ÕNN ON MÖÖDUMISES

Veronika Kivisilla

 

 

Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”.

„Varrak”, 2012. 98 lk.

Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast, kes kolisid ilmakära ja askelduste eest inimtühjale saarele. Esimese aasta lõpus ütles üks: „Kas meil pole hea elu?” Teise aasta lõpus vastas teine: „On küll.” Seepeale võttis kolmas munk palveraamatu ja kolis üksipäini veelgi kaugemale saarele — võimatu elada, kui on nii palju lobisemist.

Õnnepalu seitsmendast luulekogust tema päevapeegeldusi lugedes mõjub tavalise linnainimese elu nii sahmimise kui ka suhtlemise mõttes barokse liialdusena. Liiga palju on päevi, mis on nii tohutu toimekad, kui kole palju on helistada, kokku saada ja leppida, kirja panna, kella peale jõuda — aga õhtul on tunne, et midagi olulist polegi tehtud. Lõpuni mõista võib seda ilmselt vaid siis, kui oled tunda saanud niisugust õnnepalulikku üksi kulgemist ja iseendasse vaatamist, mitte ühe ega kaks päeva, vaid aastaringi, teisegi ja… Vahest siis tõepoolest omandavad sõnad „elu” ja „täna” alles tõelise tähenduse. Muidugi, siin võib arutleda erinevate üksinduste üle — missugune neist on kellegi jaoks kohutavam või talutavam. Elada üksi saarel keset vaikust ja metsi või olla üksi keset inimsumma, kõikvõimalike sotsiaalsete institutsioonide läheduses, igasugune meedia ümberringi — kas pole see vahest kõige suurem üksindus? Liiatigi — Õnnepalu tekstidest, mis on küll toonilt melanhoolsed, ei kosta üksiolija appihüüdu, sugugi mitte. Need on päevade vaikses voolus tekkinud pildikesed, mida visandab mees, kes oma hingerahuotsingutel on jõudnud just sellisesse aega ja paika. Siin on kannatlikkust, aga mitte kannatusi. Muidugi allaheitlikkust, kuid mitte allaandmist. Õnnepalu igapäevakaaslasteks on kõiksugu hääled, lõhnad ja puhangud. Ka loomad ja linnud. Surnute hinged. On aga ka päevi, mil ta ongi vaid kahekesi oma hingega. Inimestelgi on ta päevades roll ja tähendus, aga nemad on alati juhuslikud nagu suveteatergi, mis tuleb, toob kaasa melu ja siis peagi läheb taas teele. On hetki, mil ilmakära ja -suurus kohale jõuab ja puudutab, kuid siis õige pea on taas proportsioonid endised — ja palvemajagi asub kodust juba ikka päris-päris kaugel. Meenub Henno Käo lugu mehest, kes alles vanas eas sai esimest korda oma kodukülast välja ja oli siis elu lõpuni imestunult kõnelenud sellest, kui suur see maailm ikka on — mõelda, sealt kirikust edasi on veel talusid! Aga nagu on lood inimese üksindusega suhtelised, ei näita geograafiline haare hingeilma suuruse kohta vähimatki.

Õigupoolest peab tunnistama, et Õnnepalu luule ei ärgita arvustama ega arvamagi. Ta tekstides on lihtsaid, suuri taipamisi, mis ütlevad: inimesena siia ilma sündida tähendab mitte teada vastust. Inimene on nii põgus nagu suvi, mis ei jää… Kus siin peaks olema veel aega arvustamiseks? Ja me elu — kas sellega pole just nõnda: „Kirikus ei käinud täna kedagi. / Sügis. Reisijad reisinud, suvitajad suvitanud. / Ainult üks vana mees / jutustas mulle oma elu. / See võttis kümme minutit.” (Lk. 54.) Jah, Õnnepalu luule muudab pigem napisõnaliseks, nagu inimestega kipub juhtuma, kui elu sunnib sõnadesse panema midagi suurt, tegelikult hoomamatut. Hea, kui suudame leppida sellega, et ülim, milleks oleme elus võimelised, on tunda üürikesi taipamise- ja õnnehetki, mil kõik on kirgas ja selge, et siis järgmisel silmapilgul jälle ähmastuda. Veel parem, kui mõistame, milline osa on elus vaikusel ja loobumisel — alles neid tundes näikse sõnad omandavat sellise kaalu nagu Õnnepalul, kes võib öelda lihtsalt: „Pimedaks läks.” Ja sellest saab luule. Luule, mis mõjub omajagu kummaliselt maailmas, kus üürikesemgi üksiolemine tundub hirmutav, sest miks muidu oleme end ümbritsenud lakkamatu vilkumisega, miks säutsume pisimagi mõttepojukese, anname tervele ilmale teada, kus me parasjagu oleme… Või miks tahame uskuda, et oleme surematud? Tõesti, miks peaksime ses elukülluses ja pilgaris äkki tahtma sisse astuda askeetlikku, vaiksesse, valgesse maakirikusse — sest ka nii mõjub Õnnepalu „Kuidas on elada”. Tunne on, nagu oleks istunud inimtühjas kirikus — puupingid, lihtne altar, väike vitraaž, nurgas kevadel kasepuuke, talvel kuusk. Võib-olla ongi see just toosama Reigi kirik: „Taevaminemispüha pärastlõunal / jäin tuule kohinas taevasse vaadates tukkuma. / Pikutasin puust pingil Reigi Jeesuse kiriku ees, / tuul oli läänest, sirelid seal alles õide minemas. / Und ei näinud, midagi ei näinud. /          Ai­­nult hea oli.” (Lk. 24.)

Omal moel on rännak mööda Õnnepalu tekste nagu tolle kolmanda munga retk saarele, mis tühjadest sõnadest päriselt prii. Iga tekst on nagu vette visatud kivike, millest veepinnal tekib korraks ilus ümmargune virvendus. Siis on kõik jälle vaikne ning sile. Ning meelde jääb midagi nii olematut ja pisikest, kuid samas tohutu tähenduslikku nagu raamatu kõige ilusamas tekstis: „Suurtes vastutuulelainetes / tagasiveerevate kivikeste klõbin / oli hääl, mida mäletaks.” (Lk. 28.) Meeles püsib, et on hea, kui saab sisse hingata elu.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon