OdYsseus ulgvel, Ulysses ula peal

Aet Varik

 

 

Indiast pärit kirjaniku, muusiku ja kirjandusteadlase Amit Chaudhuri kuues romaan Odysseus Abroad (sõna abroad, mille levinuim tähendus tänapäeval on „välismaal”, võiks siin ehk tõlkida kui „laias ilmas” või „ulgvel”) ilmus tänavu veebruaris ja on jõudnud leida laialdast vastukaja nii Inglismaal, kus autor ise elab ja kus toimub ka raamatu tegevus, kui ka tema päritolumaal Indias. Kuigi Chaudhuri, nagu paraku suurem osa India (päritolu) kirjanikke, on Eestis enamjaolt tundmatu, on tegu tähelepanuväärse autoriga, East Anglia ülikooli professoriga, kes lisaks varasematele romaanidele on avaldanud ka essee- ja novellikogumikke ning kirjandusteadusliku uurimuse D. H. Lawrence’i loomingust.

Tema romaanid on sündmustevaesed, modernistliku teadvusevoolu sugemetega. Näiteks inglise kirjanik Hilary Mantel ja möödunud aastal lahkunud india kirjanik Khuswant Singh on teda võrrelnud Marcel Proustiga. Chaudhuri ise tunnistab ühes intervjuus, et tema huvi Prousti vastu tärkas alles pärast seda, kui teda sääraste võrdlustega kimbutama hakati.

„Odysseuses” väärib tähelepanu suhestumine Euroopa kultuuripärandiga — tähendusrikas on ka teose kolmas moto, mis pärineb Jorge Luis Borgese esseest „Argentina kirjanik ja traditsioon”: „Usun, et meie traditsioon on kogu läänelik kultuur, ning samuti usun ma, et meil on õigus sellele traditsioonile, suurem õigus, kui võib olla ühel või teisel Õhtumaa rahval.”[1] Siin paneb Inglismaal elav Bengali taustaga kirjanik kokku India ja õhtumaise klassika — Homerose „Odüsseia” ja Joyce’i „Ulyssese”. Seda sammu võiks ehk näha loogilise jätkuna Salman Rushdie inglise keele „tšatnifitseerimise” mõttele, kuid samas paistab Chaudhuri pigem püüdvat vastanduda „traditsioonilise” postkoloniaalse romaani maagilisele realismile (mille üks silmapaistvam esindaja Rushdie kahtlemata on) ja jutuvestjate traditsiooni kultusele. Kirjaniku enese sõnul (intervjuus ajalehele „The New Indian Express”) olevat ta jutuvestmisele omistatud pühast ja tasapisi poliitilisekski paisunud rollist häirituna kord ühel avalikul loengul koguni öelnud: „Persse see jutuvestmine!” (Fuck storytelling!) Inglise keeles kirjutavatest india kirjanikest on talle lähedane pigem R. K. Narayan oma vaoshoitud stiili ja leebe huumoriga.

„Odüsseiale” viitavad näiteks romaani osade pealkirjad („Kuradima kosilased!”, „Eumaios”, „Ithaka”). Joyce’i „Ulyssesest” pärineb aga näiteks kuulus metempsychosis/met him pikes hoses, millest autor lahkesti oma varianti välja pakub: „Met him Sykes hoses,” ütleb veepinna kohale lupsav kala peategelase unenäos. Tegevus toimub Thatcheri-aegsel Inglismaal, täpsemalt Londonis, aastal 1985. Bengali juurtega, Sylhetis (praegune Bangladesh) ja Shillongis üles kasvanud üliõpilane ja noorpoeet Ananda Sen kuulatab aknast Londoni tänavahääli, jälgib, mõtiskleb, takerdub oma mõtteisse. Romaan hõlmab üht päeva Ananda elust ja tähtis roll on selles ka Ananda onul Radheshil ehk Rangamamal, nagu ema vanemat venda bengali keeles kutsutakse. Ühe päeva jooksul, mida Chaudhuri kirjeldab, jõuab Ananda kohtuda oma juhendajaga Londoni ülikoolis, onule Belsize Parki külla minna ning jätkata tema seltsis jalutuskäiku, mis viib neid teed jooma, restorani õhtust sööma ja lõpuks Ananda poole koju. Loo tasandil muud ei toimugi, kuid ometi tuleb ilmsiks omajagu perekonnalugu, ning samuti Ananda tulevikulootused — ta igatseb saada teiseks Larkiniks, kuid paraku ei taha kirjastajad teda märgata. Inglise kirjanduse valik, mida juhendaja talle pakub, jahmatab Anandat — „Jane Eyre’i” ja „Moll Flandersit” on ta ju ometi juba „Illustreeritud klassikute” kujul lugenud, kas teda tahetakse tõesti kooli tagasi saata? Üksnes D. H. Lawrence’i „Pojad ja armastajad” leiab tema silmis armu ning aitab leppida ka ülejäänud „koormaga”.

Ananda ja tema Rangamama, kaks pedantset veidrikku, kumbki omal kombel uje ja samas peenutsev, arutavad omavahel siiski ka keha mitmekesiseid funktsioone. Ananda jõuab imeks panna, et need Euroopa kangelastel tihtipeale hoopiski puuduvad. See omakorda viib aruteluni, mida näiteks nemad kaks suudaksid korda saata James Bondi asemel, kelle hommikused hügieeniprotseduurid piirduvad habemeajamisega, mille paraku reeglina katkestab mõne kurikaela kallaletung. Pirtsaka, ent ometi elutarga Odysseusena juhib onu oma õepoega otsekui Telemachost läbi 1980. aastate Londoni, kus India ja Pakistani päritolu immigrandid ei ole enam „mustad”, vaid juba „asiaadid” (Asians).

Elegantne, ehk musikaalnegi keelepruuk, pikk ja väljapeetud lause, aeglane ja mõtisklev tempo; mitte sündmused, vaid hetked, mitte kangelased, vaid meeleolud ja -seisundid — nõnda ehk võiks iseloomustada Amit Chaudhuri uut romaani.

Sündmustevaesust ja detailiohtrust on Chaudhuri romaanidele ka pahaks pandud, kuid „Odysseust” arvustades leiab tema samuti Inglismaal elav ja kirjutav kolleeg Neel Mukherjee, et tegu on teadliku vormieksperimendiga, mis nimelt selles raamatus on ilmsem kui üheski Chaudhuri teoses. Mukherjee meelest on „Odysseus ulgvel” Chaudhuri austusavaldus ja armastuskiri Joyce’i „Ulyssesele”, kuid ennekõike modernismi traditsiooni erudeeritud ja mänglev omaksvõtt, oma koha leidmine modernismi kaardil. Nii Odysseus kui ka Ulysses on siin uut ja teist moodi, ulgvel ja ula peal.

[1]  Ruth Liase tõlge.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon