Piiritlemata väli

Rebekka Lotman

 

 

Katrin Väli: „ktrn”.

„Kite”, 2013. 66 lk.

 

olen see mina? ei ole erilist tähtsust (Lk. 49.)

1978. aastal debüteeris neli tänini aktuaalset poetessi — Doris Kareva, Katre Ligi, Ene Mihkelson ja Katrin Väli. Nagu on erinevaks kujunenud nende luuletajatee, erinevad nende käekirjadki, ometi täheldati kohe esikteoste järel ka nelja naisluuletaja ühisosa — neid peeti uue põlvkonna hääleks luules, mida eelkõige iseloomustab teatav resignatsioon. Oma kolleegide Kareva ja Väli debüüte arvustades — ja ka oma hoiakuid avades — kirjutas Mihkelson: „…maailm ja inimesed on vahepealsete aastatega muutunud. Muutunud on ka suhe, ümbritsevat võetakse kui „antut”, millega tuleb kohaneda, mida saab kirjeldada. Ei rohkemat.”[1]

1978. aasta luuleülevaates käsitles Andres Langemets põgusalt uute poetesside luulemina: Kareva kohta leidis Langemets, et temal esineb enim iseteadvat hoiakut ning ta „apelleerib väga tihti iseenesele, sest too ise esindab paljusid, on läbivalt põlvkonna tüüpi tegelane tema luules”; enesekindlust nägi kriitik ka Ligi esikkogus, nimetades tema hoiakut „märksa seesmisemaks ja põhjendatumaks”; Mihkelsoni kohta oletas Langemets, et ta ei leia hetkel palju lugejaid, sest „nii assotsiatiivset kujundijärge, nii murduvat ja mitmuslikku vaatepunkti kellelgi teisel praegu pole” ja „ollakse harjunud luulemina värssidest hõlpsamini tuvastama”. Katrin Väli kohta seevastu nenditi, et tema puhul on probleemid vastupidised: „luulemina ise on kuidagi püsimatu ja ekslev, ehkki väljendus on suhteliselt selge ja päralejõudev”. Seetõttu arvas kriitik, et Väli luule suhtes tuleb jääda äraootavale seisukohale.[2]

Võibki vist öelda, et neist neljast kõige tabamatumaks, kõige raskemini sõnavõrku püütavaks on jäänud Katrin Väli luuleilm, kelle luuletajatee on ka üsna tasaselt kulgenud. Ta on avaldanud kümme luulekogu, ent võrreldes näiteks Kareva ja Mihkelsoniga ei ole need nii palju tähelepanu pälvinud. Juba esikkogus ilmnenud „püsimatu ja ekslev” luulemina on olnud üheks kimbatuse põhjuseks.[3]

Katrin Väli kümnes, Hendrik Väli koostatud ja kujundatud kogu osutab tema varasemale loomingule, põimides vanu luuletusi uutega — üle kolmandiku avaldatust on varem ilmunud (21 58-st). Sestap vaatleksingi selle raamatu kontekstis luuletaja loomingut tervikuna, paratamatult saab arvustuse mahu tõttu puudutada vaid Väli luuleilma mõnda aspekti.

Pealkiri „ktrn” viitab autori isikule, täpsemalt eesnimele ilma vokaalideta.[4] Selgub, et 35 aasta jooksul on Katrin Väli luulemina iseloomustanud nimelt püsivus, mis väljendubki Langemetsa märgitud püsimatuses, pidevas muutumises — tänane ‘mina’ ei ole identne homse ‘minaga’, persona ise ei tea seda, kuidas tal mingil päeval on ette nähtud olla. Nii küsitaksegi: „kuidas ma ilmnen tänasel päeval / kui täpselt, kui lihtselt?”, ning selguse nimel ollakse valmis ohverduseks: „kui oleks teada mida tuleb teha / mul ei oleks kahju oma verest” (lk. 50).

Üks Väli poeetilise universumi konstant ongi olnud lõppematu endast loobumine, näota olek maailma palge ees, näiteks varasemas loomingus: „Loobudes ma tunnen enda ära” („Vahemaad”, 1982, lk. 38); „Ma olen valinud. / Mu valik kestis aastaid. / Ei tea, kas valisingi / iseenda.” („Uneskõndija”, 1990, lk. 56.) Või: „Ma pole nägugi enesele tahtnud võtta” (sealsamas, lk. 78) ning oma mõtete ja elu minemaviskamine: „viskan minema oma mõtted / mitte miski ei kordu” („ktrn”, lk. 46), „rõõmsalt päris üksikasjalikult viskasin minema oma elu” („neli”, 2007, lk. 12). Teine läbiv liin on maailma enda pidev nihkumine ja hajumine: „On maailm lõpmata nihkumas” („Vahemaa”, 1982, lk. 7), „lihtsalt vajub laiali see maa” (lk. 3).

Luulemina ja maailma kõrval on kolmas oluline aspekt see, kuidas ‘mina’ ümbritsevaga haakub. Sellegagi on Väli luule tegelnud juba avakogust „Eluase” saadik: „Üks heinamaa. Üks kasepuu. / Üks surnud paat. Üks lind. Ja tuul. / Ent silmal haarata ei saa / ning homme vaevalt mäletan: / kas heinamaa või põlislaas? / üks lind? üks lind? kas puus või maas? / üks lagund vrakk… Ning ainult tuul. / Ning ainult tuul, ei miskit muud.” (Lk. 6.) Niisiis loobub ‘mina’ endast, jäädes seeläbi tabamatuks, maailmast ja inimestest puutumatuks: „Kõikudes tõe ja tühjuse vahel / paratamatult süvened öösse [—] ükski ei tunne su varisend jälgi, / kaugel silmapiir sind ei riiva.” (Lk. 33.) Niisuguse sõltumatuse leiame ka mitmetest Väli varasematest tekstidest, näiteks: „See maailm on võrk minu üle, / mis mind endasse iial ei püüa.” („Uneskõndija”, lk. 15.) Ja nagu ‘mina’ jääb maailmast puutumata, jääb maailm temastki: „kui ma aga mõtlen millest tahan siis / mustast august mõtlen” (lk. 55).

Tekib huvitav konstruktsioon — ohverdatakse enda mina ja kaotatakse nägu, ent ometi on kuskil üks päris püsiv ‘mina’, kes reflekteerib ja arutleb nende ‘minade’ loobumise üle. Võib oletada, et see loobumine ei olegi ühekordne ja lõplik, vaid lõputu ja piiritu protsess. Tee (tagasi) iseenda juurde. Ning seegi, et ‘mina’ vabalt kulgeb ja kõik pidevalt muutub, ei tähenda tähenduste puudumist. Vastupidi, osutub eriti lihtsaks: „anda tähtsusi ja võtta neid / ühtviisi lõdva randmega” („neli”, lk. 35). Nõnda ei tähenda kindlusetus Väli luuleilmas ebakindlust, tegu on sihikindla, isegi manifestaalse triivimisega, sageli üsna resoluutsete hoiakutega, näiteks: „nüüd vanas eas mõtsin minna rahulikult hulluks / ega küsi enam kopikatki selle eest” (lk. 24).

Hinnangud või hoiakud võivad avalduda kaude või päris otse. Kogust „ktrn” leiab mitmeid ühiskonnakriitilisi kujundeid. Näiteks avaluuletuse „šamaan vaatab 28. korruselt tuledes linna” müstiliselt mõjuvasse pilti, kus tüdruk ja šamaan linnas akna taga roheliselt või lillalt helendavaid linde vaatavad, lõikab sisse seitsmes värss: „ja naabrid täpselt samuti maksavad nagu tüdruk” (lk. 5), kritiseerides ühiskondlikke mõõdupuid, mille alusel inimesed ühele pulgale pannakse. Laiendatud metafoori inimeste hoolimatusest ja pinnapealsusest, mis nii kujunditelt kui sõnumilt seostub Ülar Ploomi novelliga „S ja S”[5] — võib näha luuletuses lk. 62: „söövad sitta / jahmatava lõbuga / niisama ükskõikselt [—]  palvetavad niisama lõbusalt / üdini kahtlemata”. On ka eksplitsiitsemaid sedastusi ja hinnanguid, näiteks: „Andeksandmist ei ole olemas.” (Lk. 18.)

Varasemast rohkemgi pühendub Väli luuletemaatika keelele, määratledes keelt ja oma suhet sellega: „eesti keel istub mu köögis nagu laiskloom” (lk. 36), „kõiges kõiges / tahan sõnu süüdistada” (lk. 45) või „maadlus sõnadega on kui maadlus ingliga” (lk. 37). Tähendus on tähistajas endas, ütlemises või laulmises: „Mina laulan sulle / sina kuula / mina laulan sulle / sina jäta meelde / veidi jäta meelde / hääl jäta meelde” („Risttee”, 1988, lk. 92). Nii ka viimase kogu viimases luuletuses, kus äärmiselt resoluutseid sõnu kasutades teatatakse, et „ma ei kavatse absoluutselt säästa sõnu [—] et teha see täpipealt selgeks [—] et mitte mitte kellelgi ei saaks mitte mitte kuidagigi olla / mitte mitte mitte kõige vähimatki kahtlusepoegagi” (lk. 69). Mis on see „see”, mida lõppsõnas kõigile pähe raiutakse, polegi tähtis.

Läbivad kujundid Väli loomingus on uni ja lumi, need on üldse eesti luules ülimalt laetud[6] ja Välil võivad need ka üheks sulanduda („kuidas ärgata sest lumest pole teada”, „neli”, lk. 33). Palju luuletatakse kassist („mu ainus isiklik on mu kass”, lk. 22) ja pojast („aga poeg / tuleb koju / virvendab / ja kaob”, lk. 6). Oluline on ka Jumal või tema puudumine ning (rist)teelolek ja mälu.

Väli luule semantikas on tähtis koht lagunemisel ja kadumisel („häälega mis on nagu purustatud taldrik”, „ainult aukudel ja urgudel on potentsiaali”, lk. 8; „kõik langeb ja pudeneb oma kauniduses”, lk. 58), nähtamatusel, olematusel ja tühjusel („kellegi nähtamatud peenikesed sõrmed”, lk. 7; „olen näinud palju nähtamatust”, lk. 11, „kuid kõledas tühjas taevas ujuvad sõnad”, lk. 19) ning ka kõigel, mille semantikasse kuulub korrapäratus: „Seisatades paistab mulle tihti, / et inimestel pole sirget sihti” (lk. 12), „minu poolunes organiseerimatu kurbus” (lk. 19).

Kogu selle näotaoleku, hajumiste ja libisemiste juures ei saa Väli luulet iseloomustada kui nihilismi, kui kõige eitamist, pigem võiks siin näha eitamise jaatamist. Selguski on alati olemas — seda isegi juhul, kui see seisneb selgusetuses.

Sellisele maailmatajule vastab Väli luule poeetiline tasand, vahelduvad pildid ja impressioonid, arutlused, mis murduvad ja liiguvad vabade assotsiatsioonidena, mis võivad olla ka helilised: „Kuidas ma lähen ära! Kuid reis / sügeleb kõvasti. Sae sakiline tera veel minult / küsib, kus kõvasi.” (Lk. 63.)

Katrin Väli on omanäoline, suveräänne luuletaja, kelle tekstid mõjuvad ehedalt ja veenvalt. Tema loomingus väljendub peenelt ja täpselt üks niisugune elu- ja maailmatunnetus, mis ise nii täpne ei olegi. Sellist olemasolemise viisi (nagu ka Väli luuleilma) on raske sõnul väljendada — kui seda hakata püüdma, libiseb see eest ära, saab teiseks, murdub, hajub. Katrin Välil on see õnnestunud sedavõrd, et võime tema luulet elust enesest aimata ja ära tunda, sest elu, nagu on öelnud Borges, ongi tehtud luulest.[7]



[1]  E. Mihkelson, Kuid mis on nooruse aeg? „Keel ja Kirjandus” 1978, nr. 12, lk. 748.

 

[2]  A. Langemets, Üks aasta luuletajaid ja aastatuhandeid luulet. „Looming” 1979, nr. 2, lk. 270.

 

[3]  Timo Maran on kirjutanud luulekogu „Ilmad” arvustuses: „On vähe luuleraamatuid, mis annaksid lugejale sedavõrd nappe vihjeid autori positsiooni, taotluse või sõnumi kohta. Kui pidada oluliseks luule sõnumina väljendatavat osa, näib isegi, et see raamat on sügavalt mõttetu. Sedavõrd anonüümsed, assotsiatiivsed ja amorfselt voolavad on siin tekstid.” Maran jõuab tõdemuseni, et „Ilmad” on luule iseeneses: „…ühe maailmataju väljendus ning säärasena täielikult eneseküllane ega vaja tegelikult ühtegi lisaselgitust või kommentaari (käesolev arvustus kaasa arvatud).” T. Maran, Puhtamaks sõnade koses. „Looming” 2002, nr. 10, lk. 1584—1586.

 

[4]  Vrd. ka Doris Kareva valikkogu „Deka” (2008), mida samuti kodeeritult võib vaadelda initsiaalide DK kaudu autori nimikoguna.

 

[5]  Ploomi „S ja S” algab lausega: „Kui Ants kodunt välja läks, hakkas sadama sitta ja spermat.” (Lk. 389.) Edasi selgub, et kuigi inimesed on esmalt sellest sajust ehmunud, harjuvad nad sellegagi: „..Igal pool samasugused täis pasandatud ja joobeldatud tüübid nagu ta isegi. Ent veider lugu, mida rohkem ta sopaga kaetud vastutulijaid vaatas, seda loomulikum kõik näis.” (Lk. 391.) Ü. Ploom, S ja S. „Looming 2001, nr. 3.

 

[6]  Mõistagi meenub selle sõnapaari puhul ennekõike Jüri Talveti luulekogu „Unest ja lumest”, mida arvustades Paul-Eerik Rummo on kirjutanud: „Niisamu­ti vallandub siin täielikumalt une ja lume metafoorides (mida juba autori eelmine raamat pealkirjaks tõstis) kätkev unustuslik, irratsionaalne pehmus, milleta on raske kujutleda ühtekuuluvust olemasolu vooluga.” P.-E. Rummo, Teel viiendasse keisririiki. „Looming” 2008, nr. 10, lk. 1580; vt. lumetemaatikat ka Lauri Kitsniku „Marmelaadis”, seda Alvar Loogi käsitluses: A. Loog, Jaapan on kaugel, vihm ja lumi kaugemal veel, ütlevad sõnad. „Looming” 2011, nr. 3, lk. 432 jj.

 

[7]  J. L. Borges. This Craft of Verse. Harvard University Press, 2000, lk 3.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Max Blecher
Jaan Kross

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon