Mõõdukalt mürgine Raid

Leo Luks

 

 

Juku-Kalle Raid: „Ja teisi luuletusi”.

Ema ja Isa OÜ, 2013. 88 lk.

 

Juku-Kalle Raid ei ole luuletajana tundmatu — käesolev raamat on tema kolmas autorikogu, lisaks on ta luulet ilmunud kahes kirjandusrühmituse „Õigem Valem” ühisraamatus („Õigem Valem”, 2000; „Enam-vähem”, 2003). Kes on mainitud teostega tuttav, sellele võib öelda, et uues kogus jätkab Raid tuttavas stiilis ja tuntud headuses: painavad põhiteemad ja meeleolud on veelgi reljeefsemalt esil, keeleline meisterlikkus ja vormiline mitmekesisus on kasvanud. Mõningal määral on tegu valikkoguga — põgusal vaatlusel tuvastasin, et 55-st luuletusest 9 on varasemates raamatutes avaldatud, mõnel puhul on luuletusi uustrükis pisut muudetud (lk. 14, 39).[1] Järgneva vaatluse käigus püüan visandada ülevaate raamatu põhihoovustest ning näidata, miks teos väärib iga luulesõbra tähelepanu.

Laiem avalikkus ei tunne küllap Raidi poeedina, vaid sootuks teistes rollides: radikaalse kultuuritegelasena, arrogantse ütlemisega ajakirjanikuna, poliitiliste skandaalide arhitektina. See taak võib raskendada eelarva­mustevaba lähenemist luulele, kuid mis sellest. Kuigi olen üldjuhul biograafilise positivismi vastu, võib praegusel juhul Raidi luulekogu soovitada ka nendele inimestele, keda kannustab n.-ö. antropoloogiline uudishimu teada saada, mis mees see Juku-Kalle siis ikkagi on. Kindlasti on looming mis tahes inimese puhul oluline osa identiteediloomest, kuid siin on võimalikud rolliloome-seosed veelgi tugevamalt õigustatavad. Juba teose pealkiri tõstab autori isiku otse tähelepanu fookusesse ning tuleb öelda, et tegu pole juhusliku keelenaljaga (see nali on pealegi juba olnud, vt. jutukogu „Jaak Rand ja teisi jutte”). Samal moel loetava pealkirjaga raamatus on väga klassikaline lüüriline luule, peaaegu kõik tekstid keerlevad lüürilise mina seisundite ümber. Selle karusselli temaatiline raamistik on klassikalisele modernismile iseloomulik: üksindus, õdutus, kurbus, hirm, külm ja pimedus. Kuigi esineb ka vormimänge, on Raidi luule sõnumikeskne, luuletuse läbiv motiiv hoiab alati tähendustervikut koos. Naljatamisi võiks öelda, et raamatu pealkiri on petlik: peale Juku-Kalle Raidi seal teisi luuletusi ei olegi.

Selle lühihinnangu põhjal peaks igal luuletundjal tekkima tahtmine tsiteerida punast skandaalisärki: kaua võib? Lüürilise mina kannatused — see kõik on juba tuhandeid kordi olnud, kas pole see mitte banaalne? Paljud kaasaja poeedid otsivad tõepoolest kompromissitult originaalsust, uusi teemasid ja päris oma kiiksu, olgu selleks siis paroodiaparaad või tekstitehniline tulevärk. Raidi kombel kirjutada on ohtlik, kerge on jääda tüütavaks diletandiks. Ometi teeb Raid minu meelest iseendale korraldatud luule-eksami hiilgavalt läbi: vaatamata napile temaatilisele varieeruvusele tema luule ei tüüta, piinlik ei hakka. Midagi päris uut just pole, aga kusagil üle ka ei pingutata. Natuke meenutab Jüri Üdi ja Heiti Talvikut, natuke Pessoad. Luuletuste keel on enamasti õrn ja delikaatne, ajakirjandusest tuttava Juku-Kalle rämedat ütlemist esineb harva (nt. „et mida vittu siis ikkagi mul viga on?”, lk. 8; „sotsiaalsus on persest”, lk. 30).

 

Võõrdumise võlu

Luulekogus domineerivate kujundite hulk ei ole väga suur, mistõttu seda on võimalik ülevaatlikult kirjeldada. Järgnevatest juhtmotiividest moodustuv tervik toobki esile raamatu põhitelje; polnud tunda, et luuletuste jagamine kuueks alajaotuseks rõhutaks mingeid erinevaid nüansse.

Alustada võiks lüürilise subjekti asen­dist ruumis, milleks on õdutu kahe­vahelolek. Luuletaja ise ütleb sel­le kohta poolik olek: „Poolunes olen ko­gu öö ja hommiku, poolärkvel terve / päeva. Kõikumine kahe reaalsuse vahel, millest reaalne / pole kumbki. Poolik olek, nagu ühes pooluses teiseta, / mustas valgeta.” (Lk. 80.)

Kõige kontsentreeritumal kujul esitab seda olekut luuletus „Kodu” (lk. 13—15), mis asetab Raidi tugevalt uusima eesti kirjanduse eesliinil olevasse kodu(tuse)-temaatikasse (nt. Lauli, Kaus): „Mis on kodu? / Kodu on stagnatsioon. / Kodu on külmumine. / Kodu on osavõtmatus. / Ja kohutav kurbus / kui paistab võitükisarnane külm päike.” (Lk. 13.)

Võõrdunud subjektilt nõuab ülimat pingutust isegi lahkumine toast ning naasmine õuest: „Ei oska olla kummaski dimensioonis, / ei oska kummastki ka lahkuda. / Ei oska kummaski mitte olla / ja ühes püsimist ei ole ära õppind.” (Lk. 9.)

Isiklik ruumiline metafoor kasvab sageli üle eksistentsiaalseks üldistuseks:  „Näib et olen üürind elamiseks elutoa / toa mu elus [—] Muuseas: seda, et kes elab, see on kostil” (lk. 10).

Niisuguseid tekstinäiteid võiks veelgi tuua. Kui fikseerida kandva märksõnana lüürilise mina kodutus, siis lisaks ruumilisele mõõtmele tuleks kindlasti vaadelda intersubjektiivset[2]. Ning mõistagi ilmneb siin üksindus ja tõrjumine: „inime on asotsiaalselt olelev olend” (lk. 30); vestlus ei paku rõõmu (lk. 28). Tõrjumise pinge avaldub kõige meisterlikumalt luuletuses „*Ma tänan küsimast”, sellel tekstil on lihtsa sõnumi jaoks peaaegu täiuslikult voolav rütm, mis meenutab Shakespeare’i või vähemalt Doris Karevat. Ootuspäraselt kallutab poolik üksiolek lüürilist subjekti ka surma poole, kuid seda motiivi ei võimendata üle­määra, vaid vihjatakse siin-seal peenelt: „minuga keegi ei mängi / muld va­jub pilli peale / siis kui ma leian sängi / pannakse lilli peale” (lk. 39); „Nüüd ei ole mul enam kindlalt kedagi, / kellele kirjutada / või midagi, / millesse uppuda. / Olen minek.” (Lk. 49.)

Ka elu—surma suhtes ilmneb poolik olek, mis avaldub ühes luuletuses üha korduva mantrana „elan küll, kuid ma ei sure” (lk. 42). Kõik teised domineerivad kujundid võimendavad poolikut olekut, välised aistingud (külm, pimedus) ja tunded (kurbus, hirm) moodustavad nokturnse tardunud terviku.

„Kuidagi harva tulevad need hetked, / mil ma pole mitte täiesti kurb” (lk. 45).

„Külm tuleb põrandat mööda ligi, / akna taga on haavatud valgus — / suveöö paks nagu higi, / labane nagu algus, / mis jõuab / algava lõpu ligi.” (Lk. 63.)

„Taltsutamatu hirm, inimese põhiline koostisosa [—] Sama hirm valitseb kogu maailma.” (Lk. 24.)

„Varsti tuleb öö. Ja kui ei tule, / tuleb lihtsalt väga pime päev.” (Lk. 7.)

Need kujundid korduvad ükshaaval ja läbisegi luuletusest luuletusse, moodustades raamatu vaimse kliima. Mõistagi ei suuda lühikesed tsitaadid seda kummastavat kliimat piisavalt avada. Mõni üksik helge sõnum (nt. „Palve”, lk. 53) tundub juba konteksti tõttu iroonilisena.

 

Keelest ja vormist

Siiani olen keskendunud luulekogu tähendusterviku vaatlusele, kuid mida öelda Raidi luule vormi kohta? Ülekaalus on vabavärss, samas leidub ka vormiliselt väga ladusat riimilist luulet (nt. lk. 38—39), kuigi paar vemmalvärssi langevad üldisest ansamblist välja (lk. 16, 71—72, 82). Lisaks katsetatakse haikudega (lk 22—23). Lühivorm tundub Raidile sobivat, siin saab teravus väga kokkusurutud kuju: „Puid pole. Ahi / on külm ja kõht on tühi. / Naine on surnud. [—] öelda, et olen / süütu, on kui öelda et / ema on süütu” (lk. 23).

Vahel harva hälbib Raidi luule kirja­keele normist (nt. „sind ei nää ma”, lk. 61), kuid mitte punnitavalt-epateerivalt. Siin-seal ehitab autor silmatorkavaid keelemänge: „ega pole hoolind puhtakskasimisest / — kuna saan ma maa päält ära kasitud.” (Lk. 10.) „Inimesed lahkuvad kohvrid käes / tühja­de kätega…” (Lk. 25.) „Aja samm ei muutu, sest see on vool. / Ja ma ei saa lihtsalt veel aru, / kas koleda külma jõe / või kõrgepingekaabli oma.” (Lk. 51.) „Kusagile sisse äi lasta / Uksed on kõik Jukus” (lk. 70).

Samas tuleb mainida, et ükski tekst ei ole läbinisti säärase keelemängu teenistuses, alati on ka midagi muud tähele panna. Üks asi siiski häiris: nimelt on Raidil kalduvus luuletustele puänti otsida. Mõnikord see õnnestub (lk. 20, 30, 33), kuid teinekord hävitab lõpetuseks luuletuse fluidumi (lk. 12, 15, 42).

Just tunded on luuletule kütus. Kuidas kirjutada nüüdisajal tundelist luulet avameelselt ja jõuliselt, banaalsusse laskumata, see on keeruline kunst. Juku-Kalle Raid demonstreerib oma värske luulekoguga, et ta valdab seda peent kunsti. Just kirjaniku rollis, astudes kirjandusväljale, oma värske kogu käes, võiks Raid õigustatult hüüda oma praeguste Riigikogu fraktsioonikaaslaste ununenud sõjahüüdu: murrame läbi!



[1]  Võrdlusest on välja jäänud Raidi esikkogu „Maailmamäng” (1991), mida pole üheski Tartu raamatukogus.

 

[2]  Seda argimõistuslikultki iseenesestmõistetavat liigitust, et kodususe kogemus sisaldab ruumilist ja intersubjektiivset aspekti, olen hiljuti pikemalt avanud, vt. L. Luks, Ilma kodutundeta me jääme kodutuks. „Akadeemia” 2013, nr. 3, lk. 402—427.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon