Milleks see?

Oudekki Loone

 

 

Mihkel Kunnus: „Minu eugeenika saladus”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 265 lk.

Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse” lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Need on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid kaasa võtta pole midagi. Kunnus esitab hoolikalt neid tuntud kriitilisi küsimusi liberalismi ja õiguskeskse maailmavaate kohta: ajaloo ignoreerimine, arengu võimatus, õiguste ja moraali vahekord, universaalsete õiguste olemasolu probleem, kogukonnatunne ja soov tuntut säilitada kui väärtus, tolerantsi elastsus jne., flirtides pisut ka relativismi ja selle piiridega. Kahjuks pole Mihkel Kunnus aga lugenud ei autoreid, kellega ta nõus ei ole (Lenin, Stalin ja isegi Marx, kelle olemasolust ta paistab vähemalt kuulnud olevat), ega autoreid, kellega ta võiks nõus olla (näiteks Robert Scruton või John Kekes, kelle olemasolust ta vist kuulnud pole), ega ka neid, kes samadele probleemidele natukene teise nurga alt lähenevad (Isaiah Berlin, Bhikhu Parekh, Giovanni Sartori või Michael Walzer). Veel enam, analoogiliste küsimuste üle on arutletud ka eestikeelses pluralistliku diskursuse filosoofias, viimase argumentide käsitlemine oleks Kunnusele andnud vähemalt võimaluse osaleda kohalikus intellektuaalses arutelus ning tema kogumiku olemasolu mingil määral õigustanud.

Mihkel Kunnus heidab Eesti noortele ilukirjandusautoritele ette, et need ei püüagi Dostojevskini hüpata, kuid kahjuks ei tea ta kogunisti selle lati olemasolust, mille alt ta ise lihtlabaselt läbi jookseb. Kunnus ei tegele konservatiivse positsiooni õigustamise, koherentse esituse ega ka omaenda moraali­eelduste üle arutlemisega, vaid pakub ülespuhutud vormis välja mõningaid maksiime, pikkides nende sekka justkui otsingumootori abiga leitud tsitaate, ning püüab ilmselt koolikirjandi vormile gümnaasiumivälist kasutust leida. Autor üritab saavutada võimu nende üle, kes talle tuttavat maailma hävitada või reformida püüavad, üritab neile intellektuaalset vastulööki anda, ent relvad jäävad nadiks. Nii interpreteeribki Mihkel Kunnus sõnavabadust vabadusena solvata, haarab suvaliste inetute väljendite (fašistlikud lehmad[1]) või õlgmehikeste järele (vasakpoolsed autorid ei tegele absoluutse tulemite võrdsusega, isegi Vene kommunistid ei tegelnud, Stalin nimetas kunagi võrdsust väikekodanlikuks ideaaliks). Rafineerimata jõhkrused paraku aga ei vihasta, vaid panevad haigutama ja lehte keerama lootuses, et ebaõnnestunud ärritamiskatse siiski mõnda mõttepoega varjab. Muide, ei varja.

Kroonilise alalugemuse tulemusena on esseed täis silte „kommunism”, „kristlik maailmavallutus”, mille „ilusaimaks žestiks” on „inimõigused”, kuid jääb ebaselgeks, mida nendega täpselt tähistatakse ja kuidas see kõik on omavahel seotud. Lugeja ei saa teada, kas ja miks maailm oleks teatrita parem paik, kuid talle taotakse mitmes essees pähe Richard Rorty tsitaati inimesele kestva valu tekitamise tõhusaima viisi kohta ning fraasi humanist Settembrini norimisest proua Stöhri kallal. Nagu odava ersatskauba puhul ikka, ei ole selge, kas Kunnus on tsiteeritud teoseid ka tegelikult lugenud või pärinevad fraasid mingist ülevaatekogumikust, viimast hüpoteesi kinnitab muide aus ülestunnistus leheküljel 179: „Paraku siinkirjutaja suurt rohkem Maughamist ei tea ning oletus Muti ja Maughami kirjanikutüüpide kokkulangevuse kohta on tehtud ühe 1982. aastal „Edasisse” kirjutatud artikli põhjal, kus Mutt tutvustab Maughami tema „Miraaži” tõlke ilmumise puhul.”

Lugemata raamatuid ja tundmatuid argumente on tõepoolest väga keeruline, kui mitte võimatu sisukalt analüüsida ning seejuures midagi uut ütelda. Ilmselt seetõttu pakatabki raamatu tsitaa­divaba ala lihtsalt sildistavas vormis seisukohavõttudest: Turovski on „erudeeritud, sõnaosav ja empaatiline”, Mikk Pärnits „siiras ja siiralt ennast­imetlev”, Majakovski elulugu pakub „eeskujuliku näite peremudelist”, Maie Väli essee on „igati asjalik”, õigusi nõuavad „jalgadega trampivad lapsukesed” (viide tüüpilisele konservatiivsele arusaamale, et amorfsest inimmaterjalist kujundatakse traditsioonide kaudu vastutusvõimeline täiskasvanu). Ratsionaalse kriitika esitamise vajadusest päästab Mihkel Kunnust aga ebasümpaatsete vaadete esindaja mõtete „loomulikult” ebaloogiliseks kuulutamine: esseed otsivad emotsionaalset konsensust nendega, kellel on juba ette samad väärtused või kellele meeldib samu inimesi lüüa, näiteks naisi, juute ja seksuaalvähemusi. Autor ise seab ennast aga mugavalt tugitooli, kust ta saab (kujuteldavatel) jüngritel pead patsutada ning õpetussõnu jagada, kuidas peaks tegelikult käituma. Õiguste olemasolu annab muidugi teistele mingi oma privaatsfääri, kus nende autonoomia on kaitstud ning kuhu Mihkel Kunnuse dotseeriv hääl ja sõrmeviibutused ei pääse. Seetõttu talle õigused ei meeldigi.

Kui selle teose roosad kaaned oleksid lõhnastatud, võiks arvata, et härra Kunnus püüab võita mõne seesuguse daami südant, kes küll raamatuid armastab, aga neid eal kätte ei võta ja imetleb iga arvamust, mis julgeb „Postimehe” juhtkirjast teravam olla. Praegu aga jääb selle raamatu ilmumispõhjuseks ehk ainult autori bariccolik soov täita koduse raamatukogu pikad riiulid omaenese väljaannete lugematute koopiatega.



[1] Iroonilisel kombel on „fašistlike lehmade” argument muidugi läbinisti liberaalne, Kunnust häirib, et feministid demonstreerivad, kui ebamugav on, kui sind vaadeldakse vahendi, mitte eesmärgina.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon