Ole sa loom või inimene…

August, 2013

Marju Kõivupuu

 

 

Inimese ja (lemmik)loomade suhete uurimisele pühendunud psühholoogilt Harold Herzogilt pärineb kaks huvitavat mõtet, mis üpriski täpselt võtavad kokku inimese ja loomade suhted aegade algusest peale. Tema sõnul seisneb inimese ja loomade peamine erinevus inimese armastuses lemmikloomade vastu — loomadel puuduvad lemmikloomad. Samuti on ta tundnud huvi, et miks on nii, et ühtesid loomi me sööme, teisi nunnutame (või koguni jumaldame), aga kolmandaid tahame iga hinna eest hävitada?

Usutavasti on meil kõigil olemas kas isiklik või vahendatud kokkupuude loomade, lindude, kalade või kahepaiksetega, kes kuuluvad meile, meie lastele, meie sõpradele, sõprade lastele, majanaabritele või juhututtavatele. Need on lemmikloomad, keda peetakse kaaslasena, psühholoogilise või esteetilise rahulolu saamiseks, mitte majanduslikel põhjustel, „lihtsalt minu oma olemise pärast” — kui parafraseerida Pellet Astrid Lindgreni raamatust „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”.

Lemmikloomakultuur — see, mida Herzog nunnutamiseks klassifitseerib — on modernse ja postmodernse linnakultuuri kaasnähe. Tänapäeval on lemmikloomade pidamine kogu maailmas väga populaarne, et mitte öelda massiline, kuid levinud on see siiski eelkõige linnaelanike seas. Tšõngõz Ajtmatov kirjeldab romaanis „Ja sajandist on pikem päev”, kuidas nõukogude võim sundis traditsioonilisi karjakasvatajaid elama kortermajades. Psüühilise tasakaalu säilitamiseks üritasid nad korteris harjumuspäraselt ka kitsi ja lambaid pidada — ja kui see ei õnnestunud, leidsid väljapääsu enesetapus.

Üha kasvavat trendi pidada kodus lemmiklooma on seostatud ka sündimuse langusega ja nn. väikeperede-mudeli domineerimisega. On arvatud, et inimesed, kes peavad lemmikloomi, on keskmisest tervemad, taastuvad kiiremini haigustest ja nende eluiga on pikem. Lapsed, kes kasvavad koos lemmikloomadega, on samuti väidetavalt enesekindlamad, aktiivsemad ja vähem enesekesksed, neil esineb vähem õpiraskusi ning on suurem huvi „igavate” õppeainete, näiteks bioloogia vastu. Lemmikloomast on saanud täisväärtuslik pereliige. Omaette antropomorfistlik ja humanistlik toiming on lemmikule nime, sealhulgas enda perekonnanime andmine ning kreeka-katoliku kirikus pole praegusajalgi võõras ei loomade õnnistamine ega ristimine. Lemmikloomale tehtavad kulutused küünivad teinekord kõrgemale paljude laste elustandardist. Sellest vaatekohast võib teatavaid paralleele tõmmata mõisaajaga, kui mõisa kallis jahikoer elas paremat elu kui talupere laps.

Kodus peetavate lemmikute skaala on uskumatult lai — tavapärased kass ja koer, akvaariumikalad ja viirpapagoid ning isegi suhteliselt vähesotsiaalsed merisiga ja hamstrid kuuluvad lemmikloomade „klassikasse”, nende kõrval sisustavad moodsaid kodusid (üli)eksootilised roomajad, kahepaiksed ja mitmesugused väikeimetajad, kelle otstarbeks on — teadlikult või alateadlikult — tõsta omaniku staatust ülejäänud kaaskodanike silmis või siis võimaldada talle meedia vahendusel see maagiline viis minutit kuulsust mõnes kollakavõitu žurnaalis. Kui lemmikul veab, ei tule tal läbida tarbimisühiskonnale tunnuslikku „asi-olemise” traagilist kogemust. See päädib halvimal juhul (külmal talvel) kasti sees kortermaja prügikastide juurde tõstmisega või metsa viimise ja lindpriiks kuulutamisega, parimal juhul toimub lemmiklooma „edasipärandamine”, nii nagu sellest kirjutab oma mälestustes Friedebert Tuglas.[1] Olgu kuidas on, aga ka loomade varjupaigad ja halastussurma-süstid ehk kujundlikult väljendudes „magamapanemine” on „nunnutamiskultuuri” teine, kaugeltki mitte nii glamuurne ja särav külg.

Elu ainus traagika seisneb selles, et kõik on määratud hävima juba selsamal hetkel, kui tekib; sest see on elu olemus, sest niisugune elu on ainus, mis kunagi saab meie päralt olla. Mis parata, ka lemmikloomad, hoolimata nende paiguti elutuna näivast sisekujunduselemendi-staatusest, on hingelised ja ajalikud olendid, neilegi antud aeg saab varem või hiljem otsa ning nendega tuleb pärast seda midagi ette võtta.

Esimene kokkupuude surmaga on lapseeas sageli just lemmiku (traagiline) surm, mis kirjanduses leiab kajastamist nii lastele kui täiskasvanutele mõeldud loomingus (näiteks Lindgreni „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, Turgenevi „Mumuu”, Hindrey memuaarid jne.). Vene folklorist Sergei Borissov on pidanud lemmiklooma matuste korraldamist esmajoones lapse- ja teismeeale tunnuslikuks kultuurifenomeniks. See on rituaalne matusemäng, umbes nii, nagu seda toimetasid Astrid Lindgreni Varesesaare lapsed Pelle armastatud küüliku hukkumise puhul, matkides täiskasvanuid ja lauldes, et „elu on üks hädaorg, ära surema peab kord ja siis mullaks saama”. Teisalt annab selline matusemäng lapsele esimese kokkupuute surmaga ja aitab mõista elu igavest ringkäiku. Tänapäeval soovitavad psühholoogid korraldada leinast toibumiseks oma lemmikloomale päris matus. See aitab kaotusega kergemini toime tulla, eriti lastel. Ega sellises lähenemises iseenesest midagi uut ju pole.

Arheozooloogide väitel on koduloomi (kasse, koeri, hobuseid, veiseid) kas omaette või koos inimesega hakatud hauda, kalmetesse matma neoliitikumis ehk nooremal kiviajal, viljelusmajanduse tekkides. Lemmikloomakalmistud olid olemas Kreekas juba 300 aastat enne Kristust, kui inimesed pidasid kodu- ja lemmikloomadena koeri. Üks moodsa maailma esimesi suurejoonelisi lemmikloomade nekropole on 1889. aastal Pariisi lähistel avatud uhkete skulptuuridega kaunistatud loomakalmistu. Tööstusrevolutsiooni ja suurlinnastumise kaasnähtena arenes XIX—XX sajandil jõuliselt edasi ka lemmikloomakultuur ning loomadele mõeldud kalmistuid tekkis suurlinnade ümbrusse üha enam ja enam.

1978. aastal valmis Errol Morrisel dokumentaalfilm „Taevaväravad” (Gates of Heaven), mis käsitles lemmikloomamatuste äri ja äratas laialdast tähelepanu. Rahvusvaheline Lemmikloomakalmistute ja -krematooriumide Ühing (IAPOCC) asutati 1971. aastal Lääne-Chicagos. Internetiajastu saabumisega kolisid ka lemmikloomade surnuaiad virtuaalmaailma. Guugeldades märksõna pet cemeteries, leiame rikkalikult infot nii reaalsete kui virtuaalsete lemmikloomakalmistute kohta.

Lemmikloomade hauatähiseid on ka Eestimaa mõisaparkides ja mõisnike matuseplatsidel. Eesti Rahvaluule Arhiivi kogudes leidub tekste, kust võime lugeda, kuidas baltisaksa parunid, prouad ja preilid on matnud oma suurtsugu lemmikuid, koeri ja hobuseid. Nii mõnegi neljajalgse sõbra kalmule püstitatud uhke hauasammas on aegade jooksul rikastanud mõisnike veidrusi kajastavat kohalikku rahvajututraditsiooni, kuid kujundanud ka kohapealset kombestikku ja leidnud kajastamist kirjanduses.[2]

Kuigi praktilisest vajadusest lemmikloomade matmispaikade järele linlikus kultuuriruumis saadakse aru, on tänapäeva Eestis lemmikloomade matmise kombestik ja kalmistukultuur veel suhteliselt uus, marginaalne nähtus, mis tekitab võõristust ja nii mõnelgi puhul iroonilist suhtumist. Seda esmajoones liigse luksuse ja toreduse pärast, kuna teatakse, et postsotsialistlikus Eestis jääb inimeste, sealhulgas laste elukvaliteet lemmikloomade omale sagedasti alla ning tõukoerte ja -kasside matmine toimub tihti suuremate austusavalduste saatel kui n.-ö. tavainimeste ärasaatmine. Eriti loomakalmistukultuuri algaegadel kajastus halvustav hoiak inimese ja looma võrdsustamise suhtes matuserituaali kaudu juba artiklite pealkirjades või sisututvustustes. Kahtlevat suhtumist tuli tõdeda nii Rakvere loomakalmistu rajajal Elfriede Sillaperel — „Oi, ma sain esimestel aastatel hirmsasti sõimata. Mulle öeldi: vanainimestel pole kirsturaha ja sina matad koeri!”[3] — kui ka Harju Lions-klubi liikmetel, kes rajasid Tallinna lähedale Jõelähtmele esimese Eesti loomakalmistu: „Avamisel nuriseti, et ei tea, kas loomad väärivad nii suurt au.”[4]

Saaremaale Kudjapele kavandatud loomakalmistu tekitas 2009. aastal ägeda avaliku diskussiooni, sest ametnike ja muinsuskaitsjate meelest asus sealse kalmistu laiendamisega lisanduv lemmikloomade surnuaed inimeste omale liiga lähedal ning väidetavalt polnud see sünnis. „Delfi” kommentaariumis aga arvati enamasti teisiti: „Isegi surnult tahavad inimesed paremad olla. Põrm on põrm. Minu meelest on lemmikloomade matmine peremeeste ligidusse igati sümpaatne idee. Seda enam, et sealpool saame nagunii uuesti kokku.” — „Küünilised tegelased! Kuidas on ebaeetiline? Kuidas pole kultuurne? Kuhu siis veel, kui mitte eraldi kalmistualale? Kas eetiline ja kultuurne on jätta loomakorjus lihtsalt kuhugi prügikasti kõrvale? (Sest ei tea ju, mis liiki „prügi” alla loomalaip läheb — pole ju see ei kompost ega pakend…)”

Lemmikloomade matmiskombestik näib olevat tihedalt seotud loomaomanike rahvusliku ja usulise kuuluvusega ning kopeerib üldjoontes vastava etnilise rühma traditsioonilist matmiskombestikku. Mingeid erilisi matmistavasid ega mälestamiskombeid, mis oleksid iseloomulikud ainult loomakalmistukultuurile, ei ole senini õnnestunud kindlaks teha. Kui inimeste puhul kasutatakse surmast kõneldes eufemistlikke väljendeid (lahkus siitilmast, läks igaviku teele, jättis maha maised rajad jne.), siis loomaomanikud kõnelevad looma surmast oma kujundikeeles — lemmikloom lahkub meie hulgast vikerkaare taha või Vikerkaaremaale. See kõnekujund on eesti keelde otsetõlkena sugenenud ilmselt angloameerika kultuuriruumist, aga kui meenutada eri rahvaste, sealhulgas eestlaste vanu uskumusi vikerkaarest kui sillast elavate ja surnute maailma vahel, siis näib kujund olevat igati kohane.

Nii nagu päevalehtedes avaldatakse surmateateid ja leinakuulutusi lähedase inimese lahkumise korral, ilmub kitsale ringile mõeldud loomaomanike ajakirjades (näiteks Eesti Kennelliidu ajakirjas „Koer” või Tartu lambakoerte kasvatajate ühingu ajakirjas „Uran”) koerte nekrolooge, surmakuulutusi ja kaastundeavaldusi neljajalgse sõbra kaotuse puhul. Uue tavana peeti 8. mail 2004 Jõelähtme loomakalmistul esimest korda kalmistupäeva, millele eelnesid kalmistu ja selle ümbruse korrastamise talgud.

Igas kultuuris on surm ja matus, olgu siis tegu inimese või loomaga, väga jõuline ja emotsionaalne sündmus. Tänapäeval, kui ühiskonnale on üldiselt tunnuslik surmast võõrandumine, võiksime muuhulgas endalt küsida, kas lemmikloomast tehtud topis kodus kaminasimsil kannab sama sümboolset tähendust kui selle kõrvale asetatud lähedase tuhaurn?

Ehk on just (laste)kirjandus see, mis ka inimese ja (lemmik)looma mitme­tasandilisi suhteid peegeldades õpetab meile toimetulekut lähedase olevuse lahkumise ja leinaga ning rituaalse käitumise tarvidust. Sest ole sa lemmikloom või inimene, kellegi jaoks oled sa oma elus olnud oluline. Sinu lahkumine sellest ilmast väärib küünlaid. Vähemalt üht.

Küll aga võiksime mõelda, kas (ka) lemmikloomade kalmistukultuuris tasuks rakendamist Euroopas populaarsust koguv anonüümne matusemetsa-idee. Lahkunu tuhk puistatakse või maetakse selleks eraldatud metsatukka, kuhu ei tohi asetada ajas püsivaid luksuslikke hauatähiseid, et mitte inimpõlvedeks privatiseerida hauaplatsi. Sest mullast oled sa võetud…