Meie armas eesti kirjanduse uurimine

Tiit Hennoste

 

 

On pühapäev, 20. aprill 2014. Kell on neli. Naine on lõpetanud oma ööpäeva­töö ja hiilib magama. Mina olen ärganud ja mõtlen eesti kirjanduse uurimise üle. Ülestõusmiseni on veel mitu tundi aega.

*

Eesti kirjandusuurimise suuline elu on väga elav. Pidevad konverentsid, esitused, esitlused, kevadkoolid, suvekoolid, festivalid, raadiosaated, telesaated. Inimesed tulevad kohale, kuulavad, arutavad, mõtlevad. Ideid välgub.

Ma pole olnud just viimasel ajal palju kohalkäija. Eks osa sellest tuleb ajada ülikiire ajagraafiku kaela. Valida on kahe variandi vahel ja valikut tegelikult ei ole. Saab ainult kirjutada oma lugu. Aga teine pool sellest on juba mitu aastat kestev kurvalt näriv rahulolematus. Istud ja kuulad ja midagi uut nagu ei kuule. Mõni räägib mitmendat korda sama juttu. Mõne tekst on tehtud ülejala. Vana tekstitegemise õppejõuna tunned ära, et toores värk. Mõnel pole sedagi ja ta kulutab poole ajast vabandamise peale. Mõni kavalam ei tule üldse kohale. Tunned rõõmu, kui viie ettekande peale leiad ühe korraliku. Ma olen muidugi rikutud inimene. Ise olen püüdnud igasse esinemisse panna vähemalt ühe uue mõtte ja oodanud seda ka teistelt. On see nüüd ülesoovimine? Või hoopis konverentside ülepakkumine?

*

Aga see selleks. Teadusmaailm (ja tegelikult ka mitteakadeemiline kirjandusuurimise maailm) elab üsna ühte moodi, olen ma aru saanud. Konverents ei ole valmistõdede esitamise koht. Liiga lõpetatud ettekanded ei pea olema igavad, aga nad ei sünnita enamasti arutlust. Selle loob just nimelt veidi poolik ja probleemide lahendusi õhku jättev esinemine. Konverents on mõtete testimise koht. Kas teised leiavad asja huvitava olevat? Kas saab mõne huvitava lisamõtte? Kas kuulajad ei lükka ideed ümber? Jne.

Ettekanne on ainult algus. Selle roll on sõnastada esimest korda teema ja probleem ning asi lühidalt lahti rääkida. Ettekande saatuseks on saada tekstiks. Artikliks, esseeks, monograafiaks. Nii mõtleb suurem osa uurijate maailmast. Nii olen mõelnud enamasti ka mina ja leidnud sellest lisapõhjenduse, miks jätta ettekanne kuulamata. Küll ma hiljem loen.

Aga kui paljud ettekanded on saanud artikliteks? Iga uurija võib enda omad kokku lugeda ja protsendi välja arvutada. Iga konverentsikogumiku toimetaja teab, kui raske on inimestelt pärast lugusid kätte saada. Ja lõpuks kipub ikka tulema kõhn ja kahvatu kooslus, sest argumente mittetegemiseks jätkub kõigil.

Katkendlikest juhujuppidest, mis tehtud vaid selleks, et kunagi sai lubatud esineda ja nüüd ei sobinud enam ära öelda, ei saa kunagi lugu saamagi.

Korralikumate asjade puhul on kõige usutavamad need, kes räägivad ajapuudusest (vähemalt enda kogemuste põhjal, eks minagi olen olnud Arkaadia teel). Ja mu jaoks kõige imelikumad on põhjendused, mis ütlevad, et see kogumik pole ikka 1.1. või 3.1., ehk siis eriti kõrgelt hinnatud väljaandmise koht, mis teadlase jaoks on eriti tähtis asi.

Kirjandusteadlased katsusid võidelda selle „siisikeste” maailma vastu ja jäid alla. Nüüd paistab mu rikutud kujutlusele, et mõnedki neist on õppinud oma mittetegemisi õigustama sellesama „siisikese” puudumise abil. Rehepapp on elus, kuigi rehte peksta pole enam vaja.

Aga asjaga on veel üks ja kurvem probleem. Kuulad ettekannet ja mõtled, et väga huvitav mõte, seda oleks tahtnud ka ise kirjutada. Aga teema ja probleem on juba teise poolt üles võetud ja eetika ei luba seda endale võtma minna. Ootad, ja lugu ei tule. Kirjutaks ise, aga… Ja lõpuks ei tulegi midagi. Kahju kadunud teemast ja probleemist. Jääb vaid lootus, et kunagi tuleb keegi palju noorem, kes vanast asjast midagi ei tea, ja alustab otsast peale.

*

Niisamuti väitekirjad. Kirjandusteaduse väitekiri on enamasti monograafia. Ma olen kuulnud, et maailma olulisimad teadusmaad on USA ja Suurbri­tannia, ka kirjandusteaduses. Ma olen näinud ja lugenud mitut sealset väite­kirja. Need on olnud lihtsalt käsikirjad. Mõni on olnud keelelt üsna lobisev ja lotakas. Mõni isegi pealesoditud parandustega. On silmaga näha, et teksti pole just hoolega lihvitud. Väitekiri on lihtsalt proovitöö, mida loevad juhendajad ja retsensendid. Selle eesmärgiks on katsuda järele, kas doktorant kõlbab või mitte.

Eestis olen ma näinud kahte kirjandusteaduse doktoritöö varianti. Üks on ülikooli oma kirjastuses tehtud standardformaadi ja standardkujundusega standardtrükis, mida kusagil avalikult ei levitata. Võrgus ta ripub. Aga lugejaid on vähe. Ja kirjastuses teda ära trükkida ei saa, sest väitekirjal on oma spetsiifika, mida pole mõtet väljaspool kaitsmist eriti pakkuda.

Teine on enne valmis trükitud ja korralikus kirjastuses avaldatud monograafia, ilus ja paks. Aga selle puhul on näha, kuidas autor on roninud ettevaatlikult kahe serva vahel. Ülevaatlik teos mõnest autorist, mis ka laiemalt lugemist kannatab ja kirjastusele huvi pakub, nõuab terviklikkust ja süsteemi. See omakorda nõuab palju täitematerjali, mis varem juba kirja pandud. Väite­kiri nõuab keskendumist ühele teemale ja uue teadmise rõhutamist. Kes vana asja liiga pikalt meelde tuletab, sel kraadi juurde asja ei ole. Kahe kari vahel liikumise tulemuseks kipub olema väitekiri, mis saab sõimata retsensendilt, ja monograafia, mis saab sõimata kriitikalt.

Ja siis tuleb jälle meelde see ameeriklaste värk. Ja see, et alguses on nimelt väitekiri. Alles siis, kui see on kaitstud, hakkab uurija kirjutama väitekirjast lähtudes monograafiat. Ta on mõned olulised seni lahendamata probleemid ära lahendanud ja tal on maailmale midagi uut öelda. Ta on enne teda kirjutatu läbi lugenud, läbi mõelnud ja suudab seda süsteemselt lahti kirjutada. Edasine on käteosavus. Alguses võib teha eestikeelse ja siis võõrkeelse variandi. Loodetavasti ma panen mööda, aga eesti kirjandusteadusest tuleb mu mällu vaid üks sellisel moel arendatud töö.

*

Mõned aastad tagasi tehti meile selgeks, et ainult rahvusvahelised suured ingliskeelsed ajakirjad on need, kus avaldub teaduslik tõde. Humanitaaria seisu­kohast anti tegelikult teada, et eesti keeles ei ole võimalik üldse kvaliteetset teadust kirjutada, sest ainult ameerika ja inglise eksperdid teavad, milline on tõde näiteks Oskar Lutsu loomingu kohta. Mis tähtsust sel on, et nad pole Lutsu nimegi kuulnud.

Tsiteerimisindeksi prohvet ja eestvõitleja Jüri Allik on artiklis „Humanitaaride hälin ja raev” ühemõtteliselt öelnud: „Ma ei taha üldse olla irooniline, kuid tasuks veel kord mõelda, kas ikkagi on nii erutav teada saada, mida mujal maailmas tundmatu poetess kirjutas oma noorpõlves päevaraamatusse.” Ja lisanud, et see jätab „enamiku haritud inimesi siin planeedil üsna külmaks”.

Ma ei taha hakata ironiseerima selle üle, kes on haritud inimene (Allik on seda kindlasti, lisaks väga hea kirjutaja). Ma tahaks võtta tema järgmise mõtte samast loost: „Kui veidi suuremalt mõelda, siis on Eesti kirjanduses [—] piisavalt palju sellist, mis õiges pakendis on ka teistele rahvastele ja kultuuridele huvitav, õpetlik ja kordumatu.”

Just seda olen ma näinud oma käikudel rahvusvahelisse avangardiuurimise maailma. Tõsi on, väikestes kirjandustes ei ole tihti teatud nähtusi olemas või on need olemas väga marginaalsel määral. Nii ei ole eesti kirjanduses 1920. aastate algupoolel ei dadaismi ega sürrealismi, kuigi kirjanikud teadsid, mis need on. Esimest tutvustas Semper ja teist Barbarus. Ja see tõstab esile hoopis tagurpidise probleemi: mis võiks olla selle põhjused, et neid ei olnud? Ida-Euroopas oli sürrealism olemas, aga dadaismi üldiselt mitte. Mis ühendab Ida-Euroopa kirjandusi, milles seda ei tekkinud?

Juhan Liiv ütles kunagi: kui teil neid mehi ei ole, siis endal nad mõtelge. Eesti kirjandusuurimises on mu arust mõnigi kord nii tehtud, mõeldes kirjanikke sisse maailmale olulistesse lahtritesse. Ma pakun midagi muud: kui teil neid mehi ei ole, siis mõtelge, miks neid ei ole. Sellest võib kasu olla, sest see on teistele huvitav.

*

Kuulsin, et ajakiri „Keel ja Kirjandus” saab varsti 1.1. märgi. Iga teadlane teab, mis siis juhtuma hakkab, kuna 1.1. lugusid on teadlasel väga vaja. Projektide taotlustes tihtipeale muid ei küsitagi.

Mujal maailmas selliseid kvaliteedilahtreid üldiselt ei ole. Aga ajakirjade taset peetakse silmas ja pimeretsenseerimine peab garanteerima, et ilmuvad ainult kvaliteetsed uurimused (kirjandusteaduses käib sellele tavaliselt otsa toimetajapoolne üsna ränk rehitsemine).

Pimeretsenseerimist on ülistatud ja kritiseeritud. Me oleme kuulnud kurioosseid juhtumeid, kus absurdsed tekstid või puhtalt plagiaadid on korralikku ajakirja sisse saanud. Seda on vaadatud kui tugevat vastuväidet kogu süsteemile. Minu arust on vähemalt pool probleemist muus. Ajakirja 1.1. taseme tagamiseks on vaja piisaval hulgal 1.1. taseme retsensente. Kui ajakirja satub totrus, siis tähendab see ennekõike, et retsensendid pole olnud tasemel. Ja siit võime jõuda küsimuseni, miks pole võetud paremaid retsensente ja miks tehakse ajakirju üha juurde ja juurde, nii et ammu tuleb kõnelda teadusajakirjade inflatsioonist. Aga see selleks.

Eestikeelse ajakirja puhul tähendab 1.1. retsensent inimest, kes valdab teemat ja teaduslikku kirjutust, oskab eesti keelt ja kellel on aega ja tahtmist retsenseerimisega tegelda. Tasu selle eest üldjuhul ei maksta ja kuhugi tähtsa saavutusena seda kirja panna ka ei saa.

Kvaliteeti taotlev ajakiri kasutab tavaliselt ühe loo tarvis kahte retsensenti ja ei avalda kunagi kõiki lugusid, vaid lükkab vähemalt pooled tagasi. Aga retsenseerima peab kõiki. Kui ajakiri ilmub 12 korda aastas ja igas numbris on kaks lugu, siis on aastas vaja umbes 100 retsensiooni. Harva on võimalik kasutada ühte inimest kaks korda aastas. Kolm on juba väga palju. Aga olgu. Ka siis on eesti kirjandusteaduse tarvis vaja vähemalt kolmkümmend 1.1. taseme retsensenti, kes aasta-aastalt pühendunult oma tööd teevad.

*

Ma olen pidanud aegade jooksul üsna palju neidsinatseid retsensioone tegema. Liiga tihti on mälestused sellest tööst kurvad.

Liiga paljud neist tekstidest ei ole teadustööd. Mõnikord on nad esseed, aga hoopis tavalisem on leida failist lihtsalt hunnik suhteliselt segamini mõtteid. Miks nii? Vastus on armetult ja armutult lihtne. Autoril on küll olemas teema, aga puudub väide, tees, hüpotees, seisukoht, arvamus. Ükskõik, kuidas me seda asja ka ei nimetaks, sisu on sama. Artikli alguses peab olema probleem ja probleemküsimus, ja tees on vastus sellele küsimusele. Aga artiklitest leian selle asemel ainult lauseid stiilis „selles artiklis uuritakse XX”. Teisisõnu, sõnastatakse teema ja siis sommerdatakse selle sees natuke ringi. Mõnigi kord on autori toodud faktid vägagi huvitavad ja keset lugu õhku visatud ideed nutikad. Aga artikkel see ei ole. Teadus see ei ole.

Ma ei taha hakata jälle rääkima teooriatest. Tahaksin jääda lihtsamale tasandile. Asi on selles, et teesi puudumine viib teise probleemini. Kui autoril on põhitees, siis on tal teaduses kaks tavalist võimalust seda lahti rääkida: tõestamine ja analüüs. Esimene neist tuleb kõneks siis, kui tees vajab tõestamist, sest see räägib vastu mõnele väitele või on nii ebatavaline, et lugejad seda muidu lihtsalt ei usuks. Tõestamine tähendab teesi toetamist argumentidega ehk faktidega ja varem tõestatud väidetega ning kontranäidete ümberlükkamist. See tähendab induktsiooni, deduktsiooni või analoogiat. Analüüs tuleb kõneks siis, kui tees tõestamist ei vaja. Küll aga lahtirääkimist ja põhjendamist. Ka siis tulevad sisse faktid kui näited, kuid nende roll on teine. Aga kummalgi juhul ei ole näited lihtsalt illustratsioonid, kaunistused uitmõtete tordi peal.

Mina sain sellest eriti selgelt aru siis, kui hakkasin kirjutama artikleid rahvusvahelistesse avangardiuurimise väljaannetesse. Retsensendid ei huvitunud seal kuigivõrd teooriatest. Aga pidevalt kordus nõue, et minu tekstis oleks kindel tees ja konkreetsed näited, mis seda tõestavad või põhjendavad.

 

*

Lugedes neid tekstide toorikuid, tuleb alati meelde koolikirjand. Ma olen oma elus võtnud mitu korda sõna kirjandi vastu. Põhjus on olnud lihtne. Kirjand on koolitekst, mida elus edaspidi väga harva, kui üldse, vaja läheb. Ülikoolis tuleb hakata tegelema sellega, et õppurist kirjandit välja juurida, mis on eriti raske korralike, puhta põllekesega referaadikirjutajate puhul. Nüüd olen ma aru saanud, et asi on veidi keerukam.

Õpetajad drillivad kirjandi tegemist ennastunustavalt, eriti gümnaasiumi viimases klassis, sest iga lisapunkt on lapsele ülikooli saamiseks tähtis. Selle drillimise põhimõte on lihtne: võtta arvesse eelnevate aastate hindamise kogemused ja tampida õpilase pähe sellised kirjandi tegemise nipid, mis annavad hindajatele meelepärase tulemuse.

Aga kirjandi üldisemad probleemid on fundamentaalselt ähmased. Kui küsida õpetajatelt, kas ja kuidas nad õpetavad põhiväite sõnastamist või kas ja kuidas nad nõuavad seda kirjandis, siis jäävad vastused üsna hämaraks. Kui küsida, kas kirjandis tuleb midagi tõestada või hoopis analüüsida, on see argumenteeriv või analüüsiv tekst, siis tekib pikk vaikus.

Kui küsida, mis tekst see kirjand siis on, kostab kiire vastus: arutlev tekst. Just nii on ta nimigi, arutlev kirjand. Kui aga nüüd mõelda hetkeks selle sõna üle, siis saab selgeks, et just seesama arutlemine mõne teema ümber ongi see, mida kirjandusuurimises mõnigi kord teadusliku artikli pähe pakutakse. Keele­teaduses poleks sellise tekstiga midagi peale hakata. Ka muudes humanitaarteadustes üldiselt mitte. Just kirjandusuurimine on see koht, kus arutlev tekst elab, taastootes (milline sõna!) kirjandit ja kirjandi mõtteviisi.

*

Kell on 11. Naine on üles tõusnud. Mina olen lõpetanud oma mõtete kirjapanu. On pühapäev, 20. aprill 2014.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon