Minu elu Jaan Krossiga

Jouko Vanhanen

Tõlkija ülestähendusi

Huvi Eesti vastu tekkis mul pärast 1975. aasta novembris toimunud esimest Eesti-külastust. Olin noor üliõpilane, kelle ilmavaade kaldus tolle aja vaimus vasakule, mind huvitasid ühiskonna asjad, sotsialism ja muidugi Nõukogude Liit kui selle kehastus. Käisin üliõpilaste turismigrupiga mitu korda Nõukogude Liidus ja need olid põnevad reisid — ühiskondlikud ja kultuurilised erinevused olid silmaga näha.
Minu esimene reis Tallinna ja Tartusse toimus Helsingi ülikooli usuteaduse üliõpilaste rühmaga. Meid võtsid vastu Eesti tuntud kultuuritegelased, professor Paul Ariste Tartus ja peapiiskop Alfred Tooming Toompeal. Esimesel päeval oli meil Sakala keskuse pidusaalis sõprusõhtu rahvakunstiansambliga „Leigarid”. Paar päeva hiljem käisin ansambli juhil Kristjan Toropil kodus külas. Mingil hetkel küsis Kristjan, kas ma armastan muusikat. Mina vastasin, et jah, ega jätnud kiitlemata, et mul oli just õnnestunud Tartus osta Mussorgski ooperi „Hovanštšina” tervikesitusega plaadikomplekt. Pärast seda kinkis Kristjan mulle silmagi pilgutamata ansambli „Leigarid” tagasihoidliku singli. Oma tolleaegsest teadmatusest hoolimata taipasin küll häbeneda, kuigi toimunu sümboolsed varjundid jäid mul sel hetkel kindlasti mõistmata. Kadunud Kristjan Torop oli mees, kes oma vaikse ja sihikindla leivatööga eesti keele põllul ja kangekaelse rahvatantsuharrastusega pidas lahingut rahvusliku olemasolu eest. Selle lahingu olemasolu hakkasin ka mina varsti nägema.
Mu ühiskondlik ärkamine ja värsked pahempoolsed ideaalid tekitasid niisiis huvi Nõukogude Liidu vastu, aga ega venelased ja vene kultuur ei olnud Karjala poisile ka muidu võõrad. Käisin Venemaal esimest korda 1973. aastal Lenin­gradis ja pärast seda oli Nõukogudemaa reise õige tihedasti. Tollal kurameerisin Pohjanmaalt pärit tüdrukuga, kes õppis ülikoolis vene keelt, ja nõnda sõitsin Venemaal ja Baltimaades rohkemgi ringi. Juba enne esimest Tallinnas käiku olin märganud, et Nõukogudemaa ei vasta sotsialismi ideaalile ja isegi mitte sellele pildile, mida pakkusid meile „Inturisti” turismibüroo giidid.
Aga siis hakkasin kord ühel Moskva reisil 1976. aasta jaanuaris „Inturisti” bussis giidi selgitusi väheke hoolikamalt kuulama. Selgus, et giid on eestlane. Ja bussist välja astudes oli mul selge, et see giid näeb maailma läbi samasuguste prillide kui mina.
Too pikk ja sale naine, kes soomlaste giidina palgalisa teenis, oli raadioajakirjanik Kulle Raig Tallinnast. Juba tollel Moskva reisil ajasime temaga pikalt juttu, ja tänu sellele ja hilisematele vestlustele loksusid paljud asjad paika. Erinevalt Venemaa nõukogude kodanikest, kellega olin kohtunud, pidas Kulle end üleval samamoodi nagu tavaline soomlane, ilma et oleks rääkides häält summutanud või üle õla vahtinud. Kui hakkasin aeg-ajalt Tallinnas käima, sest olin end Soome reisibüroosse reisisaatjaks kaubelnud, liitusin vabal ajal Kulle sõpruskonnaga. Sellesse kuulusid Eesti Raadio soomekeelse toimetuse töötajad ja Kulle õpingukaaslased Tartu ülikoolist, kõik rääkisid vabalt soome keelt.
Kokkuvõtteks: ma õppisin, et kuigi eestlased elasid sootuks teistsugustes ühiskondlikes oludes kui meie, soomlased, mõistsid nad maailma samal moel kui meie ja nende mõtteviis oli läänelik. See vastuolu vapustas mu mõtteilma, süvendas mu huvi Eesti vastu ja pakkus põnevust.

Kuidas ja millal Jaan Kross mu ellu astus? Teadlikult mäletan, et kuulsin tema nime esimest korda uusaastaööl 1979, kui üht võluvat eesti tüdrukut vastu hommikut Tallinna Kunstihoone uusaastapeolt koju saatsin. Tagaplaanil kerkisid Toompea tornid, koht oli ehk Pika Jala „kand” all-linnas, lumi andis tuhmide tänavalaternate tuledele jõudu juurde. Tütarlaps jutustas võimsast lugemiselamusest: täiesti erilisest äsja ilmunud raamatust, mis oli pannud ta südame põksuma. See raamat oli „Keisri hull”. Saatsin tüdruku koduuksele, ta lahkus mu elust, aga sinna jäi — Jaan Kross. Kirjaniku nimi ja ka raamatu pealkiri ei olnud mulle siiski päris tundmatud, küllap oli nendest Kulle sõpruskonnas juttu olnud. Kuna ma tollal eesti keelt ei osanud, ei saanud ma ise Krossi loominguga tutvuda. Teda ei olnud veel soomendatud, kui mõni luuletus välja arvata.
1980. aastal teenisin aega Soome kroonus ja põdesin Eesti-igatsust. Sel aastal korraldati Tallinnas Moskva olümpiamängude purjeregatt ja Helsingi liinil hak­kas sõitma laev nimega „Georg Ots”. Armeeteenistuse ajal otsustasin, et kui tahan Eesti-teed edasi käia, siis pean õppima eesti keelt. 1981. aastal, kui algas minu teine Eesti-periood, hakkasin Eestis kõnelema ainult eesti keeles.
Esimese perioodi tähtsaim kanderakett oli olnud Kulle Raig. Kui algas teine periood, kukkus kanderakett küljest, ma ei sõltunud enam Kullest ja tema sõpruskonnast. Keeleoskus avardas mu kontakte ja eesti kirjandus avanes minu ees hoopis teisiti kui siis, kui lugesin ainult soomekeelseid tõlkeid. Raamatud ja kirjandus on mulle alati olnud tähtsad. Mind ei ole köitnud akadeemiline kirjandusuurimus, aga tõlkimise vastu hakkasin huvi tundma juba gümnaasiumiõpilasena.

Jaan Krossiga tutvusin 1981. aasta keskel, kõige varasem pühendus temalt saadud raamatus on selle aasta augustist. Häbiasi, et ma seda sündmust täpsemalt ei mäleta, aga küllap see Harju tänava korteris toimus. Kross ja tema abikaasa Ellen Niit olid alati väga vahetud ega tõstnud ennast iial esile, nii et nendega oli kerge suhelda. Jaan ise kirjeldab oma hoiakut novellis „Järelehüüd Kuusiku peremehele”. Siin rõhutab peategelane, kirjaniku alter ego Mirk, et tema on alati püüdnud kohelda kõiki inimesi kui võrdseid. Sündmuskohaks on Patarei vangla.

Kuni — Kuusiku peremees ütles:
„See Mirk on üks imelik mees. Või ju veel poiss, minuga võrreldes. Kas sa oled tähele pannud, mismoodi ta inimestega räägib? Sinuga, minuga, Palloga, kes on ju veel päris laps, ja prohvessor Tarveliga? Ta räägib kõigi inimestega täiesti ühtemoodi. Ei mitte mingisugust vahet.”
Ja mina pigistan hambad kokku — et mitte hakata ühekorraga naerma ja nutma. Sest, issand jumal, ma olin ju kunagi aastate eest, lapsepõlvest lahkumise lävel, tõesti leidnud, et sellise kõigisse võrdselt suhtumise poole tuleks püüda. Aga polnud hiljem selle peale kunagi mõtelnud. Sest polnud kunagi registreerinud, kunagi häbenenud selle püüu vastu eksimise juhtumeid. Aga neid pidi ju olema esinenud küll ja küll ja küll.

Seda siiski mäletan, kuidas Kross minuga sina peale üle läks, „see on ju Soomes kombeks”, nagu ta ütles, ja muidugi Ellen niisamuti. Nad olid „Georg Otsaga” tagasiteel Helsingist Tallinna, ka mina olin laeval ja me istusime ja ajasime juttu. Küllap toimus see sellesama 1981. aasta sügisel, sest järgmisesse, 1982. aasta jaanuaris kingitud raamatusse on Jaan kirjutanud ainult mu eesnime.
Võib tunduda kummaline, et kolmekümnele lähenev, märkimisväärse taustata noor mees käib äkki, lihtsalt niisama läbi Eesti silmapaistvaima kirjandusliku perekonnaga. Millega oli õieti tegu? Tegu oli luuleliselt öeldes Soome sillaga, ehk võiks koguni öelda operatsiooniga „Soome sild”, sellega, kuidas Soomest abistati nii eesti kultuuritegelasi kui ka täiesti harilikke inimesi. Teistpidi töötas see Eesti ühenduskanalina Soome ja sealtkaudu ka mujale maailma. Tavaliselt oli see loomulik ühendusepidamine ja vajalike asjade muretsemine, kuid muidugi võis suhtlemise põhjus olla ka delikaatsem või poliitiliselt lausa ohtlik. Mitteametliku kanali käigushoidjateks ja kulleriteks olid peaaegu kõik Eestist huvitatud reisisaatjad, igaüks oma suunitluse järgi. Väga võimalik, et Soome silla tähtsaim ühendusisik Soomes, tolleaegne reisibüroo ametnik ja soomendaja Eva Lille oli läkitanud mu Krosside juurde mingit ülesannet täitma. Näiteks Espoo rahvaülikooli juhataja ja Tuglase soomendaja Raili Kilpi võis oma sõpradele midagi minu kaudu saata.
Tänapäeval kipub ununema, kuidas veel kolmkümmend aastat tagasi tuli Tallinna sõitmiseks osta reisipakett koos hotelli ja täiskostiga. See läks muidugi kalliks, kui tahtsid sageli Eestis käia. Nii püüdsid paljud inimesed, keda Tallinn ühel või teisel põhjusel tõmbas, saada tööd Soome reisibüroo reisisaatjana, kes rühma sihtpunkti viis. Nõukogude ametivõimud nõudsid niisuguse isiku olemasolu. Teisalt ei olnud reisisaatjatel pärast päralejõudmist eriti midagi teha, sest nemad kui valeusulised ei tohtinud päriselt giiditööga tegelda, see ülesanne oli kohaliku giidi pärusmaa. Paljud Eesti-entusiastid haarasid 1970. ja 1980. aastatel niisugusest võimalusest kinni. Ja reisisaatjatele sugenes ajapikku kõikvõimalikke ebaametlikke kõrvalülesandeid, mis avasid palju huvitavaid uksi, tuli vaid ise agar olla. Selles kõiges oli omajagu põnevust ning ma ei eita sugugi seikluse ja teiste lisamotiivide võlu.
Ja olgu nüüd selguse mõttes öeldud, et alates 1984. aastast oli mul Tallinnas laulatatud naine ja aastakümne lõpus, kui reisisaatja töö oli juba asendunud muuga, ka kaks Tallinnas sündinud tütart.
Lugesin Krossi proosaloomingut õhinal. Ka „Keisri hullu” jõudsin läbi lugeda enne, kui see soome keelde tõlgiti. Mulle oli Kross väga paeluv ja lähedane kirjanik ning on seda tänini.
Kohe teise Eesti-perioodi algusest peale tahtsin innukalt tõlkima hakata, päris kirjandust ja päris kirjastajatele. Algus oli konarlik, aga vähehaaval hak­kasin saama väikesi ülesandeid. Tuli ka tagasilööke. Olulisim toetaja ja juhendaja tõlkimise tööpõllul, ja mitte ainult minule, vaid ka paljudele teistele algajatele tõlkijatele, oli Eva Lille. Mu suurim unistus oli muidugi tõlkida Krossi, aga see tundus peaaegu võimatu, sest mina ei olnud hoopiski mitte ainus, keda Kross vaimustas. Tunnustatud kirjandusmees ja soomendaja Juhani Salokannel armastas Krossi igatahes niisama palavalt kui mina ja minul kui algajal ei olnud mingit võimalust võistelda Juhaniga, kes liikus kirjastusmaailmas just nagu omas kodus. Peale „Keisri hullu” („Keisarin hullu”, 1982) oli Juhani tõlkinud „Rakvere romaani” („Pietarin tiellä”, 1984), ja ka „Professor Martensi ärasõit” („Professori Martensin lähtö”, 1986) oli tal juba töös.
Üht-teist tõlkisin siiski juba „päris” kirjastajatele, näiteks ajaloolase ja ajakirjaniku Herbert Vainu 1983. aastal ilmunud teose „Jääraku põhi” („Kuin syvä rotko”), mis käsitleb Soome välispoliitikat Teise maailmasõja aastatel. See järgis muidugi üsna selgelt tendentslikku nõukogude ajaloo kontseptsiooni.
Olin jälle Eestis käimas ja küllap oli mul Krosside juurde asja, käisin seal enamasti enne lõunasööki ehk kella kahe paiku. Märten Kross on öelnud, et lapsed ei tohtinud hommikupoolikul isa mitte mingil tingimusel segada. Aga mina ei tundnud kordagi, et Jaan oleks olnud närviline või kella vaadanud — et millal see pagana segaja ometi ära läheb. Ja ma usun, et sama lugu oli teiste külalistega. Kuid olen kindel, et vaikse pinna all vahel ka kees. Ükskord juhtusin töötoa kohvilauas mainima, ja oma arust ilma vähimagi kiusliku tagamõtteta — millestki tõsisemast rääkimata —, et olin sattunud nägema Jaani kirjutatud „Laulu Leninist”. Selle peale kähvatas Jaan ootamatu ägedusega, et „sina tõlkisid ju Vainu „Jääraku põhja””. Mõistsin, kui valusat kohta olin riivanud. Jäin vait ja sellega asi lõppes. Õnneks ei hakanud ma vastu väitma, et olin tõlkinud raamatu hea meelega, sest see näitas soomlastele, kui naeruväärne on nõukogude mõtteviis; Jaan ei oleks ju saanud öelda, et ta kirjutas paroodia. See oli ainus kord, kui Jaan minu peale tõesti vihastas.
Jaani koleerilisi vihahooge, mis perekonnatuttavatele väga hästi teada olid, kogesin mina vaid ühel korral ja üsna kergel kujul. See juhtus kohe pärast Niguliste kiriku põlengut 1982. aasta oktoobris. Läksime Harju tänava poolsesse tuppa vaatama kiriku armetult ripakil torni. Kohal olid vist vaid perekonnaliikmed ja me trügisime üksteise võidu akna alla. Ka Jaan oleks tahtnud lähemale pääseda, aga sel hetkel ei läinud tal see korda. Siis haaras ta ettejuhtunud toolist, paiskas selle põrandale kummuli ja läks toast minema.

Ma olin vaimustatud Krossi kogumiku „Klio silma all” neljast ajaloolisest novellist. Mul polnud siiski mõtet minna neid pakkuma Krossi alalisele kirjastajale WSOY-le, sest seal oleks mind huvi eest tänatud ja ülesanne oleks kellelegi teisele antud. Aga Tuglase juubeliaasta peol „Kappeli” restoranis sain jutule Oulu ajalehele „Kaleva” kuuluva kirjastuse „Pohjoinen” tegevdirektoriga ja rääkisin oma tõlkemõttest talle. Mees võttis kohe tuld, sest „Pohjoisel” oli auahne plaan omale nime teha ja ta oli juba paari aasta eest avaldanud ühe Jaan Krossi teose, lühiromaani „Kolmandad mäed” („Kolmannet vuoret”, 1985). „Pohjoinen” palus WSOY-lt viisakalt avaldamisluba ja WSOY selle pikemata ka andis, küllap mõeldes, et tühja neist mõnest novellist — novellid olid üldiselt kirjastajatele soovimatu ballast. Ent kolm selle kogumiku novelli olid juhtumisi Krossi loomingu pärlid, nii et minu „krossindaja” karjäär algas niisama suurepäraste teostega nagu Krossil endal proosakirjanikuna. Raamatu esitlus toimus ajalehe „Kaleva” ruumides Oulus, kuhu Jaan, Ellen ja mina lendasime Helsingist ajalehe direktori ja kultuurimetseeni Aaro Korkeakivi kulul. Kohal oli kogu „Kaleva” ümber koondunud kultuuri koorekiht.
Kõrvalmärkusena olgu öeldud: sel koosviibimisel tegin Aaro Korkeakivile ettepaneku, et võiksin hakata „Kalevale” Eesti teemal kolumne kirjutama. Aaro oli otsekohe nõus, mul oli vist esimene lugugi kaasas, ja nii kirjutasin ma „Kalevasse” kolm aastat korrapäraselt perestroikaaja Eesti sündmustest. Pseudonüümi laenasin Krossilt. Jaan oli 1963. aastal avaldanud poeemi ennast kõrgelt hindavast tuulelipust Tuule-Jukust, ja mina võtsin selle nime kasutusse. Ma küll ei maininud seda Jaanile ega ka kellelegi teisele, sest ajad olid siiski sellised. Ja hiljem unustasin üldse kogu loo. Vale-eestlane Tuule-Juku oli siiski Eesti kolumnistide eelkäija Soome ajakirjanduses — õige varsti oli neid pea­aegu kõikides maakonnalehtedes, sest vabamates oludes hakkasid eesti ajakirjanikud ise Eesti sündmusi valgustama ja — mis seal häbeneda — välisvaluutat teenima.
Pärast „Klio” („Kleion silmien alla”, 1987) ilmumist hakkasin muidugi vaatama järgmise teose järele. Jaan oli alustanud esimest tema oma aega ja meheaastaid kujutavat romaani. See kirjeldas Siberist tagasi tulnud mehe kohanemist 1950. aastate Eestis. Käsikiri oli poole peal, kui tekkis mõte avaldada see Soomes. Eesti kirjastamisolud olid tollal, 1980. aastate lõpul, üsna kaootilised, riiklik kirjastamise monopol oli murenenud ja hakkasid sündima esimesed omaalgatuslikud kirjastused. Rühm kirjanikke, kellega oli ühinenud ka Jaan, oli asutanud kooperatiivi tüüpi kirjastuse nimega „Kupar”. Jaan ei tahtnud enam tegemist teha riikliku kirjastusega „Eesti Raamat”, aga ta ei olnud rahul ka „Kupra” tegevusega, ja selle aferistlikku direktorit ta lausa põlgas. Seetõttu kaalus Jaan käsikirja andmist otse soomlastele, ja nii ta lõpuks ka tegi. Olgu lisatud, et raamat ilmus siiski üsna kiiresti ka eesti keeles „Kupra” hädises köites. Romaani eestikeelne pealkiri oli „Väljakaevamised”, mis võiks soome keeles olla näiteks kaivuut, kaivaukset, esiinkaivaukset. Raamatu peategelane saab tööd arheoloogilistel kaevamistel ja leiab vana üriku. Dokument osutub Taani piiskopi Andreas Sunonise XIII sajandist pärinevaks kirjatükiks, kus ta kahetseb ristisõitjatest vallutajate vägivalda eestlaste kallal.
Raamatu algus meeldis mulle väga, see oli jõuline, realistlik ajajärgu kujutus, aga kui hiljem sain lugeda lõpuosa, kus leiti mainitud käsikiri, siis pettusin esialgu kaunikesti. Mulle tundus, et see oli väga poisteraamatu moodi lahendus ja ebausutav pööre muidu nii tõepärases jutustuses. Kui Jaan siis oma töötoas küsis, kuidas mulle järg meeldis, ei osanud ma midagi vastata, istusin kohmetult vait. Kross ei hakanud minult muidugi vastust välja pressima ja kogu lugu ei mõjutanud meie koostööd. Hiljem olen küll oma seisukohta leevendanud ja pean romaani tervikuna õnnestunud teoseks. Paistab, et mul on üsna igav kirjanduslik maitse, kus realistliku loo puhul on keskne tähtsus usutavuse kriteeriumil. See on ainus koht kogu Krossi loomingus, kus usutavus lõi lugemishetkel kõikuma. Pisiasju on olnud muidugi ka teisi, aga need on olnud tõesti pisiasjad…
Pöördusin jälle „Pohjoise” poole, kes palus WSOY-lt avaldamisluba. Selleks ajaks oli aga Jaan Krossi alaline kirjastus virgunud, ta ei tahtnud enda kõrvale konkureerivat Krossi väljaandjat, keeldus loast ja otsustas, et annab raamatu ise välja. Aga kuna mina olin ettevõtmisega juba sedavõrd seotud, kiitis WSOY legendaarne tõlkekirjanduse toimetaja Klaus Taubert koos käsikirjaga heaks ka tõlkija, see paistis olevat ju autori tahe. Ta pani raamatule pealkirjaks „Sügavusest” — „Syvyydestä” —, mis minule eriti ei istunud; Oscar Wilde’i de profundis’e assotsiatsioon oli liiga tugev. Aga mul ei olnud ka paremat pakkuda. Raamat ilmus 1989. aastal ja leidis Soomes tähelepanu kui Krossi esimene tänapäevaromaan ja Eesti vabama kirjandusliku õhkkonna kuulutaja. „Väljakaevamised” oli ka Krossi esimene raamat, mida tsensuur ei kontrollinud.
Pärast seda tegin tõlkeproovi Krossi magnum opus’est, 1970-ndatel kümne aasta jooksul valminud romaanitetraloogia „Kolme katku vahel” esimesest osast, selle peatüki, kus peategelane Balthasar Russow käib noore mehena Turus hertsog Johan III-le sõjasõnumit viimas, ja saatsin selle Klaus Taubertile. Aga sinna see tookord jäi, ja kirjastus ei võtnud vedu aastate kestel tehtud meeldetuletustest hoolimata. Neljaosalist romaani oli küllap liiga kulukas välja anda. Pealegi tuli Krossi töökojast pidevalt uusi huvitavaid romaane, mida oli kergem müüa ja mis kujundasid Jaanile Soomes oma, iga tema uut romaani õhinal ootava lugejaskonna.
Pärast „Väljakaevamisi” ilmusid 1990. aastatel WSOY väljaandel „Vastutuule laev” („Vastatuulen laiva”, 1990) Eva Lille tõlkes ning „Tabamatus” („Kuningasajatus”, 1994) ja „Mesmeri ring” („Mesmerin piiri”, 1997) Juhani Salokandle tõlkes.
Maailm muutus. Nõukogude Liit varises kokku ja Eesti sai iseseisvaks.

Aastatel 1992—1993 oli Jaan Kross poolteist aastat rahvaesindaja, aga poliitika argipäev oli teoinimesele nüristav, ja Jaani teod sündisid kirjutuslaua taga. Pärast „Mesmeri ringi” hakkas Kross kirjutama teost, millest sai tema hilisema perioodi tipp. See oli „Paigallend”. Romaan kirjeldab andeka noore mehe jäämist sõjajärgsesse Eestisse ja sisepagulusse. Esimest korda ilmutas Kross siin teravat meelekibedust selle üle, et lääneriigid jätsid Eesti ja teised Baltimaad raudse eesriide taha. Raamatu lurjused ei ole mitte ainult Stalin ja Hitler, vaid ka Churchill ja Roosevelt. Muuseas, kui kõnelesin Eric Dickensile, kes raamatu hiljem inglise keelde tõlkis, et Kross näitab sõrmega ka Churchilli poole, ärritus Dickens ja võttis omakorda jutuks Soome sõjajärgse vaikimise. Otsekui oleksin ma kahjurõõmsalt Inglismaad süüdistanud, ehkki ütlesin vaid seda, mida Kross oli kirjutanud. Kuid ilmselt on suurte rahvaste esindajad oma riigi au küsimuses õige hellad.
Tähtede seis oli mulle soodne ja ma sain selle mitmekihilise raamatu tõlkimise endale. Pärast kümneaastast pausi pöördusin tõlkijana Krossi juurde tagasi.
Selles põhihäälestuselt sünges raamatus on siiski kirjanduslikku mängu. Kross toob näitelavale Friedebert Tuglase loodud fiktiivse kirjanikukuju Arthur Valdese, kes olevat Esimese maailmasõja rindel surma saanud. Seda fantaasiamängu Valdesega on pärast Tuglast jätkanud teisedki eesti kirjanikud. „Paigallennus” püüab Valdes keelitada Tuglast asuma vastupanuliikumise juhiks, aga on sunnitud pettununa maalt lahkuma.
2000. aastal, kui Jaan Kross sai 80-aastaseks, korraldas Eesti Kirjanike Liit kultuuriministeeriumi toetusel tema auks suure seminari, kus oli ka rahvusvahelisi külalisi. Niisugune kollokvium oli muide toimunud ka kümme aastat varem ja see korraldati veel ka viis aastat hiljem. Niisiis ei saa öelda, et kodumaal poleks Krossi austatud ja tema tähtpäevi tähistatud. Sellel 2000. aasta seminaril pidin ka mina üles astuma, ja et ma midagi paremat välja ei mõelnud, siis kirjutasin sünnipäevakingituseks Valdese loole lühikese järje. Nii sai alguse ka valdesiana pisike soome haru — olgu see vihjeks kirjanduslike kuriositeetide harrastajatele.
Pärast „Paigallendu” (1999) koostasin Krossi autobiograafilistest novellidest kogumiku soomekeelse pealkirjaga „Halleluja” (2001). Need täiendasid Juhani Salokandle kümme aastat varem tõlgitud kogu „Silmade avamise päev” („Silmien avaamisen päivä”, 1991) novellide ketti. Tekste sai kokku kümme, ja üks neist oli pisut eriline. Nimelt võttis Kross selle välja lauasahtlist, kus see oli seisnud oma viisteist aastat. Kross ei kirjutanud üldiselt lauasahtlisse, vaid andis enamasti kõik valminu sedamaid avaldamiseks. Aga see novell, mille pealkiri on „Eksam”, oli kirjutatud sügaval nõukogude ajal, arvatavasti Andropovi valitsemisperioodil, kui Eesti vabanemine näis olevat veel mägede taga. Novellis on jälle Krossi moodi mees, kes juurdleb pärast sõja lõppu Tartu ülikoolis rahvusvahelise õiguse küsimuste üle, kui võtab vastu lõpueksami õigusteaduse õpinguid lõpetavalt Smerši rindeohvitserilt. Too kutsub, kui on eksamil läbi saanud, eksamineerija ja veel paar inimest Setumaale oma kõrvalisse isamajja ülikooli lõpetamist tähistama. Öösel aga ründavad maja metsavennad ja pidut­sejad peavad end kaitsma. Ka peategelane tulistab aknast umbropsu valangu või kaks. Kui olukord on rahunenud, siis selgub, et tema tulistatud kuul on tapnud ühe metsavenna. Isamaalisele ülikoolimehele on siin tõsine moraaliprobleem.
Küsisin pärast novelli lugemist Krossilt, kui palju on selles tõde. Ta vastas, et ehk 90 protsenti. See oli vapustav ülestunnistus. Nagu hiljem selgus, ei tähendanud see siiski seda, et igasugusesse sõjalisse tegevusse eitavalt suhtunud Kross oleks mingil hetkel pidanud relva haarama. Kuid novelli muu sisu ja mõttekäik oli see tõene aines, mida ta ilmselt silmas pidas. Ja 1984. aasta ei olnud veel see aeg, kui Nõukogude Eestis oleks võinud avaldada käsitlusi rahvusvahelise õiguse teemal.
Kogumik „Halleluja” ilmus juba uuel aastatuhandel, 2001. aastal. Samal ajal ilmus ka Turu Eesti-sõprade eestvõttel Krossi romaan „Wikmani poisid”, mille soomendas nüüdseks lahkunud Kalervo Mettala.

Lõpuks koitis see suur hetk, kui kirjastus WSOY oli küps avaldama Krossi mahukat peateost, neljaosalist romaani „Kolme katku vahel”. Kirjaniku muu proosalooming oli peaaegu tervenisti soome keeles ilmunud. Kross oli mitmel aastal olnud Nobeli kirjandusauhinna kandidaat ja võib-olla oli ka sellel oma mõju, et kirjastaja soovis avaldada teose veel kirjaniku eluajal. Nii pidigi raamat ühtäkki kiiresti turule jõudma. Minust oli saanud nüüd WSOY Krossi-soomendaja, kuid kirjastaja kahtles, kas ikka suudan üksi selle nõudliku töö soovitud aja jooksul valmis saada. Siis tegin ettepaneku jagada tõlge nii, et minu kolleeg, tõlkija Kaisu Lahikainen, kellega ma olin ka varem koostööd teinud, tõlgiks kaks esimest osa ja mina viimased kaks. Nii me ka kokku leppisime ja töö võis alata.
Teose eestikeelne pealkiri, kus viidatakse kolmele katkule, oli minu ja ka kirjastaja arvates pisut problemaatiline. Katk tähendas Tallinna vaevanud katkuepideemiaid, aga ka suurriike, kes olid sõdinud Liivimaa pärast. Seda pealkirja kandis tegelikult romaanisarjale eelnenud film, mis hõlmas vaid teose kolmandat osa. Püüdsin mõelda, mis oleks kogu teost ühendav omadus, ja jõudsin järeldusele, et selleks on trots, põikpäisus, kangekaelsus, mida oli peategelases küll ja küll, niisamuti nagu tema kodulinnas Tallinnas ja selle elanikes; raamat oli auavaldus ka neile. „Kroonikale” pakkus õigustuse muidugi Russowi ajalooteos, ja see sobis kronoloogiliselt edenevale romaanile. Kui esitasin toimetuse koosolekul oma ettepaneku „Uppiniskaisuuden kronikka”, haarati sellest õhinal kinni, kuigi ma ise kahtlesin selle sobivuses kaua.
Romaani „Kolme katku vahel” võib käsitleda lugematutest aspektidest, aga toon siin esile vaid ühe lõbusa, mulle tõlkimisel peavalu põhjustanud seiga. Minu arvates on Kross väga erootiline kirjanik, aga tema väljendusviis on mõnikord nii diskreetne, et ei avanegi pealiskaudsel lugemisel.
Kolmandas osas peab noor Russow paarinädalase abielumehena mõtlema, kas ta on nüüd oma õnne tipul. Olukorda kirjeldatakse nii:

Pisikest nuhtlust selle eest, et Balthasar omas läbematuses oli liha alandavale sosinale järele andnud ja paaripanemata peast Elsbetiga patustanud, pisikest nuhtlust selle eest ei tohtinud ta ju liiaks arvata. Aga suureks ei sündinud seda küll kuidagi nimetada, mis talle osaks lasti saada. Seda, et ta kõige oma püüdmise kiuste alles vaata et kahe nädala pärast sinnamaale sai, kus mees ütelda võib, et tal korda on läinud paradiisipuu ladvaõuna naisele kätte hommata…

Tõsist tõlkeprobleemi siin ei olnud, teksti võis ära tõlkida, ilma et oleks sellest sisuliselt aru saanud, aga selle tähendus jäi mind vaevama. Mis pagana paradiisipuu ja ladvaõun, naine pidi ju õuna mehele ulatama! Ühte heitnud olid nad juba hulga aja eest, niisiis seda ei saanud see tähendada, pealegi pidi ladvaõuna hilinenud ulatamine olema karistus selle eest. Arutasin asja kolme kogenud tõlkijaga — kõik muide naised —, aga ka nemad ei osanud aidata. Lõpuks jahvatas mulle vastuse mu alateadvus ja lajatas selle mu teadvusse: võtmesõna tänapäeva keeles on orgasm! Oli hea mõelda, et XVI sajandi mees Tallinna linnas pidas niisugust asja tähtsaks ja naudingu pakkumist oma naisele lausa kohustuseks. Niisama hea oli mõelda, et sügavalt seksi eitaval nõukogude ajal, kui isegi seksuaalkasvatusse suhtuti tõrksalt, võis peale poliitilise salateksti peita ridade vahele ka seksuaalse rõõmusõnumi. Milline erootika!
Küsisin hiljem Jaanilt, kas veerandsaja aasta jooksul oli keegi temalt selle lõigu tähendust uurinud. Vastus oli eitav. Jutujätkuks küsisin veel, kas ta oli juba kirjutamise ajal, 1970. aastatel tutvunud kuulsa Kinsey raportiga, ja sain vastuseks jaatava mühatuse. Tahaks uskuda, et see oli tunnistus Soome silla toimimisest.
Kui „Uppiniskaisuus” juba 2003. aastal pärast poolteist aastat kestnud palehigis tõlkimist valmis sai, võeti see eriti soojalt vastu ja pälvis suurt tähelepanu. Tean, et see rõõmustas Jaani väga, ta pidas seda oma peateoseks, ja Jaan ise oli pidulikul esitlusel kohal ning võis tõdeda, et tema loomingut hinnatakse Soomes üha rohkem. Muide, minu arvates on häbiväärne, et „Kolme katku” ei ole tõlgitud rootsi keelde, on see ju meie kõigi ühise Läänemere rannal ilmunud tähtteos, mis pealegi kirjeldab ka Liivimaa Rootsi-aega ja paljusid Rootsi tuntud tegelasi.

2000. aastal oma viimast romaani „Tahtamaa” kirjutades sai Jaan kerge ajuverejooksu, mida alguses ei pandud tähelegi, sest Jaan, paradoksaalne küll, oli parajasti haiglas uuringutel. Teisisõnu ei olnud lähedal tuttavaid inimesi, kes oleksid märganud, et tema käitumine või kõne on muutunud. Alles Ellen taipas telefonis, et kõik ei ole korras, ja tormas appi. Elleni juhtimisel tehtud range mälutreeningu abil paranes Jaan sellest õnnetusest (nad võtsid koos läbi kogu eesti lüürika), suutis romaani lõpetada ja veel palju enamgi…
Jaan kirjutas mitu novelli, mis avaldati „Loomingus” 2004. aastal, nende tõlked soome keelde on kogumikus „Sattumien summa” (2013). Aga siis tuli vastu võtta suur otsus, kas alustada uut romaani — teema oleks olnud ühe Hiiumaal elanud abielupaari, kommunisti ja kirikuõpetaja tütre lugu nõukogude ajast — või asuda mälestuste kallale. Mälestusi oli Jaanilt palutud ju kes teab kui kaua, aga tema oli vastu punninud kartuses, et kaotab häid kirjanduslikke teemasid.
Lõpuks andis ta järele ja hakkas kirjutama mälestusi, ning paari aasta pärast oli lugejate ees taas krossilik rahn, „Kallid kaasteelised”. Soomlased said oma „Rakkaat kanssavaeltajat” 2005. aastal. Nende esitlusreis oli Jaani lahkumisvisiit Soome. Kevadtalvel 2008, pisut rohkem kui kaks kuud pärast Jaani surma, oli eestlastel käes mälestuste teine, peaaegu niisama paks osa.
Jaan jälestas tehnikat. Kirjutusmasinat ta küll klõbistas, aga kindlasti on ta niisama palju kirjutanud käsitsi. Arvutit ei nõustunud ta kasutama, vaid puhtakskirjutamine jäi Elleni ülesandeks. Aga mälestuste järge ei jaksanud ka Ellen enam puhtaks kirjutada. Nii langes see ülesanne kuidagi nagu iseenesest mulle, sest olin pärast esimese osa soomendamist juba asjas sees. Seega võin kiidelda, et olen mälestuste teise osa kaks korda läbi kirjutanud. Esimesel korral eesti lugejatele Jaani kuni lõpuni selge käekirjaga kirjutatud käsikirjast. Ühtaegu pidin tegema natuke ka toimetajatööd, sest Jaan kirjutas mälu järgi ja nii mõnigi seik vajas kohendamist. Suurem sisuline toimetajavastutus oli Jaani tütre Kristiina Rossi õlgadel.
Mälestuste puhtakskirjutamise ajal käisin Krosside juures õige tihti. Lõunat söödi Harju tänava poolses pisikeses toas, mis oli olnud kunagi Jaani ema Pauline valduses. Pere kahanedes oli sellest saanud söögituba.
Mäletan, kuidas läksin kord lõpuaegadel Krosside juurde ja seisin esikus. Jaan astus töötoa uksele ja tahtis tulla alla hämarasse elutuppa, seal vahel oli paar astet. Ta hüüdis ülemiselt mademelt, tõesti hüüdis: „Kas antakse valgust!” Ma ei saanud midagi parata, et meelde tulid Goethe väidetavad viimased sõnad: „Mehr Licht!” Ja teine assotsiatsioon oli visuaalne: Munchi maal „Karje”.
Märten Kross on tõdenud, et kirjutamine oli tema isa olemasolu lahutamatu osa. Jaani juhtlause oleks tegelikult võinud olla: kirjutan, sest olen olemas. Ent 2006. aasta suvel Jaan haigestus ja kaotas kirjutamisvõime ega suutnud nägemise nõrgenemise tõttu isegi lugeda, seega oli lõpuaeg talle raske.
Soomekeelse kogumiku „Halleluja” niminovell „Halleluuja” räägib sellest, kuidas Teise maailmasõja ajal hävinevas Berliinis kingib sakslasest arhivaar doktor Ulrich oma Rootsi diplomaadist sõbrale, kes armastab Händeli muusikat, tema auto tarbeks signaalpasuna, mis mängib Halleluuja-koori algustakte. Nad kihutavad autoga mööda varemeis linna, joovad šampanjat, tuututavad autopasunat. Berliini vallutanud venelased vangistavad varsti arhivaari ja viivad ta Moskvasse. Kui arhivaar Moskva vanglast vangilaagrisse saadetakse ja teda transportiv auto, mille kottpimedas konkus ta istub, teeristil peatub, kuuleb ta, kuidas üks mööduv auto Moskva pakases tema halleluujat tuututab. Doktor Ulrichi tunded on üsna vastuolulised.
See oli üks neid lugusid, mis saatus Jaanile kinkis.
Kui 2007. aastal kohe pärast jõulupühi tuli Jaani surmateade, helistas mulle järgmisel hommikul Eva Lille. Eva hüüdis telefoni: „Halleluuja!”
Jahmusin.
„No „Halleluuja”, see peab Jaani matustel olema!”
Loomulikult.
Kui Jaani sarka hakati pärast matusetalituse lõppu mööda kesklöövi Kaarli kirikust välja kandma, kõlasid orelirõdult koori ja orkestri esituses ning Tõnu Kaljuste dirigeerimisel Händeli oratooriumi „Messias” koori „Halleluuja” majesteetlikud helid.

2008. aasta maipühadel kolisin päriseks Tallinna, tookord Kivimäele Nõmmel. Nõnda ongi olnud eriti meeldiv tõlkida mõningaid Kivimäega seotud lauseid Krossi loomingus. Näiteks võrdleb ta novellis „Minu onupoja jutustus” Vladivostoki uduvihmast ilma Kivimäe männikute hõbedase kastega.
Postuumselt on Krossilt ilmunud kolm siinkirjutaja tõlget soome keelde, juba nimetatud mälestuste teine osa „Rakkaat kanssavaeltajat II” (2010), romaan „Tahtamaa” (2012) ja novellikogu „Sattumien summa” (2013). Mõlema mälestusteraamatu kohta peab ütlema, et igatahes nende pealkiri on tõepärane: Kross kirjeldab muidugi iseenese elu väliseid sündmusi, aga oma tunnete ja meeleolude peegeldamise asemel räägib ta pigem tema elus tegutsenud või temast möödunud inimestest.
Aasta pärast Krossi surma ilmus ka Juhani Salokandle mahukas, kümne aasta jooksul valminud teos „Sivistystahto. Jaan Kross, hänen teoksensa ja virolaisuus”. See on tänini ainus monograafia Krossist ja kinnitab omakorda väidet, et Eesti väljapaistvatest tegelastest ja lähiajaloost kirjutavad raama­tuid peamiselt soomlased. Õnneks ilmus „Sivistystahto” ruttu ka eesti keeles (Piret Saluri tõlkes pealkirjaga „Jaan Kross” 2008. aastal). Kross rõhutaski tihtilugu, et Soome on olnud talle alati tähtis ja armas teine kirjanduslik kodumaa.
Krossi mälestused ja Salokandle monograafia kirjastas veel WSOY, aga pärast seda ei ole muutustega heitlev kirjastus Krossi enam välja andnud. Õnneks tahtis esmajoones harrastajate käsiraamatuid avaldav kirjastus „Moreeni” ka ilukirjandusega katset teha ja mul õnnestus äratada neis huvi Krossi vastu. Nii jõudis Krossi viimaseks jäänud romaan „Tahtamaa” ka soomlaste lugemislauale. See on Krossi ainus pikem teos, mis paigutub Eesti uude iseseisvusaega ja kujutab kohanemist uute tegutsemistavade ja kultuuriga nn kauboikapitalismis.
Samal ajal „Tahtamaaga” võisin oma rõõmuks täita oma salasoovi, et „Kleion silmien alla” uuesti välja anda. Seekord ilmus raamat korralikult toimetatuna ja kellegi noore tõlkija lapsused olid ära parandatud. Järelsõnas andsin ülevaate Krossi nelja varajase novelli sünniloost, sest Kross oli 2003. aastal avaldanud oma loomingut, kirjanduslikku arengut ja kujutusvõtteid käsitleva teose „Omaeluloolisus ja alltekst”, ja need neli pikka novelli on seal erilise tähelepanu all.
Ja lõpuks kogusin kõik veel soome keelde tõlkimata üheksa novelli koguks „Sattumien summa”. See kätkeb ka Krossi 2004. aastal avaldatud viimaseid ilukirjanduslikke palu.
Lõpunovell „Härra Järve käsikiri” käsitleb vapside, Eesti 1930. aastate isamaalise liikumise ühe juhi Artur Sirgu saatust. Tõenäoliselt võttis Konstantin Päts riigipöördega Sirgult võimaluse võimule pääseda, aga on ka väidetud, et ta laskis Sirgu koguni mõrvata. Novellis asja üle aru pidav kirjanik Kross satub koos vapside liikumist uurinud vana koolikaaslase Rein Marandiga Metsakalmistule Pätsi hauale. Seal jutustaja võpatab ja ütleb sõbrale:

„Oota. Midagi siin ju ei klapi. S i n a oled ju — vabanda — surnud. Helina ise ju helistas.”
Ja sina ütlesid, seljaga minu poole seistes:
„Ning ainult tänu sellele tean ma, mida sa praegu kõige tungivamalt tahaksid, et ma ütleksin — seal —, et nad vabastaksid su kahtlustest selles, mida mina olen alati uskunud. Et Päts e i o l n u d Sirgu surmas süüdi! Aga nad vabastavad su alles siis, kui sina oled ka üle läve.”

Ongi kõik — viimane lause.

Soomekeelsest käsikirjast PIRET SALURI