Madis Kõiv 5. XII 1929—24. IX 2014

 

 

Lahkunud on Madis Kõiv, üks eesti suurvaime. See määratlus kõlaks Kõivu enda jaoks ilmselt väga piinliku ülepaisutusena, tema tagasihoidlikkus oli nii suur, et praegune järelehüüegi peaks tema soove arvestades õieti olemata olema. Nii mõnegi tema teksti või vestlustes pillatud lause järgi võiks oletada, et ta eelistanuks kaduda ilma igasuguse järjeta teispool surma. Võib loota, et ehk ta soovid täituvad. Kuid pärand, mille ta on jätnud allesjäänute jaoks, on eriline ja väärtuslik. Tema kui teadlase, mõtleja ja kirjutaja tegevus hõlmas niivõrd laia ala niivõrd tõsise läbielamise ja läbimõtlemisega, et praegu veel pole inimest, kes suudaks tema tegevussuundi ühe tervikuna hõlmata. Madis Kõiv oli juhtiv teadlane kvantfüüsika alal, ta on analüütilise filosoofia seminari algatajana pannud aluse tervele Eesti filosoofia koolkonnale (rääkimata tema eruditsioonist ka muude filosoofiliste suundade tundja ja ülemõtlejana), tema näidendite lavastamine on olnud märgilise tähendusega eesti uuemas teatriloos, tal on teeneid võro liikumise tekkes ja edenemises ning tema proosa ja esseistika on olnud inspiratsiooniks paljudele uurijatele ning teistele kirjanikele.

Madis Kõivu lapsepõlv möödus mitmes paigas, eelkõige Tõrvas ja Valgas. Noid elu esimest 15 aastat on ta hiljem uurinud oma aistilise mälukirjutuse sarjas Studia memoriae. Pärast sõda on Kõiv elanud põhiliselt Tartus (välja arvatud 1953—1961, mil ta oli TPI õppejõud). 1961—1991 töötas ta teadurina Füüsika Instituudis.

Juba kuuekümnendail tekkisid tal lähemad sidemed kirjandus- ja kultuuriseltskonnaga, ta oli Artur Alliksaare sõber, hiljem oli ta lähedane kõrvaltvaataja noorte teatriuuenduse- ja salongimelus (sellest on ta hiljem koos Vaino Vahinguga kirjutanud romaani „Endspiel. Laskumine orgu”). Ka tema ise hakkas draama- ja proosatekste kirjutama juba toona, kuid avalikkuse ette jõudis see aegamisi, „Castrozza” käsikiri liikus ringi lausa anonüümsena. Koos Hando Runneli, Vaino Vahingu ja Aivo Lõhmusega kirjutatud näidendid tõid Kõivu kui dramaturgi nime juba laiemasse teadvusse, kuid tõeliselt ja võimsalt tõusis Kõiv esile 1990. aastail, mil ridamisi tuli Kõivu aastaid lavastajat oodanud näidendite kongeniaalseid tõlgendusi Priit Pedajalt. Tema näidenditest on ilmunud nelja­köiteline kogumik — kuid see ei sisalda ometi veel kõike.

Samal ajal hakkas Kõiv end tihedamalt avaldama ka proosakirjanikuna, pälvides mitmel korral Tuglase novelli­auhinna. Tema suurem novellide valimik ilmus alles mullu, teist samapalju on veel ajakirjades ja ilmumata lahtiste lehtedena. Kõivu intensiivse ja komplitseeritud tekstiga romaane „Aken” ja „Päev” on alles hakatud sügavamalt analüüsima, need on eesti kirjanduse kontekstis ainulaadsed. Ta jätkas uute tekstide kirjutamist ja ammu kirjutatute päevavalgele toomist kuni päris lõpuni.

Tänu Madis Kõivu initsiatiivile on eesti keelde jõudnud hulgaliselt filosoofia klassika kvaliteetseid tõlkeid Fregest Wittgensteinini. Tema enda filosoofilisi artikleid ja esseid, mis hõlmavad mõttelugu antiigist uusajani ning on osalt koondatud kogumikku „Luhta-minek”, võib pidada möödapääsmatuks, kui tahta rääkida eesti keeles tehtud filosoofiast.

Kõige muu kõrval võttis Kõiv kui erksa (vahel lausa valulise) aistilise tunnetusega inimene vahel ette ka maalimise.

Madis Kõiv oli Muusika- ja Teatriakadeemia audoktor, Tartu aukodanik, lisaks mitmetele kirjanduspreemiatele pälvis ta 2008 ka kultuuri elutööpreemia; Eesti riik on teda tunnustanud Riigivapi teenetemärgiga.

Madis Kõivu tegevusregistrite vahel ei ole selgeid piire, ja just selles seisneb tema erilisus ja eripära. Tema kirjutatus sulavad ühte isiklikesse aistingutesse süvenemine, asjade viimsete konsekventsideni (ehk luhta-minekuni) läbimõtlemine, mälu detailne analüüs ning mõtisklused mälu ning aja loomuse üle, isikliku psüühe pingsad vaatlused ning mentaliteediloo mõtestamine, loomuliku dialoogi ehedus ning filosoofiliste kontseptsioonide eritlus, unenägijalikkus ja füüsiku mõtterangus. Kõik see on tema loomingu kontiinumis leidnud tiheda sünteesi.

Mis on aeg? Mis on mälu? Milline on inimese suhe kontekstidega, kuhu ta sünnib ja milles elab? Mis asub aistingu sügavikus? Mida on võimalik mõelda? Need on küsimused, mille üle Madis Kõiv on mõelnud ja kirjutanud sellise isikupära ja süvenemisega, millele on keeruline võrdväärset leida.

Me oleme Madis Kõivule väga tänulikud.

Eesti Kirjanike Liit

Tartu filosoofid

„Akadeemia”

Eesti Draamateater

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon