Paar tähelepanekut Rein Raua loomingust

Mihkel Kunnus

 

 

Rein Raud: „Rekonstruktsioon”.

Mustvalge Kirjastus, 2012. 264 lk.

Ütlen kohe, et järgnev pole raamatuarvustus, vaid pelgalt mõni analüütiline lõim, mida söandan pidada „Loomingu” lugejaga jagamise vääriliseks. Põhjalikkusele on arvustuspüünel kohta vähe ja seega peab kirjutaja suhtuma oma teksti tähelepanunõudesse proportsionaalse vastutustundlikkusega. Päevalehtedesse pole juba aastaid mõtet kriitilist kriitikat kirjutada, vaid ainult (kui võimalik, siis ka avavaid ja argumenteerivaid) lugemissoovitusi väärt teoste kohta, näiteks Fagira D. Morti kirjutis „Püüdes mõista kadunud tütart” („Eesti Päevaleht” 21. I 2013) on ses mõttes eeskujulikult adekvaatne.

„Loomingu” proosaülevaates ütlesin, et „(semiootiline) piiriala, kus sünnib romaanikunsti tähenduslikkus, on kirjanik Rein Raua kodumaa küll. Kui see ei kõlaks talumatuseni kõrgilt, ütleksin: kirjanik Rein Raud läheb vahel nii täpselt vales suunas, et parimat tõendit tema kompassi korrasoleku kohta poleks võimalik leida.” Nüüd natuke sellest maastikust ja orientiiridest.

„Rekonstruktsioon” algab väga ilme­ka lõiguga: „Kui ma alustasin, siis ma ei teadnud, aga nüüd tean: ma ei taha kedagi ega midagi süüdistada, või kui, siis ainult iseennast. Aga mul on vaja selgust. Ma ei taha hukka mõista, ma tahan mõista — kui suudan.” (Lk. 7.)

See on üsna kontsentreeritud romaanilikkuse, romaanikirjanikulikkuse, romaanikunsti elutunde artikulatsioon. Nõnda öeldes osutan ma just teatavale elutundele, afektistruktuurile, psühhograafilisele invariandile, eksistentsiaalsele modaalsusele, mille esinduskunst on just nimelt romaanikunst. Ka Dostojevski pöördus romaani poole põhitaotlusega mõista, miks inimene käitub just nii, nagu ta käitub.

Siin on muidugi see häda, et see vajadus on inimestel vägagi erinev. Dostojevski kirjutas aastal 1876: „Tõepoolest, vaadelge mõnd pealtnäha mitte kuigi eredat tegeliku elu nähtust — ja kui te olete selleks võimeline ja kui teil on silma, siis leiate sealt sügavuse, mida pole Shakespeare’ilgi. Kuid see’p see küsimus ongi: kellel on silma ja kes on võimeline! Sest mitte ainult selleks, et teoseid luua või kirjutada, vaid ka selleks, et nähtust üldse tähelegi panna, on samuti omamoodi kunstnikku vaja. Mõne vaatleja pilgu eest mööduvad kõik elunähtused kõige liigutavamas lihtsuses ja on niivõrd selged, et siin pole üldse midagi mõelda, ei tasu isegi vaatlema hakata. Teise vaatleja aga teevad needsamad nähtused mõnikord niivõrd murelikuks (seda juhtub üsnagi tihti), et ta pole lõpuks võimeline neid üldistama ega lihtsustama, ühise nimetaja alla viima ja sellega rahule jääma — ta kasutab teist laadi lihtsustust, kihutab endale üpris lihtsalt kuuli pähe, et kustutada ühel hoobil oma äravaevatud mõistus ja kõik selle küsimused. Need on vaid kaks äärmust, kuid nende vahele mahub ära inimese tegelik mõtlemine üldse.” (Inimene on saladus. Peeter Toropi tõlge. LR 1981, nr. 27—30, lk. 107.)

Arusaadavalt pole sellisel äravaevatud mõistusega tüübil kuigi lihtne teise serva esindajale selgekski teha, mis teda painab, ning enda erivajaduse äratundmisest ja oma erilisuse kommunikeerimatuse adumisest pole antud juhul süütundeni enam isegi kiviga visata, vaid need käivad sellise isiksusliku seadumusega pigem käsikäes. Lüürikule, vastupidi, on omaenda isiksuse erilisus müstifitseerimist, teesklemist ja eelkõige demonstreerimist vääriv dominant. (Lüüriku all pean silmas seda heuristilist paarikut, mille Milan Kundera on visandanud romaanikunsti olemuse selgitamiseks, vt.: Eesriie. Martin Kala tõlge. „Tänapäev”, 2008.)

Aforistlikkusele lõivu makstes võib nende tüübitendentside kohta öelda: lüürik on normaalne, kes teeskleb erilist, ja romaanikunstnik on eriline, kes teeskleb normaalset. Eriline on kehv olla, sest erilisel on erilised probleemid ja ta ei saa hüüda, et hei, meil on selline probleem, lahendame seda nüüd kõik koos. Nagu Michael Walzer on näidanud, peab selleks, et olla sallitud, kuuluma mingisse kogukonda, kollektiivi. Kellegi eripära saab tunnistatud ja respekteeritud alles siis, kui tal on ette näidata mõttekaaslasi. Mõnedel religioossetel praktikatel näiteks „puuduks vähimgi legitiimsus, kui neile nõutaks õigust puhtindividuaalsel alusel, isegi kui indiviid rõhutaks, et ta arusaam sellest, mida peab tegema ja mida teha ei tohi, on tema ja ta Jumala ühisteadmine”. (M. Walzer, Sallivusest. Märt Väljataga tõlge. „Vagabund”, 1998, lk. 104.)

Kui kõik teised saavad hakkama, ainult sina ei saa, siis tekitab see häbi, olgu siis tegu kontrolltöö, kingapaela sidumise või millega tahes. Kui aga su kohanemine tekitab teistes probleeme, siis on süü platsis.

Seda muidugi kaine enese­ref­lek­sioo­ni teatud miinimumi ületamisel, mis ei võimalda enam enda ja maailma vahelise ebakõla korral täielise iseenesestmõistetavusega just maailmas, mitte endas puudulikkust näha. Sel puhul on tegu lihtsalt (pikaks veninud) puberteedieaga, kus ka vinn ninal on kogu maailma süü ja ülekohus (sest mina ju seda sinna ei pannud!), ehk kõne all on lilleke-pasameres-seisund, mille artikuleerimisega kipub tegelema väga suur osa praegu ilmuvast rohujuuretasandi proosaloomingust.

Üks enda ja maailma vahelise ebakõlaga kohanemise strateegia on, nagu ütleb Oscar Wilde, „saada oma elu vaatlejaks, et vältida elamise piina”. (Tõnu Õnnepalu on selle strateegia omal moel küllalt hästi välja arendanud.) Teine strateegia on muusikalis-tantsuline sulandumine, sülemlemine, parvestumine. Mõlema strateegia luhtumine ja nende vaheline pingeväli on Rein Raua hilisema loomingu korduv motiiv. „Rekonstruktsioonis” hoiatatakse, et „väga paljud on selle vea teinud, et ei ole suutnud enda ja maailma vahele kriipsu tõmmata, ja selle pärast haiget saanud” (lk. 156), ja teisal öeldakse, et „tegelikult on kõigi religioonide all ja taga täpselt üks ja seesama kogemus. Enese ületamine, näilike sidemete katkestamine ja ühtesulamine selle algse ja kaootilise loova energiaga” (lk. 185). Romaani teine peatükk (lk. 15) algab Enn Padriku kirjeldusega sellest, kui eemal ja väljas ta on teiste hulgast ja et suhtlus nendega on kui võõras roll, mille ta vaevaga on ära õppinud, ehk lühidalt, parveliku laulupeotunde täielik antitees.

Esseeromaani „Hector ja Bernard” („Tuum”, 2004) alguses ütleb Bernard: „Ka mina ei saaks päevauudiseid tõsimeeli jälgida muu kui antropoloogi pilguga, enesele jätkuvalt sisendades, et ma ei ela siin, vaid olen ainult pikalevenivat osalusvaatlust sooritamas.” (Lk. 24.)

Toimub küpsemine.

„Süsteem ja maailm on ju ometigi kaks ise asja, vastas Bernard. Loomulikult tuleb end süsteemist hoida nii prii kui vähegi võimalik. Aga see, mida just ütlesite, on pigem Descartes’i vaimus ettekujutus, et teil on olemas oma subjekt, olemus väljaspool maailma, kontseptuaalne tugitool, millel lamaskledes võite jälgida, mis suures tegelikkuses toimub, ilma sinna ise nina sisse toppimata.

Teisisõnu, te ütlete, et meis pole olemust, mis maailmas avaldub? hämmastus Hector.

Ma kardan küll, noogutas Bernard. Et me olemegi oma elu sees, mitte ei teosta seda väljast. Teie vanuses ma muidugi nii ei arvanud, mis maksis end lõpuks kurjasti kätte, nagu teate.

Aga sedasi peaks meie elus olema ju hulga vähem probleeme? ei jäänud Hector ikka päriselt nõusse. Me võiksime elada ilma selle üle arutlemata, ilma piinlemata nii-öelda.

Võiksime, nõustus Bernard, kuid ei suuda. See asetabki meid loomadest kõrgemale.” (Lk. 149—150.)

„Hectoris ja Bernardis” jäetakse elu sihiks „puudutada tõelist” (lk. 55), niisiis muusikaline lunastus, võpatav tunde­intensiivsus, mis võib vallanduda (füsioloogilise eelsoodumuse korral) seksuaalselt atraktiivset isendit nähes, see pööritushoog, mil aistingud käsikäes fülogeneetilise mäluga saavutavad ajutise seljavõidu mõistuse ja kultuuri kui ontogeneetilise mälu üle. „Hectoris ja Bernardis” on asi seda kõnekam, et sellist käitumismustrit raamatu keskel väga selgelt karikeeritakse (Hector kordab Pariisis jadamisi Igavesi Armastusi), ometi lõpeb raamat positiivses toonis sellega, et allutakse irratsionaalsele tundeintensiivsusele, nii Hectori kui Bernardi lunastab naine, kes on kunagi tekitanud tugeva… olgu, tõelise puudutuse.

Rein Raud on „enda kohta ise öelnud (poolnaljatamisi): tugitoolianarhist” (Pintslile järgnedes. Intervjuu Valle-Sten Maistega. „Postimees” 31. V 2000).

See määratlus tundub üsna täpne, sest teame tugitoolisportlase suhet spordiga. Tugitoolianarhist on seega sulanduja vaatluspositsioonil, mis tähendab, et olemispinge kajastub mõistes kenasti.

Milan Kundera on öelnud: „Luule on joove ja inimene joob ennast purju selleks, et hõlpsamalt maailma sulanduda. Revolutsioon ei taha, et teda uuritaks ja jälgitaks, ta tahab, et temaga ühinetaks; seetõttu ongi revolutsioon lüüriline ja lüürika talle vajalik.” (Elu on mujal. Pille Kruusi tõlge. „Tänapäev”, 2009, lk. 235.)

Kõige rohkem osaleb inimene maailmas tegutsemise kaudu, sestap kutsumuslik vaatleja väldib seda ja tugitool on selleks tõesti üks mõnus koht. Tegutsemise kohta kirjutab Kundera: „Umbes sada viiskümmend aastat [Joyce’ist ja Kafkast] varem mõistis Laurence Sterne tegevuse problemaatilist, paradoksaalset olemust. [—] tegutseda, see tähendab üritada vallutada; vallutamine tähendab panna teisi kannatama. Tegevusest hoidumine on ainus tee õnne ja rahu juurde.” (Eesriie, lk. 100.)

See pingeväli on leidnud elegantse lahenduse jutustuses „Vend” („Tuum”, 2008), kus Lailale, kel „pole muud soovi kui suuta maailmast läbi libiseda ilma temasse ühtki jäävat jälge jätmata” (lk. 11), aga kellele vitaalsed süsteemi- ehk tegudeinimesed liiga teevad, tuleb appi vend, kellel täielikult puudub igasugune tahtmine peale jääda, kedagi allutada (lk. 34). Ja vend teeb revolutsiooni revolutsiooni tegemata, pelga kohaloluga.

Häda on mõistagi selles, et jutustus „Vend” on muinasjutt. Elu proosa suund on sada kaheksakümmend kraadi teisipidi.

Venna minevik on mähitud läbitungimatusse salapärasse ja tema karakter on läbihammustamatult mõistatuslik. See on ka üks põhivõtteid Alessandro Baricco loomingus, kellele Rein Raud „Vennas” täiesti varjamatult kummarduse teeb. Kui suured romaanikirjanikud näevad ränka ja paljusõnalist vaeva, et midagi öelda, midagi edasi anda, midagi selgeks teha, siis napisõnaline Baricco üritab välja meelitada lummatud publiku aplausi, tema eesmärgiks on luua illusioon Kirjeldamatust Sügavusest, saladusest, mille ees publik peab hardunult põrmu varisema. „Tarvis oleks lausa leskovilikku sulge, et kirjeldada selle situatsiooni kogu absurdsust, kus Baricco võtab oma tõlkijat Põldmad vastu „väga suures, samas hubases saalis, kus olid raamaturiiulid ja nendel ainult Baricco teosed kõikvõimalikes keeltes”,” kirjutab Kristjan Pruul oma väga heas arvustuses. Ja „nagu Baricco peategelaste puhul, on Ultimo ülesandeks ennast ainult talle arusaadavasse keelde sulgeda”. (Paipoiss Baricco. „Vikerkaar” 2010, nr. 1—2, lk. 187—191.) Romaanikirjanik pürib vastassuunas.

Maarja Vaino kirjutab oma doktoritöös: „Tammsaarega seostatakse sagedamini küll märksõna „tõde”, kuid saladus on tõe peaaegu vältimatu, n.-ö. olemuslik kaaslane. Saladust võib pidada tõele vastanduvaks nähtuseks: Euroopa kristlikus ühiskonnas on tõerääkimise surve suur, mistõttu saladus on seotud vaikimisega. Teisest küljest on tõde ise alati olnud saladuseks, mille leidmise ja mõistmise poole püüeldakse, kuid mis ikka jääb varjatuks ja pigem aimatavaks. Koos tõega jääb inimesele ka palju muud mõistuslikult kättesaamatuks. Selline omalaadne taipamatuse seisund ilmneb sageli Tammsaare teoste salapärases õhustikus.” (Irratsionaalsuse poeetika A. H. Tammsaare loomingus. Tallinn, 2011, lk. 44.) Vaino demonstreerib rohkete näidete varal, et saladused kui sündmuste käivitajad on üks Tammsaare sagedasemaid kunstilisi võtteid.

Ka „Rekonstruktsiooni” sündmustiku käivitab saladus, ja seda tammsaarelikul, romaanikunstile iseloomulikul moel. Saladus tähendab siin teadmatust, mõistatuslikkust, mõistmatust, mis painab ja millest tahetakse lahti saada, ning „Rekonstruktsioon” ongi ühe saladuse läbihammustamise ehk tõe rekonstrueerimise lugu. „Inimene on saladus,” kirjutas noor Dostojevski oma vennale, „see tuleb lahti mõtestada, ja kui sa mõistatad seda ka terve elu, siis ära ütle, et oled aega raisanud; ma tegelen selle saladusega, sest tahan olla inimene.” (Inimene on saladus, lk. 14.)

Leia veel huvitavat lugemist

Mare Kandre
Theodor Kallifatides
Kahlil Gibran

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon