Miniatuurid

Leon

 

*

Uskumatu, kuidas muusika võib lahti seletada depressiooni olemuse inimese tunneteskaalal. Et see on vaid panipaik, ladu, varakamber, kus õigupoolest peaks käima puhkamas, rikkusi kogumas, aga kus miskipärast võidakse koguni surra.

 

*

Ei tea, miks ebamaised olendid nii tõmbavad. Mõnikord näib, et neid võetakse kui saadikuid väljastpoolt, kellega saab kunagi ära minna (kas teise galaktikasse või Soome, veel hiljuti polnud vahet).

Tavalise inimesega peab olema Maa peal elu lõpuni, võib-olla hangite ka maja ja auto, aga õnne ei saavuta iial. Vähemalt tunnen seda, kujutan ette, kui oleksin naine ja mees oleks ebamaine.

Aga kui mina oleksin mees ja kui naine oleks ebamaine? Ainus tunne oleks imetlus. Ei midagi praktilist, kuhugi ei hakka ära sõitma, kedagi pole vaja sünnitada, õhtuks ei pea mingit süüa tegema.

Mitte midagi ei pea tegema, kõik on juba valmis.

 

*

Täna, 11. aprillil 2013 esitasid helid mulle ultimaatumi — kui sa veel üks kord meid avaldad, me ei tule enam.

Nemad, helid, või õigemini nende lapsed, nägid ajakirjalehekülgedel tõesti väga alasti välja.

„Kirjuta enda jaoks” — ütlesid nad.

Ja rohkem ei midagi. Nad ei seletanud rohkem midagi.

 

*

Imelik, kas helide kodu on ikka fonoteek, nii nagu biblioteek on raamatute kodu?

Kas noodid on nende kodu või vangla? Kas helid saavad teha revolutsiooni, purustades oma ahelad ja minna nootidele kallale?

Kas pole see sunnismaisus, kui igal noodil peab olema noodikiri, nii nagu hindudele kunagi pandi kohustus omada passi? Aga mõned räägivad, et muusika on reeglipärane nagu matemaatika ja et helidel võiks olla mitte ainult pass, vaid ka vormiriietus, viigipüksid või trussikud. Jumal teab, kuidas kellelegi meeldib.

 

*

Tõeline ilu on alati, absoluutselt alati väljendamatu! Selles on tema salalaegas, igavene panipaik, mida ei saa avada. Samuti tema järjepidevus, et mitte keegi ei saaks midagi kogeda muidu, kui vaid ise kohal olles. Kui sinu eluajal seda ei juhtunud, sa ei kogenud tõelist ilu, siis sünni uuesti ja oota. Mitte midagi pole võimalik salvestada, jäädvustada, ja kui inimesed seda vahel teevadki, on see nende ettekujutus. Kauni maali ees saavad neist lühikeseks ajaks loojad, mõned käsu korras, mõned vabatahtlikult.

Edasi jääb ainult otsing, elava, liikuva, muutuva ilu otsing, mis kestab kogu elu. Seda jäädvustada inimkäe abil on sama võimatu, kui jäädvustada mis tahes liikuvat pilti, üldse igasugust liikumist. Mitte ükski inimkonna leiutatud masin pole selleks võimeline. Filmikaamera? Heitke pilk sisse ja te näete, et tegemist on tavalise fotoaparaadiga. Leiutada seade, mis salvestab liikuvat pilti, oleks sama suur leiutis kui keset valgust pimedust näitav taskulamp või antigravitatsiooniseade, mida väidetavalt kasutavad tulnukad.

Sama lugu on ilu jäädvustamisega, mis ei allu mitte mingile „stopp”-märguandele, mis on nagu vulkaan vikerkaarel, nagu pulsartäht, mis ei peatu enne, kui kõik pildistajad on surnud.

 

*

Ilmselt see ongi põrgutee algus, kui inimene arutab, kas kaunid naishääled väljendavad armastust või on see energeetika. Maailma lihtsus ja loomulikkus läheb mingite spekulatsioonide nahka.

Neid hääli liiga lähedalt kuulata on võimatu, see meenutab võitlust Jumalaga, nagu näeks teda näost näkku.

Ikka mitte midagi ei tohi maailmas olla liiga palju, ka ilu. Tulla lähedale tema üksikdetailidele, tema koostisosadele. Ei, milleks, kaob ju ülevaade. Seda võib teha ainult Looja ise, kui ta tahab seal midagi parandada, midagi täiustada. Tavalisel inimesel pole üldse mõtet naist lähedalt vaadata ega kuulata.

Muide, peaks rohkem uurima naiste jalanõusid, kingi ja susse.

Siiani pole kindlaks tehtud, kuidas naised toetuvad maapinnale, kas hõljuvad veidi õhus või toetuvad täie raskusega.

Sellepärast ongi paljusid kunstnikke huvitanud paljasjalgsed naised, eriti nende jalapöiad, varbad.

See võib tegelikult olla üks põhjusi, miks naiselikkusele on võimatu läheneda. Või on see kättemaks nõidade põletamise eest, mida veel 200 aastat tagasi Euroopas usinasti harrastati? Naised jätavad ju kõik meelde nagu elevandid, kellel pidavat olema kõigist elusolenditest parim mälu ja kes on ka looduse osa nagu naised. Kus on väljapääs? Ei tea. Võib-olla üks võimalus — teha kogu aeg tööd, vältida labasusi, käia kosmoses.

 

*

Kuidas saab olla kogu aeg armunud? Kas siis ollakse kogu aeg oma tee alguses? Aga peaks ju olema ka keskpaik ja lõpp! Võib-olla need kogu-aeg-armunud lähevad talveunne, kuni keskpaik ja lõpp mööduvad, ja ärkavad jälle siis, kui saabub algus? Nad peaksid olema siis üsna pikaealised, ikka nii mitusada miljardit aastat, sest peale armastuse õidepuhkemist peavad nad ju nägema kõigi uute universumite sündi. Kuidas nad seda kõike küll jõuaksid? Või nad peatavad aja iga uue plahvatuse hetkel? Peatatud aja sees liigub kindlasti veel teine aeg, millest ainult nemad aru saavad.

 

*

Ma armastasin üht tüdrukut, kuid ta polnud minu jaoks. Olin vana, inetu ja paks. Teisest maailmast. Nüüd öeldi mulle — koht vabanes. Tule ja võta, tule ja armasta. Siin maailmas keegi enam kedagi ei armasta, tule vähemalt sinagi. Aitäh, maailm!

 

*

Ilmselt on see ikka täieliku mandumise, täieliku laibastumise tulem, kui inimene hakkab arutama, mis on kõige tähtsam.

See on nagu püüd oma elu mitte kaotada, aga kes seda teeb, kaotab selle nagunii! Mida teevad siis need vaesed vähetähtsad asjad siin maailmas? Kes nendega tegeleb? Kus on nende isa ja ema? Nad saavad ju kurjaks ja muutuvad suureks niiviisi!

Kuidas saab elada nii, et kunagi kedagi ega midagi maha ei jäta? Mismoodi see on võimalik? Tulla koju ja pühkida meelest kõik žestid, miimika, muutused, vaheldused, imestused, iga puulehe sahin, iga liivatera kukkumine.

Jätta maha nii üle puulatvade lõikavalt kisendav lind kui vaikne linnatuvi, kes vaatab sulle otsa nagu midagi meenutades. Kas sa tahad nad kõik välja visata oma elust, oma päevadest?

 

*

Ma ei tea täpselt, kuidas peaks toimuma see kokkusaamine. Võib-olla nii. Ma näen teda ja tulen tema kõrvale seisma. Tänaval, trollibussis — ükskõik kus.

Aeg möödub ja ma ei lahku ta kõrvalt. Mööduvad trollid, mööduvad päevad. Saabub talv, lumi langeb me peale, aga me seisame ikka, sest Jumal on peatanud meie jaoks aja. Kuni Maa peale ei jää enam ühtegi inimest, sest nende aeg on läbi. Siis pöörame pilgu teineteise poole, tolles peatuses, ja läheme Paradiisiaeda. Seal mõtleme, mida teha. Ilmselt läheb tema nautlema kauneid viljapuuaedu, sõbrunema pillava Päikesega ja toetama ujedat Kuud, heasüdamlik, nagu ta on. Aga mina? Mina lähen Paradiisi­aia raamatu­kokku, et saada veel kord osa nende vaimudest, keda olen otsinud. Õhtul, kui mu kallim naaseb tagasi vikerkaarelt, koguneme kõik kamina äärde.

Kuidas hoida armastust

Jah, ümbritseda armastus luuletusega. Sealt ei pääse ta enam välja. Kui tahad säilitada armastust, kirjuta temast luuletus, kodeeri see ja sinna jääb ta igaveseks.

See on nagu küsimus keemilisest ainest, mis lahustab kõik ained maa­ilmas. Sama teeb armastus — lahustab kõik ülejäänu maailmas. Millises nõus hoida kõikelahustavat ainet ja kuidas talitseda kõikevalitsevat armastust? Vastus on ilmne. Kõikelahustavat ainet tuleb hoida nõus, mis on valmistatud sellestsamast ainest küllastatud olekus. See on teaduslikult tõestatud. Luuletus ongi armastus küllastatud olekus ja seal tuleb teda hoida. Kui luuletus on halb, siis armastus murrab sealt välja ja muutub eluks.

 

*

Täna meenus Jaani lause — kunstnik on laip, kes peab sünnitama.

Enda häbiks mõtlesin algul, et ekstravagantsus, nüüd sain aru, et nii ongi.

Jaan liigub ju vaimude maailmas, on ammu siit ära ja peab samas midagi käegakatsutavat, nähtavat-kuuldavat siinsetele, elavatele, pakkuma. Kuna teispoolsuses ei ole sõnu, s. t. helivõngete abil enese teatavaks tegemist… no ütleme, suure tõenäosusega neid ei ole, ja nii elavad ka kunstnikud sõnadeta maailmas. Isegi need, kes sõna kasutavad, teevad seda selleks, et tulevikus iial ei peaks sõnu kasutama. Nad lihtsalt uurivad, miks on inimkond langenud nii madalale, et peab sõnu kasutama. Selles ongi kirjaniku üks peamisi ülesandeid.

Kunstnik on selle juba saavutanud, sest ta on selle maailma jaoks surnud. Muidugi, kõik öeldu kehtib nende kohta, kes on Kunstnikud suure algutähega, tühikargajad ei tule arvesse.

 

*

Kuulasin hetk tagasi juppi Weberi „Kassidest”.

Tõesti, milline jumalik harmoonia! Üha rohkem mõtlen sellest, kas Jumal ja jumalikkus on omavahel seotud.

Kas üks üldse teab teise olemasolust? Kas saab üks eksisteerida ilma teise olemasoluta? Miks ühte peab tõestama, samas kui teine voolab vabalt inimeste südameisse, näiteks kaunite helide näol? Imelik, miks mõned inimesed arvavad, et Jumalaga ühenduse saamiseks ei piisa millegi jumalikult kauni loomisest, vaid ilmtingimata peab ka palvetama?

 

*

Mõnikord ma kahtlen, kas valmis muusikapalad ongi jumaliku päritoluga. Kas pole nii, et kõikide helide algus on nagu üks pikk vorst, millest inimene lõikab endale hiljem paraja pikkuse, laiuse ja kõrgusega jupid? Kunagi, kui ma olin ametis köögitöölisena „Viru” sööklas, käis meil asi samamoodi. Kusagil keskuses — Jumal teab kus kohas — tehti valmis suur kogus hakkliha ja seda hakati jaotama mööda sööklaid ja restorane (nii nagu ka muusikuid) ja igaüks kohapeal vaatas, mis ta sellest valmis meisterdas.

Võib-olla on helidega niisamuti, midagi on nende mõlema päritolus ühist, vägagi füüsilist.

Või räägib minus protest hetkel kuuldava muusika vastu? Sellepärast, et laulja laulab inglise keeles ja mängitakse džässi, mis tegelikult pole üldse tööinimeste muusika. Ei tea, võib-olla.

 

*

Ei tea, miks siin Nõmmel see kontserdikuulamine ei istu?

On see nii kogu kandiga? Mida see von Glehn siis omal ajal teha võis? Võib-olla jättis vastamata mõne talupoja tervitusele? Või midagi veel hullemat? Aga mida veel hullemat saab üldse olla? Jah, ilmselt ei tervitanud (või ei naeratanud vastu) ja nüüd on sellest tibatilluke märk kogu Nõmmel küljes.

Lehed langevad ükskõiksemalt, lumi kiiremini. Mõnes kohas tiirutab iga lumehelves tükk aega, tutvustab ennast, siis äkki ei taha enam, peaasi, et saaks rutem koju. Nagu inimesed.

 

*

Nii väga tahaksime külastada Paradiisiaia raamatukogu.

Tahaks teada, kas on sinna salvestatud kõik inimkonna aarded või vähemalt osagi. Kas on Baudelaire, püha Augustinus ja kes kõik veel.

Või pole seal kedagi neist, kes suutsid end väljendada eluajal, ja on vaid need, kelle osaks jäi kauneim saatus Maa peal — elada ja surra tundmatuna? Või on seal väikesed lapsed, Isa õnnistusega teele saadetud, kuid keda kuri saatus paiskas algusesse tagasi? Nende veel sündimata mõtted ja tegemata teod?

Paradiisiaia raamatukogu! Teistmoodi kui inimeste oma.

Jahedas viinapuu viljade all sisekosmose õnnestav askees, tarkuse ilu kvintes­sents, meeleheide, mille rõõm on lahutanud tuhandeks killuks, pannes igaühe rikkalikult sätendama lugeja hinges! Siin loeb see, kes pole kunagi lugenud. Siit põgeneb armastuse julmus, sest tema suurim vaenlane — huvi — on saanud seltskonnas auväärse koha.

Koju, koju — selline tunne valdab igat Paradiisiaia raamatukogu külastajat.

Sa oled jõudnud koju, kallis inimene.

Sina, intellektuaal, tööline, raamatu ja Jumala sõber. Kõik on nii, nagu sa unistasid, lamp põleb ja leib on laual. Kündjate vaimud, raskest päevatööst väsinud, võtavad pärast sauna koha sisse kamina ääres.

Himusid ei ole, on ainult üks himu — uudishimu.

Seda võiks võrrelda kastepiisaga, kelle peatselt hävitab hommikupäikese karm sülelus, kuid kelles juba peegelduvad tsunamid ja võimsad kärestikulised jõed.

Iga kannataja juurde, kes alles nüüd on avaldanud oma eluloo, ruttavad uurijad igast ilmakaarest. Nad uurivad mängeldes läbi tema kannatused, kuni see kõik muutub uduloorina läbipaistvaks nende unistuste jõel. Pehmelt nagu udusulg pannakse kannataja seejärel paati, ja raamat käes, triivib ta allavoolu, et ülenduda, saatjaiks heatahtlike uurijate pilgud.

 

*

Milline hämmastav sarnasus on mõningatel vulkaanilistel planeetidel ja naistel!

Näiteks Veenus! Kui kaunis, kutsuv Planeet, Päikesesüsteemi Paradiisiaed, mis pakub võrratut vaatepilti oma kordumatus ilus! Aga tegelikult?

Temperatuur pluss 500°C, happevihmad, CO2 ülikõrge kontsentratsioon, kõikjal mürgiseid aure paiskavad vulkaanid.

Ükski mikroob ega abielumees ei peaks seal minutitki vastu!

Või Maa peal. Miks paljud mehed elavad riiaka naisega?

Samal põhjusel, miks paljud kogukonnad valivad elukohaks vulkaani jalami. On küll ohtlik, on küll võimalus hukkuda, aga samas on seal kõige haruldasemad, mineraaliderikkamad mullad, mida mujalt ei leia.

 

Ülemlaul Norrale

Kujutan ülistuslaulu Norrale ette niiviisi. Keset ürgmetsi laulab muistne rahvakoor pillimeestega.

Ilmub breivik ja hakkab neid tulistama. Lauljad ja mängijad langevad üksteise järel, aga keegi ei katkesta, ei põgene. Lõpuks breivik taganeb mere äärde, fjordi kaljude vahele, ja annab raevunult valangu päikese suunas. Selle peale varisevad kaljud kokku ja matavad ta enda alla. Eemalt, kaugelt kostab ikka seesama norra rahvalaul.

 

*

Jälle samad mõtted USA ülikooli laulukoori puhul. Võimalik, et see pole kõige parem koor, väga võimalik.

Vaatan — neil on kõige tugevam raha, nende raketid lendavad kõige paremini, aga nad näevad kuidagi üksluised ja väsinud välja. Hakkavad vist tõesti roiskuma, nagu Vene ajal räägiti. Nad on ikkagi pärit riigist, mis on endale võtnud maailmapolitseiniku rolli ja saanud selle eest palju karistada.

Võib-olla sellepärast on nende nägudel mingi ekstreemsuse valmidus. Võib-olla on nad eluaeg ilma põhjuseta naeratanud nagu Säästumarketi töötajad? Tagajärjeks on väsimus. Siiski helkis nii mõnegi näos tulevase filminäitleja pilk, kes on võimeline looma head rolli, kõige kiuste.

 

*

Täna tundsin selgesti, et vaimude abil saadud mõtteid ei tohi lihtsalt niisama avaldada. Nad jäävad kummaliselt vaatama. See meenutab natuke neid, kes seisavad teepervel mahajäetuna. Kuigi nad tegelikult ei ole, nad on ju toodud avalikkuse ette. Aga midagi on teisiti. Miks, miks? Püüan vastust leida mõnest keeldudega pühakirjast. Näiteks judaismis ei tohi sünnipäeva pidada ja ka Jehoova tunnistajad ei tee seda. Ilmselt on ka see üks asi, mida ei tohiks avalikustada ja mis peaks jääma vaid Jumala teada.

Aga need vaimud, nende mõtted. Jätta kõik nende teada?

Milleks, nad teavad neid niigi. Võib-olla on küsimus inimeste aitamises, sellepärast peaks neid avaldama?

 

*

Rahu tahaks. Mitte midagi ei taha enam kirjutada. Võimalik, et ka see sõna, see lause on luulesse sisse programmeeritud. Vist peab iga luuletaja nägema vältimatut lõppu, kui saavad otsa sõnad, mõtted, kujundid. Peab tundma seda ahastust, kui keha veel töötab, aga öelda midagi ei ole. Kõik uksed on korraga suletud. Püüd vaimudega ühendust võtta saab järsku vastuse — „meid pole, mine Darwini juurde”.

„Aga äsja me rääkisime.”

„Ei tea, kellega sa rääkisid.”

Mõni ütleb, kriis. Mõni ütleb, viis.

See tähendab — vale viis heliseb rinnas.

Vanad mõtted kui pätikamp

Aga mida teha, kui sa oled leidnud oma eluaeg otsitud kallima ja kavatsed temaga maailma otsa minna? Kuidas kaitsta end seal kurja eest? Millest suurema osa moodustavad sinu eelmise, ilma armastuseta elatud elu mõtted? Tegu oleks nagu pätikambaga, mille liige sa kunagi olid ja kellest nüüd lahkud.

Nad võivad tulla ähvardama, et vanu sõpru ei reedeta, et tänu sinule me elasime, ja nüüd jätad meid maha.

Kelle sisse nad peavad nüüd minema? Nad ei taha surra, nad tahavad olemas olla.

 

*

Mind on alati köitnud küsimus, mis saab pärast surma neist, kes ei vasta kellegi naeratusele?

Kas ootab neid lohutus või karistus? Mõnikord jäävad sellised hetked meelde. Mäletan, umbes 15 aastat tagasi kohtasin Doris Karevat Karja tänaval koos ühe mehega jalutamas ja vaatasin talle kerge peanoogutusega otsa. Ta pööras pea kõrvale. Sestsaadik, alati, kui on olnud põhjust tema poole pöörduda, tahaksin alustada umbes nii: tere, Doris, mu tervis on üsna hea. Haav, mille sa mulle tookord Karja tänaval lõid, paraneb jõudsasti. Arstid küll soovitavad, et parem oleks sinuga kohtuda mitte enne kui järgmises elus, selleks ajaks jõuab haav täielikult kinni kasvada (edasi juba asjast).

Samas, kas ma ise olen jätnud vastamata kellegi tervitusele, kellegi naeratusele?

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon