OMADUSTEGA ASJAD

Karl Martin Sinijärv

 

 

Triin Soomets: „Asjade omadused”.

„Verb”, 2013. 48 lk.

 

Kolmkümmend üheksa teksti. Kolmkümmend üheksa enamasti küllaltki, ent mitte liiga nappi ega kaugeltki mitte liiga sõnaohtrat tervikteost, mis kokku kaanetatuna annavad mineva aasta parimaks hinnatud luuleraamatu. Ja põhjusega. Nõrka teksti siin pole, ent kui ikka üldse õnne ei ole, siis saab ka tugevatest üksiktekstidest päris väheveenva kokkupanu tekitada. Siin on õnne jagunud, nagu ka just parasjagu õigesti järjestet sõnu, et saavutada antud tingimustes parim võimalik tulemus. Triin Soomets on sõnamaailmas jõudnud kohale. Sellele kohale, kus vist kõik tingimused on parimad, sest nende ärakasutamise oskus võimaldab neil seda olla. Ja ei, ma ei räägi siin keelemängudest ega sillerdavast sõnavahupillerkaarist. Siin on väike, hoolikalt välja mõõdetud ja kindla sulega kirja pandud maailm, mille sees on suurem ja selle sees omakorda veel suurem ja nõnda edasi, sõltuvalt lugeja jõudlusest. Ja oi kui võimalik selline asi mõtestet sõnade maailmas on! Ideaalis ainuvõimalik.

Need kolmkümmend üheksa teksti moodustavad luuleraamatu, mida on võimalik mitut masti huviga läbida ka ühes jutis just nagu juturaamatut, kuigi lugu vähemasti ainult sõnadesse kirjapandud kujul ei moodustu, ettevaatamatu ja -valmistet lugeja peas küll. Ja vaatamata sellele või just seetõttu on see omaette segapäistav mä(r)gi­ralli (mitte segamini ajada Tour de France’i või tour de force’iga, ehkki leidub nii tuuri kui foorssi kui võib-olla ka fraanssi, aga asjad on oma omadustega nii väga üks kui ka väga eraldi, siin ei šeigita ega stirrita), kus väga lähestikku ja täite(ning isegi toor-)materjaliga eraldamata kujul leidub ülimalt üldilmlikku („kõik, kõik on eelneva pärast / ja järgneva asemel”, lk. 34), esmapilgul hästi isiklikku („mu käes on olnud mitmesuguseid asju [—] ukselink seep / väike kaktus / vihmauss lambipirn tibu / isa käsi / nööp leib / münt kondoom ukselink / seep”, lk. 41—42), ja programmiliselt mõjuvat nende kahe vahepealt („kõige luulelisem / on vastutada enda eest / lillede ja liblikate eest / vastutab keegi teine”, lk. 36). Selliseid luulekogusid tehakse harva, enamasti sünnivad ka väga head kogud maitsta vähehaaval ning siit-sealt. Ent juturaamatu­efekt luulekogus on vähemasti sama teretulnud kui ootamatu poeetilisuse avastamine juhuslikust põnevikust — või algupärase mõttekäigu otsa komistamine suuremas osas kirjanduse pähe pakutavast.

Tuge saab vana tundmus, et väga isiklikud tekstid pakuvad tõelist huvi vaid siis, kui neist salaja koorub miskit suuremat, kõikepuudutavamat, üldistavat. Ning suuresti üldhaaravusele ning maailmaseletamisele pürgivatest tekstimassiividest kerkivad esile nood, kus eesmärgile lähenetakse isiklise ja ainuomase läbi. Muidu on igav mõlemat pidi. Ja luules on mõlemad ohud eriti reljeefsete terariistadena kogu aeg õhku rippuma joonistet. Heade kirjanike puhul siiski alati vähem. Sest ega mina lugejana ei taha kirjaniku teksti kaudu tema hinge- või eraellu pugeda, ma ikka veel salakesi loodan, et mõnel tekstil õnnestub vahelduseks hoopis minu omasse sisse saada — kuhu mujale siis hea tekst kulgeda peaks soovima. Hea kirjanik õnneks ei saa praktiliselt ühelgi juhul iseendast kirjutada, sest ükskõik kui palju ta ka ei üritaks, peegeldab iseenese mina heale kirjanikule lähedase peeglina — ent siiski peeglina — alati midagi ja vahel paljutki muud. Ning selgubki, et seletub maailm ja refräänis on juttu hoopis muudest asjadest. Kehvema kirjaniku puhul on vastupidi — millest ta ka ei püüaks kirjutada, ridadest vaatab lõpptulemusena vastu ikka seesama tuttav ja tunnustusjanus lõustake. Eriti halval juhul nimetatakse viimast näiteks „isiku­päraseks stiiliks”. TS on hea kirjanik, kuuludes mitte niivõrd femme fatale’i tüüpi kui memm totale’i tüüpi sõnurite sekka ning võib seega Blocksbergi mäel tantsu lüüa ilma igasuguse süümepiinata. Kiri ei põle ära; ka luudade elukaar on pikem, kui pealt paistab.

Mulle tõesti meeldis neid tekste lugeda. Ja mitu korda. Ja kuigi ma olen Triin Soometsa luulest alati pidanud ning seda päris palju nautinud, ei ole ma niimoodi, otsast lõpuni ja siis veel paar korda teisiti, vist ta varasemaid raamatuid lugenud. Sest mingil hetkel on miski hea häirivus ikka juba liig häirivaks muutunud. Nüüd ei. Ma ei ütleks, et see hea häirivus on kadunud, tal on teine kuju ning ta hakkab sisukalt häirima alles siis, kui sa ta juba päästmatult endasse oled tõmmanud. Ent see olla mitmete varjatud ainetega nõnda, et esiotsa ei tunne justkui mingit erilist toimet ning siis ühtäkki tuvastad, et sõidad iseenda alt ära tõmmatud lendaval vaibal, välgunõel soones, su katus aga sõidab uhkes üksinduses, pidurdusjälg pilvedes. Triin pole miski mugavuspoetess, ent vist esimest korda on ta oma mõru, ent mõjusa pilli peitnud täiesti edukalt, ei, mitte suhkruvaaba alla, vaid, ütleme, küüslauguküüne või kuripiprakauna sisse. Kõike ei suvatse peita ka, aga ma usun tema puhul küll, et kui ta näiteks pika riimilis­rütmilise poeesi eelviimases salmis täiesti suvaliselt riimist välja astub, siis kindlasti mitte seepärast, et ta enam ei osanud või riimi ei leidnud, vaid et kasutet sõna oli lihtsalt just see, mida ta öelda tahtis. See teen-mis-tahan on tal alati olemas olnud, aga varem ei olnud ma päris iga kord kindel, kas tema on endas ühe või teise koha peal lõpuni kindel olnud.

Ja nagu teinekord juhtub, on oma varjatud võlu sisukorral, kui selles tekstide esiridadest omatahtsi luuletused kujunema kipuvad. Mõned paremad: „midagi pole teha / asjal on mitu tahku / luule pole luuleline”, „millest sa kirjutad? kysis / võiksid kirjutada veel viimase luuletuse / ykskõik mis on ees”, „igaüks räägib endast / on asju millest ei räägi / kõik saab tõeks”, „neljakymneaastane mees saab teada / kui kaugele saab selle viia / kui oled selle lahti seletanud / Kõik oma üheksa elu”. Neid on seal veel ja miskipärast ma ei arva, et tekste oleks sisukorra jaoks järjestet. Kui seda kogu üldse kuidagi on komponeeritud, siis kahtlemata virtuoos­selt, nii et jäljedki, traagelniitidest kõnelemata, ei paista; pigem näib, et koos on ühel ajaperioodil valminud tekstid, mis hoolimata hästi suurtest omavahelistest erinevustest suudaksid tervikuna toimida ükskõik mis järje- ja sisukorras. Ei tea ma sedagi, ons see nüüd märk tollest, et kõik, mida TS sõnaga puudutab, otsekohe sulaluuleks muutub — see vast oleks sama hull lugu, kui vana hea Midasega juhtunu —, kuid üsna tõelähedane see mõte pärast „Asjade omadusi” tundub.

PS. Triin Soometsa käesoleva sajandi luulekogusid sirvides tundub, et ühe või mitme koondkogu jaoks on aeg küps — need tekstid kõnelevad omavahel aina vabamalt. Huvitav, kas annaks teha e-raamatut, kus tekstid näpuviibutusega iseenesest uutmoodi järjestuksid? Kindlasti on võimalik pakkuda mitu-mitu autoriseeritud kompositsiooni. Kui nüüd mõelda, kui palju paberit on mõnigi autor pidanud kulutama, et oma tekste eri viisidel korraldatuna serveerida, siis tundub, et e-raamatu võimalusi on ammu aeg kasutada enamaks kui vaid paberraamatule ekraanivarju andmiseks. Asjade omadustega tuleb arvestada, nagu ka „Asjade omadustega”.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon