Nõusolek oma eluga

Jan Kaus

 

 

Peeter Sauter: „Märkmeid vaeste kirjanike majast”.

2012. 180 lk.

1

Kui kuus aastat tagasi ilmus Peeter Sauteri „Beibi bluu”, kirjutas Vaapo Vaher: „…selgeks hakkab saama ka värs­ke energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blasee­ru­­mist ka Sauteri fännkonnas.” (V. Vaher, Lasteaia ja lõbumaja vahel: Eesti proosa 2008. „Looming” 2009, nr. 3.) Võib-olla — tagantjäreletarkusega öeldes — oligi „Beibi bluu” teatud murdepunktiks Sauteri loominguteel. Tõsi, Vaher eksis tahtmatult oma hinnangus seetõttu, et „Beibi bluu” kirjutamise ja ilmumise vahele jäi päris mitu aastat. Ometi kujunes nii, et kõik see, millega Sauterit oli harjutud seostama — rõhutatud omaeluloolisus, argisus ja naturalism nii tegevuse kui keele tasandil, lohutu „köögifilosoofia, mis tembitud rõhutatult rämeda alkoholipruukimise ja tatikoorikutega”,[1] liikumine ühiskonna „madalamates” kihtides —, jõudis „Beibi bluu” ilmumisega ilmselguse ja korduvuse piirile. Lugegem „Beibi bluu” Sauterit: „Kus on elu, seal on sitt. Aga kui elu on sitt, siis on hoopis sitt olla.” (Vt.: P. Sauter, Beibi bluu. „Tuum”, 2008, lk. 35.)

2

Praeguseks võib öelda, et 2012. aasta ei olnud Sauteri jaoks kindlasti „sitt” aasta. Mitte ainult seetõttu, et temalt ilmus kaks teost — siinse arvustuse „objekt”, poeem „Märkmeid vaeste kirjanike majast” ja romaan „Ära jäta mind rahule”. Mitte ka seetõttu, et need teosed moodustavad loogilise paarisrakendi, sest jutustavad eri vormides ühe kindla koha kindlatest inimestest ja nendega seotud sündmustest, nii et kunagi, kui hakatakse avaldama Sauteri kogutud teoseid, võiksid need kaks raamatut moodustada ühe köite. Antud juhul on oluline, et nende kahe teose valgusel ei saa (enam) öelda, et Sauter ei tee muud, kui kordab ennast. Kuigi kindlasti on ka neis kahes teoses olemas kõik Sauteri kirjutuse eespool mainitud loomulikud, lausa paratamatudki koostisosad: „iga kord / kui lauraga keppi teen / tasa-tasa / kardan valet ja tõde ei tea / puder ja kapsad / peas ja kõhus / kartulitangupuder ja hapukapsad / ja kui kerge peer / perses pakitseb / siis lasen lahkel lörinal” (lk. 37).

Kuid midagi on veel. Või on hoopis nii, et miski, mis on alati olnud Sauteri sujuva tekstimasina koostisosa, selle üks käivitavaid mehhanisme, on nüüd liikunud üha selgemalt teksti pinnale. Ajend on muundumas teemaks. Võib-olla on ka nii, et kuna Sauteri mullused raamatud käsitlevad muuhulgas vananemist, on sellega kaasnenud ka hoiakute teisenemine, eksistentsialistlike ängide mahendumine ja muhendumine. Viimane pole öeldud suusoojaks — kui Sauter oma uusi vabavärsis tekste ise ette loeb, tuleb nendes pesitsev huumor palju paremini, n.-ö. „lahkel lörinal” esile.

3

Ei oskagi seda mahedat muundumist muul moel sõnastada, kui et Sauteri kirjutuses on üha enam tajuda soojust ja õrnust. Sauter on sageli proovinud kirjutades kaotada isikliku elu ja kirjapandu vahelisi distantse ning „Märkmeid vaeste kirjanike majast” ja „Ära jäta mind rahule” esindavad kindlasti otsekohest autobiograafilisust (vastandina vahepealsetele fiktiivsematele raamatutele, nagu „Vere jooks”). Ehk just seetõttu on vana naturalisti-eksistentsialisti tekstis üha suuremat pinda leidvas leplikkuses ja selguses mingi eriline võlu. Kuna surelikkus on nihkunud mitmelt suunalt Sauterile lähemale, sundides teda sellest kirjutama, on „köögifilosoofias” hakanud taanduma noorema ea rõhutatud argisuse ja tähendusetuse pretensioonid. Vanadus nagu omamoodi vabadus.

Soojus ja õrnus ilmuvad ja korduvad kindlates motiivides. Üks neist on seotud konkreetse kohaga, Koidu tänava kirjanike majast ja inimestest õhkuva kodutundega, mis hakkab justkui omal jõul laienema, ulatuma ajas ja ruumis üha kaugemale ja sügavamale: „me peegeldame teineteist / vaatan kodule otsa / ja näen iseennast / kodu vaatab mind / mida tema näeb / seda ma ei tea / ehk rumalat last / kelle peale pahandada / pole mõtet / kelle suhtes kodu hellitab lootust / et temast saab kena inimene / aga kui ei saa / armastab kodu mind ikka / igasuguste tingimusteta / ja võtab mind alati vastu // kus see kodu asub / on raske öelda / kodu on koidu ateljeekorter / aga ka mõne sõbra kodu on kodu / ja kapsaste raamatukogu / ja mõni viina- või toidupood / park või õhtune tänav” (lk. 128). Ko(i)du-teema on nii „Märkmete” kui uue romaani korduv motiiv. „Märkmetes” on kirjas: „paljudel on võtmed / aga keegi ei tule külla / istun üksi / ja täitsa hea on / jagaks veel võtmeid välja / headele inimestele / nii et ei teakski / kellel on mu kodu võtmed…” (Lk. 55.) Romaanis „Ära jäta mind rahule” öeldakse otsekoheselt: „Ehk see seletamatu hea tunne Koidus elamisest ei kaogi.” (lk. 174.)

4

Muide, see „istun üksi / ja täitsa hea on” on kõnekas veel ka teises mõttes. Siin — lisaks huumorile — avaneb mu meelest kõige selgemini see „uus” või pigem kihistunud Sauter. Leplik Sauter. Koidu tänava kulunud tagis põlveotsabudist. Olgugi et selline määratlus võib kõlada irooniliselt, pole see nii kindlasti mõeldud. Enam ei domineeri noorema ea sihilik eksistentsialistlik „millelgi pole tähtsust”, vaid sellele järgneb vanema, targema, heasoovlikuma mehe: „aga kui nii on, siis on seegi omamoodi hea”. Kuigi „Märkmeid vaeste kirjanike majast” mulle meeldib, jõuab Sauter leplikkuse kirjeldamisel erilise selguseni just romaanis „Ära jäta mind rahule”. Mõnes mõttes võib „Märkmeid” pidada romaani pisut hajuvamaks, hüplikumaks, uitavamaks versiooniks, sattumuslikuks sissejuhatuseks. „Märkmetes” sõnastab Sauter oma praeguse olukorra, kirjeldades kindlaid sündmusi. „Ära jäta mind rahule” kaalub need olukorrad ja sündmused proosavormis üle, kuid annab neile keskendunuma tausta, põhjenduse ja järeldused.

Kindlasti ei saa jätta ütlemata, et „Märkmete” üks korduvaid motiive on igatsus ootamatult surnud poja Kustase järele: „kustas nõudis titena / et tee sisse pandud suhkur / võetaks uuesti välja / ja nuttis / kui see polnud võimalik // kustase tuhk / ei virise millegi üle / vedeleb tema toas / kastis / me pole osand välja mõelda / kohta kuhu see visata / või matta” (lk. 26—27). „Ära jäta mind rahule” astub sellest igatsusest sammukese edasi, tõstes esile leppimise ja sedakaudu peaaegu kirgastava arusaama, et elus saab, annab ja tuleb kõigega leppida, kõike saab omaks võtta, ja nii võib ka raskeim koorem olla „täitsa hea”. Kõik on omamoodi „täitsa hea”.

Samuti on üldisema kaduvusetundega, mis kordub „Märkmetes” nii siin kui seal. Näiteks: „ülo tõi tiibeti surmaraamatu tagasi / 4 päeva enne kui saan 50 / ja ma olen tänulik / meeldiv memento mori / ma ei taha nüüd seda raamatut / enam kellelegi edasi anda / või välja laenata / kulub ehk endalegi ära” (lk. 131). See on rahulik samm edasi „Beibi bluu” motiivist, kus autor kirjutab paberile „Elul ei ole tähendust” ega leia sellestki mingit tähendust. Hoiak on ehk sama, kuid muutunud, selginenud on hoiak selle hoiaku suhtes. Kusjuures „Ära jäta mind rahule” ütleb juba omajagu selgemalt (ja tagasivaatavalt): „Ma ei tea, mis kõigest saab, ja see on hea. Ma ei tea, miks nii on. / Kunagi oli teistsugune tunne. Ja see oli ka hea tunne” (lk. 222).

5

Ning lõpuks on „Märkmete” Sauter aeg-ajalt lihtsalt ja otsekoheselt südamlik, hell, õrn: „uksehinged kriiksuvad / kui käin öösel / rõdul suitsetamas / ja kardan sind äratada / neid peab õlitama / ja ma ise kriiksun vaikselt / mindki peab õlitama / kes seda teha võiks / ma täpselt ei tea / ehk sina vaikselt norsates / õlitad ja õilistad” (lk. 122). Raamatu lõpp kisub päris lüüriliseks, Sauter räägib vaikusest: „vaikused on tiined / minevikust ja tulevikust / ja räägivad palju / kuigi vaikselt” (lk. 174). Romaan „Ära jäta mind rahule” raamistab „Märkmetes” avanenud tundevirvendusi, uit- ja korduvmõtteid, olles justkui „Märkmete” emotsionaalne kommentaarium.

Kannatusest sünnib leplik selgus, sügav sõbralikkus nii enda kui teiste suhtes. See sügavalt isiklik ja samas üldisemaltki õpetlik (!) teekond saab alguse „Märkmetes vaeste kirjanike majast”.



[1]  Nii on kirjutanud Johanna Ross, vt.: J. Ross, Mäletamispaine on nõudnud veel ühe ohvri. „Vikerkaar” 2010, nr. 3.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon