Mina — Miliuseum!

Doris Kareva

 

 

Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist — kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürg­ener­giat, mis ühtaegu ühendas ja peletas — ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada.

Tema peopesas leidus üsna harva esinev nn. siiami joon, pea- ja südamejoone kokkulangevus, märk igikestvast rahutusest, ajatust lapseeast. Ühe käega ahnelt kogudes kunsti, kirjandust, suhteid, pillas ja põletas ta teisel käel mõt­lematult. Tema mälu talletas sündmusi kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega — keel aga kippus teinekord luiskama, kujutluspilte esitama tõestisündinu pähe.

Või ka vastupidi. Mäletan selgelt üht elamuslikku külaskäiku erakordse, võib-olla Uku Masinguga võrreldava üsna erakliku Armeenia kunstniku juurde. Saime mõlemad mälestuseks monotüüpia. Minu oma oli mul sei­nal aastaid, enne kui selle Matti kogusse annetasin. Kolmkümmend viis aastat hiljem ei leia internetis sellest kunstnikust jälgegi.

Ehk just see müütiline mõõde — või omamoodi ullikese, skandaalse boheemi kuulsus — võimaldas sündida luuletajal nimega Matti Moguči. Umbse surutise ajal, mil kõik kraanid olid viimseni kinni keeratud, julges tema röögatada:

„Elada elada elada / see ongi kogu mu meeletu manifest.” Ning selle väljendusena avaldada kolm kogu: käsikirjalised „Mina — Eiffeli torn” (1982, trükis 1999) ja „Mina — metsikuim mehike” (1984, trükis 2005) ning lõpuks isegi ametliku trükiloa saanud „Õrn ja rõve” (1989).

Kes oli Matti Moguči? Sügava saladuskatte all, peaaegu pühalikult leppisime ühel ammusel kevadel kolmekesi kokku — Priidu Beier, Matti Milius ja mina —, et vaikime üksikasjadest vähemalt päevani, mil esimene meist sureb.

Kahjuks on see nüüd siiski juhtunud. Praegu on juba ka teada, et originaalsed Matti Moguči tekstid kirjutas Priidu Beier — alles hiljem liitus teisigi autoreid —, aga autorsus on mõnikord keerulisem, kui pealtnäha paistab.

Matti oli ühtaegu muusa — tujukas nagu muusad ikka — ja samas ka tellija. Lakkamatu ülepeakaela armumine, ta lemmikharrastus, tõi kaasa nõudmise üha uute pühendusluuletuste järele — ja Priidu Beier, südamelt romantik, oma iseloomuliku groteskivaimuga tõesti neid ka kirjutas. Aga armulaulud on vaid üks osa Moguči rikkast ja omapärasest pärandist. See, kuidas tekstides põimub ja sulaneb Matti kui tekstide esitaja füüsiline ja kujutluslik isik ülimalt ontlikus ja põhimõttekindlas, kuid halja naljasoonega pedagoogis Priidus küdeva vastuhakuvaimuga, on vägagi põnev uurimistöö teema.

Tegelikult vääribki kogu Moguči fenomen alles avastamist — nagu ka selle omas ajas täiesti tavatult perutava, debiilsust, perverssusi ja õilsat aat­e­­lisust miksiva luule mõju, mille märke leidub veel tänaseski noores luules. Klassikaks on saanud read:

Ma ei mahu raamidesse,

korralikku kodusse,

eesti kirjanike pikka,

pikka halli rodusse…

Aga tagasi Miliuse juurde. Raamidesse küll mahtumata oskas Matti, ainsal pilgul vaistlikult ära tundes, mis on ehe, samas raame ka hinnata. Pikki aastaid korraldas ta kirjandusõhtuid „Legendis” ja Tampere majas — need erinesid seinast seina, nii esinejate kui ka publiku poolest, aga olid alati oodatud. Tampere maja vaikne kodusoojus leevendas ja tasakaalustas Matti Miliuse loomupärast kärarikast ekstravertsust, mis võis kõikuda kergestisüttivast eufoo­riast pimeda ägestumiseni. Samas tuikas temas alati tõetunne, mis ärkamiseks vajas vaid meeldetuletust.

Matti kunstikogu on tõenäoliselt üsna ainulaadne juba oma tekkimise vii­silt — see on sündinud pea täienis­ti kinkimise teel, alates lapsepõlves hea õppimise eest saadud eksliibristest. Tõsi, Matti vaheldas vaistlikult viise, kuidas kelleltki kunstiteost välja nuruda — käratamisest anumiseni, kui vaja, ka kavaldades ja kaubeldes. Temas elas üht­aegu lapse või looma intuitsioon, mis võimaldas algajaski auto­ris ära tunda tulevase suuruse — ja kirg­liku kollekt­sionääri visadus. Kui päris tippteoseid ei raatsitud annetada, polnud kohane loovutada ka teisejärgulist, nii on eriti eesti kunsti valik Matti kogus tõepoolest esinduslik — aga seal leidub pärle ka läti, leedu, vene ja armeenia kunstist.

Oli küll neidki kindlameel­seid kunst­nikke, nagu näiteks Valve Janov, kelle peal Matti võttestik siiski ei töötanud, nii tuli mõni ihaletud töö kogusse ka osta. Ent mõne aja pärast tundus võima­lus Matti Miliuse kunsti­kogusse kuuluda juba auasjana — nii et annetus­te hulk üha kasvas. Ja jutt pole mitte üks­nes maali­dest, graafikast, joonistustest või installatsiooni­dest. Sellesse kogusse mahub hulgi nii Matti poolt nõukogude ajal käsitsi ümber löödud nn. keelatud kirjandust — enamasti tolleaegseid haruldusi pagulaskirjandusest maailmaklas­sikani — kui ka samal lunimismeetodil omandatud arvutuid autogrammidega raamatuid.

Kuni hetkeni, mil kirglikul kollektsionääril tuli taltudes tõdeda: nüüd on see helin pea matnud mind… Ruu­mipuudus, kunstiteoste säilimiseks vajalike tingimuste loomise võimatus sünnitas tungiva vajaduse, ja mõistagi ka inspireeriva ambitsiooni Matti Miliuse isikumuuseumi — Miliuseumi loomiseks. Projekt kihises, genia-a-al­seid! plaane plahvatas Matti peas üksteise järel, pakkumisi ilmus ja kadus. Mingil hetkel aga hakkas Mattis vanapaganlikku soovi õndsaks saada vaikselt varjutama Kaval-Antsu virvatulede rida. Ja siis läks nagu läks.

Matti Miliust on kujutanud väga mitmed kunstnikud (pole vist Tartu Kunstikooli õpilast, kellele ta poleks modelliks olnud) ja selles teoste reas torkavad silma täiesti eripärased lähene­mised. Ennekõike meenuvad Tiiu Kirsipuu särav skulptuur „Mi­lius: kuldsed käed” või Peeter Mudisti udusume „Milius künkal”; Jüri Arraku ja Ilmar Kruusamäe äratuntavalt iseloo­mulikele maalidele lisanduv Pirko Peeb­seni meeleolukas Matti noorpõlveportree. Tartu Kunstimuu­seum, kes viimased aastad vastavalt kokkuleppele Matti kogust elamiskulusid katva stipendiumi eest järjest teoseid omandas, korraldas sümpaatse väikese mälestusnäituse, materjali jätkub aga palju-palju rohkemaks.

Nüüdseks on ennekõike Renna Ali pühendunud algatusel Soomes loodud ühendus Miliuseum (MTÜ). Kas laiali laenatud, hoiule antud teosed kord kokku kogunevad, kas neile hoius­tamiseks ja väljapanekuks vääriline koht leitakse, kas Matti pea eluaegne legend kuidagi põlistub tulevate põlvede jaoks — see kõik sõltub elavatest. Nii neist, kes veel mäletavad, kui neist, kes tahaksid rohkem teada.

Sest nagu hoiatas Matti Moguči: „kui sureb Miliuste sugu / kaob tõe teadasaamise oht.”

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon