Mina olen ka loodus

Tõnis Vilu / Carolina Pihelgas

 

 

Tõnis Vilu (sünd. 1988) on avaldanud neli teost: luulekogud „Oh seda päikest” („Värske Rõhk”, 2013), „Ilma” („Tuum”, 2014) ja „Uus eesti aed” (ilmunud veebis,[1] 2015) ning romaani vabavärsis „Igavene kevad” („Tuum”, 2015). Vilu kaitses 2014 magistrikraadi Tartu Ülikoolis eesti kirjanduse alal ja töötab ajakirjas „Värske Rõhk” proosa- ja tegevtoimetajana.

CAROLINA PIHELGAS: Kirjutasid kunagi Facebook’is, et pärast keskkooli lõppu oli sul kaks mõtet, kas minna õppima matemaatikat või kirjandust. Sa valisid kirjanduse. Kas need kaks maailma on sinu jaoks väga erinevad? Või saab numbritest ja valemitest leida seoseid keele ja luulega?

TÕNIS VILU: See oli nii: kuskil keskkooli viimase klassini oli selge plaan, et lähen ehitusinseneriks õppima. Matemaatikas olin tollal päris kõva käsi ja mulle see ka meeldis, aga ühel hetkel hakkasin endalt tõsimeeli küsima, kas ma ikka tahan „elu lõpuni” selle alaga tegeleda. Ja tuli välja, et ei tahtnud. Kirjandus oli see, mis lõpuks kõige rohkem tõmbas. Siiani.

Nii matemaatika kui luule on mingi loogika, süsteem, nad on inimese kokkuleppelised märgisüsteemid, teatud külje alt vaadatuna ka justkui pealis­ehitused — ses mõttes on nad sarnased küll. Võib ka tuua paralleele täpse valemi ja täpse kujundi vahel. Kuid mu arvates ei tohiks olla nii reduktsionistlik: luulel ja matemaatikal on ikkagi oma süsteemid, mis teevad asju omal viisil. Viis, kuidas asju tehakse, on väga oluline ka sisulises, ja mitte ainult vormilises plaanis. Näiteks võib novelli või romaani või artikli mõtte (näiliselt) edasi anda luuletuse kujul, kuid novell ja romaan, artikkel ja luuletus on siiski kõik erinevat laadi ütlemised. Luule on loomulikult seotud teda ümbritseva maailmaga, teiste süsteemidega, teiste võrgustikega, kuidas siis muidu, kuid tal on mu jaoks ka täiesti omanäoline väli. Mul on sageli mõnede ühiskondlike sündmuste-vapustuste puhul tunne, et tahaks kirjutada mingit arvamuslugu, kuid see mõte, mis meeles mõlgub, ei oska teisiti välja tulla kui luuletus(t)ena.

C. P.: Sinu esimene luulekogu „Oh seda päikest” on seni ainus, mis on n.-ö. luuletustest kokku pandud. Kõik järgmised raamatud on kirjutatud tervikuna, luuletuste seeriatena. Kas seriaalsus on võte, mis aitab sul kirjutada, või on see kontseptuaalne lähtepunkt?

T. V.: N.-ö. seriaalsus tuli mul „Ilmaga”, seal oli see tingitud sellest, et luuletused „leiavad aset” ühes üsna kindlas maailmas, seda tunnet rõhutab muidugi ka luuletuste vormiline ühtsus. Siis oli see mulle justkui avastus — mitte ainult kirjutada luuletusi, vaid kirjutada ka raamatut. Ja see lähenemine on osutunud väga meelepäraseks. Ma ei ütleks, et seriaalsus otseselt kirjutada aitaks, pigem aitab see mingeid torkivaid ja mulle olulisi-südamelähedasi teemasid, mõtteid, tundmusi palju põhjalikumalt avastada, väljendada. Erinevad, ent siiski tugevasti omavahel seotud luuletused annavad „asjast” palju polüfoonilisema pildi — tekib kujundite võrgustik, nagu romaanis. Mulle meeldib ka see tasandite vahepealsus või mitmekihilisus, mis tekib siis, kui luuletus toimib nii üksikuna kui ka teistega koos, ja seda veel erineval viisil. Seni on jäänud mulje, et nii on ka lugejal rohkem võimalusi raamatut lugedes erinevate mõttelõngade vahel liikuda. See ei tähenda muidugi, et n.-ö. luuletustest kokku pandud raamat oleks kuidagi kitsam või ühekülgsem, kaugeltki mitte. Ei, pigem lihtsalt sobib seriaalsus mulle kuidagi väga hästi.

C. P.: Oled maininud, et nii „Ilma” kui ka „Igavene kevad” on ühiskonna­kriitilised raamatud. Mu meelest on kõikides su raamatutes olulisel kohal suhestumine oma ümbruse, keskkonna ja ajaga (ja paratamatult on nad sellisena ka ühiskonnakriitilised). Millisena sa tajud kaasaega? Mis on sinu jaoks praeguse ühiskonna kõrvetavamad kitsaskohad?

T. V.: Kitsaskohti on sageli rohkem, kui üles lugeda jõuan. Kuna päris suur osa mu päevast möödub internetis, siis olen ka üsna järjepidevalt uudisvooga seotud. Eriti viimasel ajal on üha sagedamini tunne, et tahaks peast kinni haarata või ära pageda, või ennast võrgust välja lülitada, kuid seda siiski miskipärast ei tee — võib-olla seepärast, et seal internetimaailmas on ka palju sellist, mis on väga oluliseks muutunud. Näiteks sõber tšäti­aknas, kes elab kaugel ja kellega muidu väga suhelda ei saakski. Või siis mõni tumblr’ikogukond, kus on palju avatumaid ja empaatilisemaid inimesi (üle maailma) kui päevalehe netikommentaariumides. Seda kergelt eskapismi soovivat-libisevat vaimuseisundit püüdsin ka „Uues eesti aias” edasi anda. Veidi liialdatult küll, aga siiski väga reaalselt. Ja võib-olla ei lülita ma end võrgustikust välja ka seepärast, et ma tahan mingid asjad omal nahal läbi kogeda, et neile ühiskondlikele arengutele oleks mul distantseeritud vaatepunkti kõrval ka seesolija oma. Kas või uudishimust.

Jaak Tomberg on juba mõnda aega rääkinud, et praegu võib täheldada teatud utoopilise kujutlusvõime vaegust. „Värske Rõhu” intervjuus on ta öelnud nõnda: „Mind valdab tunne, et selles hiliskapitalistlikus olukorras, mis on järk-​järgult üha küllastunum tehnikast, on olevik nii piiritult avar, et väga raske on siit kujutlusvõimega veenvalt välja murda.”[2] Me justkui ei suuda enam paremat maailma, ühiskonnakorraldust vms. välja mõelda. Ja see ei pruugi tuleneda ainult tehnikaga küllastumisest. Mul on tekkinud mulje, et viimasel ajal puudutab see kujutlusvõime kriis ka inimene-olemist. Me justkui ei suuda enam ette kujutada, kuidas me võiksime saada n.-ö. paremateks inimesteks; või siis rohkem inimesteks. Eriti y-põlvkonna puhul olen täheldanud kahte seisundit: kas fännatakse midagi täiesti ennast­unustavalt (filmid, bändid, staarid, teatud elustiil vms.) ja/või ollakse peaaegu kõige puhul pessimistlikud. Ollakse pessimistlikud ka enda suhtes ja mõnikord eriti veel enda suhtes. Kindlasti ei kehti see kõigi kohta, aga see on see, mida ma enda ümber üha rohkem näen.

See pessimism on ka loogiline tagajärg (ja mitte ainult y-põlvkonna puhul): paljud katsed mingeid utoopiaid ellu viia on sageli läbi kukkunud, olukorra isegi hullemaks muutnud, ja tulemuseks on kõigepealt pettumus, siis skepsis uue suhtes, siis kõikehõlmav pessimism. Kapitalismi-unelm suubub üha suuremasse majanduslikku ebavõrdsusesse ja reostatud loodusesse nagu õline jõgi; hipikogukond osutub enesetapjalikuks sektiks või veel hullem: neil on väga halb maitse; New Age ja muu eneseabi-hookus­pookus kasvatab müüdud raamatute ja hirmkallite koolituste abiga kellegi rammusat rahakotti — ja ravimifirmade rahakott on veelgi rammusam; kunagised pealehakkajad-uuendajad beebibuumerid on järsku kellegi marukonservatiivsed vanemad; süsteem ütleb, et pärast õpinguid oled sa ainult tööinimesena midagi väärt, jne. jne. Pole ime, et on nii palju seda nähtud-tehtud-solgitud suhtumist, käegalöömist. Sellises olukorras, kus on tohutu, ent allasurutud janu mingisuguse lootuse järele, on mitmed inimesed väga kergesti mõjutatavad igasuguste populistlike ja äärmuslike liikumiste poolt, mis justkui lubavad mingit visiooni, Ordnung’it ja selget rehnutti. See on ohtlik, see lõhestab ühiskonda kõige valusamal kombel. Näpuotsaga veel võltsuudiseid ja -meeme ning tulemus on vahutava suuga lõukoer, kellel puudub igasugune allikakriitikavõime.

Kujutlusvõime kriis on ka empaatiavõime kriis. Ma sooviksin rohkem empaatiapõhist arutelu, aga sageli on selline tunne, et sein on ees ja midagi ei oska teha. Võib-olla oleks vaja tagasi saada seda endist skepsist. Skepsist, σκέπτομαι’d selle kõige paremas tähenduses: kahelda, mõelda, küsitleda, arvestada. Ma usun, et inimkesksetel probleemidel on ka inimkesksed lahendused — alustame inimene-olemisest.

C. P.: Aga mida ikkagi tähendab inimene-olemine? Mis on selle tuum? Kuidas saada „rohkem inimeseks”?

T. V.: Lühike vastus sellele oleks: ma ei tea ega saagi päris lõpuni teada. Mida ma enne silmas pidasin, oli see, et mulle on viimasel ajal jäänud mulje, nagu polekski paljudel enam tahtmist millegi poole püüelda. On küll potentsiaal ja võimalused mingis suunas muutuda, olla liikumises, aga seda ei tehta. Jällegi, see ei kehti kindlasti kõigi kohta ega isegi mitte ühtemoodi — igasuguste demograafiliste üldistustega peab olema ettevaatlik, aga midagi saab ometi öelda.

Tarbimiskultuur on hakanud mingil määral asendama seda liikumist — pidevalt tuleb välja midagi „uut”, mida on kohe vaja osta, ja inimestele võib jääda mulje, nagu see olekski juba isiklik muutus, liikumine millegi suunas. Ei ole. Siin on muidugi õhkõrn piir ajutu tarbimise ja kujutlusvõime avardumise vahel: ma ei ole tehnika ega meelelahutuse vms. vastu, ma ise tarbin samuti (vahel ongi vaja sellist pretensioonitut fun’i, et elu poleks liiga tõsine), ja ilma interneti, sotsiaalmeediata ei oleks ma näinud-kuulnud pooltki nii palju. Näiteks kunst pole kunagi varem niivõrd käeulatuses olnud.

Isiklikult mulle on liikumine, muutumine väga oluline. Mõte peab liikuma, kõige halvem on olla siis, kui vaim stagneerub ja õhku peale ei tule. Inimene on kujundlikult mõtlev loom, see eristab teda teistest liikidest. Miks mitte siis seda võimet kasutada.

See kõlab muidugi väga idealistlikult ja kahtlemata nii mõnelegi ka naiivselt, aga selle asemel, et jagelda mingite lippude, maadejagamiste, kättemaksude ja muu säärasega, võiks mõelda inimestest kui inimestest ja püüda arendada enda empaatiavõimet. Kalevi Kull on kirjutanud: „Sümbioosisuhteist pärinevad evolutsioonilised uuendused, elu looming.”[3] Sümbioos on n.-ö. jätkusuutlik. Ja kuigi ma tean, et igasugused konfliktid ja olelusvõitlus on kogu aeg meiega olnud ja on ka edaspidi, sest mingi osa elu olemusest on vägivaldne, eristav, siis ma pean kooselu, empaatiat ikkagi kõige mõistlikumaks ja inimlikumaks ideeks, mida uskuda. Ma pole seni paremat leidnud.

C. P.: Jaak Tomberg on nimetanud „Ilma”-maailma postapokalüptiliseks. Selles luulekogus jälgib lugeja ühe ränduri teekonda maailmas, mis on inimestest tühi ja kus tegelane on „katastroofijärgse maailmatardumuse pelk fenomenoloogiline tunnistaja”.[4] Ulmelisi teemasid leidub ka „Igaveses kevades”, raamatu teises osas on näiteks juttu vana maailmakorra lagunemisest, kusjuures mõned inimesed „tarduvad”. Kuivõrd sa nõustud Tombergi tõlgendusega? Ja kas nendes raamatutes kujutatud tardumus on sotsiaalne sümbol või midagi enamat?

T. V.: Nõustun küll Tombergi tõlgendusega — see on väga terava silmaga kirjutatud arvustus, millele sa viitad. Ma sain seda lugedes aru, mida Ene Mihkelson mõtles sellega, kui ta ütles, et kirjanik on alati endast ja oma raamatust rumalam.[5] Väga huvitav on näha, kui erinevalt võivad lugejad ühte teost lugeda.

Mingis mõttes on iga sümbol sotsiaalne, iseasi, kas seda sellisena lugeda või mitte. Sümbol kuulub inimese juurde, inimesel aga on alati sootsiumi suhtes mingi asetus (ka sootsiumi puudumine tingib teatud asetuse selle suhtes). See selleks. Mõeldes just Mihkelsoni öeldule, ei tahaks ma väga seletama hakata, mida need tardunud seal tähendavad. Võin öelda, et tardunute idee tuli alguses sellest, et ma kuulsin paljusid kurtvat, kui kiire neil on ja aega üldse ei ole, ning mõtlesin, mis saaks siis, kui mõnele järsku (näiliselt) kukuks sülle palju aega ja elu oleks kõvasti aeglasem. Eks seal ole oma konksud ja hind, mida maksta, aga jäägu järeldused lugeja teha. Ulme on suurepärane igasuguste allegooriate ehitamiseks. Ja mitte ainult ehitamiseks, kirjutades kasvab asi palju suuremaks ja avanevad uued suunad, mis on kirjutajale endalegi üllatuslikud.

C. P.: Tihti räägitakse, et ulmekirjandus pole justkui päriselt „suure” kirjanduse osa. Mis sa arvad, on see põhjendatud? Kas pead oma tekste ulmeks või pigem mitte?

T. V.: Ma arvan, et mida aeg edasi, seda väiksemaks see vahe retseptsioonis muutub. On küll juba aru saadud, et ulmes võib teha „suurt” kirjandust ja vastupidi. Muidugi, sellest eristusest hoitakse veel nii mõnelgi pool kinni, praegu just sageli n.-ö. suurte ulmefännide seas, kes mõnikord tõmbavad väga kiivalt piire „oma žanri” ja ülejäänud kirjanduse vahele. Minu jaoks on see eristus natuke imelik, aga võib-olla ma olen kirjandust õppides muutunud ka selliseks kõigesööjaks, kellel pole vahet, kas on ulme või mitte, kui tekst ise on hea. Võib-olla filmidega on mul natuke teistmoodi: mõnikord soovin just vaadata sellist „klassikalist” ulmefilmi (kosmose­ooperid, ajareisid jms.), kuna — tunnistan üles — olen mingil määral nende vaatemängulisusest sõltuvuses. Ma saan teatud esteetilise ja aistilise naudingu näiteks ägedatest kosmoselaevadest, väljamõeldud maailmade maastikest, visuaalsest tulevärgist jne. Nii et natuke olen ka ise see eespool mainitud ulmefänn. Aga ma ei tõmba seda piiri — näiteks China Miéville’i „Embassy­town” on mu meelest kahtlemata suur kirjandus, toimugu selle tegevus siis teistsuguses tähesüsteemis või mitte.

Kirjutamise aegu on see eristus veelgi imelikum, kirjutades ei mõtle sellele. Vähemalt mina ei mõtle, ma ei tea, kuidas teistega on — kindlasti on selliseid rangelt ühele žanrile pühendunud autoreid. Vahel on lihtsalt vaja kasutada seda, mida otsesel kujul siinses maailmas pole.

C. P.: Kirjutasid magistritöö ökokriitikast, kus analüüsisid Uku Masingu „Mälestusi taimedest”. Kas Masing on sulle lähedane autor? Mida pead ökokriitilise lähenemise eeliseks?

T. V.: Masing on mulle kahtlemata oluline autor, aga magistritööd kirjutades kasvas mus suuremaks ka teatud distants tema suhtes. Ja nii ongi parem. Masing on äärmiselt sugestiivne autor (eriti noorele ajule) ja võib tõmmata inimese enda maailma nii hullult sisse, et lõpuks ei olegi muud kui ainult Masing ja Masing. Päris nii ei saa. Endast ei jää midagi alles. Aga tema „Piiridele pyydes” on endiselt üks mu lemmikumaid luulekogusid üldse. Võib-olla just selle püüdluse pärast, millest ma ennist rääkisin. Hetkel pole ma aga üsna tükk aega Masinguga tegelenud, tõenäoliselt sai magistritööga mõneks ajaks isu täis. Loen kõiksugu muud kraami — pärast ülikooli lõppu on üle pika aja lugemisvalik täiesti vaba. Suurepärane tunne, muudkui aga loeks.

Kuna uurisin põgusalt ka biosemiootikat, siis on minu silmis ökokriitilise lähenemise peamine eelis selle potentsiaal siduda kirjandus, või pigem kogu kultuur inimese kui elusolendi bioloogilise ajalooga. Ta suudab tuua looduse humanitaariasse ja asetada humanitaaria looduse taustale. Paljud niisugused katsetused on sageli sellised spekulatsioonimaigulised vinjetid ja meenutavad rohkem ähmaseid fantaasialende kui tõsiseltvõetavat, sidusat teadust (näiteid neist fantaasialendudest võib leida raamatust „The Eco­criticism Reader: Landmarks in Literary Ecology” — kuigi see kogumik on üks ökokriitika aluseid), aga ökokriitika on aja jooksul kõvasti edasi arenenud ning hõlmab suurel määral kõiksugu teadusnišše — kas või näiteks ökofeminismi. Usun, et tänu ökokriitikale pole enam küsimust, kas kirjandus(teadus) saab tegeleda looduskeskkonna ja keskkonnaprobleemidega või mitte. Saab küll, ja väga viljakalt.

C. P.: Milline on sinu isiklik suhe loodusega?

T. V.: Suhe on väga isiklik: mina olen ka loodus. See arusaam tuli raskemini, kui arvata võib. Ja tegelikult on ka keeruline seda vaadet alal hoida, sest inimesele on kuidagi omane „loodusele” väljastpoolt vaadata (räägitakse, et see pole alati nii olnud). Aga kui õnnestub seestpoolt vaadata, siis tegelikult ei ole suhet loodusega, on suhe sinu ning teiste elusolendite ja ka elutute objektide vahel.

Magistritöös vaatlesin lähemalt poeetilist võtet, mida nimetatakse personifikatsiooniks ehk isikustamiseks, ja küsisin, miks ei võiks see kõne­kujund olla paremini liigendatud. Miks räägitakse ainult isikustamisest ehk inimlike omaduste omistamisest? Miks ei räägita näiteks loomalikustamisest, taimelikustamisest, seenelikustamisest, või veelgi täpsemalt, koeralikustamisest, kärbselikustamisest jne.? Visandasin selleks esialgse morfismide võrgustiku: näiteks antropomorfism kui inimlikustamine, entomomorfism kui putukalikustamine jne. — nii palju, kui on erinevaid elusolendeid; miljoneid. Tänu sellele võrgustikule sain hiljem esimest korda päriselt aru, kui seotud ja samas kujumuutev on see nähtus, mida me nimetame looduseks.

C. P.: 2014. aasta alguses alustasid üht omalaadset eksperimenti, kirjutades nelja kuu vältel ligi sada omavahel seotud teksti, mis ilmusid kõik eraldi postitustena tumblr’is koondpealkirjaga „Yhendus”.[6] See tundus olevat ühtaegu omapärane loojutustamise viis, aga ka kirjutamisharjutus (pea iga päev uus tekst). Kuidas selline mõte tuli ja mis oli sellise kirjutamisviisi juures kõige huvitavam?

T. V.: Jälgin vahelduva eduga päris mitut veebikoomiksit, vaatan ka omajagu sarju (viimastel aastatel on palju kvaliteetset kraami seriaalide kujul välja tulnud), ja mõtlesin siis, kas luuletustega annab samamoodi teha, avaldada neid nagu veebikoomiksit, ja kuidas see formaat kirjutamisprotsessile mõjub. See, et nad ka teatud ühtset lugu jutustavad, tundus kuidagi loomulikum kui lihtsalt „tükiluuletusi” kirjutada.

Kahtlemata distsiplineeris see endale antud üks-luuletus-päevas-lubadus mind kirjutama. Et tulgu mis tahes, alati on midagi ette näidata. Ma usun ikka, et kui ei kirjuta, siis enamasti ei õpi ka kirjutamise kohta midagi. Jaan Kross ütles vist ka, et mitte ühtegi päeva ilma reata. „Yhendus” näitas mulle, et selles on oma tõetera. Mingid võimalused tuleb läbi mõelda ja „mängida” (kindlasti ei ole see ainult mäng), et üldse edasi minna, omakorda teistsuguseid võimalusi avastada. Iseasi, kas ka iga rida avaldada — seetõttu on internet tänuväärne koht, ei raiska paberit, riputad tasuta üles. Kes loeb, kes mitte, mingit sundi pole. On kuidagi pretensioonitum kui raamatuna välja anda.

C. P.: Kas keel on sulle materjal, millega peab võitlema, et oma ideed võimalikult täpselt väljendada, või on see teejuht, kes juhatab vajalike niidiotsteni?

T. V.: Vist on mõlemad ja eikumbki… Väga raske on sellele vastata, sest suhe keelde nõuab omakorda intuitiivselt väga täpset vastust, mida ma veel otseselt leidnud pole. Ilmselt päris võitlus see ikka ei ole, ja kindlasti ei pea võitlema keelega. Ja ilmselt on keel mulle pigem teejuht, kes võib sageli oma suunavalikuga üllatada. Paar aastat tagasi (tõesti ainult paar? Kui kauge aeg see praegu miskipärast tundub!) ütlesin „Värske Rõhu” intervjuus, et keel aitab elada.[7] Mul on tunne, et see on endiselt tõsi ja ehk ka kõige täpsem vastus sellele keeleküsimusele. Palju, palju on muutunud, ent see on jäänud samaks.

[1]  http://uuseestiaed.weebly.com/

 

[2]  T. Parksepp, Keelepiiride lähedal. „Värske Rõhk” nr. 43 (2015), lk. 90.

 

[3]  K. Kull, Sümbioos on meid loonud, mitte võitlus. „Sirp” 1. XII 2011.

 

[4]  J. Tomberg, Keel pärast ilma. „Vikerkaar” 2014, nr. 10—11, lk. 176.

 

[5]  U. Vadi, Mitte aega ei otsi ma, vaid iseennast ajas. „Looming” 2014, nr. 10, lk. 1428.

 

[6]  http://yhendus.tumblr.com/

 

[7]  M. Pärtna, Kohavaim kutsub inimese välja. „Värske Rõhk” nr. 34 (2013), lk. 61.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood