Mees kui „Eifeli” torn

Arno Oja

 

 

August Eelmäe: „Eluvõla kandmise raske kohus”.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012. 340 lk.

„Eifeli” just nimelt ühe f-iga, nagu maarahvale kohane. Sest ei prantsuse leidurinseneri ega Pariisis kõrguva teraskonstruktsiooniga pole selle raamatu autoril midagi pistmist. Nagu ka XXI sajandi hakul Hiiumaale kerkinud puu-Eiffeliga. Puit lihtsalt ei ole tema element — ta lähtub iseenda elukestvast vaimuterasest ning loob keelt ja sõnu appi võttes oma torni. Ka vaadeldav kogumik on komponeeritud otsekui torn — eri kõrgustele viidud kolme järjestikust väljundit või vaate­platvormi (igal neist on nähtaval 5 lugu) tipustab „Päevi näinud proovireisija”, mälestuslik sissevaade Eifelite suguvõsalukku.

Hingedeaja künnisel 1931 nägi Valgamaal Hoidre vallas ilmavalgust poisslaps Kusta Eifel. Viis aastat hiljem, nimede eestindamise aegu, sai väikemehest August Eelmäe. Ent Eifelite ettevõtlik töömeheveri ja külasepatarkus pulbitsevad temas tänaseni. Sealt hoovav „elamise suur, raske ja keeruline kunst” (lk. 317) ei lubanud Augusti noorust valgustanud „Stalini päikesele” vaatamata laia ilma veel üht päevinäinud proovireisijat. Nii saigi August Eelmäest aastal 1951 TRÜ eesti filoloogia üliõpilane, kes valmistus endast rahvuslikku vaimutorni kujundama. Saanud lõpetamise järel tööle legendaarse Endel Sõgla juhitud KKI-sse, üritas ta suisa 15 aastat (1956—1971) sama tegevust jätkata. Enam-vähem keskmiselt see ka õnnestus.

Ehkki Eelmäe sai oma trükiristsed õigupoolest luuletustega (noorte koguteos „Võitlev Sõna” IV, 1957), debüteeris ta „Keele ja Kirjanduse” 1958. aasta oktoobrinumbris ka arvustajana, vaagides Herta Laipaiga noorsoojutu „Hõbetähega taigas” plusse ja miinuseid. Sama aasta detsembris avaldatud artikkel „Piirjooni Johannes Ruveni elust ja loomingust” näikse täitvat otsest tööülesannet. Nonde aegade vaimu meelestab selle kogumiku vanim, 1968. aastast pärinev kirjatöö „Introduktsioone Aino Kalda teemadel”, mille tugilaiendid (väljavõtted arvustustest, Aino Kalda päevikuist jms.) püüdsid ilmselt ennetada sõglapäise akadeemilise kirjandusloo kärpeid. Tänase tarkuse mättalt võib öelda, et Eelmäe Kalda-käsitlus EKA III köites (1969) ei saanud tõsiselt kahjustada, aga mainitud kõnekad tugilaiendid ehk lähendavad Soome—Eesti suurkirjanikku ka noorematele põlvkondadele. Ehk isegi nüüd, 55 aastat pärast artikli esmailmumist.

„Loomingu” veergudele jõudis August Eelmäe veebruaris 1959, Villem Grossi esikromaani „Tiivasirutus” (1958) arvustusega. Ajapikku on „Loomingust” saanud justkui tema oma kodukiri. Nüüdsegi kogumiku 16 kirjatööst on tervelt 13 algselt ilmunud just selles ajakirjas ning raamatu avab autori siiras tänu- ja austusavaldus nüüd 90-aastasele „Loomingule”, mis ka stalinlikel „vaimu võimetuse päevil” jäi endistviisi vaimu kantsiks. Enam-vähem, võimalust mööda…

Ajas edasi minnes peame nentima, et August Eelmäe elutöö on lahutamatult seotud Underi—Adsoni—Tuglase majaga Nõmmel. 1971—1993 oli ta sinna asutatud Tuglase majamuuseumi juhataja, sealtmaalt kuni pensioneerumiseni (2002) Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse (UTKK) muuseumiosakonna juhataja. Seejuures õnnestus tal Tuglase ja eesti kirjandusloo püsivatele radadele juhtida mitmeid kaastöölisi. Üks nimekamaid neist on „Loomingu” ammune „oma poiss” Toomas Haug, kes 1978—1983 oli muuseumis Eelmäe käealune, nüüd aga tegutseb sageli tema „ihutoimetajana”. Nagu sellegi kogumiku (autori „luigelauluraamatu”?) juures.

Oma kirjatöödes on Eelmäe ikka pidanud oluliseks kirjaniku eetikat, austust lugeja, aga eelkõige raamatu kui niisuguse vastu. Tema kriitika on otsekohene ja selge ütlemisega. Seda paraku sellise määrani, et vahel kipub väljaütlemiste puine tõsimeelsus kirjapaneku stiilile liiga tegema. Kummaline küll, aga iseenesesse eesti kirjanduse „Eifeli torni” loonud mehe kirjutised on vanuigi stiililt mõjusamad kui nooruses. Seda on näha kas või autori nüüdse ja eelmise „tornivaadete raamatu” („Lüürilist ja proosalist”, 1981) kõrvutusest. Kuid mõlemad veenavad, et Eelmäe tundlikust lüürikuhingest hoolimata hoovab tema kirjatöödest rohkem proosalist hõngu. Sama kinnitavad süvaisiklikus mõõtkavas õbluke kultuurilooline essee Friedebert Tuglasest (1986) ning autori elu 75-ndat verstaposti märgistav kogumik „Kõned & kirjatööd” (2006), mille panid kokku Ülle Kurs ja Toomas Haug. Kuus sealset kirjatööd leidsid koha ka „luigelauluraamatus”.

60-aastase August Eelmäe puhul nentis tema ea-, aate- ja kursusekaaslane Maie Kalda: „Kirjandusloolasena kipub ta olema liialt hinnanguline. [—] Ta armastab polariseerida hinnanguid koguni ühe isiku piirides.” („Kõned & kirjatööd”, lk. 14.) Kuid samas kinnitab autor, et see on (oli?) stalinliku nooruse aja laste (niisiis ka Maie Kalda enese) ühine viga. Küllap vist. Eelmäe enese tekstidest on Eesti priiusetorm jäikade kinnishinnangute lõviosa tuulde puhunud. Nüüdses raamatus taastrükitud tekste kummitab pigem autori soovimatus kunagi kirjutatut aastate järel täiendada või redigeerida. Või teeb ta seda valikuliselt? Näiteks Tuglase mälestuste käsitlusele on lisatud ajakohane postskriptum (lk. 285), ent Jaan Oksa puhul jäetakse tarvilikud täiendused rahumeeli toimetaja joonealuste märkuste (lk. 125) kanda.

Ehkki raamatusse raiutud tornivaadete igal tasandil on keegi keskpunktis, ei saa Eelmäe Tuglasest üle ega ümber. Too klassik on kõikjal kohal, autori käekõrval. Alates 1944 kirjutatud novelleti „Pimedas” taastrükkimise loost („Tuglas pimedas”) kuni „õpetlase kehastuse” Pärt Liase (1940—2006) mälestusele pühendatud südamliku ja üldistava kirjatükini „Coda, 1971”. Tähelepanu väärib, et Tuglase ja Metsanurga sõbrasuhteid vaagides kordab Eelmäe Tuglase kriitilise essee (1919) jälgedes tänagi tõesena mõjuvat väidet, et Metsanurga loomingut käivitav energia on valdavalt miinusmärgiline (lk. 213). Taastrükk Tuglase „Kogutud teoste” 6. köite (1990) järelsõnast vaatleb detailselt vanameistri mälestuste käekäiku trükis, kuid Soome ja Eesti üsnagi võrdset osatähtsust tema elus näitav artikkel sunnib Hando Runnelilt tõsimeeli küsima: kui Tuglas pole õige eestlane ja tema teosed ei mahu „Eesti mõtteloo” sarja, kas siis loovutame ta kui „õige eurooplase” Soome mõttelukku?

Tuglase juurest viib otsetee Jaan Oksani, kellest Tuglas kujundas eesti kirjanduse kasvujõulise oksa. Eri aegadel on Oksas nähtud nii saatuse poolt pilatud trollilast (Aino Kallas, 1918), alateadvuse anatoomi (Ivar Grünthal, 1957) kui ka einoleinolikku Tumemeelikut (Nigol Andresen, 1967). Keegi neist ei eksi, kuid isikukohaseim on mu meelest Hando Runneli kokkuvõte kogumiku „Orjapojad” (2004) saatesõnas, mis veenab, et Jaan Oksa elukujutustest tungib meieni tema salajase elurõõmu igavest värskust.

August Eelmäe ei pretendeeri tingimusteta tõekuulutusele, vaid püüab oma „Saja-aastases Oksas” (esmatrükk 1984) enda sõnutsi üksnes mõned olulised seigad „seada senisest tõepärasemasse valgusvihku” (lk. 120). Peab ütlema, et Tuglast appi võttes see tal ka õnnestub. Artikkel on pikk ja põhjalik (kuigi hiljem ilmunud „Orjapoegade” või „Otsijate” kõrval vaikib autor ka Nigol Andreseni eessõnast „Vaevademaale”, mis ometi ilmus 1967) ning teeb esmakordselt eesti kirjandusloos tühjaks Oksa süüdistamise naistevihkamises, vaimuhaiguseni viinud alkoholismis ja (vasika)nahkadega kauplemises Venemaal. Mis Tuglasesse puutub, siis „Kriitika II” uustrüki (1986) järelsõnas kirjutab Eelmäe juba tema hingesugulusest Oksaga.

Tänagi mõjub tarviliku ja värskena 32 aastat tagasi ette võetud „metsa­kirjanik” August Toominga (Kusta Toom) rehabiliteerimine. Veenvalt näitab Eelmäe, et too unustusse langenud „hädavares kangelase oreooliga” oli tegelikult omamoodi „sajandi hääl”, kellele kirjutamine ja muusika olid kutsumuseks. Pealegi pidi ta hea inimene olema, sest armastas loodust, linde ja loomi (lk. 115). Just temasugused suudavad meisse sisendada rahvuse lootuse jõudu, mida autor oma viimasel torniplatvormil püüab leida. Ja leiab lõpuks Marie Underi luuletusest „Me ootame” ning „salapärase Tartu tuulelapse” Betti Alveri poeesiast. Alverist kirjutades ei unusta Eelmäe iseennastki, kuid tõelise tuglasiaanina tahaks ta üle kõige, et poetessi „Tuulelastes” mainitaks ka Ahjat. Suure Friedeberti sirgumispaika.

Pealkiri „Eluvõla kandmise raske kohus” on parafraseeritud laen Barbaruse järelehüüdeluuletusest Juhan Sütistele (1945). Ent Eelmäe täpsustab teravmeelselt: „Sel luuletusel on otsekui kaks autorit — poeet Johannes Barbarus ja sm. Vares” (lk. 39). Neid kahte hoiab ta edaspidigi lahus. Kunagiste kaaskondsete (peamiselt Lagle Pareki ema Elsbeti) meenutuste järgi oli härra Vares hea inimene ja tubli arst. Muuhulgas ravis ta ka Henrik Visnapuu naist Hildat (luuletustes Ing). Seltsimees, juunikommunist ja „tööandja” Andrei Ždanovi nõukogude (nuku)-valitsuse juht sai temast vististi tänu tema domineerimistungile ning abikaasa Siutsu (Emilie Roode) lahkele kaasabile. Ometi tahtis luuletaja Barbarus „nii väga olla mässaja, „tõeline luuletaja”, eestvõitleja” (lk. 41). Paraku kutsusid tema „konstruktivistlikud” vormiveiderdused esile vaid kamraadlikke nöökeid (lk. 50). Kui teisest luuletaja Johannesest (aastani 1936 oli Sütiste ju Johannes Schütz) jäi enne surma maha uhke värsitsükkel „Arm”, siis Barbarusest ei sedagi. Ristija Johannest ei saanud neist kummastki, aga tunnukse, et mõlemad vabastas eluvõla kandmisest „nõukogude organite kohus”. Ehkki Varese puhul etendati vabatahtlikku enesetappu. Kuid tema tegusid ja punast elulõppu hinnates pidagem silmas Eelmäe tõdemust: „…otsuste langetamine üksnes mustvalgel printsiibil ei võimalda hõlmata ega hinnata nähtuste kogu värvigammat” (lk. 66).

Mustvalget printsiipi kummutada üritab raamatu autor ka tähtpäevakirjutises Ralf Parvest. Seejuures kipub ta ometi ületähtsustama „tähelepandava ja ergastava” (lk. 72) luulekogu „Avatud värav” (1958) asendit ajas. Toosinane 1958 oli eesti luuleloos märkimisväärne aasta ning Parve kogumiku kõrvale paigutub kohe Vladimir Beekmani vähemalt samaväärne „Tuul kanarbikus”. Pealegi nägi tol aastal trükivalgust Jaan Krossi „Söerikastaja” ning ilma sündis Doris Kareva.

Lõpuks ka üks täpsustus. Oma sõbramehest Einar Maasikust teeb Eelmäe päikesepoisi, kes ei kahetsevat midagi (lk. 86). Tore on, aga aastal 1970, kui Veljo Käsperil sai Maasiku Tuisu Taavist valmis film „Tuulevaikus”, lõpetas romaani autor lisaks Tartu ülikoolile veel Leningradi kõrgema parteikooli. Muidugi: mees kulges parteikarjäärile vastandlikku trajektoori mööda ja häbeneda poleks tal ka täna midagi. Ent mainimisväärne olnuks see elukeerd mu meelest küll.

Ometi ei riku üks lahja rasvatilk meepotti ja Eifeli torn ei kõigu ega luitu ajas. Et siinkirjutaja on seda kogumikku korduvalt nimetanud luigelauluraamatuks, ei tähenda aga muud kui autorile lähedase Aino Kalda kauni luulekogu Kuoleman joutsen (1942) lüürilise hinge esilemanamist. Olgu eluvõla kandmise järgmised aastad tähtpäevalaps August „Eifeli torn” Eelmäele kergemad kui eelmised!

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon