Petseri, kuid mitte veel nõukogude venelased

Galina Ponomarjova

 

 

Nadežda Katajeva-Valk: „Seal, kus ma sündisin”.

„Dialoog”, Tartu, 2014. 248 lk.

 

Alates 1990-ndate algusest on Eestis ilmunud mitmeid põlisvenelaste memuaare, mille autorid kirjeldavad elu Eestis 1920.—1930. aastatel. Eesti keelde on neist tõlgitud Tamara Miljutina ja Maria Pljuhhanova teosed. Kuid venelaste mälestusi sõjajärgsetest aastatest, seda enam Eesti territooriumist eraldatud Petseri aladel, ei ole seni avaldatud. Meie teadvusse on jäädvustunud need sirelid, mille õitsemise aegu võeti Petseri krais 1940. aasta juunis vastu Punaarmeed. Nelja aasta pärast oli Petseri 4000 elanikust 200 arreteeritud ja välja saadetud. 1944. aastal liideti Petseri krai Vene NFSV koosseisu.

Kuid Petserimaa vene külad ei muutunud veel niipea nõukogulikuks. Sõjaeelsete ja nõukogudeaegsete inimeste vahel laiutas kuristik veel pikka aega. Nadežda Katajeva-Valgu mälestusteraamatus „Seal, kus ma sündisin” kirjeldatakse lisaks maatüdruku lapsepõlvele ka vana talurahvaliku elulaadi hääbumist, raske talutöö väärtusetuks muutumist nõukogude kolhoosides, vältimatut järkjärgulist lõimumist nõukogude inimestega ja petserlaste lahkumist kunagistest rahvarohketest küladest peamiselt Eestisse, vahel ka Venemaale. Venelasi ja nõukogude inimesi eristas suhtumine usku. Nõukogude inimesed olid ateistid, kohalikud venelased aga käisid endiselt kirikus. Nadežda Katajeva-Valk nimetab oma memuaarides korduvalt XVIII sajandi lõpus ehitatud Troitskaja kirikut Zalesjes. 1949. aastal laulatati selles kirikus tema vanemad. Raamatus ei räägita kuulsast Petseri kloostrist (oma kirikust piisas küll) ega linnaelust kui sellisest. Linnas loomulikult käidi, peamiselt asju ajamas. Raamat on illustreeritud arvukate fotodega. Neilt on näha, et mälestused raskest sõja-ajast jäädvustusid inimeste teadvusesse veel pikkadeks aastateks. Külades ei pildistatud just kuigi sageli, kuid Prudištše külas oli kohalik amatöörfotograaf. Üks paremaid fotosid ongi see, kus kolmeaastane autor seisab keset tibusid, langevarjuriidest kleit seljas. Raamatust saame teada, et praktilise meelega kohalik rahvas kasutas veel pikka aega nii langevarjusiidi kui ka sakslaste mahapõlenud vormirõivalaost leitud nööpe, õmmeldes neid jopede ja pintsakute ette. Sõda on aimata ka teistelt fotodelt. Paljud mehed ei saabunud sõjast mitte 1945. aastal, vaid hiljem, sest nad pidid veel teenima ka Nõukogude armees. Tüdruku isa sõber Aleksei Volgin leiti üles 1955. aastal, 10 aastat pärast sõda, Austraalias, kuhu ta oli sattunud pärast vangistust mitmes fašistlikus koonduslaagris. Ta kirjutas omastele aastaid, kuid Stalini režiimi aegu ei tulnud kirjad kätte. Hruštšovi ajal muutusid inimesed veidi julgemaks ning külaelanikud tegid grupifoto, mille saatsid kaasmaalasele kaugesse Austraaliasse. Nadežda ema neiupõlvenimi kõlas üsna ebatavaliselt — Stalina. 1920-ndatel hakati Petseri talurahvale jagama uusi perekonnanimesid. Nii tekkisid lihtrahva sekka Leninid, Trotskid, Kutuzovid ja Nahhimovid. Ent perekonnanimi Stalin ei olnud seotud kuulsa diktaatoriga, vaid Tallinna nimega. Oli üks sugulane, kes töötas Tallinnas. Tema kohta öeldi sageli: Она с Таллинна. („Ta on Tallinnast.”) Eessõna c sulandus sujuvalt linna nimega ja nii moodustuski perekonnanimi Stalin. Väikese tüdruku lapsepõlv oli lisaks kirikule tihedalt seotud käsitööga. Tema ema tikkis laudlinu ja rätikuid ning kudus kaltsuvaipu. Kõige kaunimate rätikutega kaunistati ikoone nii kodus kui kirikus. Ema eeskujul tegeles ka Nadja tikkimisega. Lapse mällu sööbib enamasti midagi ebatavalist. Selliseks imetabaseks sündmuseks ei olnud mitte ainult isa kingitud ilus nukk, vaid ka elektrivalgus, sest Prudištšes olid seni kasutuses olnud vaid petroolilambid. 1958. aastal läks Nadja esimesse klassi. Ema palvetas koos tütrega. Sellist pilti on lihtne ette kujutada 1930-ndatel, kuid mitte 1950-ndate lõpus. Tüdruku vanavanemad olid talupojad, kuid vanemad kuulusid juba küla haritlaskonna hulka: isa oli õpetaja ja ema raamatupidaja. Nende eluviis jäi siiski talupoeglikuks. Nad pidasid veiseid, tegid talveks puid ja kasvatasid kartulit. Kuid teiste kolhoosnikutega võrreldes ostsid tüdruku vanemad sagedamini raamatuid ja tellisid ajakirju. Nadja läks õppima kooli, kus töötas õpetajana tema isa. Isa ei joonud ega suitsetanud ning õppis kaugõppes. Ta valdas saksa ja eesti keelt. Ema tegeles majapidamisega ja suutis selle kõrvalt ka moel silma peal hoida.

Piirkonnas elasid setud ja venelased kõrvuti. Lapsed käisid koos Troitskaja koolis, kuid õpe toimus klassides eri keeltes. Setud ja venelased puhkavad samal kalmistul. Nad palvetasid samas õigeusu kirikus. Kaks rahvust elasid kõrvuti, kuid siiski paralleelsetes maailmades, nad jälgisid teineteist, ent hoidsid piisavat distantsi. Kohalikud elanikud mõistsid teineteise keelt hästi. Kuid segaabielusid kahe rahvuse vahel suurt ette ei tulnud. Isegi loomad kohanesid kas soome-ugri või vene maailmaga, kuna „mõistsid” peremeeste keelt. Setu käest ostetud lehm ei suutnud kohaneda venelasest peremehe juures, kuigi too rääkis loomaga setu keeles. Lehm vajas setu peremeest, seda, kellega ta oli harjunud. Nadja emale meeldis setu muster käterätikul, kuid ta ei hakanud seda järele tegema, sest see polnud oma. Setud jõid liikvat (eetrit), venelased puskarit. Vanemale vene naisele mõjunud kord liikva tarvitamine nii uimastavalt, et haigla valvur paigutas ta surnukuuri. Teadvusele tulnuna ei pääsenud naine lukustatud uksest välja ning surus end läbi kitsukese akna. Oma külas tagasi, nägi ta, et tehakse ettevalmistusi tema matusteks; seepeale haaras naine vaia ja asus sellega nüpeldama mehi, kes olid ta reetnud ja surnukuuri jätnud.

Sõjajärgsetel aastatel muutus Petseri venelaste suhtumine Eestisse paremuse poole. 1920.—1930. aastatel ei puutunud kohalikud inimesed Nõukogude Venemaaga kuigi palju kokku, ettekujutus riigist kujunes sealsete lõbusate filmide ja raadio kihutussaadete põhjal. Teismelised ületasid Eesti ja Nõukogude Venemaa piiri ning hakkasid Eesti spioonideks, mille eest nad saadeti vangilaagrisse. Ellu jäid seal vähesed. Inimestel avanes nüüd ka võimalus võrrelda elu Eestis ja Petseris. Suurem osa eelistas Eesti elu. Eestisse tööle läksid küla kõige vaesemad pered, sest Petseri krais oli kolhoosi normipäevade tasuga võimatu peret ära toita. Tüdruku onu, kes oli lõpetanud enne sõda Eesti kooli, elas Leningradi oblastis Luga linnas ja igatses maatöö ja eesti keele järele.

Raamat võlub autori heatahtliku ja humoorika suhtumisega teda ümbritsenud inimestesse. Kui võrrelda seda jutustust mõne teosega eesti kirjandusest, siis kõige enam meenutab see Viivi Luige romaani „Seitsmes rahukevad”. Mõlemas teoses on peategelaseks maatüdruk, kes elab sõjajärgsetel aastatel koos vanematega talus, kus puudub elekter. Viivi Luige kangelanna armastab raamatuid, raadiot, loomi ja loodust. Nadja huvitub samuti raamatutest, loodusest ja loomadest, kuid peale selle köidavad teda kirik ja käsitöö — siin on tunda vanemate mõju. Katajeva-Valgu raamatus mängivad olulist rolli ka pühad. Nelipühad olid tema lemmikpühad. Isa tõi selleks puhuks tuppa kased ja seadis need toanurkadesse, koos vanematega sõideti Zalesje kirikusse ning käidi kalmistul sugulaste haudadel. Lapsed annetasid kiriku ees seisvatele kerjustele kopikaid. Seejärel sõitis pere vaestemajja, kus nad külastasid võõraid vanureid ja viisid neile kingitusi. Vanemad õpetasid lastele headust.

Nadežda Katajeva-Valgu mälestusteraamat pälvis 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali preemia. Oleks väga tore, kui need mälestused ilmuksid ka eesti keeles.[1] Ilmunud on küll samas kandis elanud Stepan Karja raamat „Eelkoolid”, kuid selles kirjeldatakse elu Setumaal ning tegevus toimub paarkümmend aastat varem.

[1] Nadežda Katajeva-Valgu raamat „Seal, kus ma sündisin” ilmub eesti keeles lähiajal. — Toim.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon