Moskvas ilmus eesti proosa venekeelne esinduskogumik

Ilona Martson

 

 

Selle suve hakul toimus üks sündmus, mis jäi eesti kirjandusmaastikul peaaegu märkamatuks — Moskvas ilmus Eesti kirjastuse „Aleksandra” ja Moskva kirjastuse „Oktopus” koostöös novellikogumik Казус пристального взгляда. Эстонская новелла 2000—2012, mis koondab 19 eesti autori 35 pala 14 tõlkija esituses. Tegu on väga soliidses mahus, kenasti kujundatud ja korralikult kommenteeritud väljaandega, mida ilmub vene kultuuriruumis haruharva.

Esmapilgul võib raamatu koostaja ja ühe väljaandja Nelli Meltsi valik tunduda veidi ootamatu. Ühelt poolt on selge, et sellisest valimikust ei saa puududa autorid, nagu Arvo Valton, Mats Traat või Ülo Tuulik — neid teab vene lugeja ajast, kui eesti kirjanduse tõlkeid ilmus Venemaal hoopis rohkem. Teisalt on mõneti üllatav näha selliseid autoreid nagu Sirje Vihma, Arvo Uustalu või Aive Raudkivi esindamas eesti kirjandust Toomas Vindi, Maarja Kangro, Mart Kivastiku, Andrus Kivirähki, Jaan Kruusvalli, Viivi Luige, Mehis Heinsaare, Asta Põldmäe, Tarmo Tedre, Rein Põdra, Rein Veidemanni, Tõnu Õnnepalu ja Ervin Õunapuu kõrval…

Aga lõppude lõpuks, mis siis sellest. Ilmselt on paratamatu, et vene lugeja tajub — on alati tajunud — eesti kirjandust veidi teisiti kui meie ise. Võimalik ka, et sedavõrd laiapõhjalises valikus (tõepoolest „seinast seina”!) on midagi, mis iseloomustab kõige paremini eesti kirjandust uue aastatuhande hakul.

Autorite kirjususele vastab ka tõlkijate oma. Neid on nii noori kui ka vanu, mainekaid ja algajaid, ja ka üldse meie hulgast lahkunuid (Svetlan Semenenko, Jelena Pozdnjakova ja Natalja Kalaus). See põhjustab olukorra, kus ühe autori loomingut on tõlkinud mitu eri inimest (näiteks Mehis Heinsaare puhul Ain Toots, P. I. Filimonov ja Vera Prohhorova). Ja küllap on ka „ihutõlkijate” ajastu jäädavalt möödas. Või vähemasti on see möödas vene keelde tõlkimisel.

Tegelikult võlgneb kogumik oma pealkirja „Loomingule”. Nimelt tegi „Looming” kümmekond aastat tagasi erinumbri kirjanike loodud kriminovel­lidest, kus tingimuseks oli, et kurjategijaks peab osutuma lugeja. Selle tarbeks, tegelikult siis tellimustööna, kirjutas Andrus Kivirähk „Põletavate silmade juhtumi”. Vene praeguses lugejateadvuses seostub see pealkiri aga ehk rohkem nende esikirjaniku Ljudmila Ulitskaja romaaniga Казус Кукоцкого; mis viie aasta eest ilmus ka eesti keeles.

Eesti autorite teoseid — eriti Moskvas — ilmub küllaltki harva ning seetõttu tasuks neid ehk eriti tähele panna. Samuti on eesti novelliantoloogiast vene kontekstis kujunenud omaette traditsioon — juba 1975. aastal nägi Leningradis ilmavalgust kogumik Эстонская новелла XIX—XX веков, sellele järgnesid „Eesti Raamatus” välja antud eesti noorte autorite venekeelsed valikkogud 1978 ja 1987 ning 1983. aastal Moskvas ajakirja „Družba Narodov” lisaandena ilmunud proosakogumik Эстонские повести. Kirjastus „Aleksandra”, mis on ka nüüdse kogumiku taga, andis 1999. aastal välja raamatu 1990. aastate eesti novellist. Seega jätkab uus kogumik sealt, kus rida pooleli jäi. Paljud tekstid on ilmunud Eesti venekeelsetes paksudes kultuuriajakirjades, nagu „Tallinn”, „Võšgorod” ja „Raduga”, kuid on ka päris uusi tõlkeid.

Tuleb vaid imetleda koostaja head närvi ja suhtlemisvõimet — sellise suure ja kirju issanda loomaaiaga toimetulek (kogumikuga oli seotud ligi nelikümmend inimest) ei ole kerge. Ehkki praeguses kontekstis on hoopis põnevam uudne koostöö vorm, mida selle raamatu puhul on kasutatud.

Nagu eespool öeldud, on Казус пристального взгляда koostatud Eestis, kuid kujundatud ja trükitud Moskvas. Kirjastuse „Aleksandra” partner, kirjastus „Oktopus”, tegutseb aastast 2002. Moskva mõistes ei ole tegu suurkontserniga, kuid mitte ka päris nurgataguse tegijaga. See on pigem keskmise suurusega kirjastus, mille põhisuundadeks ütleb koduleht märksõnad „uus vene proosa”, „lastekirjandus”, „kulinaaria”, „loodus” jms. Mõistagi on meie novellikogumikku toetanud Eesti Vabariigi kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital, kuid tänu Vene-poolse partneri olemasolule on selle raamatu leviala märksa laiem kui ainult Eestis. Ja kohalikule vene raamatusõbrale tähendab tiitlimärge „Ilmunud Moskvas” midagi nõukogudeaegse kvaliteedimärgi taolist.

Raamat on juba müügil Venemaa suuremates internetipoodides. Ja Eesti raamatupoodides muidugi ka.

Niisiis võib üle pika aja Moskvas ilmunud eesti kirjanduse mahukat novelliantoloogiat pidada oluliseks töövõiduks. Et viimasel ajal on Venemaal väljaantavad eesti autorid esindatud eeskätt Eno Raua „Naksitrallide” kordustrükkidega, on niisugune koostöövorm vägagi oluline. Sama rada pidi peaks lähitulevikus ilmuma vene keeles ka Andrus Kivirähki „Mees, kes teadis ussisõnu”, tõlkijaks Tatjana Verhoustinskaja.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon