Õhtujutt Šeherezadele

Jürgen Rooste

 

mul tuli kõik meelde:

oma esimese raamatu

kirjutasin ma kuskil esimeses klassis

mu vanaema illustreeris selle

suurte saurusepiltidega — ta oli

tollal harrastuskunstnik

 

see oli plagiaat — kogu mu raamat (ja pildid ka!

ka pildid olid säält, vanaema!)

kirjutasin suurema jao maha

raamatust „kui krokodillid lendasid”

 

kui paar vanema klassi poissi

mult küsisid mu vihikut lehitsedes —

sest vihikupikkune see raamat oligi —

kas toda krokodillide-asja tean

siis salgasin nagu peetrus

varmalt vintskelt ja visalt

 

mul tuli kõik meelde:

me mängisime vahetunnis keerukulli

ja kõige ilusama klassiõe käed

olid kõige külmemad

ja see vastuolu rabas mind

sest ma kujutasin ette

et tema suurte-suurte silmadega

käivad koos soojad käed

sellised natuke niisked

 

aga äkki mõtlen ma selle kõik

juurde — igatahes

sellessamas koridoris

mängib mu poeg nüüd sõpradega

omi mänge… vahel vahivad nad

mõne nutimonstrumi hüpnotiseerivat

valgussilma kuigi see on vahetunnis

keelatud nagu vanasti jooksmine

 

mul tuli kõik meelde:

mu lapsepõlve parim sõbranna

ühes me rüütli-printsessi mängus

ütles süütult

niisama

et tema armsam saab olla ainult

pruunide silmadega nagu

ta ise

 

miski tegi mu sees krõksti

ja kurgus oli klomp

 

kuidas ma sel hetkel tahtsin

endale pruune silmi

või et ta võiks armastada

ka noid mu moodi

sinakashalle

terve elu olen püüdnud

endale luuletada just

sellised silmad

nagu nemad ihkavad…

 

mulle tuli kõik meelde:

oma esimese luuletuse

kirjutasin veidi hiljem

(kolmandas klassis — teises

ei käinud me kunagi — see oli see aastakäik)

kentaurist — see oli vist „ood kentaurile”

 

üks mu klassiõde kes kehastas

säältpääle kõike mis naistes on valesti

(muidugi mitte üks noist armsakestest)

kiskus mult selle leheräbala ja

viis õpetaja lauale: oli ju matemaatikatund!

 

ma mäletan

ma jooksin talle järele

ja rebisin selle õpetaja käest tagasi

õpetaja oli jahmunud — milline neist

ma enam ei tea

sest me oma õpetaja oli jäänud tuberkuloosi

ning terve väikse maja aja vahetusid

nood pidevalt — meist sai aastaiks

kooli kõige hullem klass

nii meisse suhtuti

nii meile öeldi

ja me olime uhked —

vahel harva

ka mina

kuigi ma hästi ei saanud nii

mina pidin olema hea

 

(luuletusi ei tahtnud ma

pääle seda enam ühtki kirjutada:

mõista-mõista

kas see jäigi nii?)

 

mul tuli kõik meelde:

aastaid hiljem lugesin ma

Väänas me suvilakökatsi

verandal naabermaja päevitavate

juudiplikade poole piiludes

Hemingwayd ja just tema

mingi teksti ajal (mis kurat see oli?

„ja päike tõuseb”? „vanamees ja meri”?)

tabas mind valgus et

nii tahan mina ka

 

ma kirjutasin nirusid jutte

väga nirusid

viletsaid

sittasid

mõned neist on mu keska-aegse

majandusõpetaja käes hoiul

ta ostis mult need ära

sest igaüks pidi ühes tunnis

midagi müüa katsuma

see oli osa õpetusest

 

ta vist arvas et müüsin liiga odavalt

(või et saan sest õppetunni)

 

vale puha: nende juttudega pole vist

midagi teha

need on nii halvad et nendega

ei saaks mind isegi šantažeerida

ma mäletan häguselt et suurem jagu

mu lugusid lõppes tollal enesetappudega

(vahel kardan praegugi et mu lugu

lõpeb enesetapuga)

et neis oli sageli mõni loom

üksik valge koer kes vihmas-poris jookseb

aga peremees on juba surnud

ja juttude ja luuletuste eest

olgu nad päälegi palju paremad

makstakse endiselt sitasti

 

mulle tuli kõik meelde:

need esimesed kohmakad-kummalised

sürrid vabavärsid ja õrnad romantilised kujundid

mis ma kirjutin

ühe tüdruku pärast kes me kooli tuli

ja kel olid helehallid silmad

ja kes ei nõudnud mult pruune silmi

aga hiljem kunagi siiski tahtejõudu

ja otsustusvõimet: aga ma ei tahtnud

midagi otsustada tahtsin lihtsalt teda

ja siis läks kõik nässu

 

me läksime lahku koolipeol

mõlemad juba vilistlastena

läksime lahku

tantsisime ja suudlesime

ja Cher laulis: do you believe in

life after love… oli vist see

ja Spice Girls mängis pärast ja

(two become one?)

ja tüdruk oli õnnelik

et mina esimesena ütlesin —

see on nüüd vist läbi

 

ma ei mäleta

kas ma ütlesin tõesti

„vist”

 

mulle tuli kõik meelde:

oma esimese luulekogu kinkisin

sünnipäevaks tollele lapsepõlvesõbrannale

lapsepõlvekallimale

tollele pruunisilmsele

selle pealkiri võis olla „tuvimunast hellem veel”

ja ta ütles mulle millalgi

et see on ikka veel mu kõige parem

raamat

 

seda pole kellelgi teisel

see oli ise trükitud

paljunduskojas köidetud

ma ei tea — mul ei ole seda

ja millegipärast ei ole me

enam rääkinud

ma tean ehk ka miks

aga armas on ta mulle tänini

ma mõtlen: mis värvi on ta mehe silmad?

ma ei tea…

 

mu tüdrukul on

rohelised silmad (ai — mis toone

ja värve ja tuld võivad need lüüa!

ja siis on neis vahel ka väsimuselumma

tumma salalist kurbust

millest ma teada ei saa)

ja tihti külmad käed

ja esimest korda — siinpraegu selles

luuletuses üldse ütlen vist

„mu tüdruk” ta kohta

 

see ei ole kogu lugu

mu Šeherezade

kellele igal õhtul

pean rääkima…

 

aga tund on juba hiline

ning ma pean lõpetama

kõige põnevama koha pääl

sest — vahelduse mõttes —

 

ma tahan elada

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon