On veel valutamist

Berk Vaher

 

 

Vahur Afanasjev: „Eesti vaarao”.

„Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 146 lk.

 

Vastupidav ja viljakas on Vahur Afanasjev olnud. 1990-ndate teise poole laines esile tulnud autorite seas osutub ta üheks sagedamini üllitajatest, järgneva kümnendi vältel on ta avaldanud nii luulekogusid, jutte kui lühiromaane; 2011. aastal ilmus tal ka „Petrone Prindi” menukas reisisarjas raamat „Minu Brüssel”. Lisaks on Afanasjev olnud nähtaval-kuuldaval festivalidel, kirjandusõhtutel ja luulesaadetes oma loomingu esitajana ning erinevate „bändinimede” all ka sellele muusikalise vormingu andjana. Aga seda üht, end üle teiste kehtestavat ja kauaks mällu sööbivat teost või antoloogilist teksti veel ei ole.

Ehk polegi see Afanasjevi eesmärk. Ehk on teatava autorikuvandi, vaimulaadi või loomeloogika esindamine olulisem üksikutest tekstidest, ehk on ajastukroonika kirjutamise taotlus tähtsam üle aegade kestmise vajadusest — ja Afanasjevi kohalolu eesti kirjanduses nõnda siiski suurem kui tekstide summa. Ent kui püüda tema hoiakut ja kroonikat määratleda, siis popkultuuri mõjudega peiarlikkus, pihtimuse ja paroodia segu, remiksid ja viitelisus, ühtaegu punnitamata lobeduse taotlus ja pinev epateerimiskihk, sarkasmi ja muheduse sulam ei paku ju iseenesest veel midagi eri- ega ainuomast. Pigem on need jooned iseloomulikud ühele sajandialguse kirjanduse peavooludest, millega annab seostada ka mitmeid teisi „Ji” kirjastuse avaldatud autoreid. Milles seisneb Afanasjevi kui kirjaniku ainuline väärtus?

Sellele ei ole endiselt kerge vastust anda, ja ma ei ole isegi kindel, kas Afanasjev ise seda väärtust otsib või „lihtsalt kirjutab”, jättes väärtuse teiste leida ja omaks võtta. Kui sedagi — ta enda kirjastusbrändi „Irboska Teataja” kodulehel oli eelmise kümnendi keskpaiku teade „sihtgrupi puudumise tõttu loobutud kirjastamisest mõtlevale inimesele”…[1]

Jah, esmapilgul võib Afanasjevi tegevus eesti kirjanduses küll paista suuremate katkestusteta, kuid ehk polegi see nii enesestmõistetav, kõhklustest ja kahtlustest vaba: õigupoolest on „Eesti vaarao” tema esimene luulekogu pärast 2006. aastal ilmunud „Katedraali Emajões”. See sisaldas ka ta elektroprojekti tra_art plaati ja tundub mulle tänini ta tugevaima teosena. (Mitte seepärast, et selle ise kirjastasin; kirjastasin ikka tänu sellele, et see Afanasjevi senisest loomest eristus ja on jäänud eristuma tänini.) Lakoonilisus, pingestatus ja te­maatiline/paigavaimuline fookus tu­lid Afanasjevi tihtilugu ülevoolavale ja samas mõneti pealiskaudsele loomelaadile kasuks, aitasid tal mõndagi täpsemalt, terasemalt ja liiasusteta tabada. Ent võib-olla tundus selline hillitsetus talle endale ülemäära pärssivana, lähenev küpsus ja professionaalsus igava keskealisusena? Järgmistes proosateostes lasi Afanasjev igatahes taas pueriilsevõitu groteskil üle võlli käia.

Ka „Eesti vaaraole” ei ole iseloomulik mitte ainult kraadelik irve, vaid teatav tehniline käegalöömine, teksti „visatus” paberile/ekraanile: ehkki üht-teist neist luuletustest on ka lauleldusena esitatud, hakkab silma tahtmatus teksti kuidagi rütmiliselt või heliliselt tihendada või timmida. Enamjaolt on tegemist vabavärsiga selle kõige vabamas mõttes, mis aga kipub pikapeale hajuma, isegi kui autor kasutab mõnd kordusefekti; kohati tundub, et autor tahabki endale jätta võimaluse kõik öeldu vaid naljaks või näpuharjutuseks pöörata, lastes nii mõnegi tõsiselt ja mõõdetult alanud teksti korraks või lõpuni „käest ära”.

See ei tähenda, nagu poleks raamatus ühtlaselt tugevaid tekste. Selline on näiteks avaluuletus „Maailmavalutaja”, mis tugineb iseenesest lihtsale keelemängulisele võttele („valutama” pro „vallutama”, „savutama” pro „saavutama”), aga on kujunditelt leidlik ja võetav muheda pilana nii koolilõpetajate kui iseenese pihta — liiatigi, minavormis teksti lugema soostudes siseneb ju ka lugeja ise mingil määral kõneleja rolli, mängib (enese)pilaga kaasa. Samuti on kohe avatekstis näpuotsaga seda (linna)looduslüürikat, mida kogu teoses mõjusalt ette tuleb ja mida Afanasjev vähemalt siin ei pea vajalikuks mõne jämekoomilise võttega (üle) kompenseerida — tekst on mitmekülgne ja tasakaalustatud. Ja peaaegu et kogumiku tipuks see jääbki.

Eriti raamatu esimeses pooles on siiski veel ridamisi mitmes tekstis nukrat, isegi traagilist hedonismi ja hetkes elamise kirge („Eile võis olla kevad õhus”, „Tahan ausat proletaarset”, „Ära kaota lootust”, „Ninas on pärmivabrik”), kus on tunda, et luuletajamina kogeb, mitte lihtsalt ei fikseeri. Aga nii mõnedki luuletused saavad küll alguse mõnest mällusööbivast fraasist („Äike on täpselt puudu”, lk. 12) või pakuvad intensiivse kujundi („vihmavesi ei tee / akvaariumit su akna taha”, lk. 14), ent siis on Afanasjevil vaja seda mõneti jää-äärelikkugi lüürilisust keelenäitamisega „tasa teha” („rinnus on selline tunne / et kevad ja kenad neiud / kaks tükki lähevad puiestee tänaval / teised tükid kremeeritakse”, lk. 18) ja tõtt-öelda ei mõju see kuigi vaimukalt — pigem tarbetu efektina tekstis, milles on niigi küllalt kujundlikku jõudu (kevadeluuletuse lõpuread on „kuid kusagil keldritoas / kardinad akna ees / jäätantsijad ihuvad uiske”, lk. 19).

Mitmed potentsiaalselt mõjusad tekstid hakkavad venima, nürinevad lahmimises ja jutlustamises (muidu vahva Tartu-pilaga „Ära uju vastu vett”, lk. 67) ning võidaksid palju mõne nõrga koha väljakärpimisest („Kõige hullem on möödas” lk. 49, „Annika õpib moosi keetma” lk. 58) või jäävad tsükliks pürgides hoopiski poolde vinna („Just sellist Eestit me tahtsimegi” lk. 26—29, „Sild” lk. 113—116). Ja paraku tundub suurem osa raamatu teisest poolest hõre ja visandlik. Vägisõnad vaid rõhutavad sisutühjust. Näeb eredamat sealgi — „Käisin metsaga viskit joomas” on taas kraadeliku praalimise ning loodushõllanduse õnnestunud tasakaal ning „Olukorrast planeedil” on lausa krullilik („aina rohkem raiutakse / maha põlismetsa / hinged saavad inimesteks / inimesed ahvideks”, lk. 133). Aga kokku ligi poolteistsada lehekülge on sellele raamatule ilmselt liiga palju. Ja ka Egiptuse (kui kaduva/kadunud ideaalkultuuri?) motiivid ei jää fs-i nutikate illustratsioonide kiuste kandma.

Ma saan aru, et Vahur Afanasjev ei taha tunnelda. Tundlev „meesluule” võib olla väga tüütu, tüütum kui stereotüüpselt põlastatud tundlev „naisluule”. Aga ta ei peaks kartma tunda, sest sageli on teksti jõudnud tunne aus ja are. See vajaks lihtsalt veenvamat, rangemat raami ning vaid võidaks sellest väge. Nii majandusliku kui eksistentsiaalse surutise eest võib pageda punki ja viina, üska ja ilkumisse, aga need pagemised pakuvad luulele harva rohkemat pueriilsest „plõksimisest”. Samas on tühiridade vahel tuntavalt ka täiskasvanud poeeti, kes tajub oma sõna kaalu ja ruumi. Seda tõsiseltvõetavust ei peaks kartma.



[1]  U. Eslas, Vahur Afanasjev — kirjanik ujuvrestoranist Tartu. „Postimees” 21. VII 2006.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon