Millest elad, kirjanik?

Peeter Helme

 

 

Ettekanne XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” 3.—5. VII 2013

Muidugi elavad ka kirjanikud — luust ja lihast olendid, nagu me siiski, vahel vastumeelsemalt, vahel vähem oleme — tõesti sellest, millest kõik teisedki inimesed. Ka meie peame sööma ja jooma, ka meil peab olema katus pea kohal, riie seljas ja nii edasi. Ühesõnaga, kõik need asjad, millest Vahur Afanasjev ennist kõneles, peavad ka kirjaniku puhul olema täidetud.

Nende tingimuste täitmine võib küll olla eeldus selleks, et suuta kirjanikuna toimida, ent ometi ei tee see veel kedagi kirjanikuks. Meie n.-ö. kirjanikumina ei saa toituda söögist ja joogist, katusest ja riietest, autost ja külmutuskapist ja kõigest muust materiaalsest. Sellistest asjadest saab toitu meie bioloogiline, füüsiline mina, millel on meie kirjanikuminaga ainult niipalju pistmist, et need kaks peavad juhtumisi jagama ühte keha.

Kuhu ma selle segase jutuga välja tahan jõuda, on see, et kuigi ka kirjanik peab teenima raha ja end kuidagi ära elatama, on tema kirjanik-olemise võti, selle kvintessents kuskil mujal. Kuskil on miski, mis teeb ta mõnevõrra erinevaks mõne teise eluala esindajast. Mitte tingimata paremaks — aga ka mitte halvemaks — , kuid siiski on igal elualal oma spetsiifilised eeldused, mis peavad olema täidetud selleks, et keegi võiks end tõesti selle eluala esindajaks nimetada. Enamgi veel — mitte ainult ise nimetada, vaid et ka teised võiksid ja saaksid teda sellisena tunnustada.

Veelgi lihtsamalt öeldes: ma võiksin ju siin praegu väita, et olen suurepära­ne neurokirurg, kuid tõenäoliselt ei kuluks viit minutitki, et keegi asjatundja paljastaks minus šarlatani, sest tõsiasi on see, et mul ei puudu mitte ainult vastavat eriharidust tõendav diplom, vaid mul puudub ka vastav eriharidus. Lühidalt: neurokirurgiast ei tea ma mitte midagi ning oleks naeruväärne, kui püüaksin end selle eriala esindajana maksma panna.

Samasugused eeldused on ka kirjanik-olemisel. Aga et tegu on mitmeski mõttes vaba kunsti ja vaba erialaga — ei nõua see ju vähemasti formaalselt eriharidust, ei ole ka mingisse organisatsiooni kuulumine vältimatu tingimus selleks, et keegi võiks end kirjanikuks nimetada ja sellena läbi lüüa —, siis kipub tihti ununema. et kirjanik-olemisel on siiski mõned eeldused. Et on asju, millest kirjanik elab.

Esimesena mõeldakse muidugi kohe kirjutamise peale ja see on ka õige. Kuid pean midagi sellest siiski veel olulisemaks. Nimelt leian, et kirjanik elab lugemisest.

Mis see kirjandus muud on kui kirjutamine ja kirjutatu lugemine. Need on teineteist mõjutavad ja teineteisest sõltuvad nähtused, kus arutelu selle üle, kumb on kumma eeldus, on sama tuumakas kui arutleda muna ja kana omavahelise aegruumilise sõltuvussuhte üle.

Algab see kõik ju tegelikult päris primitiivsest seigast, et iga inimene puutub kirjandusega kokku alguses lugejana. Seejuures veel täiesti ebateadliku lugejana. Olgu siin antud juhul märksõnaks Julius Oro klassikalise ja krestomaatilise teose „Muna” pealkiri…

Niisiis ei taha ma väita, et kirjanik loeb tingimata kuidagi erilisemalt kui keegi teine. Ta võib seda mõnel juhul teha. Võib isegi nõnda olla, et ta loeb kuidagi erilisemalt vähemalt ühe korra oma elus — siis, kui ta lugedes taipab, et tema kutsumus on kirjanikuks saada. Vähemalt minu enda puhul on kord elus säärane ahaa-elamus olnud küll. Mingi lugemise ajal sugenenud tunne või äratundmine, et midagi niisugust tahaksin ma ise ka teha…

Kuid see polegi kõige tähtsam. Kõige tähtsam lugemise puhul on hoopis keele sees olek, keelega tegelemine, selles ulpimine ja ujumine, mis aitab lõimida kirjaniku peas lingvistilisi ja semantilisi kudesid, mis saavad aluseks tema enda kirjanduslikule loomingule. Mitte miski ei aita teha seda paremini kui lugemine. Võiks veel lisada, et hea kirjanduse lugemine, kuid see on mõneti vaieldav. Naljakas, ent usun, et see tunne pole olemas mitte ainult minus, vaid ka teistes kirjutavates inimestes — teinekord võib mõni kehvake raamat olla isegi parem inspiratsiooniallikas kui millegi tõeliselt võimsa ja hingematva lugemine. Ja seda mitte egoistlikust veendumusest, nagu oleks meie loomulikult paremad mingitest teistest, mingitest kehvadest kirjanikest, vaid sel põhjusel, et võimas kirjandus võib sedavõrd endasse haarata, et selle analüüsimine muutub võimatuks ning oma mõjuga sõidab see üle lugejast ja kirjanikust tema sees. Nii et jääme lihtsalt lugemise, kirjanduse lugemise juurde.

Üks „aga” on siin muidugi veel. Oluline on lugeda ka oma emakeeles. Olgu pealegi tõlkeid, aga emakeeles. Või täpsemalt: keeles, milles kavatsetakse kirjutada. Teinekord ei tee muidugi paha ka võõrkeelset teksti lugedes mõtiskleda tõlkevõimaluste, eri keelte erineva kujundiarsenali või sõnastusvõimaluste üle, kuid olen täiesti veendunud, et nii psühholoogilises kui ka lihtsalt hariduslikus — keele- ja stiilihariduslikus — mõttes on omas keeles lugemine suure­pärane kool. Ja loomulikult mitte ainult kirjanikule, vaid igale inimesele, kes soovib, et tema sõnaline väljendusoskus oleks kujundlik, nõtke ja rikkalik.

Need on justkui triviaalsed tõed, mille loetlemine võib tunduda veider, tõenäoliselt isegi asjatu. Ometi on tõsiasi ka see, et kuna kirjanikuks võib end tegelikult tituleerida igaüks — nagu öeldud, ei ole mingit diplomit, mis tuleks ette näidata —, siis tähendab see omakorda, et paljud, kes unistavad kirjaniku tiitlist või staatusest, ei tule tõesti selle peale, et peaks ka lugema.

Olukord meenutab veidike seda nõukogudeaegset anekdooti, kus tšuktši soovib astuda Moskva kirjandusinstituuti, ning kui selgub, et ta ei oska lugeda, ütleb ta: „Чукча — не читатель, чукча — писатель.”

See jutt võib tunduda asjatu halamise või õõnsa manitsuskõnena, ometi on paljud väga noored autorid, debütandid, kelle loomingut ma üksjagu lugenud olen, ka ise täiesti avameelselt kinnitanud, et suured lugejad nad pole. Ja sageli on autori lugemus või mittelugemus teose lehekülgedele sisse kirjutatud. Nii torkab erakordselt paljudes noorte autorite noortele lugejatele kirjutatud teostes — nimesid nimetamata, ütlen lihtsalt, et kirjastus „Tänapäev” on neid päris palju avaldanud — silma pigem filmidest pärit kompositsioon või ka suisa filmilikud eeskujud.

Minu teada ei saanud siin mainitud näitest küll kunagi raamatut, ent siiski on kõnekas üks käsikiri, mida lugesin 2008. aasta romaanivõistluse žürii liikmena. Tegu oli erakordselt mahuka teosega, mille tegevusliinid olid segu „Vampiiritapjast Buffyst”, „Seksist ja linnast”, „Täheväravast” ja veel tervest hulgast toona poppidest telesarjadest.

Loomulikult ei tähenda öeldu seda, et kirjanik ei tohi end muudest kunsti­liikidest inspireerida lasta, ega ka seda, et toetumine varemloodud kirjandusele garanteeriks selle, et lugenu kirjutaks ise kohe kõrgetasemelisi teoseid. Võtame või Stephenie Meyeri maania. Olen seda näidet küll korduvalt toonud, aga toon korra veel — pärast „Videviku”-sarja raamatute ilmumist eesti keeles 2008. ja 2009. aastal hakkasid Eesti noortekates tegelased kõik ühtäkki silmi pööritama.

Ja vastupidi, kindlasti saab tuua ka positiivseid näited. Vahest Rein Raua „Vend” või miks mitte ka Vahur Afanasjevi „Kosmos” on teosed, mille mõningane filmilikkus tuleb neile ainult kasuks…

Kuid sellele vaatamata jään oma väite juurde — kirjanik elab kirjandusest. Seda võib isegi vaadelda kui tsunfti kuulumise põhitunnust, võib-olla mõne laisema lugeja jaoks kui hindagi. Ajas ja ruumis lähemate ja kaugemate kolleegide loomingu tundmine on mingis mõttes institutsionaalne parameeter — sellega näidatakse, et ollakse kursis, ollakse asjas sees. Aga eelkõige on tegu ikkagi eluviisiga.

Lugemine on üks ja seejuures väga eriline viis, kuidas maailma enda jaoks korrastada, kuidas sellest aru saada ja kuidas sellega suhelda. Kuna keel on inimene-olemise vaat et peamine tunnus, võib ka öelda, et lugemine on ilmselt üks olulisemaid maailmaga tegelemise viise. Seejuures veel niisugune, mis eeldab vastutust. Keel on mingis mõttes üsna vaba tehnika, mis aga kasutamisel muutub kasutaja käes relvaks. Lihtsamalt: igaüks, kes asub midagi ütlema, võtab endale võimu ja vabaduse kas valetada või rääkida tõtt; üleüldse võimu ja vabaduse ise määrata, milline näeb välja tema kirjeldatud maailm. Mida paremini me valdame keelt, seda paremini suudame maailma kirjeldada. Tegelikult koguni: seda paremini me suudame seda maailma muuta ja mõõta, seda kujundada. Lühidalt: seda valitseda.

Ning hea valitsemise eelduseks on loomulikult teadmised ja haritus. Osalt lihtsalt koolitarkuse mõttes, osalt aga ka üldisemas, filosoofilisemas tähenduses. Kirjaniku amet on kord juba selline, et selle käigus luuakse pidevalt uusi maailmu — kusjuures neid luuakse sellesse maailma, kus juba enne on niimoodi loodud maailmu rohkem kui liiva kõrbes —, niisiis ei tee paha olla kursis varasemate demiurgide tegemistega. Sellest möödahiilimine, arvamine, et milleks lugeda varem kirjutatut, palju toredam on ju ise kirjutada, tähendab minekut mängureeglite vastu. Mitte isegi tingimata tsunftireeglite vastu, aga jällegi üldisemate, filosoofilisemate reeglite vastu. Sel lihtsal põhjusel, et kirjandus on orgaaniline nähtus. Selle eri osad on kõik omavahel rohkemal või vähemal määral seotud, ning lihtsustatult öeldes kipub kirjandus, mida luuakse ilma seda orgaanilist seotust tunnetamata, jääma kirjandusväliseks, teatud määral isegi mittekirjanduseks, kirjanduselaadseks tooteks.

Loomulikult pole mu eesmärk väita, nagu saaks või tohiks kirjandus tegeleda ainult iseendaga. Jumal hoidku selle eest! Kirjandus peab tegelema ikkagi eluga selle kõigis avaldumisvormides. Ja usun, et kõige paremini aitab seda teha juba olemasoleva kirjanduse tundmine ning õppimine vanadelt meistritelt. Vastasel juhul tegeleme ratta leiutamisega ning võime tõesti uskuda, nagu elaksidki meie kirjanikuminad ainult leivast ja võib-olla ka vorsti­viilust sellel leival. Nagu öeldud: sellest elab meie luust ja lihast mina, meie kirjanikumina elab ikka lugemisest.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon