MARI VALLISOO 12. XI 1950—4. VIII 2013

 

 

Kodaverest pärit Mari Vallisoo luule eelõitseng jääb 1960. aastate teise poole Tartusse, legendaarse Vello Saage kirjandusklassi aegadesse, tollastest koolialmanahhi „Tipa-Tapa” numbritest leiame terve luulekogu jagu tema kergejalgseid värsse. Pärisdebüüdiks sai siiski kümmekond aastat hiljem „Kallid koerad” (1979), mille kriitika võttis vastu harvanähtavalt üksmeelse tunnustusega. Noore autori lennukas mängleva kerguse vaim, mis samas pürgis mütoloogiliste sügavuste poole, oli tollases kirjanduspildis üsnagi silma­torkav. Paljude teiste esikkogudega võrreldes „hoopis teine tubakas”, nentis värvikalt pagulaskriitik Hellar Grabbi. Ei mingit skeptilist varatarkust ega -väsimust; isegi kurbus tiivustas: „Suurest kurbusest kasvasid kohvikannule tiivad”, kõlas üks esikkogu värsirida. „Valla uksed! Valla lukud! / Lahti sahtlid salalikud!” trotsis autor umbset ajavaimu.

Järgnes mõjuv rida nägemuslikke, süvenevaid ja tõsimeelsemaid luulekogusid „Kõnelen sinuga kevadekuul” (1980), „Rändlinnud kõrvaltoas” (1983), „Kõnelevad ja lendavad” (1986) ning „Sünnisõnad ja surmasõnumid” (1991). Nende raamatutega kinnistas luuletaja end meie kirjanduspilti, üsna enesestmõistetavalt hakati teda kõrvutama Betti Alveri sõnasära ja kujundite tulevärgiga (juba „Kallites koertes” oli kirjas: „Mul õde on arbuja… tema läheb üle tuulise Toomemäe, / endal juuksed põlemas peas”); liivilikku ülimalt lakoonilist lihtsust aga märkisid kaks Juhan Liivi luule­auhinda (1995, 2001).

Vist paremini kui keegi teine meie nüüdisluules on Vallisoo ühendanud inimelu ajaliku ja üleajalise, tubase ja teispoolse, maise ja taevase pooluse, hoomanud igapäevaste asjade müütilist, sakraalset tähendust.

Pärast pikemat pausi järgnesid kogud „Ainsuse olevik” (2000) ja „Ussisõnad: Kodavere keeles” (kassett; koos Hendrik Adamsoni ja Mats Traadiga, 2001). Uue sajandi värsid olid taltunumad ja hajusamad, sageli variatsioonid varasematel teemadel; samas ei võtnud nõudlik autor oma valikkogusse „Tabamatu toalävel: valik 1979—2000” (2011), mis vaid napilt üle 100 lehekülje paks, ainsatki pärast 2000. aastat ilmunud teksti. Viimaseks jäänud uudiskogus „Koidutäht koolivihikus” (2011) oli märke uuest tõusust…

Kui Albert Camus kõige küpsemas loomeeas 46-aastaselt autoõnnetuses hukkus, siis nägi Jean-Paul Sartre selles kogu meie tsivilisatsiooni ülimat absurdsust.

Mari Vallisoo puhul pole ehk siiski tarvis rääkida absurdist, tema missiooniks polnud elu mõttetust luulesse valada. Salapärase, avalikkuse eest hoopis varjujäänud loova vaimuna oli ta ometi maailmas kodus, see oli tema maailm.

„Rändlinnuparvi vahtides — / kus lend / teid viib — / tal seelik lehvis endalgi, / hellvalge tiib. // Nii üksi käis, sõbrannad õed, / kus need kõik jäid? / Ta üksi seisis Toome peal, / ta ümber vahtrad õitsesid, / ta silitas neil päid.” („Kõnelevad ja lendavad”).

Eesti Kirjanike Liit

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon