Mitte-Tartu deemonid

Jürgen Rooste

„Mitte-Tartu”.

„Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk. 

 

Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse noortehotelli, mille tagant jõe äärde minnes sattus paika, kus vanad torssis näoga kalurid pahuralt oma paate putitasid, samas kui nende veel pahuramad koerad kuidagi õelalt vimmakil lähemale hiilisid. No polnud oma kant, polnud oma mees, mis teha.

Kui ma loen koostaja Sven Vabari suu­repärast sissejuhatust raamatule — suurepärast seetõttu, et see annab väga hää lühiülevaate Tartu tänastest literaatidest, nende kool- ja seltskondadest/kampadest, ning kaardistab ka raamatu autorkonna, nende päritolu —, kus ta tolle Mitte-Tartu mõiste mittekoha mõistele toetab (ootepaviljonid, lennujaamad, kaubakeskused, polikliinikud, bussid jne. on mitte-kohad, teatava inimsuseta, osaluseta paigad, mina sellistes kohtades sageli loen-kirjutangi, mujal on alati liiga kiire, mittekohad on mu jaoks tõhusalt loomingulised ja töised), siis miski mus veidi tõrgub Vabari kontseptsiooni vastu. Ta justkui väidaks, et kõik too, mis pole „väike puust linn” või Tartu kohvikute-kulgemiste kant, polegi miski Päris-Tartu. Keegi siin raamatus tsiteerib ka Kaplinskit, kes olla kuskil poetanud, et kas Annelinn on Tartu, ega ikka ole küll.

Tallinnat ei anna nii vaadata. Nii väga, kui ma ka tahaks, et näiteks Lasnamäele antaks linnaõigused ja oma voli ja oma väärt meer või et Nõmme saaks omaette linnaks… seda ei juhtu, see pole tõhus. Tallinn on kogunisti selline just nende eriilmeliste tükkidena. Veidi nagu Berliin (ma tean, see pole aus võrdlus). Tartu minu silmis samamoodi: Annelinnas elas kunagi mu kallim, kelle juures käisin. Elas mu sõbra vanaema juures, kes oli ka kirjanik ja meditsiinitöötaja (imeline kooslus on Kelluke meditsiinipiiritusega!). Annelinn oli kogunisti samamoodi Tartu, ma hakkasin ehk muud Tartut vaatama just säältpoolt jõge ja nonde majade vahelt. Ja siis Riia maanteelt, Lutsu majamuuseumi lähistelt ja…

Ühesõnaga: ma võtan toda häätahtlikult mänguna — too nn. Mitte-Tartu on samavõrra Tartu, nagu ebameeldivad iseloomujooned või omadused/käitumismallid on ka ühe inimese kui terviku (näiteks minu) osad. Kergem on seda tumedat külge muidugi demoniseerida kui aktsepteerida, eks. Aga kas „Mitte-Tartu” tegelikult, kogumiku ja raamatuna, demoniseerib või stigmatiseerib toda betoonsemat, tühermaisemat, kõdu-kadu-hõngulisemat Tartut?

Esmalt nood lumepildid… Kaja Pae on pildistanud Tartu äärealasid lume alla mattunult. Praegu, kui ma siin suures talves lõpuks tost raamatust kirjutan, on see täitsa õige tunne, aga tegelikult mäletan, et suvel lugedes ihkasin noid tühermuid ja betoonkärgi näha just katmata, alasti kujul, olgu siis sügises või kevades. Lumi on karm tegija, temaga inimese loodud koledus või ilu ei võistle. Ma saan muidugi aru, et raamatu piltidega oli vist kiire, need pidi kohe ära tegema. Ja need on ju hääd morbiidid kaadrid, aga ikkagi. Lumi on lummav.

Teisest küljest on Kaja Pae panustanud ka kirjutajana. Raamatus jääb üldmuljena domineerima see veider uus kirjandusžanr, kus põimuvad üheks essee, proosakirjandus ja efemeersed kujundid, mõtterännak ja hämarapärased poeetilised seosed… Noh, kõik see, mida harjumatum lugeja moodsa kirjanduse juures peljata võib.

Kaja Pae on esseistina siin üks selgema käekirjaga, tema lihtne lugu, mis küll ka haarab jututeemat siit-säält, püsib koos ja kulgemises. Tema käigud annavad mu siseturistile ka annuse toda just sellele elukale vajalikku: ma saan põhjusmõtteliselt noid radu järele proovida, raamatuga või ilma sääl ära käia. Kusjuures: Pae pole muidugi ainus, näiteks Tanel Rander (kellelt leiab raamatust kogunisti kolm lugu) ja Sven Vabar, aga ka Maarja Pärtna, Aare Pilv ja Anti Saar (oma Ernsti kadumamineku-loos) puistavad paiku, mis mul käimata või hämarasti-haprasti silma ees. See on üks element, mida ma sääraselt raamatult ootan: kui juba Mitte-Tartu ja pärispaigad, siis võiks minusugu­ne asjassepühendamatu ka väikses osaduses olla, et väikegi võimalus oleks taas Tartusse sattudes noid paiku väisata. Muidugi, lume alt ma Mitte-Tartut otsima ei hakka.

Muuseas, just Tanel Rander ja Aare Pilv päästavad enim toda Betoon-Tartut. Randeri maailmast voolab isegi miskit nostalgiat, sääl on peidus tõeline Pál-tänava poiste algmaterjal, tänavate ja tõrva ja mängude hõng. Et kui tolle veidi vormitu žanri asemel oleks tal mahti üks põnev Annelinna-poistekas kirjutada, võiks tost kooruda oluline noorteraamat. Seda enam, et poistele kirjutatakse vähe.

Randeril on veel paar huvitavat ideed, mis jäävad kummitama ja kumama — ta räägib midagi uuselamurajooni alla jäänud tühermu taastamisest, mis on üks kelmikas idee. Ja Emajõest kui ürgjõest (tartlastest kui maagilisest jõerahvast) — samas just sääl nägi ta kunagi Jaan Toomiku kosmopoliitset pilvelõhkujapeegelduse installatsiooni allajõge hulpimas.

Kiwa, Erkki Luugi ja Andreas W kirjutuslaad ongi muide säärane kosmopoliitselt allajõge hulpiv. S. t. Tartu ja nood väljad on siin muidugi inspiratsiooniks, ja järsku peab säärast lagundamiskirjandust praeguses kontekstis kogunisti olemuslikult tartulikuks pidama, kuigi ma näen ka hoopis teistsugust (Mitte-)Tartu (mitte)kirjandust. Samas, mingi hullumeelse meelelahutusena on nad ju vaimukad ja loetavad, kuigi lasevad end kanda pigem voogude pealispinnal kui sügavusis. Erkki Luuk: „…kui kõik läheb nii, nagu jumal (st jänes) juhatab — st nii nagu alati — asenduvad tartus kõik inimesed monukatega. minu arvutuste järgi juhtub see enne 2040-ndat a-t, st meie (v teie v vähemalt kellegi) eluajal.” (Lk. 148.) „Monukad” (ehk monumendid), muide, tulevad ka Berk Vaherile ja Laine Jänesele. Ja Erkki Luugile endale.

See on selline lahedalt hullumeelne luuleproosa, mille parim/põnevaim näide siinses raamatus on vahest Jaak Tombergi sari „Faddei Bulgarini kümme soont”. (Bulgarin oli kunagine Karlova mõisahärra, aga see polegi siin nii oluline… või ikka on?)

Need impressionistliku ilukirjanduse ja esseekunsti põimikud eeldavad väga õiget meeleolu ja lainet, neisse ei saa end heita, neisse kukkuda nagu too väike süfiliitikust poiss Meelis Friedenthali novellis „Kass”. Jah, Heinsaar ja Friedenthal, mingis mõttes ka Pilter (tema siiski noateral balansseerides) esindavad siin „traditsioonilisemat”, vähemasti žanriliselt äratuntavamat ilukirjandust. Nagu Joanna Elmanni nõtke poeeski.

Friedenthal viib meid tsaariaegsesse viletsasse Vaeste-Tartusse, maalib ühe maagilise, hetkeks heidutava, aga oma müstika kaudu ka lohutav-lunastava pildi. Veidi samal moel toimib Mehis Heinsaare vaikimise-lugu, üks viisteist aastat üksi metsas elanud sõber taritakse linna ning kõrtsi kaasa ja ta hingab ruumi täis jahedat udu, selgust, enne kui jälle ära kaob… Need on kaks kõige puudutavamat lugu siin, kindlasti, aga samas võinuks nad eksisteerida ka väljaspool Mitte-Tartu kirjanduslikku ruumi, niisama. Sven Vabari tänavakunstnike-loo kohta saab vist sama öelda, see on ilus ja puudutav. Ja ma ei tea, kui tõeline…

Mõned tekstid on küll vaid selle raamatuga seotud. Berk Vaheri heietus on südamlik ja isegi õrn, eks ta armastagi toda linna, ainult paar sõna siin riivavad. Olgu, Pupsik veel, aga millisest fantastikakirjanduse äpardusmaailmast on pärit Kastekarik? Olgu, olgu, ma võib-olla ei taju selle õrnust või olen nõnda kalestunud, et ei mõista toda poeetikat… Las ta olla just sellisena, ilma Berk Vaherita ei kujutaks seda raamatut ega laadi ju ette, ta kehastab juba oma olemisega midagi olemuslikku, tabatavat, mis selle Tartu-kujundi lahti ja laiali kirjutamiseks vajalik.

Sven Vabar käib siin ühes lookeses luhal, Karlova ja Annelinna vahel, Tartust, Tartu-tundest vabanemas, sääl oled nagu kuskil… kuskil suures ilmas. Umbes nii, nagu Mehis Heinsaar raamatu viimases, jankauslikus miniatuuris on tänaval, missugune võiks olla mis tahes linnas maailmas. See on võib-olla see Tartu suurus, see, miks ta vahel on rohkem Euroopa linn kui Tallinn iganes. See on see, miks Mitte-Tartu vahelduse mõttes väärib oma raamatut. Mis siis, et see pole tervenisti naudinguga loetav või ühtlaselt „tasapaks” — seda pole vajagi! Tolle rabeduse, katkendlikkuse, kaotamise ja lagunemise ja sellelt kõdukuhjalt tõusva lootusetunde saab siit kätte küll.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon