Mis on kunst?

Mari Peegel

 

 

Tõnu Õnnepalu: „Lõpetuse ingel”.

„LR” 2015, nr. 8/9. 88 lk.

 

„Lõpetuse ingli” üks põhiteemasid on kunsti väidetav odavus elu ees. Kunsti eluga võrrelda on muidugi kunsti suhtes äärmiselt ebaõiglane — mis üldse saaks või tahaks võistelda armastuse, surma ja muu kange kraamiga? Või isegi selle halli rääbaka kassipojaga, kes erinevalt kunstist nurrub ja surub end su jala vastu? (Lk. 26.) Õnneks pole elu ja kunsti kaalumine olnud viimasel ajal väga populaarne. Ka Õnnepaluni jõuab see arutlus umbes sajandi tagant, Lev Tolstoi kaudu, kelle originaalis 1897. aastal, aga eestikeelsena alles hiljuti ilmunud traktaati „Mis on kunst?” kirjanik-minajutustaja „Lõpetuse inglis” ühele väljaandele arvustab. Kuid see küsimus jõuab Õnnepaluni õigel ajal, ning nagu lugedes selgub, satub krahvi visatud seeme viljakasse mulda.

Kirjanik on sõitnud pärast teatrifestivali kureerimist ja seal lavastamist sügiseks valmistuvale saarele, kaasas kümme kasti ja kotti toiduvaru ning väike kast raamatuid, lohutuseks ja meelelahut­useks. Saarel andub kirjanik kunstitüdimusele ja loodusvaatlustele, ta hakkab elama päris maailmas, kus pole kohta kriitikuile, kus õpitud võltsi intonatsiooni asendab „luigetiibade pahin” ja teatridekoratsioone „pidulikult ja külmalt hõõgav loodetaevas”. „Lõpetuse inglis” tekib must-valge kontrast nagu klaviatuuril: tundekirjeldused ja poeetilised, ent detailitäpsed loodusvaatlused vahelduvad intellektuaalsete aruteludega. Äärmusi on vastandatud stiilselt ning raamatul on mõnus rütm.

„Lõpetuse inglit” saaks pidada tõsi­eluliseks, ent kui kirjanik on otsustanud nimetuks jätta isegi saare, millest kirjutab, pole minulgi mingit erilist valu teksti dokumentaalsust jahtida. Mugavam on otsida raamatule teine žanrimääratlus. Ehk sobiks „Lõpetuse inglit” nimetada samuti traktaadiks? Veidi retrolik see arutlemine surnud kirjanikega (Tolstoi kõrval ka Czesław Miłosziga) igavikulistel teemadel ju on.

Õnnepalu on Tolstoiga nõus ja ei ole ka. Teda pahandab „Mis on kunsti?” kirjutamise ajal 70-le läheneva kirjandusstaari (või -tsaari) kibestumus, kui too põhjab kunsti, millest ta aru ei saa, ja kiidab seda, mis ta meelt on liigutanud. Kuid Tolstoil on õigus ka, leiab Õnnepalu ning kirjutab: „Mida on väärt üks kunst, milles pole pühadust, mis ei tee paremaks, mis ei puhasta hinge? Mida on väärt üks kunst, kui ta pole isetu ja ennastsalgav, nimetu ja peaaegu kujutu, tõeliselt kristlik. Rahvalik ja lihtne, seda muidugi ka.” (Lk. 22.) Neisse kohutavalt suurtesse kingadesse sobitub Õnnepalu meelest nagu valatult üks väike nähtus: tele­seebid. Sest seebikad on „lihtsad ja pühad”. See mõte pole ennekuulmatu ning midagi seal on, sest teleseriaalid on tõepoolest kättesaadavad neile, kel pole midagi (peale teleri), nad pakuvad näideldud elusaatusi samastumiseks, paha saab alati oma palga ning see süžeekäik lunastab „päriselu” ebaõigluse. Kuid seebikad on ka saatanlikud, aheldades need väetid, kes neid ahmivad, vaimsesse sõltuvusse. Nad ohverdavad seeriahaaval oma eluminuteid, kuid kas nad tõesti saavad piisavalt vastu? Õnnepalu arvab, et seriaalide pinnapealsus ongi see trööst. Ei tea. Kas seebikas aitab kedagi läbi öö? Kuid küllap ongi kuratlik aspekt see, mis muudab ühe nähtuse tõeliselt kristlikuks.

Pole võimalik uurida, kuidas Tolstoi teleseebikatesse suhtuks, kuid Õnnepalu kunstiga oleks ta ilmselt väga rahul. Miks? Hiljuti vestlesin kolleegiga, ajakirjanikuga, kes tahtis mulle selgitada, et üks tema portreteeritavaid, kes oli mulle artikli põhjal paistnud natuke, ütleme, ebastabiilsena, on tegelikult kultuurne, vaimne inimene, nagu „meie”: „Tal olid riiulis samad raamatud, mis minulgi, Kundera ja Õnnepalu ja…” Õnnepalu koduses raamatukogus muudab inimese tsiviliseerituks, ohutuks, heaks. (Seda laadi žest on ka fraas: „Ta on usklik…”, mis annab mõista, et tegemist on moraalse inimesega.)

Küllap on Õnnepalu seadmises just nagu headuse ja hea tooni vennaskonna juhtfiguuriks „süüdi” tema teksti lihtne plaan, tema komme sedastada valmiskootud tõdesid, mitte asuda lugejaga väitlustesse, et tõdesid otsida või kallutada. Ka „Lõpetuse inglis” ütleb ta ilusaid asju, nagu: „Me oleme kurvad ega saa kunagi rõõmsaks, sest me keelame endale kurbust. Me kardame seda, mis siis saaks, kui me laseksime tal minna veel sügavamale. Me katsume leida tööd, meelelahutust, mis selle ära hoiaks.” (Lk. 89.) Või: „Elu on tagasi vaadates võib-olla nagu üks ilus sume õhtu saarel.” (Lk. 122.)

Et Õnnepalu on kergesti omastatav, samastumisväärne, isegi vähenõudlik autor, kinnitab anonüümsest blogist leitud kriitiku arvamus: „Õnnepalu teosed on sellised, millest lugejad leiavad suure tõenäosusega mõtteid, mis nende endi peadestki on läbi käinud, kuid mida pole ehk osatud nii kenasti sõnastada.” (lugemine.blogspot.com).

Loomulikult ei tule Õnnepalu lihtsus süütuna. Seal taga on miski, millele niisama lihtsalt juba näppu peale ei pane. Ilmub välja miski, mida lugejal on raske artikuleerida. Kuid teab ka Tolstoi, et kunstist meeleliigutuse saamiseks pole vaja sellest aru saada, sest arusaamine on ainult harjutamise tulemus. („Mis on kunst?”, lk. 118.) „Ta kirjutab imetlusväärselt hästi ja uinutavalt, ent kulub aega, kuni märkan, ma pole nõus päris paljuga, mida ta arvab, ja ehk pole juba paari viimase raamatu jooksul olnud,” arvab blogi Tuuleiil­lehitseb kriitik „Lõpetuse inglist”. Või analüüsib teine blogikriitik: „Ta üleni mõjub oma suhtumisega.” (logahv.blogspot.com, minu sõrendus.)

Küllap on siin peidus see, mida Tolstoi ei maini — ja see on hea kunsti paindlikkus. Kunst saab olla ühtviisi meeleliigutuseks „laiadele massidele” ja arusaamiseks „kultuursele karjale” (Tolstoi väljendid). Ehk kui Õnnepalult kujundit laenata, siis üks osa tema lugejaid sööb ära kogu pajaroa ja teine osa on nagu kassid, kes nokivad välja ainult hakkliha. Kõhu saavad nad kõik täis. Mõnda aitab Õnnepalu isegi läbi öö. (Kui peaks tekkima küsimus, kummas lugejagrupis mina olen, siis võin öelda, et olen hea meelega üks neist Õnnepalu kassidest.)

Aga milleks mina siis kirjutan, tunneb autor vajadust selgitada oma motiive. Ilmselt rohkem enda jaoks, kuid ka uudishimulikul lugejal võib tekkida küsimus, miks autor siis enda siunatud kunstilisse üleproduktsiooni panustab.

Sest see on teistele, et pakkuda neile hetkelist rõõmu, on Õnnepalu kirjutamisajend samuti kvaasi-kristlik (lk. 102). Seda suudabki tema sõnul vaid isetu, juhtunud kunst. Võib-olla oleks parem nimetada seda kunsti asemel loominguks, et eristada seda juba nimegagi muust kunstitoodangust, mis on tehtud edevusest, kunstikannatuste nautimiseks või seepärast, et eraldati mingi summa. Sellest süsteemist sooviks Õnnepalu end autorina välja tõsta, kuid see jääb ainult sooviks — ka siis, kui oled „suur kirjanik, kelle raamatus asjad juhtuvad” (lk. 35), ei pääse sa teistele kunsti tegema, neile lootust andma ilma süsteemi pakutud pirukasse hambajälgi jätmata. Sest olgugi, et kirjanik on kannatlikum kui admiral-liblikad, lambad või lagled, tuleb tal ühel päeval saarelt ära sõita.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon