Öönõid Krimmist

Ilmar Taska

 

 

Maarja oli väsinud. Kuid väsinud oli ainult ta seitsmeteistkümneaastane keha, hing oli ikka veel erksalt ärkvel. See oli tal täna öösel juba kuues lennuretk.

Kui ta lendas pilvede vahel, siis tundis ta end hetkeks rändurina. Nii nagu ta esivanemad, kes olid ihaldanud oma maalappi ja vabadust. Prohvet Maltsvet oli kuulutanud neile tõotatud maad ja nad olid läinud otsima oma kohta päikese all. Päikest oli Krimmis palju ja maamuld oli viljakas ning must. Sama must kui öine taevalaotus Maarja ümber. Ka Maarja oli astunud lennukooli, et tõusta päikesele lähemale, olla vaba nagu lind. Eriti pärast seda, kui vanemad ära viidi, eesti kool kinni pandi ja ta lastekodusse sattus.

Maarja vaatas üle õla Ljuda poole, kes oli ametis sihtmärgi otsimisega kaardi pealt. Ljuda võttis välja kompassi ja raputas seda. Neil polnud ju navigatsiooniseadmeid ega raadiosidet, nagu peab olema õigetel pommitajatel.

„Kas jälle ei tööta?” hüüdis Maarja.

„Kui hästi raputad, hakkab näitama,” karjus Ljuda tuulest läbi.

Maarja kummardus üle lennukiparda ja uuris all kumavaid tulukesi.

„Kõik tulukesed on ühtemoodi kutsuvad…”

Tüdrukud itsitasid oma hääletut naeru. Vahel oli pimeduses oma kodulennuvälja niisama raske leida kui vaenlast ja sihtmärki. Maarja pööras pilgu Katja ja Meiri lennukile, mis lendas nende kannul. Seekord oli tegemist paarislennuga. Katja järgnes neile kindlat vahemaad hoides. Kurss tundus õige.

Lennuk vappus ja värises oma kuulirahest auklikel tiibadel. Ometi oli PO-2 ehitatud heast vineerist ja purjeriidest, ainukeseks metallosaks väike mootor. Õppelennuks ja vilja tolmutamiseks putukamürgiga oli see lennuk, hüüdnimega „pardike”, suurepärane. Mitte aga sõjalennukiks. Kuna lennukid PO-2 olid väga aeglased ja lendasid madalalt, sai neid kasutada ainult öösel. Päeval oleks nende lend jäänud väga lühikeseks.

Kuid Maarja ei nurisenud. Temasugused kahjurite lapsed ei tohtinud millegi üle kaevata. Vaikselt ja kohusetundlikult võis ta lunastada oma vanemate süü. Iga kord, kui temalt oli küsitud ta vanemate kohta, oli ruum täitunud umbusust ja raskest vaikusest. See oli teda ränkraskelt rõhunud kõik lastekodu-aastad. Isegi kasvataja Sergei Kirillovitš ei teadnud, milles seisis ta vanemate süütegu. „Sellest on parem mitte rääkida, Maša,” oli ta öelnud ja paitanud hellalt Maarja kuldseid patse, toredad juuksed oli tüdruk pärinud emalt.

Maarja oli arvanud, et Sergei Kirillovitš viib teda kättpidi uksest sisse teise, paremasse reaalsusse. Armastuse dimensiooni, kus mängib kõikide ülejäänute kõrvadele kuuldamatu muusika ja seinad on maalitud Johan Köleri pintslitõmmetega. Kuid ta sattus vaid kloorilõhnalisse toauberikku. Pärast tormakaid suudlusi istus ta koolitaburetil, mis oli kõva ja külm nagu varemgi. Ainult ta põsed õhetasid ja kael oli Sergei Kirillovitši habemetüükast punaseks hõõrdunud.

Siin üleval õhetasid põsed külmast tuulest. Süda kloppis, kui lennuk sihtmärgile lähenes ja ka siis, kui see ise teistele sihtmärgiks sai. Muidu oli siin taevalaotuses vaikne ja rahulik. Siin võis ekselda teise reaalsusse. Isegi „pardikese” mootorisurina võis aeg-ajalt kõrvust välja tõrjuda. Ta oli jälle kaotatud koduaias, kus aprikoosid ja virsikud potsatasid maha, suutmata kanda omaenda üleküpsenud raskust. Kui neisse hambad lüüa, nirises mööda põski magus mahl, nektar kleepus põskede külge ja ka lõhn jäi ninasse kinni. Neil hetkil tahtis Maarja laulda. Ta võis laulda eesti keeles kõvasti ja valesti ning lasta mootorimürinal summutada oma hääle. „Õrn ööbik, kuhu tõttad sa nii lahkel lehekuul…”

Ka Ljuda lasi laulu lahti, „Legko na serdtse ot pesni vesjoloi…” kostis Maarja selja tagant Dunajevski tuntud viis.

Kui hea, mõtles Maarja, on lennata õhuvallas. Siin üleval oli ta süda kerge nagu lapsepõlve koduaias. Ta oli uhke enda ja tüdrukute üle. Nad olid tublimad kui poisid, kes vaatasid ülevalt alla nende papist õppelennukitele, mis pealegi olid tootmisest maha võetud. Paremaid lennumasinaid ei jätkunud kõigile ja igal lennul oli oma panus. „Pardikesed” lendasid ilmast hoolimata, olid vaikse mootoriga ja võisid öösel ootamatult vaenlase kohale ilmuda ja teda üllatada. Sellepärast kutsusid Saksa poisid neid öönõidadeks, kes justkui luuavartel nende kaevikute kohale ilmusid ja pomme viskasid.

„Hakkame lähenema,” katkestas oma laulu navigaator Ljuda, „vaata, et sa märgist mööda ei põruta, keera tuurid vaiksemaks ja hoia paremale.”

Maarja upitas pea üle lennuki parda, ajas kaela õieli, et Saksa poiste kaevikuid otsida.

Nad lähenesid magavale rindejoonele. Nüüd oli aeg mootor välja lülitada ja lihtsalt õiges kõrguses püsida. Nii nagu lastekodus, kus neid oli õpetatud lennutama tuulelohet, mis oli tehtud „Komsomolskaja Pravda” trükimustast paberist. Lohesid oli olnud tore lennutada, isegi kui nad karjamaal okastraati kinni jäid. Nüüd lendas ta ise kui tuulelohe ja ei tohtinud sakslaste helgiheitjate valguskiirtesse kinni jääda.

Maarja vaatas tagasi. Katja lennuk oli jõudnud neile järele. Ta tõmbas kangi ja vabastas esimese pommi. Saksa poistele oli kätte jõudnud äratus. Tugev tuul kandis lennuki sihtmärgist eemale ja teist pommi visata oli liiga hilja. Nüüd ilmus taevasse helgiheitja tugev kiir. Tuli mootor sisse lülitada. Maarja oli tõmmanud endale prožektorite tähelepanu. Peibutuspardina tuli tal edasi lennata, et järgmisi pomme võiks heita Katja lennuk, mis pimedusest välja ilmus.

Katja tema taga sööstis järsult allapoole ja heitis pommi. Ka sellele järgnes kohe kuulipildujatuli.

Korraga läks jälle pimedaks. Prožektori valgusvihk ei pimestanud enam Maarja väsinud silmi. Helgiheitja oli leidnud Katja ja Meiri lennuki. Maarja tõstis veel kord mootori tuure, et teha rohkem müra, kuid helgiheitja ei reageerinud sellele, hoides endiselt Katja väikest vabisevat lennukit oma helendavas haardes. Kuulipildujavalang tabas Katja lennuki tiiba, mis süttis nagu paber. Maarja keeras lennuki tagasi kuulipilduja suunas. „Pardike” manööverdas kuulekalt. Automaadivalang rabistas üle parema tiiva, kuid see ei süttinud. Maarja pikeeris otse kuulipilduja peale. Ta kuulis kuulide raginat lennuki keres.

„Sa oled hull, pööra ümber,” karjus tagant Ljuda. Maarja vabastas pommikandjast teise pommi. Kostis uus plahvatus ja kuulipildujatuli vaibus. Maarja oli tabanud märki. Nüüd oli lennukil aeg tõusta. Maarja vajutas gaasi põhja ja „pardike” hakkas aeglaselt kerkima. Maarja nägi Katja lennukit üleni leekides, mõlemad tiivad põlesid kui lõkkepuud, valgustades taevalaotust. Silm eristas veel piloot Katja ja navigaator Meiri sirgelt istuvaid kehasid. Nad olid kui kaks põlevat küünalt leekides kuusepuul. Pilt Maarja märgade ripsmete vahel muutus uduseks, hägustades lendava lõkketule kontuurid. Ta oli samasugust vaatepilti näinud juba neli korda.

„Oleks neil vaid langevarjud,” oigas Ljuda. Diviisikomandör oli teatanud, et nende polk on loobunud langevarjudest selleks, et kanda rohkem pomme. Tüdrukutelt seda ei küsitud. Nad liuglesid taevalaotuses kui elav tuleriit. Nii põletati keskajal nõidu. Siin põletati öönõidu otse luuavartel.

Maarja tundis oma jõuetust. Ta ei tahtnud enam kedagi kaotada pärast seda, kui oli kaotanud oma ema ja isa. Kadunutest said vahel kahjurid ja vahel kangelased. Kahjurite-kangelaste vahekord oli jäänud Maarjale segaseks ja seda ei olnud keegi suutnud talle selgitada.

„On aeg tagasi pöörata,” hüüdis Ljuda. „Me ei saa neid aidata.”

Maarja vajutas gaasi põhja ja lennuk vabises tuules, kuid kuulas sõna. Ta otsis pilguga taevalaotusest ikka veel põlemissuitsu, mälestust Katjast. Kui kiiresti muutusid inimesed mälestuseks! Kui Maarjat halvustati, et ta õppesõidul pööretega hakkama ei saanud, oli Katja talle kasarmus õpetanud, kuidas vaba langemist ära kasutada. Nüüd langes ta ise elusalt põledes. Vaba langemine võis talle hetkel olla vaid kergenduseks.

Aga ikkagi, mõtles Maarja, miks ei anta meile langevarje? Kas tõesti tekiks ülekaal? „Pardike” oli kerge, kuid tugev. Ehk ei tahetud, et nad Saksa meeste keskele langeksid. Kas kardeti, et Saksa mehed on omadest paremad? Või kardeti, et nemad, tüdrukud, ei kannata valu, piinamist? Mida teadsid sellest mehed? Nemad ei sünnitanud ju lapsi. Maarja teadis, et polgu tüdrukud ei karda valu, kuid ei sünnita ka lapsi. Neil polnud mehi, polnud tulevikku. Küsimus oli lihtne. Mitu korda oli neil jäänud veel õhku tõusta? Millal oli nende kord tikkudena põleda?

Maarja teadis ka seda, et Katja ei nuta. Ta polnud nutnud ka siis, kui mõned nädalad tagasi oli kuul ta käsivart riivanud ja veri ei tahtnud hüübida. Ometi oli Katja nutnud, kui majori korraldusel kõikidel tüdrukutel juuksed maha lõigati ja Katja ilusad patsid põrandale langesid. See oli olnud ta ainuke sõjavalu. Ta polnud valanud pisaraid ei pommide, kaotatud rindekaaslaste, allatulistatud lennukite ega okupeeritud isamaa pärast.

Võib-olla ongi parem, et tal patsid ära lõigati, nüüd, kus ta lennukis takukoonlana leegitseb, mõtles Maarja. Teda ennast juuste kaotus ei hirmutanud. Ta oli need kaotanud juba kord varem lastekodus, kui paari kaaslase peas avastati täid ja kõigil lastel juuksed nulliga maha aeti. Tema ilusad blondid lokid. See polnudki kohutav. Pärast juustelõikust nägi ta välja nagu kõik teisedki lastekodulapsed. Ta ei paistnud silma, polnud tšuhna-laps. Ta oli nõukogude lastekodu kasvandik nagu kõik teised.

Maarja pani lendurimütsi uuesti kurgu alt kinni. Müts oli talle nüüd veidi suur, pärast seda, kui ta oli juuksed kaotanud. Oli aeg hakata otsima maandumisrada.

Väsimus oli lõputu. Maarja arvas, et ta ei jõua ise oma keha lennukist välja vinnata. Ta maandas lennuki nagu ikka kergelt ja vilunult kitsukesele maan­dumisribale ja jäi siis lihtsalt istuma. Ei olnud jõudu minna raporteerima.

Eemalt viipas vattkuube mässitud komandör Vera Ivanovna: „Tulge uut kaupa peale võtma!”

„Ei jõua rohkem,” hüüdis Maarja jõuetu häälega. Kuid hääle vibratsioon oli tugevam kui tema ise ja jõudis Vera Ivanovna kõrvu. „Jõuad küll, komsomolka.”

„Katja ei tule enam tagasi,” sosistas Maarja. Vera Ivanovna jäi hetkeks vait ja silus oma vattkuube. „Seda enam on teil, tüdrukud, vaja tagasi lennata. Öö on veel noor.”

Maarja lükkas lennukile uuesti hääled sisse ja manööverdas angaari juurde. Seal oli kolm laadijat: turjakas Tonja, paksuke Irina ja lühike jässakas Nadež­da, kes oli väiksem kui pommid. Nad olid alati lõbusas tujus, kuigi vinnasid oma kätega kolm tonni lõhkemoona igal ööl.

Tonja lehvitas neile. „Tulge, tulge, õekesed, peiud juba ootavad.” Ja itsitas naerda. Siis ronisid nad kõik pommi vinnates põlvili lennuki alla ja kinnitasid selle „pardikese” külge.

„No olete teie aga pihta saanud, õed, tiivad ju päris augulised,” imestas Nadežda.

„Võtaks teise pommi asemel langevarjud,” ütles Maarja ebalevalt.

„No mis sa nüüd, Maša, meil ainult üks terve polgu peale ongi. Kellele, kummale? Kes teist kahest siis hüppab… ja siis ei saa te ju peale võtta seda pommikest,” vaidles vastu Nadežda.

„Ne položeno, devuški,” ühmas Tonja.

Maarja ei vastanud. Ta kuulis tagaistmelt Ljuda summutatud nuukset.

„No mis temal siis nüüd viga on?” imestas Nadežda. Maarja mäletas, kuidas ta oli nutnud kiigel pärast seda, kui ema ja isa olid ära viidud. Naabrilapsed olid tulnud ja naabripoiss Rein oli küsinud samamoodi: „No mis temal siis nüüd viga on?” Naabritüdruk oli vastanud: „Ära küsi, tee talle parem hoogu.”

Rein oli lähemale astunud ja oma pehmete kätega selja tagant hoogu juurde lükanud. Maarja oli jalad välja sirutanud ja läbi õhu üha kõrgemale vuhisenud. Sel hetkel oli ta tundnud, et tahaks kuskile kaugele ära lennata. Võib-olla Eestisse? Ja kui lastekodus räägiti lennuklubist, kuhu ainult kõige tublimad võisid pääseda, oli Maarja elu saanud endale eesmärgi. Kuid mitte kõik ei pääsenud õpilenduriteks. Seda otsustas kasvataja Sergei Kirillovitš. Maarja pigistas silmad kinni. Ka nüüd, tagasi mõeldes, tundis ta oma suul ja kaelal tema hingeõhku. Vähemalt keegi, kes temast hoolis. Võib-olla sai temast naine liiga vara. Aga lennukooli oli Maarja saanud. Sest rohkem kui midagi muud tahtis ta lennata. Ära lennata. Kui kõik teised tüdrukud imetlesid Stalini pilti, kes oli õnnistaja, helge tuleviku päike, siis vaatas Maarja Stalinit kui meest. Tavaline gruusia mees, veidi laiemad õlad, vuntsid, läbitungiv pilk. Sergei Kirillovitš oli Stalini kõrval tolle kahvatu koopia, aga ikkagi juht ja õpetaja. Kui lennuklubis teatati, et vastavalt rahvakomissari korraldusele luuakse esimene lennuväepolk ainult naislenduritest, pandi ka Maarja nimi sinna kirja. Nende lennuväeüksus komplekteeriti 17—18-aastastest koolitüdrukutest, kõik pärit mitmelt poolt Nõukogude Liidust.

Maarja oli näinud ajakirjas uute säravast metallist pommituslennukite TB-3 pilte, kus kabiinis klaasruutude taga istus naeratav kõrvaklappidega piloot. Maarja oli õppinud lendama väikesel õppelennukil PO-2, millel polnud katust ega kabiini. Ta nägi vaimusilmas ennast istumas kiires hõbedases pommituslennukis, noolena sööstmas taeva alla. Kuid Engelski linna ettevalmistuslaagris ootas teda ees samasugune „pardike”, mille kerele oli punaste tähtedega maalitud ZA STALINA.

Maarja ei olnud lennates mõelnud vaenlastele, sest vaenlasi polnud ta kunagi näinud. Kuigi neile koolis õpetati, et nende keskel on palju kahjureid, polnud ta seni veel ühtegi kahjurit kohanud. Ka sakslastest oli ta lastekodus tutvunud vaid Volga-sakslase Angelaga, kes temaga vahel magustoitu jagas. Kuid nüüd ootas teda ees sõda.

„Noh, tüdrukud! Laske käia, ei ole siin midagi unistada, viige fritsudele meie kingitus,” lausus Nadežda oma särava hõbehambulise naeratusega, kui viimane pomm oli külge haagitud. „Meie Irinaga teeme siin palehigis tööd, vinname raskeid pomme, teie aga muudkui lendate!”

Maarja silmitses värsket kuuliauku vattkuue hõlmas ega vastanud midagi.

Siis heitis ta pilgu armatuurlaua kontrollnuppudele. Kütust pidi olema veel küllalt, aga osuti oli nulli peal. Kuulirahe oli teinud oma töö. Ta oleks tahtnud lasta tehnik Valjal lennuki üle vaadata, kuid selleks polnud praegu aega. Taevas oli muutunud vaevumärgatavalt heledamaks. Koit ei olnud kaugel. Unetud ööd või õigemini päevad olid teinud silmad valgustundlikuks. Kuigi tüdrukud lamasid päeval barakis koikudel, ei maganud nad kunagi end hästi välja. Kui silmad lahti hoida, paistis valgus. Kui silmad kinni panna, paistsid helgiheitjate valgusvihud. Neid valgusvihke kartsid tüdrukud kõige rohkem ja nägid neid isegi unes.

„Nu, pojehhali,” kamandas Vera Ivanovna. Ettenähtud norm — kolm minutit pommi kohta — oli läbi. Maarja keeras mootorile tuurid peale. Ta heitis üle õla pilgu Ljudale, kes talle vaevumärgatavalt noogutas. Ta lasi lennuki veerema, suurendas kiirust ja tõmbas siis juhtkangi vastu kõhtu. Lennuk kergitas nina ja tõusis õhku.

Oli kosutav tõusta jälle öö jahedusse. Hea oli tunda tuule puudutust või isegi vihma märgust. Kui madala kaitseklaasi taga hästi küüru tõmbuda, polnud tuul nii tugev.

Paljud tüdrukud külmetasid lahtistes lennukites. Maarjat külm ei heidutanud. Temas voolas põhjamaa veri ja vahel harva nägi ta isegi eestikeelset und.

Maarja vaatas oma tuules laperdavat hõlma ja mõtles, et tal oleks hädasti medalit vaja. Ta oli kaotanud rinna pealt nööbi ja võinuks selle medaliga asendada, sest tagavaranööpe ei olnud.

Lennuk lähenes tumedale pilvele. Midagi potsatas Maarja näole. See ei olnud vihmapiisk. Pigem rahe. Maarja vaatas üle õla. Ljuda oli magama jäänud. Isegi ta näole langevad väikesed valged raheterad ei suutnud teda äratada. Ta nägi välja nagu uinuv kaunitar. Nüüd, kus ta lennukis magada suutis, oli temast saanud tõeline tüürimees.

Maarja märkas all lähenevaid tulukesi ja kortsutas kulmu. Varem neid siin ei olnud. Midagi oli valesti.

„Ärka üles,” pöördus Maarja selja taha Ljuda poole. „Kas sa tunned ära, kus me oleme?”

Ljuda hõõrus uniseid silmi ja vaatas üllatunult üle parda alla.

„Tundub, et oleme rindejoonest üle lennanud,” hüüdis ta vastu.

„Justkui mingi küla…”

„Ma ei näe hästi..”

Maarja lükkas juhikangi endast eemale ja lennuk võttis kursi maale lähemale. Udus hakkasid selgemalt välja joonistuma tuled. Tüdrukud küünitasid end üle parda ja uurisid tundmatut ümbrust.

Korraga lõhestas vaikuse pahaendeline tärin. Nüüd oli ka neid märgatud. Maarja tõmbas juhtkangi kiiresti vastu kõhtu ja lennuki nina suundus uuesti taevasse.

„Mida teha pommidega?” hüüdis Ljuda.

„See on ju küla,” karjus Maarja vastu.

Äkki kostis kuulide praginat tüüri alt. Siis ei kuulanud tüür enam sõna. Lennuk näis olevat kaotanud juhitavuse. Maarja lükkas roolipulka edasi-tagasi, kuid rool ei reageerinud sellele. Ta võis veel ainult gaasi vähendades kõrgust muuta. Otse ees paistis surnuaed ja selle taga kirik. Ta võis pommid surnutele heita.

„Heida pommid!” karjus ta Ljudale. Ta sikutas ka ise pommikandja pulka. Sellel lennukil polnud ju pommiluuke. Kostis plahvatus. Sellele järgnes veel üks. Lööklaine lükkas lennukit sabast.

Maarja lasi lennuki vabakäigule. Ehk õnnestub libiseda üle puude ja maanduda küla taga heinamaal, mõtles ta, lootust ikka veel kaotamata. Kuid otse ees kõrgus kirikutorn.

„Kuhu sa lähed?” kuulis ta justkui läbi vati Ljuda paanilist häält.

Maarja püüdis meeleheitlikult juhtkangi sikutada, kuid suund jäi samaks. Kirikutorn aina kasvas.

Kuigi koolis oli õpetatud, et jumalat pole olemas, mõtles Maarja, et kui ta nüüd selle kirikutorni otsa lendab, siis ei lase jumal tal ema ja isaga kokku saada.

Ta silme ette ilmusid kirsikobarad ja ema käed, isa jalgratas ja Köleri pilt koduseinal.

Metsploomid ja naabripoiss Rein, kelle silmad olid niisama sügavsinised kui Must meri. Ja pilved ja taevas, mida oli korraga väga palju.

Otse ees lähenes kirikutorn.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon