Filmide kohta öeldakse, et vaata esimene minut ära ja kõik on selge. Ega luule­kogudega teisiti ole. Tederil on eilsest veinist huuled veel sinised, aga ta sööb kördi ära ja peseb nõud, ja igapäevaste tavaliste askelduste vahel jääb suuremate asjade üle mõtisklema, aga ei tee neist suuri sõnu, samas ei vaiki maha. Meenutab kedagi, kuigi ise ei mäleta keda: „ma ei saa aru / miks ma just / niimoodi elasin / muidu oli / enam vähem”. Märkab ümbrust, aga ei taha sekkuda: „öösel kell kolm / minnakse stalinistlikul rõdul kaklema / mispärast mispärast / ikka naise pärast / pritsitakse tõtt ja tatti [—] visatakse üksteist / läbi akna”. Aga kui ma jõuan raamatu sees sõnani „mullikile”: „pärast järjekordse / aastakümne möödumist / ei tohtinud tema mõtted / enam olla nagu mullikile / ta pidi olema veendunud / eneses tingimusteta kindel” on asi nukram. Milleks vabandada, et ma olen nii noor ja rumal. Unustage vabandamine, keegi ei vaja vabandusi, luuletage parem. Pealkiri mulle ei meeldi, liiga pretensioonikas, liiga väljamõeldud, aga las olla.

Vahur Afanasjevi „Eesti vaarao” („Ji”). Tuleb kolmveerand kogu läbi hekseldada, kuni selgub, et vaarao on suvaline ülbe jorss, kes saabub korteripeole, kunn, keda naised respekteerivad ja kelle suhtes Vahur on ivake kade. Lihtne, usutav. Vahur Afanasjevi kogu on puhas pidu teises mõttes. Luulelugemine ei pea olema igav tegevus. Ma soovitaksin kooliõpsidel anda lastele Afanasjev pihku, et neil luuleisu üle ei läheks. Eriti keeruline trikk on teha luulet, mis on ühekorraga lihtne ja rafineeritud. Ülejäänud „Jumalike ilmutuste” kompotiga on Vahuril valge vahe. Ta rebib kildu, nagu sari ette näeb, aga ei jää teravmeelsuste külge rippuma. Põhiline on vaba attitude. Vahur Afanasjev on muidugi rokimees ja osa tekste on rokilood, olgu nad siis nii mõeldud või ei, tal hakkab teinekord lihtsalt rokenroll peas jooksma.

Kristlikku luulet on ilmunud hulgemini.

Maret Kaik ajab „Varraku” egiidi all ilmunud kogus „Mustade jälgede rida” kristlikku misjonit siiski ettevaatlikult. Olgu, et värsirida „Ta laseb oma päikest tõusta / nii kurjale kui heale, / Ta laseb vihma sadada / nii suure, väikse peale — / ühtviisi igaühele?” on lähisuguluses Viidingu ridadega, on see samas kuskil vastaspoolsuses. Viidingul paistab päike hea ja kurja inimese peale ja see paneb luuletaja pisut imestama või lihtsalt nentima, Kaigil aga on hardus ja hellus ja allaheitlikkus, mida Viiding jälestas.

Miks me mässame? Miks on elu tuum trotsis? Liigkristlik Kaik ei ole, ta märkab loodust ja kureparvesid. Kaik tunnistab Isale, et ta tegi rohkem, kui surelik teha jaksab. Aga see, et õunakook katab kinni kogu pattude hulga, on armas. Tahaks seda kooki. Kus see siis on? Üks Kaik veel mõistatuseks: „kes annaks viimse lükke, / et sooritada usaldaksin / ma Kierkegaardi-hüppe?”

Filosoofiline kirjanduskriitik Leo Luks („100% Leo”, „Ji”) rebib aforismi ja pritsib kalambuuri. Kõik on ju kena ja vahel vaimukas, paremini töötaks joogilauas. Raamatu kammid läbi ja ei mäleta midagi. Miks ei mäleta, kui keeleteritust oli? Sellepärast, et inimlikku sisu ei tajunud. Toome näite: „Firmajuhi moto: / Naist rauta öösel, sekretäri päeval.” Kes tahab, võib selle meelde jätta, mina loobun. Mõtet, et käsi peseb kätt, ühed mustad mõlemad, kuulsin koolipoisipõlves vististi Wolli Morganilt, aga tore, et olulisi asju annab taasleiutada. Leo Luks lõpetab oma raamatu nii: „Kupeldaja tegi zoofiilile karuteene.” Kaputt.

Teine luulejumal Sveni täht Jüri Kolk („Ära mine valguse poole”, „Seitse surmavoorust”, „Ji”) on hoopis teisest puust: „ära mine valguse poole / see võib olla helge tulevik / tõenäoliselt on seal telekas / ära mine valguse poole”. Brill. Kuigi sama mõtet on palju öeldud. Kolk ei karda alustada lihtsast tõdemusest ja keerab seda lihtsat tõde siis nagu labakinnast üht- ja teistpidi ja uurib, kuidas see on tehtud. Kolk julgeb lihtne olla. Avastab, et me oleme töövõtjatena Eestis kõik Sisyphosed. Mõte vana, esitus värske. Kolk kaeblema ei kuku. Aga kobedat on rohkem kui magedat. Iroonia on hell, mürk magus. Toome ühe viguri: „SIIN SEES ON INIMENE / mõmises Starkopf / tagudes saapaninaga kivi/ (Sass Suuman) / SIIN SEES ON INIMENE / mõmises Kolk / togides saapaninaga kaaskodanikku / (Jüri Kolk)”.

Hando Runneli „Maakoore pehmenemine” ja „Põrsapõli”.

Olgu põlvkonnad ja maitse-eelistused erinevad, noored ja vanad võivad kasutada samu tööriistu. Kordust, keelemängu ja sõnaloomet, tsitaate, rahvalike ütlemiste ümberütlemisi, pea peale pööramisi. Pole noorte- ja vanameeste luulel palju vahet, kuigi vahel tahetakse seda vahet näha ja teha kõrvalt vaadates, ja tahavad tegijad isegi. Eespool nimetatu on relvastuses mitmel noorel, aga aastakümneid põhivarustuses Hando Runnelil. Näiteks õrna ööbikut manavad esile nii Jüri Kolk kui Hando Runnel. Kolk: „jõrm ööbik, miks sa märatsed / sel külmal sügiskuul / miks mõisa aias käratsed / loll lind?” Runnel: „Õrn ööbik kuhu tõttad? / — Ei tõtta tõttagi! / Võibolla ise tõttad? / Kas kutsud kuhugi?” Ja kuigi eeldaks vastupidist, on Kolk filosoofiline ja soovitab ööbikul enne surma viimane mõte ära mõelda, aga Runnel tundub hoopis tütarlapsele külge löövat.

Tõsi, kui ma lugesin Runnelilt: „Mingu emakõhtu tagasi”, siis kergitasin kulmu, et sedamoodi osatakse üllatada. Väljendit v pizdu na peredelku kuulsin viimati vene kroonus. Runnel kasutab ümberöeldud vene roppust, et hurjutada neid, kes roppusi räägivad?

Runneli kahest kogust on „Põrsapõli” puhas nostalgialaks, siin kõlksuvad mõnusasti tuttavad nutikad lutikad ja mõnd polnud ma varem trehvanud. Värsket vürtsi on soojendatud roale lisaks siputatud. Runnel on sealmaal, et vanade luule on tal juba lasteluule, ja vastupidi. Mulle läheb peale mäng õigekeelega, näiteks üllatavad kokkukirjutamised: veelrikkamaks, niisuur. Väike üllatav reeglimuutmine ergastab teksti. Mõni Runneli motiiv on ümbermängitud igiammune. Kunagi taheti luuletada läbi öö, kui naine magas, ja see oli lihtne tegu, mitte mingisugune töö. Nüüd leitakse end üksi, kui kõik on kuhugi ära läinud, ja üksi pole midagi paremat teha kui tööle hakata, ja see töö on lõputu mäng. On sellise motiivi kordamises midagi halba? Ei ole, kordugu või kümme korda, kui on hästi korratud, klapib ikka. Runnel kõlksutab sõnu mõnusalt, aga kui asi karm (kuul kihutatakse kuklasse Narva taga raudteejaama juures) või mühisevalt mehine (vanapoiss otsustab astuda samme erootilise luule vallas), läheb üle vabavärssi ja vaheldus mõjub hästi.

Klassikud mahuvad noorte vahele kenasti ära ja mõnikord on tunne, et kui vahetaks kaaned, ei pruugiks paugupealt arugi saada, kes on kes. Minu meelest on see hea märk. Eesti luule on üks suur keha ja vasakul käel pole mõtet paremaga vägikaigast vedada. Kogu seltskond veab sama vankrit. Talgud on käimas, lausa hoogtöö. Runnel on internetist mitut puhku luuletanud ja ikka ivake irooniliselt. Ma ootan, millal ta feisspuki ahjusoojas luules noka lahti teeb ja Kivisildnikule paar sõbralikku nätakat virutab. See päev võib tulla! Muidugi, ega Sven ei halasta ja äsab vastu.

„Ilmutustega” tiivaripsu tegevad autorid, aga mitte kapralid Kivisildniku armees on Jürgen Rooste ja Kaur Riismaa. Riismaa tuli turule vägeva pauguga just „Ji” sarjas. „Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” oli oma jõulises narratiivis ja möödunud aegade traagilises läbitunnetamises rabav. Selle oleks võinud kirjutada Mats Traat, aga mitte noor, pealinna salongides naeratusi kinkiv dändi. Aga kas siis lavakas õppimise tõttu (nagu Juhan Viiding) või lihtsalt looomupäraselt on Kauril mitu luulemina, kes tahavad sõna saada. Ma ei teagi, kelle pillil ta „Metamorfoosides” enim mängib. Ikka vist Üdil. Muidugi oli Üdi ise juba paras orkester, sealt saab pille valida ja proovida, millele häält jaksab sisse puhuda. Mis üdinõkse Kaur kasutab? Võimalikult ootamatuid sisulisi ja keelelisi pöördeid, grammatilisi üllatusi nagu „teist juues jood oma kainusi” või: „istun hästi tasa oma korteris / et keegi ei kuuleks mind kodus olevat / sest see ei ole minu kodu / mis ma siis petan neid”. Kui Kaur asub otse ja lahtiselt armastuseasju ajama, muutub ta tiba deklaratiivseks: „päris alguses oled sina antud / aga sind jääb järjest vähemaks [—] nagu pakuks viimase tikuga tuld / naisele kes su hommikul jätab”. Mida edasi, seda pajatuslikumaks metamorfoos muutub. Esikkogus oli jutustav laad rohkem õigustatud ja rohkem kümnesse.

Teine värsiraamat „Majus ja majutult. Naeru ja üksilduse raamat” tuli Kauril välja „Verbis”.

Meie kirjastustel on tekkinud oma käekiri, nagu see on tuntud kirjastustel mujal maailmas. Kui me pole kindlad uue autori sisus ja tahame osta raamatu kiiresti näiteks kingituseks, siis me võime juba ette arvata, kas soovime „Verbi” või „Ji” luulet. Ja see on kompliment.

Kauri „Verbi”-raamat algab üsna tuntud võtmes pajatustega olnud aegadest ja tegelastest: vaksalilaabusk Jaanusest, kes joodikute eest hoolitseb, või viina võtvast seast, ja need on muhedad. Edasi pöördub Riismaa omaelulooliste armulaulude ja seigakeste juurde. Nende hulgas on väga südamlikke motiive: naine ütleb, milleks nalja teha, naerame niisama, ja vanaema ei saa aru, et ta kodutalu on ammu maha müüdud, ja palub lapselastel seal ikka marju süüa ja lapselapsed lubavad süüa. Barcelonas jagab Riismaale armutarkust neegerprostituut: „mille sa siia jätad / seda saad eluaeg otsima”, aga Le Mont-Saint-Micheli saare juures loodab Kaur, et kohatud tüdruk näeb edaspidi teda teistes meestes ja kas või oma lapses.

See raamat on eelmisest tugevam ja tekib tunne, et „Ji-le” andis Kaur oma ülejäänud märkmepaberid, aga kui nii kannatab terve kogu kokku roobitseda, mis siis viga. Sellel masinal keera ainult vänta nagu vanal Feliksi arvutusmasinal ja uus luulerehkendus muudkui aga kargab välja. Riismaal on muidugi koorem seljas, sest paljud ootavad, milliseid kuldmune sest suust edaspidi kukkuma hakkab. Õnneks pole ta ainus ja ehk võtab see veidi pinget maha.

Teine samasuguse surve all elav luuletaja on Eda Ahi, kes „Maskiballiga” napsas Betti Alveri auhinna, mille kätteandmisel rõhutati, et auhind pole mitte ainult tasemel värsside, aga ka bettialverlikkuse eest. Ja nii ongi. Võimalik, et Ahi on ainus noor luuletaja, kes mõistab ja tahab kanda vana kooli kleite ja kingi ja luuletada nagu sajanditaguste poetesside sõbranna. Ja Alverist enamgi tõmbab teda Under. Nii lõpetab ta „Gravitatsioonis” ühe luuletuse: „siiralt sooritatud patud / ainult kaunistavad naist” ja alustab järgmist, mille pealkiri on „Marie”: „polnud kuigi taevalik su maine, / ise aga olid taevalik”, ja lõpetab selle: „õnn on olla poognail igihaljas / ise aga igavene ei.”

Ahil on boheemlust, blasfeemiat, elegantsi ja sarmi, aga tekst võib lüüa ka tagant üles või nukralt praalida: „varsti oleme hommikul hambus, / peagi närib meid pilbasteks päev. [—] kõik romantikud, litsid ja ossid — / põgusalt süüdatud paberossid / ööde põhjatult mustavas suus.”

Ja mis see gravitatsioon on? Eks ikka armas elamine maine: „tantsivad sinuga, gravitatsioon, / kõik. aga tunnevad samme vaid julged. [—] armastan raskelt sind, gravitatsioon, / ega ei vahetaks tiibade vastu.”

Minu feisspukimaastikul on kõige populaarsem kuju kirjandusminister Mart Juur. Temalt sähvatab netti iga päev pihutäis aforistlikke vimkasid või vemmalvärsse. Ja kui paljud tiksuvad oma vaimukuses paigal, siis Juur treib end üha teravamaks. Raamatusse panduna — Juurel ilmus juba teine kaantevahe „Jooks ümber Pühajärve” — mõjuvad need päevakajalised plahvatused aga hõredalt. Eks aforismialbumi koostamine olegi võimatu ülesanne. Kalambuuri koht on kõrtsilauas ja saunas.

Produktiivsesse protestitegelasse Miina Hinti on suhtutud ettevaatusega, aga tekstid on nii, et lase aga olla. Eluolu santusest, maailma allakäigust. Ja kuna pääsemist ei paista kuskilt, oleks hea, kui tuleks suurem krahh ja kataklüsm, mis võiks elu uuendada. Ja siin on huvitav fenomen. Hint kirjutab kõigest sellest otse ja siiralt ja saab mõtteliselt kokku Kivisildnikuga, kes on jõudnud väga samalaadsete tekstideni hüperboolitades, mõtteid ümber keerates ja vinte peale kruttides. Fraas, lause, sõnajärg jookseb väga sarnaselt. Hindi tekstid võiksid olla Kivisildniku kirjutatud. Lööme raamatu lahti: „inimeste kurjus on kasvanud / viimase piirini ja isegi üle selle / sõda peab puhkema…” Või siis: „me oleme kõik tükkideks rebitud / ja tunneme igatsust / terviklikkuse ja rahu järele / aga mida pole seda pole…” Või: „ta pistab nahka kõik / mis ta vähegi kätte saab / ta kugistaks heameelega / alla terve maailma / sest ta on näljane…” Lugesin ludinal läbi kogu Miina Hindi „Aruande”, nagu loen ladusat Kivisildnikku. Puuduva iroonia sai sinna juurde mõelda ja korraga olid kõik tekstid teravad ja krõmpsud. Kuidas vastandlikel autoritel saab sõnastamine nii sarnane olla? Taust ja lähenemine on ju nii erinevad. Ma soovitaksin Kivisildnikul kutsuda Miina Hint „Ji” uueks autoriks, toimetada polegi vaja: „kui sa tahad osaleda / rottide võidujooksus / siis ole kena ja lase käia / võibolla sa võidad / isegi esikoha”, „Mis eutanaasiast / te räägite / kui siia tulevad / noored ja tugevad / muulased / siis nad teevad / ise teile / kiire ja tasuta / lõpu peale.” Sven mis Sven. Veel: „meie jumal on suur sõdalane / kes käsib meil / kõik teised rahvad / maa pealt ära kaotada / alates sülelapsest…” Halleluuja, Miina Hint!

Kivisildnik ise räägib, et ehedat elu ei seljata miski, ja nii on see ka tema kahes luulekogus — „Inimsööja taksojuht” ja „Õpetaja ütles” („Ji”). Lühemad palad, kus rebitakse kildu (aken rebib kildu — viitab Kivisildnik —, aga on siin miskit olulist peale sõnamängu?), mängud tulevad ja lähevad, hinge ei jää (gustav suitsiid — miks, äkki siis juba kustav suitsiid?), aga pikemad palakesed, kus Sven heietab mõnd mälestust Rakverest või oma luulust, et vähe on raha ja vaja on naist, või naelutab millegipärast Bernard Kangrot — need kannavad ja kannatavad lugeda. Pikka lugu naljade peal üleval ei hoia, ära väsib. Peab olema kandev motiiv, inimlik, isiklik, mida tasub arendada, varieerida. Nimiloos „Inimsööja taksojuht”, nagu ka pikemas oopuses Popist ja Huhuust (mõlemad fantaasiarikkad, imaginaarsed), on kandev pikk narratiiv, aga isiklikumad asjad on ehedamad. Tavaline ja rabav, perversne ja argine kõrvuti ja koos nagu õde ja vend, sugulased. Justkui Kivisildniku luule tuum.

Teises luulevihus võtab Kivisildnik ära rääkida, mis nõksuga ta luulet teeb, aga pakub vaid poolt muna. Põhinõksu nimetab ta ussiauguks. Mis see ussiauk siis on? Võtad üldtuntud krestomaatilise motiivi, fraasi, tõdemuse ja miksid seda tänapäevaga või keevitad külge midagi triviaalset, igapäevast, soovitavalt ängistavat, nii et tekiks uus ja värske assotsiatsioon ja tähendusrikkus. Et lihtne oleks vastu võtta, võib sellist rosoljet serveerida võimalikult nüride riimidega (kas teravaid riime lihtsalt ei tule?). Heaks näiteks poeetilisest ussiaugust peab Sven Kalevipoja liitmist luuletuses perssega.

Kivisildnik (ja teised uusrahmeldajad) on uuendanud eesti luules metafoori tekitamist ja kasutamist (eks need nõksud uuenevad kõikjal). Mul pole aimu, kas ja kui palju on seda analüüsitud.

Kivisildniku tekstike leidub ka kirevas Jaan Malini toimetatud Tartu-vihikus „Kirju Karlovast II”. Sven pole siin vastu pidanud ja on pealkirjastanud poeemi „Karlova vari”, ja ehk on see õigustatud, sest maalitakse pilt kohast, mis on kõike muud kui kuurort, aga ometi armas. See on jälle tekstisort, mida Kivisildnik teeb tugevalt, pakkudes isiklikke mälestusi iroonilises võtmes ja valusalt, ausalt. Palju tänaval kakeldi ja tapeti, kuis käis elu talongiajal. Midagi arusaamatut roti ja uppuva tuukri lahutusest peab ta aga ka vahele viskama. Olgu, rott ja uppuv tuuker lahutavad — kuis see asi siis käis? Räägi ära, mis siin keerutada, nii kipub suuresõnaliseks minema. Rauno Kivil on samas vihus pikk ja hell, siiras aguliarmastuse ja -elu kirjeldus „Tolstoi kask”. Jään ootama Kivi uusi tekste. Malini Jaan teeb laabanit ja trikitab, ja mul läheb aega, et neisse trikkidesse süveneda. On keni ridu: „Ma ei taha olla joonistava käe vari / vaid joonistus, mida see käsi teeb. / Ja natuke ka see pisut korniline paber, [—] Elu on üllatus. Mina olen valge.”

Indrek Lõbusa „Kirju Hebronist” lugedes tuleb jälle tunne, et vist on see parim uue noore luule kogu sel aastal. Palju neid veel tuleb? No tulgu aga. Filosoofiatudeng Lõbusa tuum on, milleni tavaliselt noorena ei jõuta. See on enesetaandamine, jõudmine lihtsate asjade juurde, leplikkus. Mis ei välista kohatist irooniat, melanhooliat või hootist soovi teha uus sööst maailmakirevusse. Ma ei pea seda kogu eriliselt juuditraditsiooniga seotuks, ehkki nii on viidatud. Minule on Hebron koht, kus vanad tegijad on vähemusse jäänud, vana traditsioon alles, aga mõttetu. Siin võib olla Moosese haud, aga juute on sadakond, võrreldes palestiinlaste pööbliga, ja mis siis ja mis sest. Pretensiooni puudumine, emotsioonivahu puudumine, nukrus, siirus, hea eesti luule.

Jan Kausi „Vasaraheitja” („Ji”). Kui ollakse irooniline elukaptenite suhtes, kes bossavad ettekandjaga, aga poevad eluadmiralile, või mürgine tarkpea suhtes, kes vihkab inimesi, siis on see igavam kui omaeluloolised motiivid — tunne, et kui pakud bussis istet, oled kangelane; oled hädas, kui poeg mängib jalkat ja ainult, või kui rott jookseb üle näo ja sa jälitad rotti ja saad ta kätte, aga ei julge mõrvata. Proosaluulesse sip-sip-sip Tallinna romantikat, mis on Jani firmamärk ja väike tiivarips Undi „Sügisballiga”. Hea lugeda, loodan, et Jan teeb luulet juurde.

Kaupo Meiel — hea kerge sulega kolumnist võiks minu poolest tagasi hoida kalambuuridega, mis kogus „Pursata Vesuuvile” („Ji”) muutuvad väsitavaks: „Loomaaia uudised. Algasid / arenguvestlused ahvidega.” Aga üks reipam: „Seepeale Hitler vihastas ja ütles: „Kuule, / heeringas…””

Andra Jõgis on kogus „Teeklaas” („Ji”) vähe ehedam: „kuperjanovi tänaval / on üks park / kus on / kükitava karu kuju / kes tundub pissivat / kuidagi hea on teada / et kuskil sääl on karu / kes kõige selle peale kuseb”. Või: „sina / sina pidid / ju mu päästma / sina oma valgete / kossutossude / vähese aru / ja / kahe ilusa rasvase / x kromosoomiga [—] miks sa siis nüüd / laenad / minu bukowski / kogutud teoseid [—] jood õlut / jalaga klaasist // ütle mulle palun / kuidas / sa nii / mind päästad”. Jõgis teab, et ilma valuta oleks ta mittekeegi, rongid ei vii kuhugi ja keegi ei käi tema eest põrgu. Ehedus on vaheldumisi tembutamisega, aga valdavalt pakutakse head kraami; „korraga jäeti mind krooksu üksi”, „sa helistasid mulle” on ehedad tekstid. Samas „tühi / viinerikile põrandal / mõtlen sulle” on samuti ehe, aga tühjavõitu.

Kolmel vanal mehel tulid suured-paksud valikkogud: Indrek Hirvel, Arvo Valton Vallikivil ja Peep Ilmetil, vähe nooremal Olavi Ruitlasel vähe kõhnem. Vaatamist ja uudistamist jagub. Ei olnud aimu, et sihukeses mastaabis ja nii eri krunti kraami on aastakümnete jooksul kokku kirjutatud. Aga kui Vallikivil ja Ilmetil on aforistlikumad värsikesed tühisemad ja omaelulised sisukamad (Ilmet suudab samas tekitada karleduardsöödilikke müütilisi ballaade, nagu „Laugas ja susi”), siis Hirvel on peaaegu vastupidi. Pikad tekstid hajuvad mõnikord manerismi (või ülevuntsimisse), aga minimalism töötab täitsa hästi, sest seal ei tehta sõnamängu. Ka läinud aasta „Loomingus” pakkus Hirv just niisugust kraami ja see oli hea. Mina ei teagi teist Eestis, kes sellist idamaist nappi teksti tehes vaimukust ei üritaks pritsida, kes teeks Hirvest paremini. Ruitlase puhas riimikõlks ja krõbeda sisuga laululisus pakuvad alati ajaviidet. Eriti läks mulle korda avalugu, kus ülekaaluline ajakirjanik Peeter muutub munniks.

Valton jätkab visalt hõimurahvaste kirjanduse kojutoomist ja on vene keelest tõlkinud juhanliivilikku mansi poeeti Andrei Tarhanovit.

Ilmeti luuleveski jahvatab väsimatult ja talt tuli ka teine kogu, mille pealkiri „Aega on mu meelest” tõi kohe meelde bändi Põhja-Tallinn poplaulu „Meil on aega veel”. Mõtted hõljuvad õhus ja hea, et aega on vanahärradel ja noortelgi.

Ma ei olnud Carolina Pihelgat varem lugenud. „Kiri kodust” on hea. Sellega on nagu loengutega, et eriti kõva mees on teadlane, kes suudab oma keeruka asja rääkida ära nii lihtsalt, et kõik kuulajad aru saavad. Carolina Pihelgas annab lihtsaid pilte, on ettevaatlik üldistamisel, ja mulle läheb peale, et ta teeb jada, paneb võrdseina kõrvuti eri sorti asju, abstraktsioone, konkreetsusi. Ka väga halvas luules võiks öelda pateetiliselt: „kümme tuhat / kilomeetrit, et süüa peotäis Võrumaa lund”, aga kui pateetikat pole, vaid on lihtne nending, siis on OK. Nüüd käib Mulgimaale või Võrumaale suuandmine uutmoodi, samas pole see ära kadunud. Pihelgas kasutab palju siiret ja teeb seda hästi. Kivisildniku koolkonnal kipub siire tihti olema trikk, Carolina Pihelgas teeb ootamatu värsipoolitusega hea õhu- või hingamiseaugu, rütmipausi voolava teksti sisse.

Maarja Kangro on kogus „Must tomat” (hea pealkiri) lihtsamaks läinud, mulle see istub. Tekstidel on konkreetsed põhjad, teksti sees ei tehta peadpööritavaid (keele)loogikapöördeid, mis varem mõnikord jätsid mu, mokk töllakil, kukalt kratsima. Ülbe ja samas empaatiline on ta endiselt ja eks see ole hea. Et must tomat on Laatsarus, kes käib kuradile, on mulle endiselt wicked tricky-woo, aga tühja kah, see ei morjenda.

Sveta Grigorjeva („kes kardab sveta grigorjevat?”) ja Liina Tammiste („Refresh”) on kaks uut neidu platsil, kes on kogu luulemeeskonna vinna tõmmanud. Mõlemad räägivad toorelt ja õrnalt noorte naiste igapäevaelust tänases Tallinnas ja Eestis. Liina kipub tegema siseriimi ja räpilikult hakitud teksti (kuulsate ühesõnaliste värssidega), Sveta ei viitsi vormiga eriti jamada ja on lihtsalt toores, otsekohene, lihtne ja õrn, ja seesugune luule läheb alati peale. Liina Tammiste vooruseks on, et keeleleiud ei jookse tühjaks, vaimukused on eluga kaetud ja laetud. Mõlema kogud on vormistatud radikaalselt. Liina vinüülplaadikate lõhnab ja läigib, Sveta raamat on experiment in recycling, igal eksemplaril on taaskasutusele võetud vana raamatu kaas eraldi ja käsitsi ribadeks rebitud. (Kui ma teatrikoolis käisin, siis mind hoiatati, et noorus on võlu ja voorus, mis kaob kiiresti, aga ehk luuleilmas on see teisiti ja mõni võib mässumeelseks iluduseks jääda igavesti.)

Mari Vallisoo kogu „Viimäne vihim” lugeda püüdes koban kodavere murrakus, aga see on kena kobamine. Kuidagi on aimata, et Vallisoo tahab teksti teha iseendale ja just nii, nagu tunne on, ja miski muu ei loe, ja see ongi õige. Ta jutustab lugusid, siin pole kummastavat-ängistavat suurt segast asja lihtsa eluolu sees ja muretut tembutamist ja mängu (milles aimus tihti sisemine traagika), mis oli Vallisool varemalt ja mis oli tunda ka tema väga naksakates „Loomingus” ilmunud tekstides eelmisel aastal. Ei-ei, lugu, suur lugu, oli juba varasel Vallisool paljude tekstide taga, aga sest anti vaid aimu, vaid fragment.

Samasuguse lihtsa jutustamise juurde jõudmine on ka Merca setokeelses kogus „Pühä päiv”. On lihtne lugeda isegi siis, kui Merca teeb tekste vene või saksa rokist kantuna. Ma ei tea, miks nii juhtub. Kui jõuad omandatud kirjakeelest lihtsa lapsepõlvest tuntud keelekasutuse juurde, jõuad koju tagasi, siis tundub igasugune liigne temp ja komet ülearune. On mõtet ainult otse rääkida ja aus olla. Oma vanaemale ei hakka ju peent lori ajama.

Või on asi siiski isiksuses, sest Mats Traadi tartumurdeline kogu „Ugandi igatsus” on justkui noore lustliku poisi vallapääsemine tõsise eesti kirjaniku seest. Ei ole siin Harala elulugude rasket morbiidsust (kuhu aeg-ajalt paradoksid siiski sisse eksisid). Traat toob meelde Runneli ta parematelt mängumehe päevadelt, lustib riimi ja rütmi ja tekstitegemist nagu rahvalaulik. Ei, lorilauluks asi siiski ei lähe.

Selge ju, et murdeluule palju lugejaid ei leia, aga kui seda ikkagi tehakse, eks on see keele ja luule ja armastuse pärast. Mis sest retseptsioonist. Teen, nagu süda kutsub.

Sekka mõni sõna ka tõlkeluulest.

Markantne on Ķempi Kārli salatsiliivikeelne minimalistlike luuletekstidega raamatuke Salats joug kolm aģa („Salatsi jõe kolm kallast”), kus on paralleelselt eestikeelsed (Karl Pajusalu) ja lätikeelsed tõlked. Loodusteemalised jaapanlikud pildikesed ja hea ajaviide on püüda neid ka liivi keeles välja hääldada, kas või vigaselt.

Sildu eesti ja eestivene luule vahel aitab luua Igor Kotjuh („Eesti disain”), kes tõlgib Riismaad, Kaplinskit, Teedet ja Kristiina Ehinit ning toob pikemate venekeelsete tekstide kõrval ära mõned oma venekeelsete haikude eesti tõlked.

Sildu loovad teisedki — ja ühtesulamisi. Kui Doris Kareva tõlgib Rumit, siis eks see ju Rumi ongi, aga vägagi Kareva. Mida väljakujunenum luuletaja, seda väljakujunenum personaalne keel. Ometi, kui Kareva ja Rooste teevad koos „Elutantsu” tekste, on tervik homogeenne, ei suuda öelda lugedes ja ei mäleta lõpuks Rooste isegi, kumb millised tekstid kirjutas. Siin on samasugune efekt nagu kodumurrakus kirjutamisel, mina taandamine mingit rolli võttes tundub olevat vabastav nauding. Kui surmatantsudega vaigistati epideemiaid ja ehk keerati lihtsalt traagika lohutavasse absurdi, siis mis on elutantsude funktsioon? Mis muud, kui elu- ja luulerõõmu meelde tuletada ja tekitada. Surm ühendab ja võrdsustab kõik, aga eladeski võib ühist leida.

Rollimäng on ka Carolina Pihelga ja Hasso Krulli kokku pandud jüriüdi tegemiste kogu „Ma olen Jüri Üdi”. Tiit Hennoste on juba juhtinud tähelepanu ja tõesti, mitmed neist aastakümnetetagustest teksidest tulevad mälusopist esile, kuigi ilmumise ajal ei osanud neid üdideks pidada. Aga nüüd kokkupanduna ja ajadistantsilt vaadatuna — üdid mis üdid. Jüri Üdist on saanud aina kasvav müüt, ilma et keegi Viidingut ennast siiani oleks tihanud eriti torkida. Nüüd Sirje Kiin on söandanud „Loomingus” ilmunud essees näpuotsaga susata, ots on lahti tehtud, ja eks neid müütiloovaid (ja lahkavaid) tekste tuleb veel.

Kes otsivad vanamoodsamat traditsioonilist värssi, võivad raamatupoes üsna nõutuks jääda (tegelikult ilmub seda rohkemgi kui moodsat kraami, aga enamasti ei jõua need raamatud poodi). Õnneks leiavad nad riiulilt Helvi Jürissoni kogu „Selle ilma kõlakojas”, kus vana kooli tehakse tembutamata ja südamlikult. Jürisson deklareerib: „Ei oska ma öelda, mis on kunst, / sest selleks sõnu ei olegi. / Sellest aga, kes öelda teab, / ütlen mina, et ta ei tea. // Mina kunstist muud öelda ei tea, / kui et see on kas nihil, / või et see on hea.” Moodne nihilismus on Jürissonile haiget teinud, aga pikalt ta seda rooskama ei vaevu, vaid kirjutab lohutavalt ilusast ja heast looduses ja inimeses. Tahaks vanemale põlvele piiksatada, et ilus ja hea on hinnas noorematelgi, aga noist ei ole enam võimalik rääkida otse — siis ei läheks korda ega oleks usutav.

Aado Lintrop on teinud kammpäki vabavärsilise matkaluulevalikuga „Orus ja mäel”, millesse lõikub Itaalia luulepäevik ja pihutäis melanhoolseid mõtisklusi. Avanenud maailm murrab paljudel luulesse. Justkui oleks aega luulet teha siis, kui ringi sõidetakse, ja kodus on aiva töö. Aga reisidel on inimene tiba eksalteeritud seisundis ja siis kipub luulegi veidi suuresõna­liseks. Ja vaja on dokumenteerida, millises maailma otsas poeeti inspiratsioon haaras. Maitseasi, aga minu silmis on ehedam see tekst, mis räägib kõige tuttavamast ja tavalisemast (eks selle taga või ju miski suurem aimuda, kus sa pääsed).

Jaak Kõdar (luulekogu „Armas maakera”) kihutab kiirel kapakul Hiinast Assooridele ja Korsikalt Kanaaridele ja vaatab võimaluse korral kõikjal ooperietendusi. Erutus Anu Talist „Carmenit” dirigeerimas Savonlinnas ja soov hoida nääpsukest linalakka nagu Eesti väepealikut, on pea ainus inimliku puudutuse märk. Kas Kõdaril mingit muud elu ja armastust on, jääb mulle teadmata. Aga miks ma peaksingi teadma. Tekst jookseb ludinal ja nii edeneb ka lugemine, elaani ei saa laita. Võiks proovida kõik vahvad kohanimed välja võtta ja vaadata, kas siis jääb luulet järele.

Noorukest Jana Lepikut jälitavad kogus „Mikrokosmos” armastus, armastusevajadus, Hing, Taevas, Aeg ja muudkui suured abstraktsioonid. Nendes hulpimine on väsitav lugedes ja ehk väsitav ka luuletajale. Tahaks mõnest lihtsast, konkreetsest asjast kinni haarata, et suurtesse sõnadesse ära ei upuks.

Romantiline on ka Mathura, kes ei häbene suuri sõnu, kirjeldades läbi terve raamatu „Käe all voogav joon” kunsti, mis teda on puudutanud. Aga siin töötab see kõik täitsa hästi, on kaetud. Mulle on tundunud küsitav, kas tasub ühest kunstist tõukudes teha teist, milleks kunstiga kunsti kommenteerida, aga Mathura paremad palad pole kommentaarid, vaid elavad oma elu. Siin jääks küll tekst püsti, kui kuulsad nimed välja rookida.

Lauri Leet („Zen, vihmapuu ja punane ämber”) on tiba ebaühtlane. Leidub uhkeid ridu: „Kolmel jalal püsib taburet / püsti. // Istu peale ja hakka elama.” — „Mu juuksed on nii mustad, / et ajaks need maha.” Leidub ka umbropsu vemmeldamist või oma kujutelmade kirjeldusi, nendega ei oska lugedes kaasa minna. Õnneks jookseb tekst vabalt ja keel mõjub värskelt. Ja jälle — konkreetsus ütleb rohkem kui suur mõte ja üldistus. Üldistamise ja tarkade mõtete mõtlemise võiks jätta lugejale.

Katrin Väli („ktrn”) on kompu. Puhas keel ja selge, konkreetne mõte, ka pilt (ja pole häda, kui ma alati tuumale pihta ei saa, usun ikkagi). On soola- ja piprateri, nukrust ja vabadust kolmekümne viie aasta tagant ja hilisemast ajast. Kirjutaksin siia meelsasti terve raamatu ümber. Õige mitu luuletust räägivad keelest, mis on kiskja või hoopis lehm; miski, mida võib välja oksendada või millega võib kiikuda. Keel on Väli luule elukoht ja Väli ise elab ka sealsamas lähedal. Muide, üks luuletus — „Kuidas ma lähen ära. Kuid reis” on täiesti Mari Vallisoo käe ja keele ja rütmidega kirjutatud. Uhh, tõeline lugeja puhkus. Aitäh.

Agnes Karro „Valgusmaailma lood”. Lüürilised palakesed loojale ja valgusolenditele. Pajatus, mis sai mehest ja naisest, kes nägid unes taevalikku armastust ja hakkasid sest ajast peale armastuses elama. Tore, et niisugust läbinisti siirast asja tehakse. Eks on alati tehtud ja jäädaksegi tegema.

Ave Alavainu on pannud koos fotograaf Toomas Kokovkiniga kokku albumi „Vaid ühel hetkel”. Ave nagu Ave ikka. Miks peakski muud olema. Lüürilised soojad sõnamängud ja natuke vigurit. On rütmi, riimi ja siseriimi neis Hiiumaa lauludes, kimbukeses läbi paari aastakümne.

Ester Rusingu „Sinine helk” pakub mulgimurdelisi taluelu proosapalakesi ja värsse nii murdes kui kirjakeeles. Neis on vana talueluolu nostalgiat, ehkki lapsepõlv jäi nõukaaega. Soe ja südamlik, valdavalt lastekeskne kraam. Võiks kasutada mõnes kooliõpikus, teha üks uus „Huvitaja”.

Mul on luul. Taludes oli Nõukogude ajal raamaturiiulitel ja ka pööningutel ja aitades peidus eestiaegseid raamatuid rohkem kui linnas, kus need mitmete kolimiste käigus kaotsi läksid või kõrvale jäid. Ja maal oli neid aega lugeda. Nii olen minagi isatalus Kambjas veetnud mõnusaid tunde isegi mõnd tsaariaegset eestikeelset raamatut puurides ja keelt nautides, ja mõne raamatu kaasa varastanud. Kas või toosama „Huvitaja” kooliõpik oli uks kuhugi teise, sõbralikku maailma, kus loomad olid talupere liikmed. Tammsaare ja Vilde kohati mürgistest maaelukujutustest oli see turvamaailm üsna erinev. Võimalik, et sellistest tekstidest on osalt pärit maainimeste maaelukirjandus, kus on palju poolehoidu, nostalgiat ja pole erilist ambitsiooni teha suurt ja kaunist kirjandust. Nõukaajal polnud sellel õieti väljundit (või ei tahetudki tekste õigeks kohendada ja Eesti-nostalgiat välja rookida) ja kraam jäi sahtlisse või sõpradele näitamiseks. Aga nüüd saab ise oma heftikese avaldada. Sama võib olla lugu ka pastoraalse, lihtsa ja otsekohese jeesuseluulega (kohati sulavad jeesus ja loodusehardus kokku). Sealt tuleb tänase harrastusluule maaelunostalgia, hardus, isamaalisus ja (religioosne) paatos. Linnakirjanduses see side ei ela.

Pensionil pastori Jaan Hanni „Sõnaseaded III” on markantne kraam. Kolmsada viiskümmend lehekülge tihedat, enamasti kaheveerulist teksti, kus pole vist ühtki pala, mis ei räägiks Jeesusest ja/või Jumalast. Hanni neljateistkümnes raamat. Ma saan teada, et kui Peetrus poleks Jeesust maha salanud, oleks ta arvatavasti sealsamas tapetud ja esimene ristiusu kogudus oleks jäänud juhita, ja et Peetrusel oli pealegi mõõk hõlma all. Teksti jõud on suur, Püha Vaim sees, ja voolab see tekst vägagi kenasti. Minu meelest on Hanni kirjutanud kristliku eepose.

Uno Sikemäe („Uskudes lillede ilusat hinge”) värsid on Hanni luulega sugulased, ehkki siinne paatos ja kõrgendatud meeleolu tekivad panteistlikust elutundest ja talueluilust, ja erinevalt Hannist kasutab Sikemäe riimi. Niisuguseid asju lugedes on tunne, nagu oleks vana Vabariik elus. On sellega midagi viltu? Ei ole. Ka praegune luule on saja aasta pärast arvatavasti ajast ja arust ja uued Kivisildnikud rebivad praeguseid ribadeks.

Valts Ernštreitsi „Nagu lumehelbed talvel…” on teine liivi-eesti paralleeltekstide raamat (tlk. Livia Viitol), aga see on kaasaegne luule ja lätlane Ernštreits õppis liivi keelt Tartu Ülikoolis. Tore aiva, et midagi sellist tuleb. Muidugi, kui liivi keeles kirjutada, sigineb tekstidesse traagiline noot, aga kena on näha, et see võib ka moodsas luules olla õigustatud. Sügav iroonia, mida moodne luule on täis, ei ole alati vältimatu.

Avastus oli mulle Mae Metsa „Valge villa”. Loen tagant, et raamatut ei müüda, autor jagab niisama, kui soovib. Pean harrastusluuleks. Aga tekst jookseb väga vabalt ja tühje sõnu ei tehta. Raamat lõpeb lustliku poeemiga „Vanamutt ja jumal”. Jah, kust ma selle sõna „harrastusluule” üldse võtan. Kes meist siis pole harrastaja.

Stella Mangus-Puna saab tekstivoo poeemis „Otsi üles mõttevaba mõte, mis sind kosutab” jooksma, aga tekst jääb lahjaks. Samas on tunne, et luule on väga heas vastavuses luuletaja sisetundega, ja see ongi vist oluline. Ei tehta niisama sõnu. Ja kui need asjad on tasakaalus, osatakse olla aus ja usaldada sõnade vaba voolu, leiab iga luuletaja oma lugeja.

Marje Raudvee, Hilja Elismäe ja Taive Kesseli külaluule „Aja jäljed Vidrukalt” võtab oma väe Runnelilt. Igas külas tundub olevat oma Contra. Koli või maale elama.

Tarmo Tuule „Mine värsse” näitab, et Kivisildniku vaim loob ja lehvitab ka siis, kui Sven malakat ei anna. Lustliku materdamise vajadus on laiem. See, mis vanasti puges lorilaulu, tahab nüüd kaante vahele pääseda.

Seda rida ajab ka Margus „Yxmees” Kobing „Lullatooriumis”. Lõppriimi­lised ballaadid pakuvad hardust, vahele jagatakse nätakaid ja lihtsalt lori.

Sama ooper on Kristo Mäe ja Martin Sookaela keelelisi ja moraalseid lõuahaake serveeriv „Uus olevik”.

Hannes Mesila on avaldanud raamatutäie („Tootsi peenar”) südamlikku lustiluulet: „Naised rõdul vilistasid, / viina kurku kulistasid. / Timmisid end vaikselt täis, / varsti rõdul vaikseks jäi.” Ja: „Oma naine tundub võõras, / kutsud lakka õuna sööma. / Nahistate nagu lapsed, / keres tärkab ürgne kutse.” Kui poissmehed vahetaksid salmikuid, saaks siit vahvat salmikutäidet.

Elo Viidingu luulekogu „Nõelad” on hea lihtne lugeda. Viiding on üle saanud varasemast kohatisest raskepärasusest, võib-olla krambist, ja lihtsalt jutustab. Iroonia ja elegants on säilinud, aga lihtsust on lisandunud.

Hilmo Seppeli „Illinuku lugu” koondab ühe suguvõsa tegemised läbi aegade ja sisaldab muuhulgas Albert Seppeli vana kooli talueluvärsse. Mina neist ära ei tüdi. Ehe seatapukirjeldus töötab alati (nagu Arno Vihalemmal) ja õrnhing Seppel ei ole.

Pealkiri „Puudutus” on koduluule valikkogul ja samuti Küllike Pildeni värsivihul. Pilden suhestub Doris Kareva aastatetaguse samanimelise raamatuga teadlikult, ja mis mõtet oleks seda peita. Vahel mul on kahju, et Kareva enam ei tee noort Karevat, vist seesuguse lihtsuse juurde tagasiteed ei ole. Siis teevad teised. Ja mitte oluliselt halvemini: „Kurbusekirbed silmad / vastu Su aknaruutu / ära mind selles elus /enam puutu. / Olla tuuleveski / tuules su kõrgelt vainult / enam ei eladeski. / Naine ainult.” Ja luuletus on aastast 1986. Kuidas Kareval oli: „Su sosina iga sõna, / mu kallis, on karjuvalt vale. / Ma lähen nüüd koju. Ausõna. / Ma pööran siit pahemale…” Pildenit oleks saanud toimetamisega selgemaks teha. Ma pole isegi kindel, kas ta räägib mehe või Jeesusega ja kas ta tahab olla ainult naine või ei taha seda enam mitte mingil juhul (aga kes ütleb, et luules kõik selge peab olema).

Samas laadis on Sirje Kadalipu kaks kogu „Kahetevahel” ja „Liivakell”: „ärge vaadake / ma paistan läbi / närvilõpmed / alasti ja pinges”. Jutt valdavalt läheduse kaotusest ja lähedusevajadusest on iseennast lahtilõikav (kuigi Kadalipp viitab, et tekstid pole autobiograafilised) ja klapib hästi autori aktikrokiidega. Hm, jäin mõttesse, kas Kadalipp on pseudonüüm? Võiks ja sobiks. Ei teagi.

Viljandi koorijuhi ja muusikapedagoogi Riina Trummi võrokeelne laulu­sõnakogu „Taivakõ, mu elo Laivakõ” on omas võtmes täiuslik. Pärimusmuusika on in ja kellelgi pole vaja hakata esmalt lauluna hinges tekkinud ja siis sõnu otsivaid tekste luulemaastikusse paika panema. On tunda, et need leelod on tekkinud enne iseenda ja laste ning alles siis kuulaja jaoks. Hea, et niisugune traditsioon on ja püsib.

Arno Kuusk naudib oma kopsakas kogus „Saatus sünnib peas” riimide genereerimist (aga harrastab ka haikusid). Luuleenergiat on tal kõvasti ja mitmed sõnu analüüsivad mängulised palad kasvavad pikaks. Samas on Kuuse mõte piisavalt vaba, et möödaminnes ülistada raha või kehastuda koeraks. Ehk võiks lorilaululisust ja kohatist vohamist tagasi hoida ja kanaliseerida oma suur energia prooviks mujale (Kuusk juba otsibki uusi radu), paraku ei oska ma öelda, kuhu. Teksti võiks tihedamaks ja kompaktsemaks teha.

Ilmar Vananurme neljakümne nelja aasta luuleloomingut koondav „Ei ole kunagi hilja” on heas mõttes vanamoodne ja laululine, siiras ja südamlik loodusest ja kodumaast rääkides, aga võtab ka mõrult kommenteerida piirilepingu sõlmimist või teeb viipe Bella Ahmadulinale.

Valeri Noskov pakub oma valdavalt proosat sisaldavas kogus „Lihtsalt elust / Hülger Hull” kimbu raudselt kõlksuvat mõrkjat luulet. Kui proosas püüab Noskov maailma lahti ja ära seletada nagu mõni pöördesse läinud mees varemgi, siis luules ta seda õnneks ei ürita — põrutab morbiidset Talviku vaimus pateetikat ja vaim veenab. Ometi ei pääse temagi tuttavatest radadest ja luuletsükkel päädib värssidega: „Ainult üks sõna on targa suus, / see sõna on „armastus”!”

Ilmar Trulli eesti- ja venekeelses valikkogus „Tantsiv kaamel — 1” on Boriss Baljasnõi tõlked. No siit võiks õppida eesti lapsed vene keelt, ja vastupidi, riim kõlksub ja muhedus on garanteeritud.

Contralt tuli kolmas laulusõnavihik „Neiuke tuli õõtsudes”. Võta kätte ja kuku laulma. Tõsi, nii suures koguses lahjeneb isegi Contra pisut hõredaks, tekste on loobitud paremale ja vasakule ning muidu üsna täpsed rütm ja riim kaovad käest. Aga Contra pidurdamatu elaan, mis kaasa veab, ei kao kuhugi.

Jaan Malin on saanud kaante vahele neljakümne ühe „Hullunud Tartu” festivalil esinenud autori (valdavalt) luuletekstid. Siin on uut ja vana, noori ja vanu. Hea, et etteasted ja tembud on raamatuna dokumenteeritud.

A. Papa Janson on „Valitud tõdedes” püüdnud abstraksetele nägemustele leida konkreetset katet ja anda ehedatele elamustele suuremat tähendust. Ingel murrab langedes tiivad, elu tantsib tangot ja luuletaja küsib sutenöörina elult liiga kõrget hinda (aga mille või kelle eest, ei oska ma kinni püüda, ehk siis iseenda eest?). Kevad prõmmib uksele ja murrab sisse uksepiitade raginal. Jansoni luule on elust suurem, võimalik, et seetõttu ei saagi eluga hästi kaubale.

Kadi Kull teeb haikulikku looduslähedast minimalismi kogus „Murakaselt”: „unetuid öid / jäi peale sind mulle / ja ei ansatki tikku” on konkreetne, täpne ja puudutav, aga seda, kuidas kallima kätest saavad pohla­lehed, millelt juuakse kastetilku, ei oska ma hästi ette kujutada. Kuidas kaste inimese käele koguneb? Küllap minu viga, et pihta ei saa. Hella luulega ongi oht, et mõni loll kukub norima.

Helle Toomingas („Rumba neljal käel ehk süvanurgaseks”) on tüdruk, kes suureks ei saagi, karjub ja pikutab munakividel ja käib läbi vooditest, kust võinuks hoiduda. See on ju tore, ma suudan kohe samastuda. Juures on ka pildid, kus nunnalikus rüüs mõtlik autor hoiab küünalt. Tundub, et tegemist on mononäidendi käsikirjaga, poeemiga, kus veinises öös askeldavad tüdruk ja tema teine mina, mis kraabib tüdruku hinge seestpoolt. Kas süvanurgaseks ongi seks oma peegelpildiga pärast mängu neljal käel, ma pihta ei saanud. Tekst on läbivalt ühes võtmes, veenev ja terviklik. Romantiline, siiras.

Feisspukiluuletaja Margit Peterson on Hooandja abil üllitanud armastusluule kogu „Veerekese pääl”. Siiras ja meeleline kraam, kehaline armatsemine on teksti kese. Sissejuhatuses võrreldakse Petersoni Underiga, ja õigusega. Niisugune avameelsus on luules haruldane ka täna. Päris ühtselt erootilis-lüüriline Peterson pole. On lorilaulu, kukalt kratsima panevaid haikusid ja kurvastus, kui naishinge peal pühitakse jalgu kui jalamatil. Underite algus on raske.

Eelmistega mõneti sugulased on tekstid Edith Teekivi kogus „Tuhande suve” (ja paljud teisedki samalaadsed). Märksõnad: looduse ilu, armuigat­sus, ja kui arm on külas käinud, siis sigineb tihti valu. On originaalseid ridu: „Vaikusest immitseb vaarikamoosi / su tulisele näole” või „i am going to love you with my hands tied / ja ma seon oma suusamütsi / metalltoru külge…”. Enamasti küll mängib seinal päikesekiir ja mäletab olnut või poetavad pisaraid sügise lehed.

Mida need autorid küll ise loevad? Kas loevad üksteise luulet? Naudivad? Elavad kaasa ja mõistavad? Ei tüdine?

Bibi-Mai Suumann suudab „Mustikasinises öös” romantiliste hetkede kirjeldamisel olla enamasti konkreetsem ja mitmetisem — flirtivale Hispaania kelnerile oskab ta vaid kohtlaselt naeratada. Roosamannale lisab pipratera (nagu Suumannidel kombeks): „kallistame, nagu oleks me vanad tuttavad, kuigi / kohtume esimest ja viimast korda.” Üldsõnalisusse libisedes upub temagi värss romantilise tundlemise üksluisesse merre.

Aga kui Muhu poetess Irma Järvesalu kogus „Õuemärgid paljast püüavad merd” samuti loodust kirjeldab ja üsna samu sõnu kasutab kui mõned eelmised, siis on see korraga kargem, puudutavam ja usutavam. Kirjeldatu pole kujutluslik, on luuletajal igapäevaselt ümber ja käega katsuda ning loodusesse ei minda romantiliselt õhkama, see on lihtsalt kodukoht. Kõrgendatud toon tundub õigustatud: „need mereäärsed mehed / jäävad meisse kõndima / ikka kalurisaabastes / täis kalasoomuseid”.

Tiina Nuum on rännanud Saaremaalt Tartusse ja sealt Jenassse, aga „Odüsseia aastad” välja andnud Peterburis. Valdavalt on siin ballaadilikud laulutekstid, kus kitarriduurid juurde antud: „Sellel pööningul / suviti / endiselt tunda võib / kuivanud lestade lõhna [—] Seal on ööbinud / nagu mustlased rivis / minu 30 mandrimaa sõpra”. Laulukesed, et lase aga olla — eesti, saksa ja inglise keeles (ei, mitte paralleeltekstidena). Sisemine muusika tõmbab Nuumi värsimasina kenasti käima, aga kui on lihtsalt luule ja pole laul, kisub lugu uduseks. Mitte küll alati. Pilt, kuidas naine võtab rinnahoidja ära ja oma rindu katsudes mõtleb mehele, on ehtne, konkreetne ja töötav.

„Kingumetsa taadi pajatused” andis välja Iisaku muuseum ja siin on Enno Kingumetsa kodukandi pärimuste mahlased ümberjutustused, kõrval ka luulekimp. Enno kiidab kodukanti ja on enamasti meeldivalt täpne, annab kohanimesid. Südamlik. Kui hakkab üldsõnaliselt avaldama arvamusi raha ja tõe kohta, läheb asi hapumaks, kuigi öeldu on kõik ju õige.

Rain Vellerind on mees teisest puust, ehkki mõneti arhailisest sõnakasutusest aimub, et samuti eakas. Jõululuuletus kogus „Sõna mäng” pajatab verivorsti ja hapukapsaste seedimise raskustest ja uusaastaluuletus lumme kusemisest. Riiminäiteid: kodumaist—perse raisk, toitu—coitus, kumb—saldejumps. Ei ole vanema põlve värsimeister alati hambutu!

Pöörase dramaatilise punkpoeemiga on hakkama saanud Albert Metsapoole. „Jõulu „eri” ehk tule teeme ühe väikese” viitab nii napsuvõtule kui seksile ja keskseteks tegelasteks on jõulumees, päkapikud ja põder. Lugege: „PÕDER — KOSMOS VAJAB / KIIRET ABI, / LAS NEED VÕLAD / OOTAVAD, / PIGEM NAGU / MÖÖDAMINNES, / HOOPIS KOSJA / LÄHEKS TA.” Juhe jookseb lugedes kokku, aga meel saab lahutatud. Gümnaasiumide kirjandusõpetajad tooksid Metsapoole jõulunäidendi lavastamisega klassi elevust.

Maie Londi isamaaline ja elu pühitsev loodusluule kogus „Soontes voolab elu” lippab ladusalt. Eestimaa metsade vaikus katkeb vaid pakase süül ja südame häält võib kuulda jõulupuu karras, varemalt haritud põllul tiliseb nüüd vaid umbrohi, armastus sulatab jää ja isa künnab vagu, sest maa peab toitma inimese ja meil pole vaja viriseda. Aga haiget teeb ka demokraatia kriis, millest ülesaamiseks tuleks olla üks pere. Värske mõte on, et küünalde puudumine jõuluõhtul võib olla uue algus.

Maire Hermani romantilise kogu „Tuul” värssides on voorusi. Kui võetakse üks motiiv, teema, siis räägitakse see rahulikult lahti, ei pekselda kujutelmades sinna-tänna. Kui naine tunneb, et on nii kaine, nagu polekski naine, läheb ta poodi ja ostab pudeli hõõgveini. Ja ongi kogu lugu. Ei mingit moraali ega suure tähenduse otsimist. Kui ootab kedagi, paneb aknale küünla, ja kui küünal kustub, süütab uue ja ootab ikka. Ongi kõik. Mulle see istub. Alati nii lihtsalt pildiliseks siiski jääda ei suudeta ja libisetakse tundlemisse. Lustlikumad on lapselikud värsid jõuluvana töistest päevadest. Ja kuigi Hermanil on vahel kassiahastus ja tunne, et elu on untsu läind, siis tõusiku ees ta hända ei liputa, on ise saatan kui tarvis ja armuvannet ei vaja. Küllap siis läheb hästi.

Valga proua Veera Kasimova on kadestusväärselt kraps. Nii kui pensionile läks, teostas ammuse unistuse ja kirjutas kahe kuuga valmis kogu „Hingeluule”, kus riim muudkui laksub. Raamat on jaotatud osadeks: tundelüürika, looduslüürika, kevad, suvi, sügis, talv, elust enesest, isamaale, kodulinnale. Ja sisu on igati vastav. Kasimova on särtsakas ja reibas, teab, mis on moraal: „Trall ja pidu kestab kaua, / pidama ei rahvas saa. / Palju jood, siis kaevad haua, / mõtle, mis sust elus saab!” Elab täiega: „„Värav valla,” hõikab Juku, / jookseb autosse ja kaob. / „Manni, Manni, tule ruttu, / võta kaasa, mida saad!” / Sõit läeb lahti linna suunas, / kraami kaasas terve tonn. / Täna laat on Valga linnas, / võta kõike, mida on.” Raamatu on kaunilt kujundanud Loovbüroo Kuldne Lammas.

Aino Michelson väärib siirast kiitust. Kui kogus „Mõtlen päikese õunaks” tehakse riimi ja rütmi, siis puhtalt: „On hommik käes ja muru kastest raske / ja linnud kõlistavad taevavaske.” Lugemine on puhkus. Vabavärss kulgeb loomuldasa. Ei ole kistust ka lihtsates mõtetes. Motiivid on siingi loodus ja suhted, aga jutt on otsekohene ja suurema ilulemiseta. Ilu on ka, aga tuleb ise kohale, teda ei pea püüdlikult tegema: „Räästas nutab sula pärast, / taevas nutab tuule pärast. / Mets nutab puu pärast, / inimene muu pärast.”

Proua Eva Raup kirjutab kogus „Elus on ajad” nagu kuueteistaastane tüdruk: „Sa võtsid mu südame välja / ja viskasid naerdes õhku / kõik ümberringi said nalja / see oli üks lõbus õhtu // Ma naersin nendega kaasa / mis muud mul jäigi üle / nüüd istun üksinda maas ja / unustan ära su nime”. Või: „Sa ütled / olen hullult imeline / või imeliselt hull / kuid ütle / mida on siin ilmas teha mul”. Kadestusväärne. Enamik salme on ehedad, luule tuleb justkui ise ja luuletaja ei pea teda hirmsa jõuga välja kangutama. Ehk on asi selles, et üheksateistkümne aasta jooksul tehtut on hoolega kaalutud ja välja valitud tagasihoidlik kimbuke. Mõned triviaalsused (nagu rõõmu ja mure jagamise rehkendus või südamega hästi nägemine) on sisse sattunud, aga kes neist pääseks.

Tiit Rein avaldas esimese luulekogu kuuekümneselt ja „Ümber kesapõllu” on tal nüüd teine. Aga ta kirjutab, nagu oleks seda elu otsa teinud. Ehk ongi. Kergelt ja kohe ei tule vaba liikumine teksti luues kätte kellelgi. See on luule, kus romantikast ja tühjadest sõnadest on ennast üsna vabaks kirjutatud. Kilode viisi loodusluulet võib tekitada lugejas allergia, aga Reinu lapsepõlvepildiga seda muret pole: „Kui palju vigu / kui palju sitkust / seista aiatee ääres / karjatada sigu /nõgesepunased sääred…” Samuti vanapõlvepildiga: „kuhu veel tõtata / metsateid pole / kadunud jalgrada kadunud kõik / külm on — on kõle // ongi kõik?”

Kui Jaan Hanni teose kohta sai öeldud „kristlik eepos”, siis sama sobib ka Philipp-Teedy Tüüri kogule „Sõnadel on südames pesa”. Tuli mõte, et tõsikrist­laste (ja ammugi pastorite) suutlikkus genereerida mahukaid tekste, kus mängitakse pikalt ühe teema variatsioonidel, tuleb suurest piibli ja laulu­raamatute lugemisest. Ja niisugust tekstivoogu Tüüril on: „Imetlen Sind, oo Issand, / kui Sa kohkumatult kaitsed / suurte ees väikest / tugevate ees nõrka…” (Tahaks vahele susata, et miks Issand kohkuma peaks kedagi kaitstes, kes teda ikka ohustab. Või ohustab?) Aga Tüüril on ka täiesti teistsugust tekstirütmi: „Miks peaksin sind keelama, kui / tahad koju? / Pikk päev on loojunud ja teekond / lõpul…” Või: „Lumi porise maa katab / valge halastus patud matab…” Asi pole rütmis ega pühakirjalikus tekstijooksus, asi on tugevas sisemises paatoses, mis viib hingeseisundisse, kus teksti muudkui tuleb. Ja et usk taandab ego, siis on tekstitegija meedium, kus ta iseend väga peale ei suru, ja sestap on jutt vaba ja kannatab lugeda. Usk annab erutuse ja rolli. Kui jumal tuleb inimese sisse ja kõneleb, ega siis inimene pea vaikima. Ja ma pole siin irooniline. Enesekssaamine ekstaatilise enesest loobumise kaudu on trikk, mis paneb mind pead murdma.

Ja nüüd — Kalju Kruusa „ing veri tee”. Kruusa on väga kirju, ehkki üks ja sama vaikne (aga mitte liigvaga) hääl kostab kõigi tekstide tagant ja seest. Mõne värsi võiks rahulikult paigutada eespool pisut pika hambaga refereeritud juhuluuletajate raamatutesse: „käbikene kasvanud on / pisitillukeseks kuuseks / meie kulla Meelikene / saanud juba ühekuuseks // oskad juba piima juua / tududa ja karjudagi / terve kuu on olnud aega / maailmaga harjudagi”. Kruusa võib naivismi teha muretult (ja teadlikult) ja mitte häbeneda. Mulle istub. Kruusa armastab lihtsaid argikirjeldusi. Näiteks vajutab telefoni kinni, aga telefon ei jää vait, vaid hakkab hoopis kutsuvat tooni andma, ja ei aita mingite nuppude toksimine, telefon muudkui kutsub, luuletaja on paanikas, juba kostab teiselt poolt inimhääl, luuletaja ahastab ja rabeleb, ja lõpuks jääb tal tunne, et tema ise tahtis rääkida. Lugu missugune (kes soovib, võib üldistava tähendusegi anda). Vahel vennastub Kruusa luuletajatest semudega ja pahandab maailma peale. Suurem osa kogust on jaapani ja hiina uuema luule tõlked — sama lihtsa jutuga nagu Kruusalgi. Ei mina tea, kas jaapani luule on õpetanud luuletama Kruusa või on Kruusa hoiakud vedanud ta Jaapanisse. Küllap on see vastastikune.

Kui ma enne virisesin luulekogude üle, kus muudkui reisitakse ja loobitakse kaunite kohtade nimesid, siis seda teeb ka Andra Teede Skandinaavias hulkudes („Ühe jalaga põhjas”), aga siin see ei häiri, sest koht on vaid foon, elu jääb ikka üsna samaks nagu Tallinnas või Tartus. Kui Andra armastusest kirjutab, siis tundub, et ta on leebunud ja tasakaalu leidnud, võrreldes varasema bravuuriga, mis vaheldus melanhooliaga, ja on tõesti jalad põhja saanud. Aga see mulje on põgus. Labiilsus on iseloomuomadus, millest ei pääse, aga mis ehk aitabki luuletada. Põhja leidmine juhtubki põhjamaal, Lapis, eks ikka armastuse kaudu, ja Andral on tunne, et seda jääb ta kaasas kandma kogu elu. Katajanokkal armutakse nagu ei kuskil ja tormi Amageri rannal näeb ta elu lõpuni unes. Kuidagi väga romantiline Teede kohta, muidu on ta olnud skeptilisem, eneseiroonilisem. Mitu luuletust on ootamisest, teiste hulgas poeem meremehe naisest, kes muudkui ootab ja ootab, ja Teede tunneb, et sama teeb temagi. On paar portreepilti — Petjast, Sašast, Katjast ja Alekseist. Etüüdid või käeharjutused või koolitööd. Neli lihtsat vene inimest lihtsas elus, mis pole vähem nukker, totter ja traagiline, kui meil kõigil.

Chalice’i kogu „Värske kartul” („Ji”) pealkiri on hea — konkreetne, pildiline ja kõigile armas, isegi lõhnav. Kogumikus on armas ainult seesama kartuliluuletus, kus kartul tähendab elu mõtet, jumalat, planeeti Maa ja vist kõike muud olulist. Chalice ise küll otsesõnu värske kartuliga ei samastu. Ülejäänu sisaldab kirglikku ropendamist, mis samas on poisikeselikult süütu ja kuidagi delikaatne. Need on sõnad, mida bard oleks tahtnud välja öelda „Minu inimestes”, aga häbenes. Ühe hea salmi leidsin: „jube kylm oli / raputasin tuhka / k2isesse / et natukenegi / sooja saada”.

Tõlkija Tõnis Arnover on tütre Mari loodusfotode juurde puistanud haikusid albumis „Mine tea”. Arnoveri haikunäide: „kriiskav karjatus / tinaja mere kohal / sügise ängid”. Aga on ka aforistlikumat: „enda kuulsuse / särast võib kaotada pea / sõbrad haihtuvad”. Või siis: „unistus kustub / saabub pimedus vaja / end jälle leida”.

Muhulane Enda Naaber pajatab kogumikus „Koduse leetule paistel” kohtumistest kirjanike-saarlaste Juhan Smuuli, Aadu Hindi, Debora Vaarandi ja teistega, aga vahepeal läheb hing lendu ja spontaanselt tekivad värsid kodukandist, loodusest ja oma isast: „Sundis hobust ja naist, / pühkis silmadelt higi. / Mida osutas vaist, / hoidis südame ligi…”

Neeme Põderile meeldib tekstis mängida värvidega (nii läbivalt, et tekib tunne sünesteesiast), võtta vahel konkreetne mälestuspilt ja seda pisut lahti rääkida, otsida sinna juurde tähendusi. Pealkiri „aken sinisesse” viitab ehk veidi melanhoolsele mälestuste ja mõtteuidude läbivalgustamisele. (Kuigi sama pealkirjaga luuletuses ollakse pilkupidi kinni akvaariumis ja kaladel ning vaadatakse mõttes homsesse.) Kord seistakse lapsena suveõhtul kaks tundi perroonil ja süüakse Elva rongi oodates võiküpsiseid, teine kord seistakse ka, aga lastakse saabunud rongil ära sõita, et olla siis vaba minema ükstapuha kuhu. Armastus võib osutuda ruuduliseks ja samamoodi armastuskiri: „oled uuesti olemas, / oled uuesti alles; / oled ruuduline lilleõis /  büroos arvuti taga. / Habras, aga alles.”

Eesti Luuleliidu luulevõistluse parimate vihus „Kuldne kaseleht 2013” on sees neljakümne kuue autori värsid. Mitmed nimed on mulle feisspukist tuttavad, ja küllap on suurem osa seltskonnast netis aktiivne. Väikseks näiteks jupp Janika Ojamäe luuletusest: „Ei keegi näe iial minu sisse, / tegelikult ei näe sinna minagi… // Ei keegi iial kuule mu mõtteid, / sageli ei kuule neid minagi… // Ei keegi iial tunne mu tundeid, / tihti valus on neid tunda minulgi… // Ei keegi kõnelda saa minu eest, // vahel kõnelda ei taha isegi… // Ei keegi mõista mind täielikult, / ei iseend alati mõista minagi…” Vihik on väike, aga lugeda on seda raske. Nii palju on risti-rästi emotsioone.

Juku-Kalle Raid ja valikkogu „Juku-Kalle Raid ja teisi luuletusi”. Ma polnud sada aastat Juku-Kalle värsse lugenud (olen ikka üldse kunagi?) ja rabas, et muretult kergesõnalise ajakirjaniku ja poliitilise lõuapooliku asemel vahib siin vastu tundeline ja melanhoolne mürsik (kes loodab varsti pensioneeruda). Õigupoolest on Raid küps ja muretult süüdimatu vaheldumisi. Võtame kõrvuti: „aknast näeb välja / aknast näeb sisse / nii siia kui teisele poole / midagi liigub / lehed ei liigu / laua all liigub / ja toole…” ja „minuga keegi ei mängi / muld vajub pilli peale / siis kui ma leian sängi / pannakse lilli peale…”

Kaija Kängsepp ja „Silitamiseks”. Löön lahti ja põmm, ehe hetk: „Linnas, / kus enam ei ela, / on hea.” Keeran lehte ja vastu vaatab: „Naeratad kalgilt / embad kallimat / kui janune allikat. / Aga miski enam ei aita”. Kui õieti pihta sain, siis tütarlaps kallistab poissi, kellest ta on rase, aga kellega suhe on läbi. Aga ma ei saa aru, kas see on kujutlus või elu, või elatakse suuresti kujutlustes. Kujutluslikkust on palju ja siis korraga suur lihtsus: „Ma olen tark, / mu seelik on lühike. / Ma torman raamatukogu / treppidest üles. / Prillid ninal / nii meeste / kui raamatute jaoks.” Pihtas — põhjas.

Mariliin Vassenini „Horror vacui” on erakordselt veenev tekstikogu. Veel üks aasta parim noore luule raamat. Teksti enesestmõistetavus toob meelde Katrin Väli. Võib-olla on see endast palju keelt läbilaskvate inimeste fenomen. Kellel keel on eriala või kes on niisama keelehullud. Keele­kasutus puhastub välja ja nende teksti lugemine on puhkus ka siis, kui sellest suuremat aru ei saa. Õieti ei tahagi väga aru saada. Sest arusaamise liistule tõmbamine teeks teksti väiksemaks. Arvatavasti ei tea kirjutaja ka ise täpselt, mida ta sõnad võiksid tähendada, need lihtsalt saabuvad kuskilt. Vähemalt selline tunne on. Võib-olla kiidan liialt, võib-olla tahan seda näha, tahan, et selliseid tekste oleks ja tuleks. Aga kuidagi ilmne on, et niisuguseid tekste ei mõelda välja ja mis tahes väljamõeldis on nende kõrval mõttetu ja tühine. Pateetiline jutt? Arvatavasti. Olgu peale.

Leia veel huvitavat lugemist

Pirkko Saisio
Annie Saumont
Friedrich Hölderlin

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon