Metakirjanik a ja O

Janika Kronberg

 

 

 

 

Arno Oja: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989—2016”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 363 lk.

 

Äsja Eesti Kirjanike Liitu vastu võetud Arno Oja on staažikas kriitik, vahepealsele lüngale vaatamata tegelikult meie ajal üks järjekindlamaid kriitikale pühendunuid. Esimese arvustuse pealkirjaga „Viker­kaarekurbus” avaldas Oja juba 1972. aastal „Keeles ja Kirjanduses” (nr 8) ja kirjutatud oli see muidugi Toomas Liivi luulekogu „Kurbus vikerkaarest” (1971) kohta. 22-aastasele noormehele oli see igatahes väärikas debüüt mainekas ajakirjas ja seda ei maksa häbeneda praegugi. Aga kõik raamatusse ei mahu ja mõnest teisest ajaleheveergudele ununenust kättesaadavam on see niikuinii. Üht hilisemat arutlust tahaks aga kohe korrigeerida. Praeguseks hetkeks viimasena trükki jõudnud arvustuses Rein Veidemanni raamatute „Lausungid ja pausid” ja „Sada hetke eesti luules” kohta („Sirp”, 3. II 2017) mainib Oja „Loomingule” kirjutatud Rein Sanderi „Kolmikratta” (1978) arvustust ja seda, kuidas peatoimetaja valgustas teda arvustuses leidunud zen-budistlike vihjete ohtlikkuse asjus. Ilmselt on siiski tegemist Sanderi esikkogu „Piltkiri” (1976) arvustusega „Piktogrammilugu ja tema seosed”, mis ilmus „Loomingus” paar aastat varem (1976, nr 12) ja milles nii zen-budistlikud osutused kui ka lääne mõtlejate nimed Sanderi võimalike mõjutajatena on omal kohal. Minu märkus on siin kõrvaline, ei puutu otseselt raamatusse. Küll aga pani see tähelepanek mõtlema sellele, kas ja milliseid muudatusi autori tekstis tema enesegi teadmata ja hiljem ka mäletamata on tehtud. Kui algkäsikiri puudub, ei selgu see kunagi. Võrdlesin prooviks üht hilisemat, Mari Vallisoo postuumselt ilmunud murdeluulekogumiku „Viimäne vihim” (2013) arvustust „Sassukvere luuletav õunapuu”. Selle kirjutamisajaks on raamatus märgitud millegipärast 2016, ilmumiskohaks bibliograafias „Sirp” emakeelepäeval 14. III 2014, mis peab ka paika, ent tekst on väheke erinev. Mine sa tea, millised muudatused tegi ajalehetoimetaja, millised autor ise oma kirjatöid kogumikku koondades. Igal juhul olnuks ehk asjakohane ja täpne märkida raamatusse 2014—2016.

Varasemate tekstide „iluravi” katsed uustrükis on Oja vähemalt Teet Kallase puhul tulutuks kuulutanud, sest autor ei suuda oma ammusesse teksti uuesti sisse elada (lk 333). Ju on Oja tõrkunud selsamal põhjusel ka oma tekste kõpitsemast: „Ometi esindab iga kirjutis oma aega ning neid uude konteksti seades ei ole teh­tud märkimisväärseid väljajätteid ega juurdekirjutisi. Kus hädavajalik, seal lisandub ammusele loole eraldi kom­mentaar tänaselt vaateveerult.” (Lk 9.) See on kahtlemata aus hoiak, mis enamasti peab paika oma rolli jäänud kirjaniku puhul. Kriitiku puhul võiks siin siiski näha erinevust: ei loeta ju kriitikakogumikku pelgalt kriitiku, vaid vähemalt samavõrd või enamgi just tema „objekti(de)” tõttu. TEA entsüklopeediale kaastööd teinud entsüklopedistina võinuks Oja seda endale tunnistada ja oma tekstidele rohkem kommentaare lisada, jääknähte või tüsistusi kartmata. Lugeja ei oota kriitikalt mitte üksnes kirjanduse seletamist ja suhestamist ning „teksti mõnu”, vaid ka teavet. Seda tuleb mõnikord otsida mujalt. Näiteks on Sirje Olesk lisanud siinsesse kogumikku võetud 1988. aasta luuleülevaatele paar täiendavat pealkirja, Kaljo Kanguri „Sonetiraamatu” ja Elmar Pettai „Illusioonid”[1]. Kes mäletab, see teab, kui keeruliseks muutus tsensuuri alt vabanenud Eestis kõigest ilmuvast täieliku pildi saamine.

Aga eks igasugune pidev täiendamine ja täpsustamine ole üks perfektsionistide kirstunael. Keskendun siin pigem Arno Ojale, täpsemalt tema raamatus paistvale kriitikupalgele. „Kajaloodi vari” koondab 87 omaette ja eri mõõdus ja erisugustele teostele pühendatud arvustust-esseed ajavahemikust 1989—2016. Ilmumiskohad on erinevad — entsüklopeediast ajalehtedeni, esimest korda ilmub kolm teksti. Pingsamaid keskendumisi, reljeefsemaid autoriportreid joonistub välja poolesaja ümber, on korduvalt arvustaja tähelepanu pälvinud kirjanikke (Raudam, Mikita, Maarja Kangro, Kaints), ent on ka mitut teost ja mitut autorit haaravaid esseid ja ülevaateid, mis ei piirdu sugugi üksnes ilukirjandusega (Turovski). Oja on läbinud nooreestiliku ja siuruliku, ürgarbujaliku ja järelarbujaliku poeetikakooli, saanud järelkoolitust sürrealismi kiindunud elbujalt Ilmar Laabanilt, olles tema esimene põhjalikum käsitleja kodumaal, ja pagulaspoeet Kalju Lepikult, ning jõudnud tõrgeteta välja tänasesse päeva, saades ka siin komistusteta hakkama. Kui keegi üldse, siis on just Arno Oja kriitikuna metakirjanik selle sõna otseses tähenduses. Oma arvustuslikes kirjatöödes lähtub ta oma objektiks olevast teosest, haarab kontekstitundlikult ja erudeeritult kaasa ka teose lähema ümbruse ja loob selle ümber tiheda seostevõrgu. Enamat nagu ei saakski. Teooriakarke ta teoste muukimisel ei kasuta, ehkki ilmutab neist teadmist. Ent Oja suurim eripära, tema metakirjaniku-olemus ilmneb tundlikus, sageli aga üsna piiripealses ja küllases sõna­mängus, kui ta võtab nimedest, pealkirjadest, sõnadest välja kõik, mis vähegi võimalik. Nii et enam metam olla ei saa. Sellise algmaterjalist laenatud kujundite ja vihjete tulevärgi parim näide on Helmut Tarandi „Ürglohutuse” arvustus. Või võtame sellise fraasi: Kalju Lepiku varasemas luules on „mõnigi kord tunda Sütistega läidetud Suitsu hõngu” (lk 23). Meetod on teadlik ja töötab hästi, nagu tunnistab Oja ise Mats Traadi luulekogu „Tule rüütamine” (2010) arvustust lõpetades: „Siinne kirjatükk üritas väikest klaaspärlimängu luuletaja pakutud helmestega.” (Lk 47.) Otsesõnu klaaspärlimängu katsetab Oja ka Enn Vetemaa Naani-romaani arvustuses „Tiigri ratsastamine”. Eeskätt just Oja luulearvustustes esile tulevate rohkete allusioonide ja sõnamängude tõttu näib mulle, et tema kriitikast saab täieliku naudingu kätte siis, kui lugeja on hästi tuttav ka algmaterjali ehk „objektiga” ja adub, kuidas algne ja metakeel uues kujundiloomes kokku hakkavad kõlama. Tugevaima seose pakuvad keele võimalused siis, kui autor oma objektiga samal soonel satub olema. Siis puhkevad mõtte-, keele- ja sõnamängud täies jõus, meenutades pagulaspoeedi, toimetaja ja kriitiku Ivar Grünthali barokset sõnapaisutust. See eeldaks justkui, et Oja lugeja on ka tavalisest suurem luulesõber ja -tundja. Oma isiku otsest sissetoomist, minavormi, Oja enamasti väldib, ent kui teisiti ei saa ja isiklik kokkupuude arvustatava autoriga tundub oluline, märgitakse see ka ära — näiteks Mari Vallisoo puhul.

Ka raamatu koostamine, tekstide järjestamine, komponeerimine on looming, mille loogikat ma Arno Oja raamatu juures kohati ei taba, näiteks Traadi, Runneli ja Rimmeli üksikkogude vaatlused on seatud valik- või koondkogudest sündinud ulatuslikumate artiklite ja luuleülevaatega samasse tsüklisse. Žanr on olnud autorist olulisem kriteerium ja nii on lahku löödud Maarja Kangro, Toomas Raudami ja Valdur Mikita teoste arvustused. Juba sisukorrast või bibliograafiast võiks selguda, kellest jutt, aga ei selgu. Kas on siin eeldatud, et kriitika ongi omaette kunst ja lugeja loeb tõepoolest raamatu otsast lõpuni läbi? Oja puhul seda muide tasub teha, sest hetkel huvitava või vajaliku kõrval leiab siit alati ka midagi muud ja uut. Paiguti pakatab raamat eruditsioonist, mille põhjust tuleb näha pigem Oja heas mälus ja tähelepanuvõimes kui igaühel käpas olevas guugeldamisoskuses: näiteks kuigi Toomas Raudam sellest ei kõnele, teab Oja teda arvustades sedagi, et Paul Klee praegu Iisraeli muuseumis säilitatava „Angelus Novuse” (1920) originaal on kuulunud nii Walter Benjaminile kui Theodor Adornole. Mina seda nii kindlalt ei tea, sest põgus guugeldamine annab tulemuseks, et selle teose on omandanud Benjamin. Taolisi seiku on Oja poetanud oma tekstidesse hulgi ja seda enam annab endast valuliselt märku nimeregistri puudumine. Aga ehk kuulub seegi kontseptsiooni: võetagu ja loetagu raamatut kui (meta)kirjanduslikku tervikut!

Arno Oja enda sõna kasutades lörtskeelt me tema kirjatöödes ei leia, tema keeletaju on kindlalt isikupärane ja järeldada võib, et mitmesugused kirjakeele normeerimise katsed on talle vastukarva. Küll aga nuputasin, mida võiks tähendada, kui Oja laseb Rein Saluri „Puusõja”-käsitluses Sirje Kiinilt laenatud tsitaadil kõnelda „maskuliinsest naisekornpieksist” (lk 87). Ega osanudki välja mõelda, millise uue sooteoreetilise mõistega võiks tegemist olla. Kahtluse kerkides tuli siiski pähe algallika poole pöörduda. Ja seal ta ongi: „maskuliinne naisekompleks, mis sunnib arvustajat sellel eraldi peatuma”.[2] Nagu kiuste sunnib seesama „kornpieksiks” moondunud kompleks arvustajat peatuma ka nüüd, kolmkümmend aastat hiljem. Ent hulk muid trükivigu ei aktiveeri paraku nii harivalt või vaimukalt tähelepanu ja pälvivad vaid nurinat. Mida tähendab leheküljel 30 joonealuses viidatud Ilmar Laabani artikli pealkirjas „paranoilik-kni­tiline meetod”? Vähemalt Laabani esseekogumikus „Marsyase nahk” (1997) on see „paranoialik-kriitiline”. Järelikult tuleb teha seda, mida Oja isegi pea igas arvustuses teeb, ja nimelt ajab silmapaistva hasardiga taga trükiveakuradeid. Mõned näited veel: August Jakobsoni teos kannab pealkirja „Vaeste-Patuste alev”, mitte aga nii, nagu seisab leheküljel 128—130, ja ülemeelikud keelemängud annavad mõnikord tagasilöögi — kui on Maksim Kibe (Gorki), siis peaks olema ikkagi Aleksei Peškov, mitte Reškov (lk 288). Mõnda sõnakuju, nagu „uneägu” (lk 145), võiks küll ka sõnaloomeks pidada, kuid kahtlus ometi jääb. Hulk vigu on tõenäoliselt tekkinud skanneri ja arvuti tõhusast koostööst, ja inimsilm on neil usalduslikult minna lasknud. Jah, Arno Oja tsiteerides: „Korralik toimetaja või vähemalt hoolsam korrektuuri lugemine toonuks raamatule mitmeid plusspunkte.” (Lk 333.) Ilmselt raamatu „Aleksei Turovski ja teised loomad” (2013) arvustamisel Arno Ojale silma jäänud toimetaja Piret Mäeniit on teinud „Kajaloodi varjule” küll omamoodi karuteene, lisades joonealusesse (lk 324) ka eksitava kommentaari, nagu oleks Jaak Rähesoo „Hecuba pärast” (1995) „Eesti mõtteloo” sarja 73. raamat — tegelikult on järjenumber 3. Piret Mäeniidu ja selgeltnägija Ilona kahasse kirjutatud „Selgeltnägija Ilona tuleproovid” („Tänapäev”, 2014) ei ole paremat nägemist andnud, nõudkem toimetajalt ikkagi filoloogilist kultuuri! Hea toimetaja lisanuks asjakohaseid ja vajalikke kommentaare veelgi, näiteks leiame Sofi Oksaneni romaani „Kui tuvid kadusid” käsitluse juurest küll viite „Juurvee 2008”, ent siis võinuks juba olla ka täpsustus, et tegemist on Ivo Juurvee artikliga „KGB, Stasi ja Eesti luureajalugu”, mis ilmus „Tunas” (2008, nr 2) ja tõi selle autorile teaduse populariseerimise auhinna. Jah, olnuks Pille-Riin Larm juba 2013. aastal „Sirbis” tööl, oleks juba seal viide artiklile olemas.

Jah, olnuks ja oleks… Aga võtkem lõpuks kokku see positiivne, mis on. Sest see kannab ja jääb. Keda Arno Oja sõna ja sulg on puudutanud, selle uurijad edaspidi temale viitamast ei pääse. Ajaleheveergudele jäänud arvustusi, mida ka Google kohe välja ei anna, ei ole teoorialemmed uurijad nagunii altid välja otsima. Olgu need, eruditsioonist ja keelelisest mängulustist pakatavaina, siis ka raamatusse raiutud. Ja olgu nende autor ka edaspidi kriitiliselt hüppevalmis ja priipilguline.

[1] S. Olesk, Aja luule 1989. Impressioone. „Looming” 1990, nr 4, lk 542.

 

[2] S. Kiin, Hirm Naise vägevuse ees. „Keel ja Kirjandus” 1986, nr 1, lk 53.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Kirmen Uribe
Mihkel Mutt
Jean-Philippe Toussaint

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk

Külgpaneeli navigatsioon