Opossumlus on maailmast otsa saamas

Maimu Berg

 

 

Andrus Kivirähk: „Maailma otsas”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 388 lk.

 

Lugesin Andrus Kivirähki raamatu „Maailma otsas” läbi ja pidin murelikult tõdema, et mingit praegusel ajal nii kõrgelt hinnatud akadeemilist retsensiooni minul siit ei tule. Parimal juhul võin asjale läheneda endaleiutatud terminitega. „Asi” on aga muidugi rohkem kui üks raamat, „asi” on terve nähtus nimega Kivirähk. Sellele võiks läheneda näiteks reinkarnatiivse meetodiga. Ütleme, et Luts on Gogoli reinkarnatsioon, Kitzberg on Shakespeare’i reinkarnatsioon ja Kivirähk on kõigi nende nimetatute ja lisaks veel hulga ajalisest ilmast igavikku siirdunud lastekirjanike reinkarnatsioon, kelle aga karm saatus ja pilkavalt muigav Jumal, kellele Kivirähk on põhjusega pahane, on paisanud maailma otsa tibatillukesse keeleruumi, kust ka kõige andekamal ei ole lootust teab kui edukalt välja rabelda. Aga teisalt jälle maailma ühe suurima rahvaluulepärandi aladele. Ja rahvapärimus on olnud Kivirähki loomingu ammendamatu allikas, nagu eesti rahva kannatused Sofi Oksanenile.

Ei, selle heietusega ei jõua kuigi kaugele, akadeemilisusse kohe üldse mitte. Ja arvustatava raamatuga pole sellel ka pistmist. Võtame siis feministliku aspekti, see on üks, kuigi tänaseks ülekasutatud võimalus sisestada natukenegi „teaduslikkust” triviaalsetesse arhetüüpidesse. Raamatus ongi mitmeid tugevaid naisi, ilma kelleta mehed läheksid võib-olla hukka. Need on lausa juhtivad naised, kelle järele meie ühiskond ju praegu nii lootusetult januneb ja kelle palganumbri pärast hädaldab. Piret juhib autot. Malle juhib Kaljut. Anu juhib Reinu ja perekonda. Jaanika püüab oma leebel ja hirmunud moel mehi endast eemale juhtida, tõmmates neid aga üha enam ligi, tahtmatult muidugi. Jah, aga mis siis? Ei, ka feminismiga ei jõua me selle raamatu juures tegelikult mitte kuhugi mujale kui ehk ummikusse või paremal juhul maailma otsa.

Võib muidugi ka sümbolismi katsetada. Mis see Eevaldi altruistlik kartulitejagamine siis muud on kui meie pealinna meeri võimuiharalt südamlik ja heainimlik kartulite ja puude muidu­pakkumine linnaväljakul.

Püüdsin sümbolismi ja vihjetega kau­gemalegi minna, iga tegelaseni — aga neid on Kivirähkil sama palju kui Lo Guan Tšungi „Kolmevalitsuses”, mille lugemine oli minu lapsepõlves üks karistusliike (ei, Kivirähki nüüd küll karistuseks kasutada ei saa, teda võib lugeda küll, nautidagi, aga vähemalt kriitikul tasuks hakata teose „Maailma otsas” tegelaste kohta väikest kartoteeki pidama, mida mina kahjuks ei taibanud teha). Nojah, püüdsin iga teisegi tegelase, mitte ainult Eevaldi taga näha mõnda eesti poliitikut — kes ajab pisukest äri, on poliitik-bisnisemees, kes ei suuda lugeda Thomas Manni (see on vähese lugemusega poliitiku võrdkuju) jne., aga sellest ei tulnud ka midagi välja. Harva, kui sellistest asjadest midagi välja tuleb. Kord hakkasime kadunud Juhan Viidinguga Aleksis Kivi seitsmele vennaksele eesti kirjanike seast sarnaseid tegelasi otsima, et kes meie kirjanikest on nagu Eero, kes Juhani jne., aga ka see läks toona rappa.

Muidugi võib ju poliitikute sümboolikat näha näiteks seal, kus heasüdamlik Malle nagu hea armas eesti rahvas toidab linde (võimu ja valitsuse esindajaid?) ja jõhkrad kajakad ning varesed (koalitsioon?) malbeid tuvisid (opositsioon?) eemale tõrjuvad. Ja kui Kalju emale märkuse teeb, miks see röökureid minema ei aja, ütleb Malle: „No mis teha. Eks nad ikka saavad ka. Lase olla, lase olla, varesed ja kajakad on ka vaesekesed. Las nad söövad oma kõhukese täis.”(Lk. 44.) Just nagu hea eesti rahvaski ütleks, kui talt küsitaks…

Niiviisi voolabki see raamat ilma suurema akadeemilisuseta keset venivat igapäevaelu ja aeglast headust edasi, loed ja paned ehmatusega tähele, kuidas su omad mõtted ka sama aeglaselt, rahulikult, heatahtlikult ja uinutavalt kulgema hakkavad, kuidas see on mõnus, kuidas satud otsekui mingisse nirvaanasse ja tahaksid igale inimesele igas keeles südamlikul häälel öelda: „Tule võta saia ja moosi!” Umbes samasugune tunne nagu Aki Kaurismäki filmide vaatamisel, oleks justkui päris elu ja ei oleks ka. Kõik on aeglane, teistmoodi ja kummaliselt, ent sügavalt mõjuv. Kõik detailid, ja neid annab Kivirähk edasi tasase mõminaga nagu mõnda piibujuttu heietades, on täpsed, meisterlikud, omal kohal, „elust võetud”. Tegelased on ka just nagu võimalikud, aga kokku on see kõik andnud mingi unenäolise maailma. Mulle meenus lapsepõlv Tallinna agulis, millest praeguseks on saanud miljööväärtuslik kesklinn, aga mis toona oli aeglane, uimane, täis häid ja sõbralikke eestiaegseid inimesi ja laste mänge puuvirnade vahel, millest usuksime, et need pakuvad turvalisust sõdade ja küüditamiste puhuks. Läks aega, enne kui sain aru, et sõbralikkude inimeste aeglus ja uimasus olid enesekaitse või läbielamistest tekkinud apaatia, sõda oli läbi, küüditamised olid läbi, vangi enam ka niisama lihtsalt ei viidud, võis ennast lõdvemaks lasta, oma parema poole välja keerata, omasuguste keskel kaitstult mõnuleda. Maailm ilma kiirustamise ja ärritusteta. Ilma pättide ja varasteta, väike maailm väikeses agulis. Kadunud maailm, eilne maailm. Heade inimeste maailm.

Üks mõte kummitab veel. Et kui „Maailma otsas” oleks olnud Kivirähki esikromaan, mis siis oleks saanud? Mis näo kõik need praegu muhedad pärikarva silitavad kriitikud oleksid teinud? Äkki oleks see olnud tõeline pomm, sensatsioon, täiesti uus lehekülg paadunud, edevusest ja ropendamisest närtsitatud kirjanduspõllul? Võib-olla ei oleks siis räägitud mitte rehepaplusest, vaid opossumlusest („Opossum” on nende Kivirähki kenade inimeste stammsöögikoha nimi). Oleks kurdetud, et opossumlus on maailmast otsa saamas, headust pole enam ollagi ja südamlikud inimesed mõjuvad tänapäeval kohtlastena. Ei tea, tegelikult võiks ju raamatusse ka praegu samamoodi suhtuda.

Või oleks kriitika kummalise heasüdamliku kirjamehikese hoopis välja naernud, teda julmalt parodeerinud (nagu omal ajal Vahingut), andetuks ajale jalgu jäänud jobukeseks liigitanud, ja igasugu kulkad ning muud eluks vajalikud allikad oleksid tema jaoks ära kuivendatud. Ja Kivirähk olekski jäänud ühe raamatu autoriks, nagu neid traagilisi tegelasi eesti kirjanduses on üsna mitu ees ootamas.

Seda ei saa me enam iial teada. Kivirähk on kirjanikuna nii etableerunud, et teda loevad või teavad isegi need, kes midagi ei loe ega tea. Alles tõusis kommentaariumides rahva õigustatud protestikisa, kui ilmselt rahahädas „Eesti Päevaleht” proovis Kivirähki igalaupäevase veste pealt kasu lõigata. Ei läinud läbi! Rahvas astus oma õiguste eest välja ja võitis. Nii suur võib olla rahva armastus! Mõni ime siis, et Kivirähk kirjutas romaani headest inimestest. Inimesed ongi ju head.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon