„Ma olen tegutsenud”

Piret Saluri / Toomas Haug

 

 

TOOMAS HAUG: Su tõlketööde mahukas nimekirjas on esimesed raamatus ilmunud soome kirjanduse tõlked aastast 1984. Meie tutvus on ka vististi pärit sellest aastast. Olin just „Loomingusse” tööle tulnud ja hakkasin tutvuma Kirjanike Maja elanikega. Sina kõndisid siis juba Soome sillal ja muuhulgas varustasid pimeduseriigis viibijaid sedakaudu haruldasemate raamatutega. Nii jõudsid ka minu riiulisse näiteks C. G. Jungi Unia, ajatuksia, muistikuvia või tollel ajal kõige uuem ja kättesaamatum 1968. aasta piibliväljaanne. Eesti NSV raamatupoodides seda laadi asju ei müüdud. Nüüdseks on see algus saanud uhke, üha tõusvas joones kulgeva jätku: oled kolmekümne aasta jooksul avaldanud soome keelest rohkem kui 50 tõlkeraamatut: nii soome ilukirjandust kui ka esseistikat ja ajalookäsitlusi. Kusjuures tundub, et kõige viljakamad on olnud XXI sajandi esimesed kolmteist aastat: siin on muude  hulgas ilmunud suurteosed, nagu Hannu Mäkelä romaan Eino Leinost „Meister”, Mika Waltari „Sinuhe, egiptlane”, Juhani Salokandle monograafia Jaan Krossist ja Olavi Paavolaineni „Sünge monoloog”, mida varasemast võib kapatsiteedilt võrrelda Kai Laitineni „Soome kirjanduse ajalooga”. Neistki näidetest on näha, et sa ei ole olnud lihtsalt soome ilukirjanduse tõlkija, vaid oled silmas pidanud hoopis laiemat kultuurimissiooni. Soomlased peaksid niisuguse vahendaja üle õnnelikud olema, ja seda nad ongi: oled saanud Soome riigilt kõrgeid tunnustusi, oled Soome Tõlkijate ja Tõlkide Liidu liige ja Soome Kirjanike Liidu auliige. Veel õnnelikumad peaksid olema eestlased, kellel sinu tõlgete kaudu on võimalik tutvuda üldiselt lähedase, aga ajaloo käigus vahel kaugeks jäänud sugulasrahva sõnakultuuri tuumakate ja tihti ka meie jaoks eriliselt kõnekate saavutustega. Aga läheme tagasi algusesse. Kuidas sinu missioon õieti kuju võtma hakkas? Oletan, et kui sa 1962. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli arstiteadust õppima asusid, siis ei unistanud sa just soome kirjanduse tõlkija ametist.

PIRET SALURI: Ei, kaugeltki mitte. (Pärast väikest pausi.) Ma ei ole andekas inimene. Aga ma olen võimeline õppima. Eluaeg olen olnud selline, et õpin asjad ära. Ja korralik olen ma ka. Tegelikult on raske otsustada, mis on sinu eriala, mida õppima minna. Oleksin tahtnud õppida õigusteadust. Mul oli juba selline taust: nimi ja päritolu ja perekond. Mulle tundub, et mu pea oleks seda ka võtnud ja see oleks mulle sobinud. Õigusteaduses saab minu arusaamist mööda väga palju tarvitada oma pead ja mõtlemist, ja see oleks mulle meeldinud. Aga kodus öeldi muidugi, et seda õigusteadust sa ei õpi. Ja rohkem sellest juttu ei tehtud. Filoloogia, ükskõik milline, tundus liiga enesestmõistetav. Tavaline. Sa näed, mis raamatud mul riiulitel on — need on mu lapsepõlve raamatud. Ma olen nende seas ja nende najal üles kasvanud. Ja keeli pidi niikuinii oskama, vähemalt korralikus kodanlikus, mitte väikekodanlikus, vaid kodanlikus perekonnas kasvav tütarlaps. Ja ma kasvasin ju oma vanavanemate juures. Ühesõnaga, filoloogia tundus liiga harilik, ja siis ma läksin õppima arstiteadust. Päris keemiat või füüsikat ma ei tahtnud, kuigi need olid mul ka viied…

T. H.: Sul olid kõik viied?

P. S.: Jaa. Välja arvatud kirjand. See pandi mulle neli, sest ma olin koolis teinud ideoloogilisi pahandusi. Pärast öeldi, et nii talitati meelega. Aga „kõik viied” olid õppimisvõime tõttu, see on lihtsalt mulle antud. Arstiteadus oli tegelikult huvitav. Ja ma ei arva, et ma poleks sellega hakkama saanud. Esimesed kaks aastat tegin vägagi korralikult ära, sain kõrgemat stippi ja puha. Aga siis tuli tõeline murdekoht.

T. H.: Kuidas see kätte jõudis?

P. S.: Ei oska sulle öelda. Jah, ma sattusin mingisse tudengite telesaatesse. Aga asi küdes juba varem. Tekkis tunne: kas see ongi kõik? Arstiteadus on väga raske ala. See võtab sinult jäägitult kõik, hõlmab su täiesti. Loomulikult peab kogu aeg juurde õppima ja kursis olema, nii nagu on teistegi aladega, aga arstiteaduses on vajadus oma aines püsida kuidagi eriti jõuline. Ma ei kartnud isegi vastutust, aga olin koolipõlves harjunud tegelema korraga väga paljude asjadega, mis mind huvitasid, nii nagu noorena peabki. Aga arstiks õppides selgus, et ma ei jõua muud mitte midagi. Peale loengute, praktikumide, pikkade kursuste, õhtuste tööde jne. Pidi ju korralikult kõik ära õppima, nagu kombeks. Igatahes tundsin teise kursuse kevadel, et ei ole minu ala. Olen valesti valinud. Ükski otsus elus ei ole mulle nii raske olnud. Läksin dekaani juurde, kes tookord oli professor Jüri Saarma, esinesin oma sooviga ja sain põlguse osaliseks. Suur mees vaatas mind ülevalt alla…

T. H.: …ta oli ka pikka kasvu mees…

P. S.: …väga pikka kasvu, mida ma ei saa enda kohta küll üheski olukorras öelda. Koolis olin pikkuse järjekorras võimlemisreas peaaegu alati viimane. Saarma vaatas mind oma kõrgustest: et mingi plika, kindlasti kardab verd ja ei saa hakkama… Ma ei öelnud selle peale midagi, vaid ulatasin talle oma hinnetelehe, mis oli üsna ühekülgne. Siis võttis ta täiesti teised toonid ja küsis, miks? Ma ütlesin, miks. Seejärel kirjutas ta lubava resolutsiooni. Kui tohin natuke edvistada, siis lisan, et Saarma on hiljem toonud mind (ilma nimeta küll) mitmes oma töös ja artiklis näiteks, kuidas inimene peab julgema otsustada, peab iseennast tundma ja valitsema, ja mis need psühhiaatrite jutud kõik on. Seejärel öeldi mulle dekanaadis, et Nõukogude seadus on selline: olen kulutanud riigi raha. Õpe oli ju tasuta ja lisaks maksti stipendiumi. Ja seetõttu teiselt kursuselt filoloogia esimesele kursusele ei saa mind viia. Võimalik on liikuda ainult teiselt teisele. Ja nüüd on umbes poolteist kuud aega, et teha esimene kursus tagantjärele ära. Arvati, et ma ei saa sellega hakkama. Ma sain. Ma tegin terve esimese kursuse ära pooleteise kuuga, kaasa arvatud tänapäeva eesti keel. Ja saksa keel, mida olin õppinud ainult keeltekoolis. Kodus oli öeldud, et keeli peab oskama. Ma ei hakka lähemalt kirjeldama, aga see oli väga raske. Muidugi ei olnud tulemus ka just hiilgav. Tänapäeva eesti keele eksameid oli kaks ja ühte neist võttis vastu Gerda Laugaste. Loomulikult ei teadnud ma kõiki vastuseid. Aga siis vaatas ta mulle sügavalt otsa — ja see lause on mind aidanud elus edasi hiljemgi, ta ütles: hea küll, ma panen teile nelja, sest teil on keelevaistu. See tõstis kuidagi enesetunnet: legendaarne Laugaste ise oli öelnud, et sul on keelevaist. Võib-olla on olnudki, ma ei tea. Igatahes ma tegin eksamid ära ja sain teie, filoloogide juurde.

T. H.: Alustasid siis teise kursuse algusest?

P. S.: Jah, nii on läinud. Võib-olla olen ma sellevõrra kehvem filoloog, ma ei tea. Sest ega see reaalalade sagar ei ole mu ajust kadunud.

T. H.: Eks see peaks andma lisamõõtme. Filoloogidel oli tookord veel mitu õppesuunda?

P. S.: Oli keel ja oli kirjandus, aga mina läksin ajakirjanduse õppesse, professor Peegli juurde.

T. H.: Millal see eristumine toimus?

P. S.: See eristumine on tänapäeval märgatavam, kui ta oli siis. Meil oli palju ühiseid loenguid. Mida ma ajakirjandusharus ei õppinud, oli keeleajalugu. Selle asemel oli ajakirjanduse ajalugu.

T. H.: Siis on sul üks noorustrauma vähem.

P. S.: Jah. Aga Juhan Peeglile vastata „Postimeest” kuskil 1960. aastate lõpul — muidugi oli raske ja tuli palju lugeda —, see oli ikka omamoodi auasi ka.

T. H.: Kes veel mõjusid peale Peegli?

P. S.: Villem Alttoa loengud olid väga huvitavad, vähemalt minule, kes ma olin raamatute vahel üles kasvanud. See oli see aeg, kui olid veel olemas eesti­aegse kooliga professorid. Professori mõiste, kogu isiksus oli teist­sugune. Ja isikuomadused, haritus, see andis ikka hirmus palju ja see tõesti mõjus, võttis su kuidagi endasse ja kujundas sind ka lisaks kursuse õppematerjalile.

Keegi ei jõudnud kunagi kogu ettenähtud kirjandust läbi lugeda ja õppejõud ei oodanudki seda. Mina olin võrdlemisi palju lugenud juba lapsena, kooliplikana, keegi ei öelnud mulle, et siin on lasteraamatud ja siin need teised raamatud — lugesin, mis kodus oli. Ja siis läksin lasteraamatukogusse ja lugesin selle läbi (elasime tollal Märjamaal). Seejärel öeldi, et meil pole sulle enam midagi anda, mine nüüd  täiskasvanute poolele, ja siis ma lugesin seal. Televiisorit ju tookord veel ei olnud. Ma kasvasin ilma televiisorita. Mis ma pidin siis tegema? Ma tegelesin loodusega jne., aga üldiselt tahtsin lugeda. Sellevõrra oli mul ülikoolis kergem. Mul oli tollal isegi lugemispäevik, mis jäi kuhugi Tartu peale teistele kasutada. Kirjutasin raamatute kohta olulisemaid asju üles. Ega minagi ei lugenud läbi päris kogu kohustuslikku kirjandust. Keegi oli ju rehkendanud, et kui seda iga päev teatud aeg lugeda, siis kestaks see kümme aastat. Aga lugenud ma olin ja seda pani professor Alttoa ka tähele. Ühel väliskirjanduse eksamil vastasin  ma talle Aragoni ja jäin vahele. Esimene punkt oli Faulkner ja sellega ma sain hakkama. Kohustusliku kirjanduse seas oli teadagi Aragoni „Kommunistid”. Ma vaatasin Alttoale otsa ja ütlesin ausalt: ma ei ole „Kommuniste” lugenud. Mille peale Alttoa vaatas mulle ka otsa ja ütles: teate, ärge lugege jah, lugege, kui on väga vaja, parem „Aurelieni”, siis olete vähemalt  midagi lugenud. Ühesõnaga, see vaim, mis meie ümber hõljus, ei olnud mitte väga kuulekas vaim, ja seda oli igal pool tunda. Selle eest olen ma oma ülikoolile tänulik.

T. H.: Seleta mulle veel oma lapsepõlveaegset suhtlemist vanemate ja vanavanematega.

P. S.: Mul oli tolle aja jaoks „halb” perekonnanimi, mu nimi oli Piret Rõuk. Mäletan hetke, kui mu käest küsiti, kas ma ei tahaks perekonnanime vahetada. Eks see oleks olnud vihma käest räästa alla minek. Mu vanaisa Theodor Rõuk, endine siseminister ja vaps, ja advokaat jne., lasi ennast 1940. aasta juulikuus maha. Ta teadis, et talle tullakse järele, ta eelistas sellist lahendust. Tema poeg, minu isa, arreteeriti kohe pärast sõda ja ta oli vangilaagris. Meie järelejäänud perekond läks ära Kärdlasse, sest minu emapoolne vanaisa oli pedagoog, Tartus tuntud särava koolidirektorina ja üks EÜS-i ärksamaid liikmeid. Jaan Kross on näiteks kirjeldanud, kuidas ta EÜS-i maja põlemise ajal raamatukogu päästis: seisis katusel ja loopis köiteid alla. Kross ei nimetanud küll  nime, aga ütles mulle, et see oli minu vanaisa. Selle vanaisa nimi oli Juhan Sütt ja talle andsid asjatundlikud inimesed nõu, et mine mandrilt ära. Ega siin midagi muud peale arreteerimise oodata ei ole, mine varju. Siis läksime Kärdlasse ja vanaisa oli Kärdla keskkooli direktor. Ja sealt jäidki nii vanaisa kui ka meie pere ära viimata, sest hiidlased leidsid, et kooliõpetajat läheb ometigi tarvis, kuidas sa lased teda Siberisse saata. Niisugune on vähemasti legend. Samuti räägitakse, et mingil määral oli selle Siberisse-sõidu takistamises tegev ka Vaino Väljas, kes oli tegelikult minu vanaisa, minu ema ja minu kasuisa — sest mu ema abiellus uuesti — õpilane.

Koolidirektorist vanaisa õpetas matemaatikat ja füüsikat. Ema oli hariduselt jurist, aga õpetas eesti keelt ja muide ka käitumist…

T. H.: …siis sealt Piret Saluri kui Vabariigi Presidendi kantselei protokolli­ülem tulebki?

P. S.: Mul on muidu ka veidi imelik lastetuba tänapäeva seisukohalt. Ema õpetas käitumist, sest kool ja lastevanemad tahtsid seda. Minu kasuisa nimi oli Peeter Luiga, ta oli Vabadussõja kangelase kolonelleitnant Oskar Luiga poeg. Nii et kui ma oleksingi Rõugu nimest loobunud, millest ma küll päris väikese tüdrukuna keeldusin, siis ega Luiga nimi oleks parem olnud. Oskar Luiga lasti maha, mitte küll Scheeli krundil, nagu seisab Vikipeedias, vaid Patareis. Tema poeg Peeter Luiga käis Saksa ajal surnukeha tunnistamas ja Tallinna sõjaväekalmistule ümber matmas.  Theodor Rõuk on ka seal, nende hauad on muide kõrvuti. Nii et olime igapidi „rahva­vaenlased”, aga kuidagi me jäime sinna Hiiumaale alles. Sellega on seletatav ka minu isamaalisus. Mulle on see ikka väga tähtis. Ilma pateetikata. See on mulle sisse kasvatatud, mind on sellega toidetud lapsepõlvest peale. Mind häirib väga, kui keegi tahab niisugust asja kahtluse alla seada, ilgub või avaldab üleolekut.

T. H.: Kitsamalt võttes on sellega seletatav ka sinu hiiumaalisus?

P. S.: Jaa, muidugi. Aga hiiumaalisus on rohkem seotud sellega, et niivõrd linnainimene, kolmandat põlve haritlane, nagu ma olen, tunnen ma ennast kõige paremini ikka siis, kui olen metsas ja mere ääres. Ma kasvasin olude sunnil vanaisa Juhan Süti juures Märjamaal (ta oli seal füüsika ja matemaatika õpetaja) ja olin üksik laps. Mind ei pandud lasteaeda, sest vanaema oli ju kodus. Aga ma käisin väga palju metsas ja soodes, mitte ainult marju korjamas… Peenarde rohimise eest sain vahel kümme kopikat, et mõistaksin, mis on enda teenitud raha. Korjasin kümnekopikalisi, ja esimene raamat, mille ma oma raha eest ostsin, oli ühe vene autori „Bioloogilised matkad”. Huvi looduse vastu oli mul õige varajane ja aiatöö on mul näppus lapsest peale. Nii et hiiumaalisuse puhul mängib oma rolli ka see veider kalduvus.

T. H.: Rõugu nimi oli sõjajärgsel ajal ilmselt hästi meeles nii headel kui halbadel tegelastel, aga kas 1960. aastatel oli ka veel temaga probleeme?

P. S.: Vähemasti üks episood oli. Mulle öeldi Tallinna 21. Keskkoolis, mida hakkasin lõpetama ja lõpetasingi hõbemedaliga, et pean astuma komsomoli, sest muidu „teie oma perekonnanimega ei saa ülikooli, meie ei anna teile soovitust”. Siis käis asi nii, et kool soovitas — või ei soovitanud. Mind ähvardati. Ja ma astusin komsomoli, nimetage seda konformismiks või kaasajooksikluseks, või tont teab milleks. Siinkohal võiks meenutada Henri IV lauset, kui ta pidi teist korda katoliku kiriku rüppe tagasi pöörduma, et oma krooni ja trooni päästa: „Pariis väärib missat.” Siis ma seda küll ei teadnud. Mina tahtsin haridust saada. Ja kui selle hariduse saamise eelduseks oli mingi komsomol, mis vähemalt Eestis ei kujutanud endast õieti midagi, siis kirjutasin ma avalduse.

T. H.: Meid survestati keskkoolis vist selle mõttega, et klassijuhataja võidakse töölt lahti lasta. Igatahes ma mäletan, et ta palus meil astuda komsomoli ja hakkas klassi ees nutma. Muide, kas see Andrus Rõuk, kes on läinud eesti kirjanduslukku skandaalse sinimustvalge-luuletusega 1981. aasta „Loomingus”, on ka sinu sugulane?

P. S.: Nad ütlevad, et Rõugu nimi on üks. Aga mina ei ole suur suguvõsauurija, ma ei tea isegi seda, kus see Rõukude põlistalu seal Viljandimaal on. Eesti riik kinkis Theodor Rõugule kui Vabadussõja kangelasele Noarootsis Tahuküla mõisa. Käisime seda koos Piret Õunapuuga (tema ja ta vend Mart Kalm on mu lähedased sugulased) vaatamas veel enne vabariigi tulekut. Vene sõjavägi oli mõisa ära lagastanud. Ma isegi ei tundnud väga suurt hõllandust, ka omandivaist ei ilmutanud end, kuigi me olime sõjaajal ja pärast sõdagi seal mõisas elanud. Ja meie raamatud, ka needsamad entsüklopeediaköited, mis on praegu siin riiulis, olid maetud mõisa õuele ja kaevati hiljem välja.

Igatahes ei ole ma Hiiumaalt pärit, olen Tallinnas sündinud ja mõnekuusena üle elanud pommitamise öö. Maja Harju tänava ja Vana-Posti nurgal sai pihta. Aga seekord me olevat läinud keldrisse varju. Tallinlased ei läinud alati varjendisse, sest pommihäireid oli tihti, aga märtsipommitamine oli eriti hirmus. Maja see pool, kus oli meie korter, kukkus kokku, nii et me oleksime ilmselt hukka saanud.

Kodutunne on mul tekkinud alles nüüd Hiiumaal. See, mis me oleme seal oma kätega korda teinud, on kodu. Elupaiku ja elamise kohti on olnud mitmeid, aga peale oma Kripasti Hiiumaal ei igatse ma midagi sedavõrd taga, et läheksin näiteks Viljandimaale vaatama, et kus see talu õieti oli. Inimesed on erinevad.

Aga lapsepõlvest on tulnud kaasa mõndagi olulist. Olen seda taibanud alles hiljem, juba mõnevõrra kogenud tõlkijana. Nagu öeldud, ei kasvanud ma olude sunnil mitte ema juures, vaid vanaema ja vanaisa peres ja võrdlemisi omaette. Ja meie kodus räägiti väga korralikku eesti keelt. Mind oleks nurka hernestele pandud, kui ma oleksin rääkinud labast keelt, hääldanud vigaselt või halvasti. Ja see oli iseenesest sõjaeelne eesti keel. See oli nende ellu kaasa tulnud, sest hoiak oli, et uut vene asja ei võeta vastu või võetakse nii vähe kui võimalik, ei lasta endasse.

T. H.: Ei lasta keelde?

P. S.: Ei lasta keelde ja muidu ka, kommetesse näiteks. Päevased söögikorrad ja tegevused, kuidas käituti ja kuhu mindi, millest kõneldi, see oli ikkagi eestiaegne. Nüüd hiljem, kui ma olen tõlkinud näiteks Paavolainenit või Waltarit, kui ma tõlkisin Aino Suitsu päevikut, mis pole veel ilmunud, siis on mul ette tulnud ja vaja läinud palju selliseid keelendeid, mille kohta ma nüüd tean, et need on mu lapsepõlvekodust pärit. Ja ma pean olema oma kodule lõpmata tänulik. Näed, just — kas sul „tuleb see ette”? See väljend on vana, eestiaegne.

Kodune keel on oluline, kui ma tõlgin näiteks ajaloolist Waltarit. Praegu on välja tulemas „Inimkonna vaenlased”, kus valitseb I sajand peale Kristust. Me ei tea, kuidas rääkisid siis soomlased või eestlased, aga mingi vanema maigu peab tõlkija sellesse teksti panema. Ja siis läheb käiku see, mida ma kõnelesin ja kuulsin oma lapsepõlves. Aino Suitsu või Waltari puhul tuleb mängu ka olustik. Millal seda kohvi ikkagi joodi, mis sinna kõrvale käis, kuidas serveeriti, see kõik on mul silma ees, seda pole vaja välja mõelda. Olen sündinud küll „pärast”, sõja ajal, aga vahel tundub, et eelnenud Eesti aeg on minu keskkond. Tänini on mu lemmikteatmeteos 1930. aastate Eesti Entsüklopeedia. Käsi sirutub õige tihti iseenesest selle entsüklopeedia köidete poole ja alles siis taipan, et praegu tuleks võtta midagi muud.

T. H.: Millal sa õieti tõlkima hakkasid?

P. S.: Kuskil 1970. aastate keskel. Aga need oli vene- ja ingliskeelsete autorite tööd, telliti, ise ei pakkunud ma midagi. Olin televisioonist töölt ära tulnud, ajakirjanikuameti maha pannud ja õieti nagu otsisin, mis ma nüüd edasi teen, ei olnud midagi kindlat plaanis. Ja siis sain Andres Jaaksoo käest tõlkimiseks lasteraamatuid. Nii et tegelikult esimene tõlge oli Kozlovi „Magusas porgandimetsas”, kaheksa lehekülge. Aga see pole tähtis. Siis ma tegin Aksjonovit, viimase tema raamatu, mis idablokis üldse ilmus, sest ta ju lahkus Nõukogude Liidust. Durrelit koos Rein Saluriga. Ja E. B. White’i. Ja nende tõlgete pealt Hiedelid ja Tiiu Kokla midagi välja lugesid. Igatahes Tiiu Kokla helistas mulle ja küsis, kas ma ei tahaks tõlkida hoopis soome keelest ja kas ma ei tahaks tõlkida Mika Waltari „Võõras mees tuli tallu”. Sellest sai mu esimene soome tõlge. Tõenäoliselt oli ettepaneku taga seik, et esialgne tõlkija ei saanud oma tööd tähtajaks valmis. Ülesanne tuli anda kellelegi teisele ja see risk võeti, et anti minusugusele algajale tõlkijale.

Pean ütlema, et tõlkija tegi minust Edvin Hiedel. Seal oli teisi ka, näiteks Linda Targo, aga see tõsisem kriitika ja õpetus olid ikka temalt. Mis tõlkija siin õieti mõtles, kirjutas ta oma peenikese käekirjaga leheservale. Ma tegin ja ei teadnud alati, mis ma teen, lisaks tahab tõlkimine ka harjutamist ja oskust. Edvin Hiedel oli väga viisakas ja kannatlik. Mäletan, kuidas tõlkisin Marja-Liisa Vartio romaani, kes on väga peene ja elegantse stiiliga kirjanik. Ja Hiedel oli jälle palju parandanud, need ei olnud väga hullud asjad, aga ta lihvis üle. Kurtsin talle, et ma ei õpi seda asja vist kunagi ära. Siis ta vaatas mulle tõsiselt otsa — see oli teine kord, kui mind on julgustatud, esimene oli Laugaste — ja ütles: „Oh mis te nüüd. Aga vaadake, missugune kude teie tekstil on.” See teksti kude, et tekst on tervik, et ta on õige häälestusega, see on minu jaoks üks tõlkimise võtmeid. Et tekst oleks n.-ö. õige koekirjaga.

T. H.: Aga enne, kui sa tõlkimisele andusid, oli sul ju veel televisiooni-võimalus, mille sa samuti pooleli jätsid nagu arstiõpingud. Sa võiksid muide tänapäeval olla ülituntud ja sarmikas telenägu.

P. S.: Võib-olla võiksin küll, aga ülituntud olla ei ole päriselt mu loomuses. Vastupidi.

T. H.: Ma igatahes mäletan sind teleekraanilt oma õrnas eas, see oli…

P. S.: Ma tulin telest ära 1972, läksin kuuekümnendate keskpaigas.

T. H.: Oli justkui mingi Noortestuudio…

P. S.: Oli Noortestuudio, mis oli väga edumeelne.

T. H.: Mäletan ka, et seda vaadati teatud põnevusega.

P. S.: Saime „ülevalt” kogu aeg palju kriitikat ja meid karistati, aga meie  kõndisime ikka piiri peal. Siis ei olnud eelnevat salvestust, me tegime otsesaateid. Olime häbenematute ja häbitute kamp, aga siis olid ka vabamad ajad. Isegi Venemaalt käidi vaatamas Eesti noortesaateid. Ma ise olen teinud paar saadet koos elava publikuga. Mind huvitas see väga. Oli põnev proovida, kui kaugele sa tohid minna ja mida saad välja öelda.  Peeter Heinaga tegime saateid „Autogrammi annab” ja „Pressiklubi”, kus suured tähtsad ninad andsid otseintervjuusid. Kord oli küsitletav Karl Aru, kõrge Nõukogude ohvitser, kes rääkis südamlikult Eesti Korpusest ja sama südamlikult korpuse formeerimiskohtadest. Me teame, miks Eesti Korpus moodustati, mis olid need formeerimiskohad, ja me teame, mis eesmärk sellel oli — lasta meestel metsatöödel surra. Hiljem on sellest palju kirjutatud. Kas Aru rääkis meelega või ei tulnud talle meelde, et sellest ei tohi rääkida, igatahes läks kõik otse-eetrisse. Me lõpetasime saate ära, ma tulin telemaja trepist alla ja vastu tuli Valdo Pant, kellega ma sain hästi jutule ja keda austan tänini. Tollel ajal niisuguseid saateid teha, nagu tema tegi, see tundus meeletu. Pant pidas mind kinni ja ütles: no on ikka pioneerikoondus. Olen kaubelnud ja kaubelnud, aga ma ei ole Glavlitilt luba saanud, ja nüüd teie möödaminnes loete formeerimiskohad ette!

See oli põnev aeg, andis palju kogemusi, ja endale tundus, et oled ikka tähtsa asja peal.

T. H.: Miks sa siis ei jätkanud?

P. S.: Sellepärast, et vabadused lõppesid otsa. Tuli Brežnevi aeg, tulid uued ülemused, nõuti parteisse astumist. Ja üldse segati ega lastud enam tööd teha. Oled sa tähele pannud, et kompromissil tekib alati mingi piir? Teatud asja nimel võid sa teatud piirini järele anda. Mis siis teha, kui muidu ei oleks üldse midagi. Me pidime olema mingil määral kaasajooksikud ja niimoodi nendes oludes saama kuidagi hakkama.

T. H.: Jooksma juhuste sajus, nagu klassik ütleb.

P. S.: Me jooksime osavasti, eks ole. Aga ühel hetkel ma tundsin, et ma enam ei taha. Ja siis ma tulin sealt ära.

T. H.: Ja sealtpeale oled olnud vabakutseline?

P. S.: Alguses oli mu tööraamat kuskil „Tähekeses” või „Pioneeris” arvel, sest nii pidi olema, aga ma ei teinud neile mingit tööd. Lihtsalt inimesed tulid mulle appi, siis oli kombeks niisugustes olukordades üksteisele abiks olla. Seejärel aitas tööstaaži vajalikku katkematust säilitada literaatide kutse­komitee, hiljem tuli juba Kirjanike Liit.

Kui ma olin esimesed asjad ära tõlkinud ja mingil määral hakkasin juba oskama, siis oli täiesti selge, et see on minu ala. See on see, mida ma tahaksin harjutada, õppida seda on raske, ma ei ole kunagi lugenud ühtegi tõlketeooriat, mulle ei anna need midagi. Aga ma tahtsin seda tööd teha.

T. H.: Ja siis tulid soomlased?

P. S.: Laev hakkas Helsingi vahet käima pärast Kekkoneni Eesti-visiiti. Olin Tartu ülikooli aulas, kui Kekkonen pidas seal eestikeelse kõne 1964. aastal. Olin siis veel arstiteaduskonnas ja Kekkoneni kuulama lasti või saadeti õppeedukuse järgi. Siis hakkas mõtetes midagi liikuma. Soome televisioon jooksis mul kodus alates 1963. aastast. Kasuisa oli tehnikainimene, töötas koos Lippmaaga küberneetikainstituudis ja nemad oskasid endale Soome televisiooni sisse panna. Soome oli mingis mõttes juba kodune ja omane.

Siis hakkasid ka Eino Leino Seura, Soome Kirjanike Liit, Kiila rühmitus jt. Eestis käima, ja kui kord nendega juba sõbrunesid, siis tulid järgmised ja otsisid su telefoninumbri järgi üles. Ma suhtlesin nendega väga heal meelel, sest see oli üks teine maailm, vaba maailm. Või ütleme — õige maailm. Hakkas tulema raamatuid ja siis ka tahtmine neid tõlkida.

1978. aastal käis Soomes eesti kirjanike delegatsioon ja miskipärast võeti mindki kaasa. See oli rühmareis ja kaunis õudne, loomulikult oli seltskonnas ka politrukke jne. Aga meid viidi kirjastustesse, sealhulgas „Otava” kirjastusse, mis on mulle tänini jäänud kõige kodusemaks kirjastuseks. Laoti lauale raamatuid. Meile taheti anda raamatuid, ka tõlkekirjandust, nagu sa isegi mäletad, sest eestlasi sooviti aidata, kolleege natukenegi toetada. Ma vaatasin seda virna, mis mulle oli antud. Kõige peal oli Hevonen joka hukkasi silmälasinsa. Avaldasin kahetsust, et ma soome keelt nii halvasti oskan, küll muidu tõlgiks. Mispeale minu tuhandeaastane sõbranna Tuula Isoniemi, „Otava” kirjastuse PR-daam, vaatas mulle otsa ja küsis: aga miks sa ei õpi? Tulin koju tagasi. Ja mina olen see, kes on täiskasvanuna võtnud ühe talve jooksul läbi soome keele grammatika. Sest mul on kindel usk, et muidu ei saa tõlkida: sa pead keele grammatikat tundma. Õppisin sõnu, lugesin naistelehti ja kõikvõimalikku pahna, tahtsin keelt kätte saada, sest keel ei ole ainult see, mis on kirjutatud Linnankoski romaanides. Ja pärast seda olin ma valmis vaatama, kuidas selle hobusega jääb. Hannu Mäkelä „Hobune, kes kaotas prillid ära” (1985) oli esimene mu päris oma tõlge.

T. H.: Kas soomlased aitasid ka Eesti NSV-st välja pääseda? Siis oli ju mingi kutsete süsteem.

P. S.: Jaa. Nad nägid minus mingit lootust või võimalust. Ma ei oska seda teistmoodi öelda. Kirjastused hakkasid mind kutsuma, see oli võimalik. Mulle saadeti raamatuid, näiteks Eestit külastavate giidide kaudu. Nii kaasaegset kui ka vanemat soome kirjandust. Esimene ametlik kutse Soome läks muidugi tuulde, sest keegi ei lasknud mind kuhugi. Aga siis ma muutusin kavalamaks ja nägin ka seda, mida tegi niisuguses olukorras Lennart Meri. Meie lähem tutvus ongi sellest ajast pärit. Eesti Kirjanike Liit saatis kutse kõigepealt meie „vastavatesse instantsidesse” ja siis Moskvasse Kirjanike Liitu, ja seal käis ilmatu pikk protseduur. Pidi olema venekeelne autobiograafia ning iseloomustused. Kusjuuures kõigepealt pidi olema partei kohaliku keskkomitee luba. Kõik need paberid läksid Moskvasse ja seal ei liigutanud neid enam keegi. Siis ma taipasin, et kõige õigem oleks ennast ise Moskvas näidata. Ja käisingi seal — Nõukogude Liidu Kirjanike Liidu välisosakonna daamide juures.

Ühe nimi oli Valentina Kuzminitšna. Tõsi küll, daami jaoks oli ta lõhnastatud natuke liiga tugevasti. Tal oli peenemaid parfüüme, sest ta oli välismaal käinud. Ma vestlesin temaga. Ja kinnitasin talle, kui vajalik minu Soomes-käik oleks. Minge koju tagasi ja oodake, ütles tema. Aga seekord oli ootamisel tulemus. Muidugi pidi niisuguste kontaktide pidamisel olema väga kannatlik ja visa. Moskvast tuli sõiduluba Tallinna, siis tuli käia sisuliselt Pagari tänaval, kuigi uks läks sisse Laialt tänavalt, võtta uued paberid jälle kaasa ja sõita öise rongiga Moskvasse. Siis tuli minna taas sealse Kirjanike Liidu välisosakonda, neil aga oli aega küll, nad lasid sind pikalt oodata nagu vaest sugulast. Ma ei lasknud ennast sellest segada, sest ma tahtsin Soome minna. Öeldi, et minge Kalinini prospektile jalutama, seal on head poed, saate igasugu asju osta. Vastasin, et parem ma istun siiski siin. Mäletan, kuidas öeldi: „Piret, ärge muretsege. Vaadake palun aknast välja.” Mina vaatan: üks morn mehike kõnnib Kirjanike Liidu õuel. „Teie tulite alles hommikul, aga see kõnnib juba nädal aega siin!” Aga ma sain oma paberid kätte. Kuulsin, kuidas nad omavahel ütlesid, see ei ole enesekiitus, pigem piinlik: ona takaja obajatelnaja, mis on vene keeles „võluv”, las ta siis läheb. Ametnikud lihtsalt kasutasid oma võimu, tundsid oma üleolekut minusugusest kribalast.

T. H.: Tähendab, oli kasulik olla pikkusejärjekorras viimane?

P. S.: Oli küll. Aga ma rääkisin kaunis hästi vene keelt ja olin tõesti viisakas. Ma olengi üldiselt viisakas inimene, arvan,  ja see avaldas samuti mõju. Ma ei viinud kunagi mingit meelehead või kingitusi. Lennart Meri käis samamoodi, naeratus näol: oo, madam! Ma ei taha ennast Meriga võrrelda, aga ma võtsin temast eeskuju, kuidas bürokraatiast läbi pääseda. Nii sain Nõukogude ajal mitu korda „väljas käia”, mis andis kohutavalt palju. Istusin Helsingi teatrites ja kinodes, kohtusin kirjanikega, keda tõlkisin, käisin läbi kõik kirjastused. Mul oli tollal palju rohkem kontakte kui nüüd. Inimesed ei käi enam niimoodi läbi nagu vanasti, nüüd saadetakse e-kirju.

T. H.: Raske väljapääsemine riigist sundis võimalust maksimaalselt ära kasutama?

P. S.: Mis häda oli võtta Soomest kaasa väliseesti kirjandust? Mäletad, tõin seda kastide kaupa. Või soomekeelseid tõlkeid inglise, prantsuse jt. autoritelt. Tol ajal oli see erakorraline kohustus: kui mina olin kord välja saanud, kui Kuzminitšna oli mu välja lasknud, siis tuli mõelda ka teiste peale, olla natuke rahvavalgustaja. Käisin Helsingis laevaga, selleks oli mul eriluba, sest tegelikult oleksin pidanud sõitma Moskva kaudu. Siin tuli jälle mu väike kasv appi. Seletasin Kuzminitšnale, et ma ei jaksa oma pagasiga niimoodi reisida. Kuzminitšna ütles, et peab kuhugi helistama, ja teatas siis, et milenkaja, võid sõita laevaga. Oma passi jätsin kuzminitšnate kätte ja võtsin kaasa nn. välispassi. Olin sellega Soomes oma nädalad ära, tulin tagasi kõigi oma raamatutega…

T. H.: …need vaadati Tallinna tollis üle?

P. S.: Jaa, aga tolliametnikud hakkasid mulle pikapeale tuttavaks saama ja lõid juba käega, kui mind nägid. Siis istusin uuesti rongi, sõitsin Moskvasse, seisin jälle sama kabineti ukse taga, et anda ära oma välispass ja saada tagasi oma punane Nõukogude pass. Aga tahe, või ütleksin isegi kihk, oli nii suur, et tegin selle kadalipu läbi ilma vandumata ja kurtmata. Sest oli nii oluline saada siit välja. Soomest tuli hoopis teine üldharidus ja maailmanägemine. Soome televisioon oli üks asi, aga vahetu suhtlemine inimestega oli midagi muud.

T. H.: Aga räägi ka oma seiklustest Saarikoskiga.

P. S.: Enamasti olen ise otsustanud, mida tuleks eesti kultuurikonteksti tõlkida. Lugesin läbi Pentti Saarikoski esseistlikud proosaraamatud Asiaa tai ei (1980) ja Euroopan reuna (1982) ja oli selge, et neid tõlkida ei saa. Saarikoski oli Nõukogude Liidus mustas nimekirjas. Otsustasin siiski katsetada. Valisin välja 70 lehekülge, mis võib-olla läheksid tsensuurist läbi. Kui oleksime saatnud taotluse üleliidulisse autoriõiguste agentuuri (VAAP), siis oleks asi soiku jäänud. Rääkisin „Loomingu Raamatukoguga” ära, et üritan saada loa otse autorilt.

Järjekordse Soomes-käigu ajal tutvustasin oma mõtet „Otavas”. Saarikoski oli sel ajal juba surnud. Mulle öeldi, et kirjaniku viimane naine, Mia Berner, on praegu küll Helsingis, aga temaga jutule saada on täiesti võimatu. Ta on kõigiga tülis, ei anna kellelegi avaldamisluba, kuigi Saarikoski pärandit, ka selle käsikirja jäänud osa, võiks praegu edukalt avaldada. Aga sa võid ju proovida. Anja Salokannel ja mina kohtusime õhtusel ajal Mia Berneriga Seurahuone baaris. See oli tollal veel haritlaste ja parema seltskonna lokaal, nüüd enam mitte. Küll ma siis rääkisin Mia Berneriga oma viletsas inglise keeles, aga — ei! Ei saa ja kõik. See on tuntud lugu, küllap oled isegi sellega kokku puutunud, et pärijad püüavad lähedase inimese mälestust ja sellega seotud materjali endale hoida. Lõpuks laususin: „Teate, proua Mia Berner, mis ma olen nüüd sunnitud teile ütlema. Kui nii läheb, et eestlased tõesti ei saa seda luba, siis teadke, et meie võimud on teiega väga rahul.” Ma ei tea, kust ma selle võtsin. Aga see oli võlusõna.

Me muidugi ei sooritanud seda kohtumist ilma alkoholita, mille puhul Mia Berner oli vägagi soovlik. Mina jälle vastupidi, sest mul oli tähtis asi ajada, aga ma oskan juua nii, et keegi ei näe, et ma tegelikult ei joo. Muidu ma ei saaks oma füüsisega üldse hakkama. Igatahes võlusõna mõjul Mia Berner heldis, hakkas nutma ja ütles, et ta polnud selle peale tulnud. „Hea küll. Aga ainult teile. Homme kohtume, tehke vahepeal paberid valmis.” Meie vastasime: „Aga meil on paberid juba tehtud.” Anja Salokannel võttis „Otava” blanketid täidetud kujul kotis välja, lükkasime lauaserva puhtaks ja panime need Mia Berneri ette. Siis oli ta meie häbematusest juba nii oimetu, et kirjutas alla, mõtles hetke ja kirjutas servale: No futher rights. Ja see väike Saarikoski tekstide valik ilmus „Loomingu Raamatukogus” 1985. aastal (nr. 6—7). Hiljem olen kõnealused raamatud tervikuna „Varrakus” avaldanud. Ma ei saa päriselt eitada oma osa ka Saarikoski suure luulekogu väljaandmisel. Saarikoski „On või ei ole. Euroopa serval. Bretagne’i päeviku” esitlusel 2007. aastal rääkisid nooremad eesti luuletajad Elo Viiding, Kalju Kruusa jt., et neil on Saarikoski Selts. Kuna nad ei osanud vastata küsimusele, millega selts tegelema hakkab, siis soovitasin neil korraldada Saarikoski kogutud luule väljaandmine. Lubasin tekste ja abi autoriõiguste hankimisel. Möödunud aastal see ilmus. Nii on meil Saarikoski suuremalt jaolt juba olemas.

Olen teinud endale ülesandeks, et eesti keeles oleks Olavi Paavolainen — lisaks raamatule „Külalisena Kolmandas Reich’is” ja „Süngele monoloogile” tõlgin reisikirja Lähtö ja loitsu. Ja siis on veel tegemata Paavo Haavikko. Saarikoski luulekogu esitlusel kinkisin ma tema seltsi liikmetele Haavikko valitud luuletuste kogu. Ja ütlesin, nii häbematu kui ma olen, et see on teie järgmine ülesanne. Milleks siis Saarikoski Selts, kui luulet ei tõlgita? Haavikko on meile veel vahendamata suurmees, ja ta on palju raskem kui Saarikoski, nii ütleb ka Joel Sang. Minu riiulis on olemas sisuliselt kogu Haavikko: proosa, luulekogud, näidendid. Mina ise luulet ei tõlgi, aga annan vajadusel keeleabi ja tean ka taustu. Ja meile on nüüd juba lubatud ka Haavikko autoriõigused. Sellegi saavutamine oli raske. Haavikko poeg Heikki Haavikko on isa autoriõigustega väga ettevaatlik, mis on ka põhjendatud. Kes ja kuidas teeb jne. Kuid mina olin kunagi Paavo Haavikkoga kokku puutunud. Küsisin autoriõigusi, et tõlkida „Loomingule” katke tekstist Yritys omaksikuvaksi. Eesti Raadiole tegin ühe kuuldemängu „Kuningas Haraldi” sarjast. See aitas ka natuke.

T. H.: Tundlikumad järeltulijad muretsevad põhiliselt tõlgete kvaliteedi pärast?

P. S.: Nimelt, see ei olegi rahaküsimus, vaid kvaliteet. Mia Berner oli üsna eakas ja Saarikoski oli kõik, mis tal oli. Ta oli haritud naine, sotsioloog, kirjutas ka ise ilukirjandust ja erialaseid raamatuid. Siingi polnud rahaküsimust, vaid probleem oli vaimsemal tasemel, inimlikus tundes, et koos autoriõigus­tega annab ta Saarikoski endast ära. Kui hakkas trükki minema Saarikoski suur eestikeelne proosaraamat, siis olin sinna „Parnassost” leidnud ka „Bretagne’i päeviku”. Selleks ajaks olid Saarikoski autori­õigused antud lastele ja asja ajas advokaadibüroo. Ainult „Bretagne’i päeviku” õigused oli Mia endale jätnud. See oli Saarikoski viimane tekst, ta sai selle valmis juuni lõpus 1983 ja suri augustis. „Varrak” saatis Miale suurel hulgal igasuguseid taotlusi, aga vastuseks — ei midagi. Hankisin Norra Kirjanike Liidust (Mia oli norralanna) tema telefoni ja meiliaadressi. Saatsin talle meile ja sain tühje meile tagasi. Millest ma võisin välja lugeda jumal teab mida. Ma mäletan seda esmaspäevast päeva, kui ma võtsin siin oma korteris telefonitoru ja valisin Norra numbri. Jalad võdisesid, aga ma istusin. Ta vastas. Küsisin, kas ta mind mäletab. Tema ütles tundeliselt, et mäletab Seurahuone baari ja kõike muud. Ta oli ka vastanud minu meilidele, aga tema computer oli teda alt vedanud. Küsisin uuesti: kas ma tohin avaldada „Bretagne’i päeviku”? „Saarikoski kirjutas selle mulle!” hüüatas tema. Kirjastuse pöördumised ei paistnud teda huvitavat. Aga minu küsimise peale oli ta nõus. Rõhutas, et joonistused ja märkused peavad alles jääma. Lubasin, ja kõik Saarikoski kriipsujukud jm. vigurid on meie väljaandes sees. Selliseid lubadusi tuleb täpselt täita. Niisugused seiklused autoriõigustega.

T. H.: Nii et sa ei ole olnud lihtsalt tõlkija elevandiluust tornis, vaid võitleja kultuuririndel, või kuidas seda tuleks sõnastada?

P. S.: Ma olen tegutsenud. Ja ma ei kujutagi ette, et ühe keele, ühe kirjanduse ja kultuurivälja tõlkija võiks teistmoodi olla. Ma igatahes olen sellele teele sattunud, see on mind kaasa tõmmanud, ja ma ei ole pidanud kunagi tegema asju, mis mind ei huvita.

T. H.: Kas sinu riigiamet, esimene sekretär Eesti Suursaatkonnas Helsingis aastail 1991—1995, aitas ka kuidagi tõlkimisele kaasa?

P. S.: Hiljem aitas. See 11 aastat, mis ma kokku olin riigiteenistuja, pärast saatkonda veel Vabariigi Presidendi juures, ma ei tõlkinud praktiliselt mitte midagi. Kirjaoskust läks siiski tarvis. Tegime, ka tõlkisime, ja enamasti soome keelest, koos Kulle Raigiga kõikvõimalikke diplomaatilisi, aga ka protokollilisi tekste, mille põhju eesti keeles veel ei olnud. Suursaadikute volikirjad, diplomaatilised noodid, pöördumised, teiste seas ka jõulu­rahu väljakuulutamine.

­T. H.: Muuks ei jätkunud aega?

P. S.: Ei jätkunud jõudu. Vaimu jäi puudu. Tõlkimise ajal sa süvened ja mõtled, see asi käib sul kusagil kuklas ringi, ja siis tuleb õige lahendus ja sõrmeotsatunne, ja seal on veel palju asju, mis tõsise tõlkimisega kaasas käivad. Aga riigiamet võttis mu täielikult endasse, nõudis kõik, mis minus on. Ainult Tuula-Liina Varise „Kilpkonn ja õlgmarssal” sai hädaga pooleks tõlgitud, aga see oli Saarikoskist ja väike ka. Ma proovisin, aga rohkem ei tulnud välja. Ma ei kujuta muide ka ette, et lähen kodunt ära kuskile teise riiki, stipendiumiga mõnda loomemajja ja tõlgin seal. Romaani ehk võiks nii kirjutada, aga tõlkida ma seal ei saaks. Mul on vaja elavat keelt, mul on vaja tänaval käia, ma pean olema selle helistiku sees. Muidugi, kuidas keegi, aga minuga on nii.

T. H.: Mis sulle soome kirjanduses meeldib? Mis on seal sellist, mida eesti kirjanduses ei ole?

P. S.: Ega soome kirjandus väga teistsugune ka ei ole, kuigi Juhani Salokannel väidab, et on täiesti erinev. Muidugi, meie kirjanduste kulgemine ja areng on olnud erinev. Kui ma mõtlen tänapäeva autoreid, jätame klassikud praegu kõrvale, siis ärgu eesti kirjandus solvugu, aga soome kirjandus on kuidagi mitmekülgsem ja keeleliselt avatum. Võib-olla ka selles mõttes, et maailm on neile rohkem avatud olnud. Temaatika poolest. Ja kuidas nad asju näevad. Tõesti, tõesti, ma ei taha teha ülekohut, aga võib-olla seda isiklikku hingehäda, mis on inimesele omane, nad panevad oma kirjandusse vähem kui meie. See pole etteheide, vaid see iseloomustab meie kirjandust, et meil käib kõik hingepiina kaudu. Soomes see kuidagi hajub ära. Suurtel autoritel, Haavikkol ja teistel sellistel, on väga palju muret oma ühiskonna pärast, aga see on niisugune filosoofilisem mure. Ja kui seal on isiklikku muret, nagu Haavikko puhul on Marja-Liisa Vartio surm, siis on see talitsetum.

T. H.: See on kirjanikutasand. Meil kiputakse ikka olema ka ajakirjanik ja kolumnist.

P. S.: Jah, ja see erinevus on. Vähemalt mina näen seda nõnda. Ja seetõttu olen ma püüdnud teha nii, et soome kirjandust meil ikka ilmuks ja ei valitseks üleolev hoiak, et mis need soomlased…

T. H.: Kes või mis sind suunab või abistab selles töös?

P. S.: Loomulikult on kirjanduslood, loomulikult on soomlased soovitanud ja loomulikult ma loen võrgust pidevalt Soome lehti. Ma saan ajakirja „Suomen Kuvalehti” või käin seda Soome Instituudis laenamas. Vähemalt arvan, et pean teadma, mis Soomes toimub. Soome sõbrad, keda ma usun —  mul on kombeks nii öelda —, need räägivad mulle ka. Aga see, mida ma kirjastustele pakun, on pika kaalutlemise tulemus. Oluline on ka autori koht kirjanduses, kirjandusloos. Ma ei julgeks iial pakkuda esikteost. Sest ma ei tea, mis autorist saab. Võin palju ise otsustada, see on suur privileeg, aga see pole vabadus, vaid vastutus, et otsused oleksid õiged. Olen vist tõesti tõsine inimene.

T. H.: Mõni raamat pakub tõlkijale kindlasti suurema elamuse kui teine. Mis su kõige suuremad elamused on olnud?

P. S.: Paavolainen. Võib-olla isegi „Külalisena Kolmandas Reich’is” elamus oli suurem, sest see oli esimene tõlge. Kirkam, tugevam. Ja Saarikoski proosa.

T. H.: See Paavolaineni raamat on ka erilise nägelikkusega kirjutatud.

P. S.: Kui hakkasin „Sünget monoloogi” tegema, siis oli mul Paavolaineni helistik juba käes. Aga „Kolmanda Reich’i” puhul mõtlesin: kuidas üks mees küll võib niimoodi kirjutada!

T. H.: Vanemas eas olevat ta ka ise pisarsilmil oma teoseid lugenud ja imestanud, kui hästi need olid kirjutatud.

P. S.: Seepärast on mul hea meel, et on olemas Toomas Väljataga ja Eesti Keele Sihtasutus, kes võtab niisuguseid raamatuid avaldada. Saarikoski proosa puhul mõtled samuti, et kuidas ta nii andekas on. Surm oli igas tükis härrasmees, kirjutab ta. Saarikoskil on ka tõlkija päevaraamat. Kui sul teinekord on tahtmist, võid seda lugeda, mina olen tõmmanud seal alla igasuguseid asju. Millest ta kirjutab? Oma igapäevasest elust, kuidas ta oma kassiahastuses peaga istub hommikul laua taha ja hakkab tõlkima. Mis ta sealjuures silmas peab, kuidas ta tõlkis Joyce’i „Ulyssese”, mis tal selleks vaja on. Ta kirjeldab umbes samu asju, mis minagi olen nende aastatega nüüd õppinud — mis tõlkimine on. Ta ütleb, et on tõlkinud midagi juba kümme lehekülge, aga ei ole ikka veel teksti maiku kätte saanud. Vaat see teksti maik, see kude, seesama, millest Hiedel rääkis, see on oluline. Kahju, aga ma ei tea ühtegi kirjastajat, kellele seda Saarikoski päevikut pakkuda, see vist ei huvita laiemat lugejat, rohkem tõlkijate omavaheline asi.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon